Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.06.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-117945
Kohtuasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi SM vastu 2075,8 euro, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.11.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega OÜ Aktiva Finants) apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1514,83 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepingulised esindajad Alla Žulinskaja ja Ingrid Rahkema Kostja (vastustaja) SM (isikukood lepinguline esindaja Ants Kuningas
Menetluse liik
xxxxxxxxxx),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 15.11.2022 otsus osas, millega maakohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata, jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada viivisenõue kogu ulatuses, jätta maakohtu menetluskulud SM kanda ning mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja maakohtu menetluskulude hüvitis 1450 eurot.
4.Mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 555 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
5.2.Mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 1975,8 eurot, intress 195,67 eurot, võla sissenõudmiskulu 100 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1975,8 eurot.
5.3.Jätta menetluskulud SM kanda.
5.4.Mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis 2005 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega OÜ Aktiva Finants) (hageja) esitas 23.05.2022 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse SMlt (kostja) 3657,68 euro saamiseks. Maksekäsuosakond tegi 26.05.2022 makseettepaneku, kostja esitas 27.05.2022 nõudele vastuväite. Maksekäsuosakond lõpetas vastuväite tõttu 09.06.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Kohtu nõudmisel esitas hageja 27.06.2022 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1975,8 eurot, intressi 195,67 eurot, sissenõudmiskulu 100 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1975,8 eurot (põhinõude ulatuses).
2.1.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid PLACET GROUP OÜ (laenuandja) ja kostja 03.10.2017 sidevahendite abil kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis krediidikontolepingu nr KK3192012 krediidilimiidiga 1000 eurot, intressimääraga 40,03% aastas (leping I). Kostja võttis selle lepingu alusel kasutusse kokku 2170 eurot. Kostja kohustus krediidi tagasi maksma kokkulepitud maksegraafiku alusel. 11.04.2019 leppisid lepingupooled kokku maksegraafiku 976,46 euro tagastamiseks. Kostja ei ole selle maksegraafiku alusel tagasimakseid teinud ega intressi tasunud. Lisaks sõlmisid laenuandja ja kostja 18.12.2017 sidevahendite abil kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis krediidikontolepingu nr KK3223415 krediidilimiidiga 1000 eurot, intressimääraga 39,99% aastas (leping II). Kostja võttis selle lepingu alusel kasutusse kokku 1280 eurot. Kostja kohustus krediidi tagasi maksma kokkulepitud maksegraafiku alusel. 11.04.2019 leppisid lepingupooled kokku maksegraafiku 999,34 euro tagastamiseks. Kostja ei ole ka selle maksegraafiku alusel tagasimakseid teinud ega intressi tasunud.
2-22-117945 Laenuandja edastas kostjale enne lepingute sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja lepingueelse täiendava teabelehe, samuti lepingu põhitingimused, lepingu üldtingimused ja hinnakirja. Kuna kostja ei täitnud korrapäraselt lepingutest tulenevaid kohustusi, ütles laenuandja 26.07.2019 üles lepingu I ja loovutas 27.07.2019 sellest tulenevad nõuded hagejale ning 31.07.2019 lepingu II ning loovutas 31.07.2019 sellest tulenevad nõuded hagejale.
2.2.Hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõla, intressi, viivise ja sissenõudmiskulu tasumist. Lepingute ülesütlemise aja seisuga oli lepingu I alusel kostja põhivõlg 976,46 eurot ja intressivõlg 91,41 eurot ning lepingu II alusel põhivõlg 999,34 eurot ja intressivõlg 104,26 eurot. Kuna kostja viivitab võla tasumisega, on hagejal õigus nõuda üldtingimuste p 7.1 alusel põhivõlalt alates lepingute ülesütlemisest lepingutes kokkulepitud määras, s.o intressiga võrdses määras viivist. Lepingu I alusel peab kostja tasuma hagejale kuni hagiavalduse esitamiseni viivist 1142,65 eurot, kuid hageja vähendab hea usu põhimõttest tulenevalt viivist kuni põhinõude suuruseni (976,46 eurot). Lepingu II alusel peab kostja tasuma hagejale kuni hagiavalduse esitamiseni viivist 1162,78 eurot, kuid hageja vähendab ka seda põhinõude suuruseni (999,34 eurot). Kostja majandusliku seisundi alusel ei ole alust viivist vähendada. Hageja on saatnud kostja rahvastikuregistrist nähtuvale e-postiaadressile korduvalt meeldetuletusi, kuid kostja ei ole võlga tasunud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kummagi lepingu alusel tekkinud võla sissenõudmiskulu hüvitamist, s.o kokku 100 eurot.
