2-22-117945/21 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

lahend.ee

välja krediiti kokku summas 1280,00 eurot (700,00 + 300,00 + 60,00 + 50,00 + 50,00 + 50,00 + 70,00 = 1280,00). Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. 11.04.2019. a leppisid pooled kokku uues maksegraafikus laenusumma 999,34 eurot tagastamiseks. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest 15.05.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 15.07.2019. Seega on kostjal lepingust nr. KK3223415 tulenev põhiosa võlgnevus summas 999,34 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kahest lepingust tulenev põhiosa võlgnevus summas 1975,80 eurot (976,46 + 999,34). VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu krediidikonto lepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Krediidikonto lepingute tingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress. Krediidikonto lepingus nr. KK3192012 leppisid pooled kokku intressimääras 40,03% aastas. Kostja kohustus intressi tasuma kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 10.05.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 10.07.2019 summas 91,41 eurot (32,21 + 31,25 + 27,95 = 91,41). Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal lepingust nr. KK3192012 tulenev intressi võlgnevus summas 91,41 eurot. Krediidikonto lepingus nr. KK3223415 leppisid pooled kokku intressimääras 39,99% aastas. Kostja kohustus intressi tasuma kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 15.05.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 15.07.2019 summas 104,26 eurot (37,75 + 24,05 + 32,46 = 104,26; Lisa 4, lk 2). Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal lepingust nr. KK3223415 tulenev intressi võlgnevus summas 104,26 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kahest lepingust tulenev intressi võlgnevus summas 195,67 eurot (91,41 + 104,26 eurot). Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 7.3. Lepingu nr. KK3192012 alusel nõutavate sissenõudmiskulude 50,00 eurot kujunemine 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3. tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (koosnevad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Lepingu nr. KK3223415 alusel nõutavate sissenõudmiskulude 50,00 eurot kujunemine 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3. tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (koosnevad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 100,00 eurot. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja pst 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu nr. KK3192012 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 976,46 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 26.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.06.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,03% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1142,65 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist põhiosa ületavas osas ning vähendab viivisenõuet põhisummani. Seega on hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 976,46 eurot. Lepingu nr. KK3223415 alusel nõuab

hageja viivist põhivõla summalt 999,34 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.06.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1162,78 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist põhiosa ületavas osas ning vähendab viivisenõuet põhisummani. Seega on hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 999,34 eurot. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1975,80 eurot, intress 195,67 eurot, sissenõudmiskulud 100,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1975,80 eurot; Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 490,00 eurot ja hageja õigusabikulud 480,00 eurot; mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja selgitab, et poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil. Kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt Krediidiandja kodulehe vahendusel (www.laen.ee; www.smsmoney.ee). VÕS § 4031 lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Krediidiandja saatis kostjale enne lepingu sõlmimist ning laenu väljamakseid e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh. poolte andmed jms., edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja esitab tõendina kõik Placet Group OÜ poolt kostjale saadetud kirjad. Hageja juhib siinjuures tähelepanu, et Placet Group OÜ on edastanud kõik kirjad kostja poolt avaldatud e-posti aadressile, mis on mh rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadress. Hageja selgitab, et laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida laenuandja koduleheküljel ning laenutaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega, neid kinnitama, peale mida tekkis võimalus laenuandjale laenutaotlus esitada. Laenuandja koduleheküljel on esitatud detailselt ja põhjalikult kogu oluline teave laenulepingu tingimuste ja selle sõlmimisega seonduva kohta. Lepingu sõlmimiseni ei ole võimalik jõuda ilma nimetatud teabega tutvumata ja tingimusi aktsepteerimata. Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid. Kostja kinnitas lepingu vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest. Kostja on lepingu tingimusi aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ning need on saanud lepingu lahutamatuks osaks. Samuti soovib hageja selgitada, et tüüptingimused on mitmekordselt kontrollitud nii Tarbijakatseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt kes teostavad järelevalvet laenuandjate osas, vastasel juhul ei oleks laenuandja (laenuettevõtjana) saanud tegevusõigust. Eeltoodust tulenevalt on leping krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud. -

Kostja on asunud seisukohale, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole esitatud väiteid kuidagi tõendanud või selgitanud, miks ja kuidas on kostja selline seisukoht kujunenud. Kuivõrd kostja väited on paljasõnalised ning tõendamata, tuleb need jätta tähelepanuta. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitab et krediidiandja on oma kohustust tarbija krediidivõimelisust hinnata täitnud kohaselt. Krediidiandja on 02.10.2017 ja 18.12.2017 teostanud laenutaotlejale profiilianalüüsi ning hinnanud kliendiga seotud riske. Mh nähtub profiilianalüüsidelt, et kliendisuhte loomise kuupäevaks on 17.04.2017, s.o mh kuupäev, mil teostati isikusamasuse tuvastamine. Krediidiandjal on tegevusluba ning allub seetõttu otseselt ka Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja tarbija krediidivõimelisuse hindamise kriteeriumid, sh meetodid kooskõlas seadusega ja Finantsinspektsiooni väljastatud juhenditega. Samuti teostab Finantsinspektsioon krediidiandja tegevuse üle korrapärast järelevalvet, millest võib järeldada, et krediidiandja tegevus vastab kehtivale regulatsioonile ning selle tõlgendusele. Hageja selgitab, et tarbijakrediidi väljastamine Eesti Vabariigis on tugevalt reguleeritud tegevusala mistõttu võib eeldada, et tegevusluba omavate krediidiandjate tegevus, sh sise-eeskirjad ning tarbijakrediiditoodete tüüptingimused, on kooskõlas kehtivate seaduste ning Finantsinspektsiooni poolt väljastatud juhenditega. Täpsemalt on ka krediidiandjana tegutsemise üheks eelduseks vastavalt KAVS-ile et krediidiandjas peavad olema kehtestatud ja rakendatud krediidiandja ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid ehk sise-eeskiri. Sise-eeskiri peab tagama, et krediidiandja teenuste osutamine on õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise

põhimõttega. Krediidiandja hindab regulaarselt sise-eeskirja rakendamist ning ajakohastab siseeeskirja nii, et oleks tagatud tarbijate huvide ja õiguste kaitse. Hageja kinnitab, et krediidiandja poolt tarbijakrediidi väljastamine toimub sise-eeskirjade alusel, mis tagavad et krediidiandja teenuste osutamine on õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist edastanud kostjale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja lepingueelse täiendava teabelehe, samuti lepingu põhitingimused, lepingu üldtingimused ja hinnakirja. Hageja on tõendanud, et krediidiandja on eelnimetatud kohustused täitnud. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 5.3 muuhulgas ka sedastanud, et piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tagada, et tarbija maksevõime säilib samal tasemel, mistõttu tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja hooletuseks. Juhendi punktist 5.4 tuleneb Finantsinspektsiooni seisukoht, et vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiandja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiandja ei saanud ega pidanud ette nägema (nt. tarbija hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, tarbija töötasu kaotus/vähenemine, tarbija muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, tarbija poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, tarbija poolt tema tegeliku krediidihuvi, olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni varjamine, mis võib olla vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt). Punkti 5.5. kohaselt on Finantsinspektsiooni hinnangul krediidiandjal õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab endas informatsiooni kogumit tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ning muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning et tarbija esitab krediidiandjale enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Finantsinspektsioon on lisaks juhendi punktis 9.16 märkinud peamised eeldused tarbija mõistliku laenukoormuse hindamisel. Krediidiandja on kohustatud hindama, kas tarbija on võimeline tagastama krediiti oma regulaarsete sissetulekute arvelt (võttes arvesse tarbija sissetulekute ja kohustuste suurust), krediidiandjale krediidiandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib olla veendunud, et tarbija krediidivõimelisus on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, tarbija võime krediiti teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele krediitidele ja muudele varalistele kohustustele. Hageja selgitab, et krediidiandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel hinnanud kõiki eeltoodud tingimusi. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 6. sõnaselgelt väljendanud seisukohta, et krediidi võtmise otsustab tarbija, kes hindab krediidiandja poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal krediiditoote ja krediiditingimuste sobivust oma isikliku krediidihuvi, -vajaduse ja finantsolukorraga ning vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Hageja selgitab et krediidiandja vastavat ülesannet täitvad töötajad kontrollivad tarbija krediidivõimelisuse hindamise protsessi käigus ka tarbija igakuiseid kohustusi. Sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%) ei ole krediidiandjatele kehtiva regulatsiooniga kehtestatud, mistõttu lähtub krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnates printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja arvesse võtnud kostja poolt esitatud krediiditaotluses esitatud teavet. Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse rahuldamiseks ning samuti on kostja igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Krediidiandja

on 02.10.2017 ja 18.12.2017 teostanud laenutaotlejale põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingu sõlmimist, mille puhul on tegemist Placet Group OÜ andmebaasi väljavõttega. Kostja oli oma sissetulekuks märkinud 2000,00 eurot ja 2500,00 eurot. Väljaminekuteks märkis kostja 348,27 eurot ja 903,65 eurot, millest laenuandja võis järeldada kostja võimet täita lepingus kokku lepitud osamakse, s.o 103,54 eurot ja 48,27 eurot kuus. Kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et tarbija poolt esitatud andmed ei ole õiged, sh juhul, kus tarbija kinnitab krediiditaotlust esitades, et esitatud andmed on tõesed. Kui kostja soovib teadlikult krediidiandjat ehk teist lepingupoolt eksitada, rikub ta VÕS § 14 tulenevaid nõudeid. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada teist poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel teadlikult krediidiandjale ebaõigeid andmeid. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, kontrollis avalike andmebaase, maksehäireregistrit ning lisaks kontrollis kostja finantsseisu, sh sissetulekuid, väljaminekuid, võimalike täiturite areste või makseid teistele laenuandjatele jms kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt. Laenuandja poolt tehtud päringutest ilmnes ka, et kostjale kuulub kinnisasi. Laenuandja on teinud põhjaliku krediidihindamise, kus on lähtunud tema reaalsetest sissetulekutest ja väljaminekutest. Kostja maksevõimet analüüsiti laenuandja poolt ja laenuandja leidis, et kostja on võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ka olemasolevate kohustuste kõrvalt. Seega oli kostja laenu võtmise ajal piisava sissetulekuga ning varakas ehk täiesti usaldusväärne laenuvõtja. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist varakas, töötava ja piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostjal on ka kinnisvara, mille arvelt tal on võimalik oma kohustusi täita. -