2.3.Laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ja kostja alustasid kliendisuhet 17.04.2017. Laenuandja tegi 02.10.2017 ja 18.12.2017 kostjale profiilianalüüsi ning hindas temaga seotud riske, mille tulemusel jõudis arusaamale, et kostja oli laenu võtmise ajal piisava sissetulekuga ja varakas ehk täiesti usaldusväärne laenuvõtja. Laenuandja hindas, kas kostja on võimeline tagastama krediiti oma regulaarsete sissetulekute arvel (võttes arvesse tarbija sissetulekute ja kohustuste suurust). Samuti hindas laenuandja, kas talle otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal saab olla veendunud, et tarbija krediidivõimelisus on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, ning kas tarbija võime krediiti teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele krediitidele ja muudele varalistele kohustustele. Sissetulekute ja kohustuste suhtarvu puhul lähtus laenuandja põhimõttest, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Laenuandja võttis arvesse kostja esitatud taotlustes sisalduvat teavet ning krediidivõimelisust hinnates selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluste rahuldamiseks. Krediidivõimelisust hinnates võttis laenuandja arvesse kostja taotlustes esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase, maksehäireregistrit ning kostja finantsseisu, sh kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt sissetulekuid, väljaminekuid, täiturite võimalikke areste või makseid teistele laenuandjatele jms. Laenuandja tehtud päringutest ilmnes, et kostjale kuulub kinnisasi. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et laenuandja sõlmis kostjaga väidetavad lepingud, ega seda, et laenuandja maksis raha kostjale välja. Hageja ei ole selgitanud, miks on
2-22-117945 kostjale väidetavalt välja makstud tunduvalt suurem summa kui lepingutes nimetatud krediidilimiit. Hagiavaldusest ei selgu, milline oli krediidi kulukuse määr. Hageja ei ole hagetava lepingu tingimustele vastava krediidi kulukuse määra kujunemist jälgitavalt esitanud. Krediidi kulukuse määr võib ületada tarbijalaenudes lubatud krediidi kulukuse määra ja lepingud võivad olla seetõttu tühised. Hagiavaldusest ei selgu, et laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Juhul, kui leiab tuvastamist, et kostjale on mingi summa krediidina välja makstud, ei pruugi hagis väidetud intressimäär olla kohaldatav. Juhul, kui kostjal on lepingutest tulenev kohustus hageja ees, ei ole kostjale esitatud lepingueelset teavet. Hageja tegevus on liigkasuvõtjalik. Hageja nõutava intressi määr on ebamõistlikult kõrge ja ületab võrreldava perioodi eluasemelaenude intressimäära üle 18 korra. Hageja nõutav viivisemäär ja selle alusel arvutatud viivis on ebamõistlikult suur ning vastuolus heade kommetega. Hagile lisatud krediidilepingu üldtingimused on ebamõistlikud tüüptingimused ja seetõttu tühised. Juhul, kui hagi tuleb mingis osas rahuldada, taotleb kostja viivise vähendamist 0 euroni. Hageja ei ole tõendanud võlateadete saatmist kostjale. Kostjale ei ole ühtegi võlateadet kätte toimetatud. Hageja nõuded on aegunud. Kostja sõlmis väidetavalt lepingud 03.10.2017 ja 18.12.2017. Seega pidi krediit olema tagastatud hiljemalt 31.12.2018 kuupäevaks ja nõuded hakkasid aeguma alates 31.12.2018. Aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud esitama hagi hiljemalt 01.01.2021. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 15.11.2022 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1975,8 eurot, intressi 195,67 eurot, sissenõudmiskulu 100 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 406,97 eurot ja alates otsuse tegemisest kuni põhinõude (1975,8 eurot) täitmiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 318,53 eurot ja kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 883,2 eurot ning mõistis menetluskulude tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 564,67 eurot koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi põhivõla, intressi ja kahju hüvitamise nõude osas VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täielikult ning viivisenõude osas osaliselt. Hageja on veenvalt tõendanud, et kostja ja laenuandja sõlmisid hagi aluseks olevad lepingud ning kostjale on tehtud lepingute alusel korduvalt väljamakseid. Lepingutes nimetatud krediidilimiit on käsitatav kasutusel oleva krediidi piirmäärana ning kui kasutatud krediit oli tagasi makstud, siis sai sama summa uuesti kasutusele võtta. Hageja on laenuandja nõude omandanud loovutamise teel. Hageja nõuded ei ole aegunud. Arvestades seda, et hageja andis kostjale lepingute ülesütlemise avaldustes täiendava tähtaja (24.07.2019 ja 27.07.2019), ei olnud hageja kohtusse pöördumise
2-22-117945 ajaks (09.06.2022) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on tõendanud, et laenuandja saatis kostjale päev enne kummagi lepingu sõlmimist infolehe ja palus esitada kostjal andmed sissetulekute ja kohustuste kohta. Samuti tegi laenuandja päringud andmebaasidesse, nõudis kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist ja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet. Seejuures on laenuandja keeldunud krediidisumma suurendamisest. Intressimäära sätestav tüüptingimus on tühine, sest selle alusel arvutatav viivis on ebaproportsionaalselt suur. Seetõttu tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära (8% aastas). Arvestades seda, et kostja on lepingu I täitmisega hagiavalduse esitamiseni viivitanud 1068 päeva (26.07.2019–27.06.2022), on viivis 228,36 eurot. Arvestades seda, et kostja on lepingu II täitmisega viivitanud 1063 päeva (31.07.2019–27.06.2022), on viivis 232,61 eurot. Seega tuleb kostjal tasuda viivist kokku 460,97 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hagejal on VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kummagi lepingu puhul 50 euro ulatuses, s.o kokku 100 eurot.
4.2.Menetluskulud on õiglane jaotada poolte vahel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hagi ligi 64% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 64% ulatuses kostja kanda ja 36% ulatuses hageja kanda.
4.3.Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude tasaarvestamise järel tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 564,67 euro ulatuses. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 1380 eurot, sh riigilõiv 420 eurot ja õigusabikulu 960 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) ei ole ülemäärane, kuid hageja lepingulise esindaja ajakulu (14 tundi) on ülepaisutatud. Arvestades seda, et tsiviilasi ei ole õiguslikult keerukam ega mahukam kui teised sarnaste nõuetega menetlused, hageja ei pidanud läbi töötama suures mahus dokumente, hagi ei ole mahukas ning hageja esindaja on sarnastes asjades esitanud sarnaseid hagisid (tegemist on tüüpavaldusega), on mõistlik ajakulu 8 tundi. Kostja menetluskulud 844,8 eurot (õigusabikulu 6,4 tunni ulatuses tunnihinnaga 132 eurot (käibemaksuga)) on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Arvestades menetluskulude jaotuse proportsiooni tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud 318,53 euro ulatuses ja kostjal hageja menetluskulud 883,2 euro ulatuses. Poolte nõuete tasaarvestamise järel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 564,67 eurot. Arvestades hageja taotlust, tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis viivisenõude rahuldamata, jaotas menetluskulud ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja palus teha asjas uue otsuse, millega rahuldada
2-22-117945 viivisenõue täielikult, jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis kogu ulatuses (riigilõiv 490 eurot ja õigusteenuse kulu 1680 eurot).
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata. Kuna lepingute järgi oli laenuandjal õigus nõuda viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras, on hagejal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 III lause järgi õigus nõuda kostjalt viivist 40,03% ja 39,99% aastas, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Intressist madalam viivis ei oleks eesmärgipärane. Sellisel juhul oleks võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Viivis peab lisaks kompensatsiooni eesmärgile täitma ka sanktsiooni eesmärki. Kohus saab VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel võlgniku nõudel hinnata, milline viivis on kohustuste täitmise ulatust, teise poole õigustatud huve ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõislik, ning viivist vähendada. Seetõttu ei ole vaja seada viivisemäärale ülemmäära. Siinsel juhul ei ole viivise vähendamiseks alust.
5.2.Maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise suurust ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kuna hageja nõudis õigustatult kostjalt viivist, ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Hageja tasus asjas riigilõivu 490 eurot. Hageja märkis ekslikult menetluskulude nimekirjas, et tasus maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 113,4 eurot ja hagiavalduselt 306,59 eurot. Tegelikult tasus hageja vastavalt 119,75 eurot ja 370,25 eurot, s.o kokku 490 eurot. Maakohus jättis nõuetekohaselt hindamata hageja lepingulise esindaja tehtud toimingute ajakulu ning ületas kaalumispiire, kui vähendas ajakulu. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude kogu ulatuses. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse
2-22-117945 seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise, menetluskulude jaotuse ja hagejale hüvitatavate menetluskulude osas.
9.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et lepingupoolte viivisekokkulepe on tühine, ja jättis sellest tulenevalt ekslikult hageja viivisenõude seadusjärgset viivisemäära ületavas osas rahuldamata.