asjaolusid, mida tuleb käesolevas asjas viivise mõistliku määra hindamisel muuhulgas arvestada ja mis välistavad viivise ebamõistliku suuruse ja sellest tulenevalt viivisekokkuleppe tühisuse. Hageja esitatu hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja andis kostja kasutusse laenusumma intressi eest, s.t raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva intressimäära 40,03% ja 39,99% aastas. Sama suur oli ka lepingus kokku lepitud viivisemäär. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama igakuiselt osamaksena vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Lepingu sõlmimisel ei olnud vastastikuste kohustuste tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Seega on kostja teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral on kostja laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud lähtuvalt lepingu üldtingimustele. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Tähtajaks tasumata summadelt oli laenulepingus ette nähtud viivisemääraga võrdne viivisemäär, s.o 40,03% ja 39,99% aastas. Nimetatud viivisemäära kohaldatakse pooltevahelises võlasuhtes nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast selle üles ütlemist. Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär ehk 40,03% ja 39,99% aastas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokkulepitud intressimääraga võrdne viivisemäär on kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine seadusjärgse viivisemäärani. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Täiesti ebaloomulik oleks, kui kohustuse rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele tagajärg, mis on soodsam, kui kohustuse kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks kohustatud lepingupoolt üles kohustust rikkuma. Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud intressimäärast väiksem viivisemäär ei täidaks viivise eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mille eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivist ei ole lepingus kokku lepitud kindlaksmääratud suuruses, kindlaks on määratud vaid viivise määr ehk viivise arvestamise alus. Riigikohus on 14.06.2005 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05 öelnud, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Kohustust täitva võlglase suhtes viivist ei rakendata, kohustuse rikkumise korral sõltub tasumisele kuuluv viivise summa otseselt võlglase tegudest, sellest millise summa ulatuses ja kui pikaajaliselt võlglane oma kohustust rikub. Isegi juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 40,03% ja 39,99% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. VÕS § 415 1 ega VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ei sea ühtegi piirmäära sellele, kui suur võib olla lepingus kokku lepitud intressimäär, mida viivisemäärana kohaldada. Ainus VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenev nõue on see, et lepingus kokku lepitud intressimäär peab olema kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast. Niisiis on seadusandja

ise ette näinud, et kohaldada võib seadusjärgsest viivisest ka kordades kõrgemat määra. Kohtupraktika, mis limiteerib seadusest otsesõnu tulenevat õigust kohaldada viivisemäärana lepingus kokku lepitud intressimäära, on meelevaldne ja läheb kaugemale seadusandja poolt ettenähtust. Seadusandja ei ole tegelikult ette näinud, et lepingus kokkulepitav intressimäär või viivisemäär peaks väljendama „kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“ nagu sellele on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Siinjuures on oluline tähele panna, et VÕS § 415 lg 1 ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Sellise kahjuga seoses on aga Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-120-08 punktis 6 märkinud, et eelkõige võib kahjuks pidada saamata jäänud intressi. Ka siit nähtub, tarbijalt nõutavad summad on seotud lepingus kokku lepitud intressimääraga, mitte näiteks seadusjärgse viivisemääraga. Arvesse tuleb ka võtta, et kohtupraktikast tulenevalt on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema kohtupraktika kaudu taganud viivise mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21, 24). Seda silmas pidades ei ole millegagi põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kogu sissenõutava viivise summa osas. PS § 31 kohaselt kuulub ettevõtlusvabaduse alla muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud viivise määr ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine. VÕS § 43 lg 2 kohaselt tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset (laenatud raha hind) või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Hageja leiab, et viivise nõudmise laenulepingujärgse intressimääraga võrdses viivisemääras on põhjendatud ja õige. Muuhulgas peab hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuivõrd kostja ei ole käesolevas asjas esitanud tema majanduslikku seisundit hinnata võimaldavaid tõendeid, ei saa kohus viivist vähendada tulenevalt kostja majanduslikust seisundist. Füüsilise isiku majandusliku seisundi hindamisel tuleb eelkõige arvesse võtta igakuiseid sissetulekuid. Seega peaks kohus kostja majandusliku seisundi hindamiseks kohustama kostjat esitama pangakonto väljavõtted.