9.1.Riigikohtu praktika kohaselt ei saa tarbijakrediidilepingus sisalduvat viivisemäära kokkulepet pidada tühiseks, kui viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu varasem seisukoht, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), ei kehti laenulepingute puhul. Tarbijakrediidilepingute puhul on õige Riigikohtu seisukoht, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Küll aga ei ole välistatud kostja taotlusel VÕS § 113 lg 1 III lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 33–34).
9.2.Siinses asjas leppisid pooled kokku intressimääraga võrdses viivisemääras, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt põhinõuete täitmisega viivitamise tõttu kokkulepitud määras viivist.
9.2.1.Mõlemale lepingule kohalduvate üldtingimuste p 7.1 järgi oli viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär (dtl 62). Lepingu I põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 40,03% aastas (dtl 27) ja lepingu II põhitingimuste kohaselt 39,99% aastas (dtl 46). Arvestades ülal viidatud Riigikohtu seisukohti, saavad lepingupooled leppida kokku selles, et viivisemäär on võrdsustatud intressimääraga ning selline kokkulepe ei ole tühine ka siis, kui viivisemäär ületab kordades seadusjärgset viivisemäära.
9.2.2.Küll aga tuleb kohtul sellise viivisenõude rahuldamiseks kontrollida seda, kas intressikokkulepe on VÕS § 4062 lg 1 I lause järgi krediidikulukuse määra arvestades kehtiv. Juhul, kui intressikokkulepe on tühine, ei saa sellest tuleneda ka viivisemäära. Sellisel juhul tuleb VÕS § 408 lg 4 järgi lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning kuna see on väiksem kui VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Samuti tuleb kohtul viivisenõude rahuldamise eeldusena kontrollida, kas kogu leping kehtib või on hageja rikkunud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viimasel juhul ei kehtiks ka viivisekokkulepe ning hagejal oleks õigus nõuda üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist, arvestades mh põhinõude sissenõutavaks muutumist vastavalt VÕS § 4034 lg 7 järgi tehtud ümberarvutuste kohasele tagasimaksegraafikule.
9.2.3.Siinset vaidlust lahendades kontrollis maakohus kostja vastuväite alusel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja leidis, et laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi täitnud. Seega ei saa intressikokkulepet pidada tühiseks ega lugeda viivisemäära aluseks olevaks intressimääraks VÕS § 408 lg 4 järgi seadusjärgset intressimäära. Kuna intressikokkulepe kehtib, saab üldtingimuste p-s 7.1 sätestatud viivisemääraks pidada lepingu põhitingimuste kohast intressimäära.
2-22-117945
9.2.4.Kuigi maakohus ei ole kostja vastuväidetest hoolimata kontrollinud, kas krediidi kulukuse määra arvestades lepingud, sh viivise- ja intressikokkulepped kehtivad, ei ole kolleegiumil alust arvata, et kostjaga sõlmitud lepingud oleksid lubamatu krediidikulukuse määra tõttu tühised. VÕS § 4062 lg 1 I lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuigi kostja seadis kahtluse alla lepingute põhitingimustesse märgitud krediidikulukuse määra õigsuse, ei ületa lepingute tegelik krediidi kulukuse määr lepingutes märgitud määra ega ole lubamatu. Mõlema lepingu põhitingimuste (dtl 27 ja 46) kohaselt oli krediidi ülempiir 1000 eurot, tegemist oli tähtajatu lepinguga ning krediidi kulukuse määraks oli märgitud 49% aastas. Lepingute põhitingimustest ja üldtingimustest nähtub, et kostja kuluks oli üksnes intressikulu (vastavalt 40,03% ja 39,99% aastas). Muid kulusid või tasusid lepingute põhitingimustest ega üldtingimustest ei nähtu, samuti ei ole kostja toonud esile, et ta oleks kandnud seoses krediidilepingutega täiendavaid tasusid. Kostjalt krediidi kulukuse määra mõjutavate täiendavate tasude nõudmist ei nähtu ka lepingute ülesütlemise avaldustest (dtl 65– 66). Arvestades lepingutes kokku lepitud intressimäära ja krediidilimiiti ning seda, et tegemist oli tähtajatu lepinguga, on lepingutesse märgitud krediidikulukuse määr ligilähedane VÕS §-de 406 ja 4061 ning rahandusministri 13.10.2020 määrusega nr 51 kehtestatud tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra kohaselt arvutatud krediidi kulukuse määrale (lepingu I puhul 48,25% ja lepingu II puhul 48,2%, vastavalt Finantsinspektsiooni tarbijaveebilehel minuraha.ee avaldatud kalkulaatorile). Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli perioodil 01.12.2016–31.05.2017 sõlmitud tarbimislaenu lepingute keskmine krediidi kulukuluse määr 18,92% ja perioodil 01.06.2017– 30.11.2017 18,81%, mis teeb krediidi kulukuse ülempiiriks vastavalt 56,76% ja 56,43%. Seega ei ületanud kostjaga sõlmitud lepingute puhul krediidi kulukuse määr lubatavat määra ning lepinguid, sh neis sisalduvaid viivise- ja intressikokkuleppeid, ei saa krediidi kulukuse määra arvestades pidada VÕS § 4062 lg 1 I järgi tühiseks.