kostjal oleks kehtiv tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus hageja ees, on hageja poolt täitmata tarbijakrediidilepingu kohustuslikud tingimused, eelkõige on jäetud esitamata lepingueelne teave (VÕS § 4031), kusjuures täielikult on jäetud rakendamata vastutustundliku laenamise põhimõte VÕS § 4034. Hagis on vastuoluliselt ja arusaamatul põhjusel väidetud, et kostja krediidilimiidiks olevat 1000 eurot, samas väidetakse hageja poolt esitatud tekstides, nagu oleks hageja poolt kostjale välja makstud tunduvalt suurem summa, kui väidetav krediidilimiit ette nägi. Hageja ei ole hagiavalduses seda vastuolu selgitanud ega põhistanud. Hagiavaldusest ei selgu tegelikku krediidi kulukuse määra väidetava krediidilepingu kohta. Hageja poolt hagile lisatud tekstides on üksnes väidetud krediidi kulukuse määraks 49,00% ja on selgitustes esitatud näide 500 euro suuruse laenu kohta, kui laen võetakse kaheks kuuks. Käesoleval juhul aga väidab hageja, et krediit olevat kostjale võimaldatud tähtajatu krediidikontolepingu alusel. Hageja ei ole hagetava lepingu tingimustele vastavat krediidi kulukuse määra kujunemist jälgitavalt esitanud. Seega puudub selgus, kuidas on hageja poolt väidetav krediidi kulukuse määr saadud ja kas selline määr vastab kehtivale õigusele. Krediidi kulukuse määra arvutamine tõendamine on krediidiandja ülesanne. Seega on tõenäoline, et isegi juhul, kui käesolevas menetluses leiaks tuvastamist krediidilepingu sõlmimine hageja õiguseellase ja kostja vahel (kostja lepingut ei tunnista), võib krediidi kulukuse määr ületada tarbijalaenudes lubatud krediidi kulukuse määra. Laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus võib seetõttu olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 3 mõttes ja hagis väidetud krediidilepingud on seetõttu tühised. Hageja on hagiavaldusele lisanud väidetavad krediidilepingu üldtingimused. Kostja osundab, et ei ole pidanud läbirääkimisi ega saanud läbirääkimisi pidada väidetud krediidilepingute üldtingimuste üle. Kostjale ei ole neid tingimusi ka tutvustatud. Seega on tegemist tüüptingimustega ja käesoleval juhul ka ebamõistlike tüüptingimustega. Riigikohus on selgitanud (vt 2-19-5601/61 p 17.1 jj), et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2- 1109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt maksete tasumist ka nende nõuete osas, mis on käesoleva hagi esitamise ajaks aegunud. Nii on aegunud kõik perioodilised maksed, mis oleks hageja poolt esitatud krediidilepingute maksegraafikute alusel pidanud olema hagejale tasutud 12 kuu perioodi jooksul krediidilepingu sõlmimisest. Krediidilepingud sõlmiti hageja väitel 03.10.2017 ja 18.12.2017. Seega pidi krediit olema hageja poolt hagetud lepingute alusel olema hageja õiguseellasele tagastatud hiljemalt 31.12.2018 kuupäevaks. Krediidilepingutest tulenevad nõuded hakkasid aeguma alates 31.12.2018 ja hagi oleks pidanud aegumise vältimiseks olema kohtusse esitatud hiljemalt 01.01.2021 kuupäeval. Hagetud nõuded on aegunud. Kostja taotleb, et kohus kohaldaks hagetud nõuetele aegumist. Hageja poolt esitatud hagiavalduse lisast 1 lk 15 nähtub, et kostja on kohustatud tasuma viivist arvestusega 40.3% põhisummast iga viivitatud päeva eest. Kostja osundab, et tarbijakrediidilepingutes saab viivise määraks olla kasutatav VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses märgitud intressi määr. Kostja vaidleb viivise nõudele vastu ja osundab, et hageja ei ole kostjale saatnud viivise nõudeid. Kui kostjal ka oleks rahaline kohustus hageja ees, tuleks hageja käitumine lugeda viiviste osas vastuoluliseks ja jätta hageja viiviste nõue rahuldamata. Kostja osundab, et hageja poolt nõutav viivise protsent ja selle alusel arvestatud viivis on ka ebamõistlikult suur, mistõttu taotleb kostja kohtult viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 järgi koosmõjus VÕS § 113 lg 8 vähendada 0 euroni ka olukorras, kui kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt või tervikuna rahuldamisele. Hageja väidab, et olevat saatnud kostjale käesolevas menetluses hagetud lepingute alusel võlateateid. Hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et kostjale oleks võlateateid üldse saadetud. Kostjale ei ole ühtegi võlateadet kätte toimetatud. Kostja vaidleb võlateadete saamisele vastu. Lisaks muule ei vasta hageja poolt seisukoha lisana esitatud e-kirjad sisule, mida hageja on nendele omistanud. Hageja 06.09.22 menetlusdokumendi lisa 1 ei ole hageja õiguseellase kodulehelt

registreerimist tõendav dokument, vaid 22.05.17 kuupäeva kandva e-kirja kavand, Sellest kirjast ei nähtu, et e-kiri oleks üldse kunagi kellelegi saadetud. Kirjas sisalduv tekst: „Kui Te ei ole meie kodulehel registreeritud või saite selle kirja ekslikult, siis palume võtta meiega koheselt ühendust.“ viitab selgelt ka võimalusele, et kiri võidakse saata ka isikule, kes ei ole kodulehel registreeritud. Seega ei tõenda hageja menetlusdokumendi lisa 1 hageja väiteid. Sellisel kirja kavandil ei le asjas tähtsust ja see tuleb jätta vastu võtmata. Hageja on menetlusdokumendis paljasõnaliselt esitanud mitmeid selgitusi, kuid ei ole neid ühegi tõendiga tõendanud. Hageja väidab seejuures, et krediidiandja olevat saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe ning on viidanud menetlusdokumendi lisale 2. Hageja menetlusdokumendi lisast 2, mis on pakitud dokumendikaust, nähtub 9 täpselt sama sisuga e-kirja, milles on selgitatud „Olete Placet Group OÜ-le esitanud taotluse krediidikonto avamiseks ja laenulimiidi võimaldamiseks. Teie taotlus on vastuvõetud ning suunatud krediidikomisjonile läbivaatamisele.“ Nende e-kirjade kuupäevad jäävad ajalisse vahemikku 02.10.2017 kuni 25.04.2019. Ühegi e-kirja saatmist ja kostjale kohale toimetamist ei ole hageja tõendanud. Seega väidab hageja, et kostja on lausa üheksal korral esitanud taotluse krediidikonto registreerimiseks ja hageja on igal korral edastanud taotluse läbivaatamisele. Samas nähtub hageja poolt edastatud elektroonsest dokumendi konteinerist, et kõik selles konteineris olevad dokumendid on loodud ühel ja samal kuupäeval (created – tõlge inglise keelest: „loodud“) 15.06.2022. Kostja toonitab, et hageja ei ole esitatud tõenditega oma väidet tõendanud. Valdav osa hageja menetlusdokumendi selgistustest ei ole asjassepuutuv ja on ka paljasõnaline. Kostja toonitab, et lepingulise esindaja selgitus ei ole asjas tõendiks ja seetõttu ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks lepingu tingimustega tutvunud ja neid aktsepteerinud ning see vastaks kostja soovidele, huvidele, vajadusele ja majanduslikule seisule. Oluline ei ole ka hageja esindaja selgitus, et tüüptingimused olevat nii Tarbijakaitseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt korduvat kontrollitud. Asjaolu, kui sageli ja kas üldse krediidiandjat on kontrollitud, ei ole käesolevas vaidluses oluline. Hageja on menetlusdokumendis selgitanud ja omaks võtnud, et hageja on väidetavalt kohtusse pöördunud 11.04.2019 maksegraafikute alusel. Hageja poolt esitatud väidetavatest ekirjadest aga nähtub, et hageja poolt väidetud lepingud on sõlmitud tunduvalt varem (2017?). Seega kuulub hageja tõendamiskoormise hulka kogu väidetav laenusuhe, sh krediidi igakordne väljamaksmine, lepingu ja väljamaksete tingimused, samuti kostja poolt krediidiandjale lepingute täitmisena tehtud maksed, krediidiandja poolt nende tagasimaksete ja uue krediidi väljastamisel tehtud kinnipidamised lepingutasu, intressi, viiviste jms kohta. Hageja hagist nähtuvalt on tegemist tarbijakrediidilepinguga, seega peab hageja nõude tõendamiseks esitama mitte üksnes selgituse, vaid kogu väidetava võlgnevuse kujunemise ja eeltoodud väiteid tõendavad tõendid. Kuni hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist poolte vahel ja väidetava võlgnevuse kujunemist, ei ole kostja kohustatud esitama tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks. Hageja on esitanud lisa 4 koosseisus e-kirjade väljavõtte, väites et kostja olevat tunnistanud võlgnevust. Kostja osundab, et suhtles Ferratum Bank võlgnevusega seoses. Kostja teadis, et on Ferratum Bank ees võlgnevuses ja kuna oli sellest vestelnud J H, saatis vastuse tema kirjale viitenumbriga 710535920. Julianus Inkasso on kostjale e-kirjaga saatnud ka teate viitenumbriga 710535920, millest nähtub vahetult, et hageja poolt esitatud e-kirja väljavõte ei ole seotud käesoleva tsiviilasjaga, vaid Ferratum Bank nõudega. TsMS § 200 lg 2 kohaselt ei ole menetlusosalisel ega tema esindajal lubatud kohut eksitusse viia. Hagejale oli teada või vähemalt pidi olema teada, et kiri ja kirjavahetus viitenumbriga 710535920 käsitles Ferratum Bank Ltd nõuet kostja vastu. Eeltoodut tõendab kostja menetlusdokumendi lisa 1, Julianus Inkasso kiri kostjale. Hageja ei ole seejuures ümber lükanud ka kostja vastuväidet selle kohta, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja profiilianalüüsis on kajastatud kostja kohustused eluasemelaenuna ja tarbimislaenudena, mille summa moodustas profiilianalüüsi kohaselt 1659,34 eur, olukorras kui kostja sissetulekud (töötasu) moodustas 1149,59 eur. Kui kostja