9.2.5.Kuna nii viivise- kui ka intressikokkulepe kehtivad, on hagejal õigus nõuda kostjalt intressiga samas määras viivist.
9.3.Kuigi kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks, ei ole kolleegiumi hinnangul selleks praegusel juhul alust. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Siinsel juhul ei saa kostjalt nõutavat viivist pidada ebamõistlikult suureks, sest hageja on viivist hea usu põhimõttele tuginedes vähendanud ning nõuab kostjalt viivise väljamõistmist üksnes põhinõudega samas ulatuses. Ka juhul, kui viivist saaks pidada ebamõistlikult suureks, ei oleks kohtul alust seda vähendada, kuna kostja ei ole toonud esile ühtki asjaolu, mis annaks alust viivist vähendada.
2-22-117945
9.4.Ülaltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis osaliselt hageja viivise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab hageja viivisenõude kogu ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 1975,8 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
11.Arvestades seda, et maakohus määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks, saab seda teha ka ringkonnakohus.
11.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus eksis osaliselt hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel.
11.1.1.Maakohus ei ole hagejale hüvitatavate lepingulise esindaja kulude suurust määrates eksinud menetlusõiguse normide vastu, mistõttu ei ole selles osas alust maakohtu otsust muuta. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 56). Siinsel juhul ei ole maakohus hagejale hüvitatavate põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust määrates väljunud kaalumispiiridest. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus hindas hageja lepingulise esindaja tehtud toiminguid ja neile kulunud aega ning põhjendas, miks on taotluses märgitud ajakulu ülemäärane ja miks saab põhjendatud ajakuluks pidada 14 tunni asemel 8 tundi. Seejuures ei ole maakohus eksinud, kui arvestas mh seda, et tegemist oli tüüpvaidlusega. Ainuüksi see, et hageja lepingulise esindaja hinnangul on kogu toimingutele kulunud aeg kogu ulatuses põhjendatud, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtul kaalutlusotsusesse sekkuda. Ülaltoodut arvestades võtab ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks määrates aluseks maakohtu seisukoha, et maakohtu menetluses oli hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu 960 eurot.
11.1.2.Küll aga on maakohus eksinud, kui luges hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks tasutud riigilõivu 420 eurot, kuigi Kohtute infosüsteemi kohaselt tasus hageja maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 119,75 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt riigilõivu 370,25 eurot, s.o kokku 490 eurot. Ka riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga 4247,27 eurot tasuda riigilõivu 490 eurot.
11.1.3.Ülaltoodut arvestades olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus kokku 1450 eurot (960+490).
11.2.Hageja apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikud kulud on 555 eurot.
11.2.1.Esmalt märgib kolleegium, et hageja põhjendatud kulu riigilõivule on 315 eurot. Kuigi hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 365 eurot, tuli hagejal apellatsioonkaebuse piire ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (1514,83 eurot) arvestades tasuda RLS § 59 lg-ge 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 315 eurot. Seega tasus hageja riigilõivu 50 eurot rohkem, ning tal
2-22-117945 on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist. Selles osas ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid kostja kanda.
11.2.2.Hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on 240 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 570 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4,75 tundi, sh 4,5 tundi maakohtu otsusega tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks ning 0,25 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik üksnes osaliselt. Kuna sarnaselt hagiavaldusele on ka hageja apellatsioonkaebuse puhul tegemist tüüpkaebusega, aga arvestades ka kaebuse ulatust (hageja vaidlustas üksnes viivisenõude osalise rahuldamata jätmise) ning seda, et kaebuses oli refereeritud maakohtu seisukohti ning valdavalt korratud varem maakohtu menetluses ja teistes menetlustes varem esitatud tüüpilisi seisukohti, võis tüüpkaebusi koostaval juristil kuluda apellatsioonkaebuse ettevalmistamiseks ja vormistamiseks mõistlikult 1,75 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 tundi saab pidada põhjendatuks. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa oluliselt juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 240 eurot (2 tundi × 120 eurot/tund = 240 eurot).
11.3.Ülaltoodu kohaselt on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 2005 eurot, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.