laenukohustustele lisada ka eluasemekulud 300 eur, saame kohustusteks 1959,34 eur. Seega ületasid kostja finantskohustused ca 70 % võrra kostja sissetulekuid. Hageja poolt esitatud kostja profiilianalüüsi kohaselt rahuldati krediidikonto taotlus, kuigi kliendireserv oli hageja süsteemi hinnangul miinuses 913,29 euro võrra. Seega pidi krediidiandja teadma, et viidatud profiilikontroll ei võimaldanud kostjale mitte minisugust laenu anda. Hageja on lisanud menetlusdokumendile ka vastutustundliku laenamise soovitusliku juhendi, mis ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Samuti ei oma tähtsust hageja poolt esitatud e-kirjade projektid, mille edastamist ja kostjale kättetoimetamist ei ole hageja tõendanud, mis tuleb jätta vastu võtmata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et menetlusvälised kolmandad isikud on koostanud erinevaid juhendeid ja juhiseid, sh vastutustundliku laenamise soovitusliku juhendi. Hageja menetlusdokumendi Lisa 7 tõend tuleb jätta vastu võtmata. Samuti tuleb tähelepanuta jätta hageja poolt kopeeritud finantsinspektsiooni juhendi tekst, mille kopeerimine hageja menetlusdokumenti ei ole vajalik ja põhjendatud. Kuigi hageja väidab, nagu oleks kontrollitud kostja igakuiseid kohustusi, ei ole hageja vastavaid tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, missuguseid sissetulekuid kajastas kostja pangakonto väljavõte või muud tõendid, mille alusel hageja arvestas kostja krediidikõlbulikkust. Kuigi hageja viitab, nagu oleks kostja esitanud hagejale ebaõigeid andmeid, ei ole hageja ühtegi sellist tõendit kohtule esitanud. Hageja on viivise määra arvestamisel lähtunud laenulepingu üldtingimuste punktist 7.1, mis on tüüptingimus ja mida ükski laenu taotleja, sh kostja ei saa mõjutada. Kuigi hageja väidab, nagu oleks kostja saanud mõjutada intressi ja viivise tingimusi põhitingimuste osas, ei ole hageja seda väidet tõendanud. Hageja ei ole tõendanud ka väidet, mille kohaselt oleks kostja laenulepingu põhitingimusi aktsepteerinud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks et kostja üldse teadis midagi hageja laenulepingu intressist või viivisest. Hageja poolt määratud viivise määr on vastuolus heade kommetega ja ka VÕS § 113 lg 1 teise lausega (seadusjärgne viivise määr vaidlusalusel perioodil 8%) . Hageja on menetlusdokumendis kinnitanud, et hageja poolt rakendatud viivise määr ületab kolm korda seadusega sätestatud viivise määra. Seega leiab hageja, et raskustesse sattunud laenu saajat, kes ei ole majanduslike raskuste tõttu osutunud võimeliseks kohustust kohaselt täita, tuleks veelgi koorida üle jõu käivate viiviste rakendamisega. Kostja on seisukohal, et ka hageja poolt rakendatud intressimäär 40.03% ja 39,99% on niigi ebamõistlikult kõrged ja selliste intressidega laenu taotlevad reeglina üksnes need isikud, kes on sattunud majanduslikesse raskustesse. Nimelt oli eluasemelaenude intressimäär võrreldaval perioodil Eesti Panga andmetel 2,2 kuni 2,5% aastas. Seega ületas hageja tarbimislaenu intressimäär eluasemelaenude intressimäära üle 18 korra. Hageja tegevus on liigkasuvõtlik ja ka hageja poolt kohaldatav viivitusintress on liigkasuvõtlik ning raskustesse sattunud laenajat väga otseselt kahjustav. Kostja taotleb, et kohus tuvastaks hageja üldtingimuste viivitusintressi kui tüüptingimuse olulise vastuolu heade kommetega ja tuvastaks hageja laenulepingu üldtingimuste viivisemäära ebamõistlikult kahjustava mõju ning tühisuse.

dokumendid, sh poolte andmed jms, on edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja esindaja on seisukohal, et hageja poolt esitatud e-kirjad ei vasta sisule, mida hageja on nendele omistanud. Kostja leiab, et 06.09.2022 menetlusdokumendi lisa 1 ei ole hageja õiguseellase kodulehelt registreerimis tõendav dokument, vaid e-kirja kavand. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Tegemist ei ole e-kirja kavandiga, vaid adressaadile (XXXXXXXXXXXXXX) saadetud e-kirjaga. Hagejale on arusaamatu, miks kostja leiab, et tegemist on e-kirja kavandiga. Lisaga 1 on hageja tõendanud, et poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil. Lisana 1 on lisatud e-kiri, mis on edastatud kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXXXX (mis on ühtlasi e-posti aadress, millelt kostja on hageja esindajaga suhelnud). Seega kostja väie, et kirjast ei nähtu, et e-kiri oleks üldse kunagi kellelegi saadetud, on vale. Samuti on üllatuslik ning arusaamatu kostja esindaja seisukoht, et Lisa 1 kirjas sisalduvat teksti: „Kui Te ei ole meie kodulehel registreeritud või saite selle kirja ekslikult, siis palume võtta meiega koheselt ühendust.“ saab tõlgendada ka selliselt, et see saadetakse meelevaldselt isikule, kes ei ole kodulehel registreerinud. Tegemist on tavapärase lausega, mis lisatakse registreerimisel alati e-kirja lõppu juhuks, kui keegi kolmas isik on e-kirja saaja nimel mõnda keskkonda konto registreerinud. Nimetatud lauset kasutatakse erinevate kasutajakontode loomisel, sh nt meediaväljaannete (Delfi vms) kasutajakonto loomisel. Tegemist on n-ö ettevaatusabinõuga juhuks, kui kolmas isik on kasutanud teise isiku andmeid (sh e-posti aadressi) konto loomiseks. Kostja ei ole oma seisukohtades kordagi väitnud, et tema nimel oleks laenu võtnud kolmas isik. Lisas 1 olev e-kiri ütleb selgelt ja tõendab, et kostja on registreerinud ennast laenuandja kodulehel smsmoney.ee ning avaldanud laenuandjale oma e-posti aadressi XXXXXXXXXX. Seega on tõendatud, et kostja on laenuandja keskkonnas ennast registreerinud ning konto loonud. Mh leiab kostja, et hageja ei ole tõendanud oma väidet mille kohaselt on krediidiandja saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe. Hageja kostja väitega ei nõustu ning leiab, et on e-kirja saatmist tõendanud. Hageja on esitanud 06.09.2022 menetlusdokumendiga lisa 2, kust nähtub, nagu kostja ka möönab, kostjale saadetud e-kirjad. Esimene e-kiri koos Euroopa Tarbijakrediidi infolehega on kostjale edastatud 02.10.2017, s.o 1 päev enne krediidikonto lepingu nr. KK3192012 sõlmimist. Samuti on krediidiandja enne lepingu nr. KK3223415 sõlmimist edastanud kostjale Euroopa Tarbijakrediidi infolehe kostja poolt avaldatud e-posti aadressile. Samuti on kostja viidanud, et kõik konteineris olevad dokumendid on loodud ühel ja samal kuupäeval – 15.06.2022. Hageja selgitab, et tegemist on kuupäevaga, mil krediidiandja võttis lepingutega nr KK3192012 ja nr KK3223415 seotud dokumendid oma süsteemist välja, pakkis .zip-failidesse ning edastas hagejale. Hageja on seisukohal, et on tõendanud e-kirjade saatmist ja kostjale kohale toimetamist lisatud e- kirjadega. Hagejal ei ole muul mõistlikul viisil võimalik tõendada e-kirjade saatmist ning kohale toimetamist, kui reaalselt edastatud e-kirjade esitamisega. Siinjuures rõhutab hageja, et kõik krediidiandja kirjad on edastatud kostjale e-posti aadressile, mis on avaldatud kostja enda poolt ning mis mh on kantud rahvastikuregistrisse. Samuti rõhutab hageja, et kostja poolt lisana 1 esitatud e-kiri on edastatud kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXX. Eeltoodust nähtub selgelt, et tegemist on e-posti aadressiga, mis kuulub kostjale ja mida kostja kasutab ning kust kostja e-kirjad kätte saab. Seega ei ole ka eluliselt usutav, et kostja ise ei registreerinud ennast krediidiandja veebilehel eelpool nimetatud e-posti aadressi kasutades (vt p 4). Hageja ei nõustu kostjaga justkui ei ole hageja ümber lükanud kostja vastuväidet selle kohta, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja väidab punktis 8, et hageja poolt esitatud profiilianalüüsi kohaselt rahuldati krediidikonto taotlus, kuigi kliendireserv oli krediidiandja süsteemi hinnangul miinuses 913,29 euro võrra. Hageja juhib kostja ja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on profiilianalüüsi vaadanud valikuliselt, valides välja ja viidates üksnes asjaoludele, mis on kostjale kasulikud. 06.09.2022 lisana 5 esitatud krediidianalüüsi lk 3-4 on krediidiandja 25.04.2019 teostanud konto väljavõtte kontrolli, kust nähtuvad kostja sissetulekud 1149,59 eurot

ning kulud 1611,07 eurot. Sellest tulenevalt on kliendihaldur 04.05.2019 otstanud krediidikonto lepingu muutmise (+s.t uue väljamakse tegemise) tagasi lükata. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et krediidiandja on nii 25.04.2019 kui ka 04.05.2019 edastanud kostjale e-kirja milles teavitab, et krediidikonto lepingu muutmise taotlus ei ole rahuldatud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole esitatud väiteid kuidagi tõendanud või selgitanud, miks ja kuidas on kostja selline seisukoht kujunenud. Kuivõrd kostja väited on paljasõnalised ning tõendamata, tuleb need jätta tähelepanuta. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Hageja selgitab et krediidiandja vastavat ülesannet täitvad töötajad kontrollivad tarbija krediidivõimelisuse hindamise protsessi käigus ka tarbija igakuiseid kohustusi. Sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%) ei ole krediidiandjatele kehtiva regulatsiooniga kehtestatud, mistõttu lähtub krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnates printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja arvesse võtnud kostja poolt esitatud krediiditaotluses esitatud teavet. Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse rahuldamiseks ning samuti on kostja igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Krediidiandja on 02.10.2017 ja 18.12.2017 teostanud laenutaotlejale põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingu sõlmimist, mille puhul on tegemist Placet Group OÜ andmebaasi väljavõttega. Kostja oli oma sissetulekuks märkinud 2000,00 eurot ja 2500,00 eurot. Väljaminekuteks märkis kostja 348,27 eurot ja 903,65 eurot, millest laenuandja võis järeldada kostja võimet täita lepingus kokku lepitud osamakse, s.o 103,54 eurot ja 48,27 eurot kuus. Kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et tarbija poolt esitatud andmed ei ole õiged sh juhul kus tarbija kinnitab krediiditaotlust esitades et esitatud andmed on tõesed. Kui kostja soovib teadlikult krediidiandjat ehk teist lepingupoolt eksitada, rikub ta VÕS § 14 tulenevaid nõudeid. Kostja on oma vastustes asunud korduvalt seisukohale, et krediidikonto lepingute nr KK3192012 ja nr KK3223415 alusel ei ole kostja saanud krediiti pangakontole ega ka sularahas. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Oluline on, et tahe oleks teisele isikule selgelt äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool on selle kätte saanud. 06.09.2022 menetlusdokumendi lisa 5 lk 7 nähtub, et kostja on lepingu nr KK3192012 alusel teostanud krediidiandjale tagasimakseid perioodil 11.11.2017–11.04.2019 ning lisa 5 lk 20 nähtub, et kostja on lepingu nr KK3223415 alusel teostanud krediidiandjale tagasimakseid perioodil 08.01.2018– 11.04.2019. Riigikohus on oma otsuse nr 2-16-124450 punktis 20 selgitanud, et lepingu sõlmimine tuleb lugeda tõendatuks mh seetõttu, et kostja maksis pikema aja jooksul arveid, mille maksmine eeldas kostjale saadetud arvetel olnud andmete teadmist. Isegi, kui lepingu sõlmimist tõendatuks lugeda ei saa, tuleb pikema aja jooksul toiminud arvete tasumisest järeldada, et võlgnik kiitis lepingu heaks. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool on selle kätte saanud. Käesoleval juhul on kostja tasunud maksegraafikujärgseid osamakseid, millega on kostja andnud kaudse tahteavalduse TsÜS § 68 lg 3 mõistes. Järelikult on kostja nimetatud lepingu alusel väljastatud krediidi reaalselt oma valdusesse saanud ja seda kasutama hakanud. Eluliselt ei ole usutav olukord, kus kostja oma valdusesse krediiti ei saa, kuid teeb pikema perioodi vältel tagasimakseid krediidiandjale, lisades selgitusse käesoleva tsiviilasja aluseks olevate lepingute numbrid. Hageja ei nõustu sellega, et viivise määr on vastuolus heade kommetega ja VÕS § 113 lg 1 teise lausega. Kostja on võrrelnud kostjale väljatatud tarbimislaenu intressi eluasemelaenude

intressimääraa. Hageja leiab, et selline võrdlus ei ole põhjendatud – põhjused, miks üks laen on kallim kui teine, tulenevad laenu ostatarbest, selle tagasimaksmise paindlikkusest ja väljastamise kiirusest. Eluasemelaenu ja tarbimislaenu intressimäära võrdlus on ebamõistlik. Eluasemelaenu puhul mõjutab laenu hinda lisaks kohustuse võtja finantskäitumisele ka tagatise väärtus ning omafinantseering. Eluasemelaenu puhul väljastav laen on sisuliselt raha hulgimüük, kus ühe lepinguga saab korraga kümnete tarbimis- ja väikelaenude suuruses tehingu. Kuivõrd eluasemelaenuna väljastatud laen on tagatud ning pikaajaline, on nendel ka oluliselt madalam intressimäär. Hageja tegevus ei ole liigkasuvõtlik, samuti ei ole hageja poolt kohaldatav viivitusintress liigkasuvõtlik. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 40,03% ja 39,99% ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine, kuivõrd viivis on kooskõlas VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Isegi juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 40,03% ja 39,99% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Seega ei ole viivitusintress vastuolus heade kommetega, ebamõistlikult kahjustav ega tühine.

leiab, et Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on viidatud kohtuasjas täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-125-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Hageja väidab ka seda, et kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kohus ei nõustu siin hageja väidetega ja leiab, et kokkuleppe paiknemise asukoht laenulepingu põhitingimustes ei muuda seda mitte-tüüptingimuseks, kui see olemuslikult seda on. Kohus märgib ka seda, et laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud vaid intressi määr, viivise määra rakendamine samas määras kui kokkulepitud intressimäär on sätestatud laenulepingu üldtingimustes. Lisaks sätestab VÕS § 35 lõige 2, et tüüptingimust iseloomustab see, et seda ei ole eraldi läbi räägitud. Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-2-1-39-11 öelnud, et tingimuse kasutaja peab tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Esitatud tõendite põhjal leiab kohus, et laenulepingu puhul oli kostja ainus võimalus leping sõlmida või sõlmimata jätta, muutusi lepingutingimustes tal teha ei olnud võimalik ning intressi- ja viivise määrade üle eraldi läbi ei räägitud. Niisiis on tegu tüüptingimustega VÕS § 35 mõistes ja tuleb analüüsida, kas tüüptingimus on VÕS § 42 lg 3 punkti 5 alusel tühine. Hageja väidab, et viivise kahekordne piiramine (maksimaalne viivisesumma ja viivisemäär) on ülemäärane ja rikub ettevõtete põhiseaduse §-i 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda taotleb, on kohtul kohustus hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Kohus leiab, et tarbijakrediidi suuremad riskid võrreldes näiteks hüpoteeklaenude või muude tagatud kohustustega on kaetud nende suuremate intressimääradega ja seega ei ole karistusliku olemusega viivis täiendavalt vajalik. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-08 leidnud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Kohus leiab, et praegusel juhul on lepingus sätestatud intressimäära alusel arvestatud viivis kostja suhtes ebaproportsionaalselt suur, tüüptingimus seetõttu tühine ja tuleb kohaldada seadusjärgset

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Lahendi andmed

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid