Silen OÜ hagi BUREAU ROMAND Sàrl vastu võla ja viivise nõudes
Menetlustoiming
Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Silen OÜ (registrikood 14506938), lepinguline esindaja Carmen Tars Kostja BUREAU ROMAND Sàrl (välisriigi registrikood CHE-378.046.314), asukoht Chemin du Pré-Fleuri 5 CH1228 Plan-les-Ouates, Šveitsi Konföderatsioon
RESOLUTSIOON
Keelduda Silen OÜ hagiavalduse menetlusse võtmisest.
Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edastada määrus hagejale. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Silen OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse BUREAU ROMAND Sàrl (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on Šveitsis tegutsev kostja tellinud hagejalt tooteid edasimüügiks. Vastavalt pooltevahelisele praktikale toimus tellimuste esitamine ja kinnitamine e-kirja teel ning maksetingimuseks oli 50% ettemaks ning ülejäänud 50% arve summast tuli tasuda 30 päeva jooksul hageja poolt toodete vedajale üleandmisest. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud kahe tellimuse lõpparved tasumata. Hageja arvates allub asi Harju Maakohtule. Hageja viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (nn Brüssel I bis määrus) artikli 7 p-le 1, mis sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis: a) lepinguid
puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana: müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Hageja märgib, et vaidlusalune kaup toodeti Eestis. Teenuselepingu puhul on oluline riik, kus teenused osutati. Praegusel juhul valmistati tooted Eestis vastavalt kostja tellimusele ning kostja kinnitatud hinnapakkumistele. Seega oli töövõtulepingu alusel teenuse täitmise koht Eesti. Hageja kontori asukohaks on Tallinn ja tehase asukohaks Harjumaa (Rae vald).
2.Kohus palus 17.08.2023 kirjaga hagejal rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimiseks selgitada, millised olid poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused kauba transportimise ja kostjale üleandmise kohta.
3.Hageja selgitas 30.08.2023 vastuses, et poolte vahel puuduvad kauba transporti ja üleandmist puudutavad kirjalikud kokkulepped. Toodete üleandmiskohaks oli hageja tehas Eestis, nagu nähtub hagiavalduse lisast 9, ja üleandmisajaks 06.01.2023, mida tõendab ka asjaolu, et hageja väljastas kostjale arved kuupäeval, mil tooted anti vedajale üle. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Eeltoodut ei muuda asjaolu, et hageja osutas kostjale ka veoteenuse vahendamise teenust. Toodete tellimise tingimuseks kostjale ei olnud tellida hagejalt ka veoteenuse vahendust. Hageja poolt kostjale toodete transporditeenuse vahendamine ei olnud töövõtulepingu lahutamatuks osaks ning toodete eest makstav tasu ei sisaldanud veoteenuse vahendamise tasu, mistõttu ei saa neid kahte teenuse osutamise lepingut lugeda ühtseks müügilepinguks.
4.Kohus keeldus 06.10.2023 määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel.
5.Hageja esitas maakohtu 06.10.2023 määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.11.2023 määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu 06.10.2023 määruse ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu arvates oleks maakohus pidanud enne hagi menetlusse võtmise otsustamist kostjalt seisukohta küsima. Ringkonnakohus märkis, et sellisel juhul on kostjal võimalik avaldada seisukoht kohtualluvuse, kauba transportimise tingimuste ja kostjale üleandmise kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Maakohtul on võimalik teha täiendavaid toiminguid, sh küsida kostja seisukohta ja vajadusel koguda tõendeid selleks, et selgitada nõuetekohaselt välja kohtualluvus. Kohus peab menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi oluliste asjaolude tuvastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgitanud maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.
6.Kohus määras 24.11.2023 kirjaga kostjale tähtaja (28 päeva kohtu kirja saamisest) kohtualluvuse küsimuses seisukoha ja oma väiteid kinnitavate tõendite esitamiseks. Šveitsist saadetud teate kohaselt sai kostja kohtu 24.11.2023 kirja ja hagi materjalid koos tõlgetega kätte 25.03.2024. Kostja ei ole kohtule oma seisukohta esitanud.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Vastavalt TsMS § 70 lg-le 2 allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei
tulene teisiti. TsMS-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või kohtualluvust reguleerivates Euroopa Liidu määrustes, sh Brüsseli I bis määrus (TsMS § 70 lg 4).
8.Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina ja Šveitsi Konföderatsioon on 30.10.2007 sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (Lugano II konventsioon) osapoolteks. Seega tuleb praeguses asjas kohtualluvuse küsimuses lähtuda Lugano II konventsioonist.
9.Lugano II konventsiooni art 2 lg 1 järgi kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on mõnes konventsiooniga seotud riigis, hoolimata nende kodakondsusest kõnealuse riigi kohtusse. Artikli 3 lg 1 sätestab, et isikuid, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, saab konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse kaevata üksnes II jaotise 2.–7. jaos sätestatud korras. Artiklist 5 tuleneb, et isikut, kelle alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud riigis, saab kaevata konventsiooniga seotud teises riigis: a) lepingutega seotud asjade puhul selle paiga kohtusse, kus tuli täita lepingus sätestatud kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse selle sätte kohaldamisel lepingus sätestatud kohustuse täitmise kohana: müügi puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või oleks tulnud osutada; c) kui ei kohaldata alapunkti b, kohaldatakse alapunkti a.
10.Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt edasimüümiseks telefonikabiine ja koosolekubokse. Kuigi kirjalikku lepingut ei ole koostatud, saab lepingu olemasolu lugeda tõendatuks. Hageja on esitanud kostjale tehtud hinnapakkumised (tl 19–22) ja pooltevahelise kirjavahetuse, sh kostja e-kirja tellimuse kinnitamise kohta (tl 24). Hageja valmistas tooted kostja tellimuse järgi ning saatis valminud kauba kostja kulul kostjale, kasutades kolmanda isiku (Schenker Schweiz AG) osutatud transporditeenust (tl 37–38). Hageja hinnapakkumistel ja arvetel (tl 34–36) on toodud ka transpordikulu kauba toimetamise eest Genfi Šveitsis. Hagiavaldusest ja selle lisadest ei nähtu, et hageja oleks kasutanud kauba tootmisel kostja materjale või et kostja oleks andnud spetsiifilisi juhiseid kauba valmistamiseks. Hageja pakkumuste ja arvete põhjal võib järeldada, et toodete parameetrid ja muud omadused on hageja enda pakutavad (pakkumuses on välja toodud toodete nimetused „Space 2“, „Gaia table“, „Chatbox Single“ jne, ning värvused, näiteks „must antibakteriaalne“ koodiga 090160), mille järgi tellija saab valida endale sobivate omadustega tooted. Kostja pole alluvuse küsimuses oma seisukohta ega tõendeid esitanud. Hageja avalduste põhjal ei nähtu kohtule, et lisaks hageja esitatud tõenditele eksisteeriks veel täiendavaid kirjalikke või kirjalikku taasesitamist võimaldavaid tõendeid pooltevahelise lepingulise suhte kohta. Kohtu hinnangul saab hagiavaldusele lisatud tõendite põhjal lugeda tõendatuks, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et hageja korraldab kauba saatmise Genfi Šveitsis.
11.Lugano II konventsiooni art 5 p 1 regulatsioon on identne Euroopa Nõukogu määruse 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I) art 5 p 1 regulatsiooniga (Brüsseli I bis määruse art 7 p 1). Euroopa Kohus on kohtuasjas C381/08: Car Trim GmbH v KeySafety Systems Srl 25.02.2010 tehtud otsuses selgitanud, et Brüssel I määruse art 5 p 1 alapunkti b tuleb tõlgendada selliselt, et kui lepingu järgi tuleb valmistatavad või toodetavad kaubad kohale toimetada, siis isegi juhul, kui tellija on andnud valmistatavate toodete hankimise, töötlemise või tarnimise kohta spetsiifilisi juhiseid, kuid tellimus ei ole valmistatud tellija materjalist ning müüja vastutab kauba kvaliteedi ja lepingule vastavuse eest, siis tuleb selline leping kvalifitseerida müügilepinguks Brüssel I art 5 p 1 tähenduses.
12.Kohus leiab, et kuna Lugano II konventsiooni art 5 p 1 ja Brüssel I art 5 p 1 regulatsioonid on identsed, on ka Lugano II konventsiooni art 5 p 1 tõlgendamisel võimalik lähtuda viidatud Euroopa Kohtu lahendist. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi kauba transpordi kostjani korraldama hageja, siis vaatamata sellele, et lepingu esemeks olnud tooted valmistati kostja juhiste järgi, on pooltevahelise lepingu puhul tegemist müügilepingu, mitte teenuse osutamise lepinguga Lugano II konventsiooni art 5 p 1 tähenduses.
13.Euroopa Kohus on eelnevalt viidatud kohtuasjas ühtlasi selgitanud, et Brüssel I määruse art 5 p 1 (b) esimest alternatiivi tuleb sisustada selliselt, et kui müük hõlmab kohaletoimetamist, siis peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal. Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus kaubad anti füüsiliselt ostja käsutusse, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade valduse.
14.Kohus on tuvastanud, et vastavalt hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele pidi hageja korraldama kauba kohaletoimetamise kostjale Genfi Šveitsis. Tellimuste täitmine toimus selliselt ka faktiliselt (tl 37–38). Siinkohal ei oma tähtsust, et toodete tellimise tingimuseks ei olnud hagejalt veoteenuse vahendamise tellimine ning toodete hind (kuid mitte hageja arve) ei sisaldanud transpordi hinda. Ka hageja 06.01.2023 e-kirjast (tl 33) ei järeldu, et kaupade üleandmise koht oli Eestis. Kohtule nähtuvalt informeeris hageja selles kirjas kostjat, et kaubad antakse vedajale üle 06.01.2023 hageja tehase asukohas. Vedajale kauba üleandmise asukohta ei saa praegusel juhul pidada lepingu täitmise kohaks. Kaupade ostu-müügi lepingu peamine eesmärk on nende müüjalt ostjale edastamine, mis ei ole täielikult lõpule viidud enne, kui kaubad on jõudnud sihtpunkti, praegusel juhul kostja asukohta Šveitsis. Seega asub kohus seisukohale, et lepingu täitmise koht oli Šveitsis. Seega ei allu hagi Eesti kohtule Lugano II konventsiooni art 5 p 1 alusel.
15.Kohus viitab, et ka näiteks tsiviilasjas nr 2-14-60723 on Harju Maakohus 03.09.2015 määruses sarnastel asjaoludel asunud seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule. Nimetatud maakohtu määrus jõustus Riigikohtu 28.03.2016 määrusega (määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumine). Seega nõustusid nii ringkonna- kui ka Riigikohus maakohtu järeldustega viidatud asjas.
16.Lugano II konventsiooni art 3 p-st 1 tuleneb, et isikuid, kelle alaline elukoht on selle konventsiooniga seotud riigis, saab konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse kaevata üksnes II jaotise 2.–7. jaos sätestatud korras. Praegusel juhul konventsiooni II jaotise 2.–7. jaos märgitud erandeid ei esine. Kuivõrd kostja asukoht on Šveitsis, allub asi Lugano II konventsiooni art 2 p 1 üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule.
17.TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. TsMS § 372 lg 7 sätestab, et kui asi ei allu kohtule, kuhu hagi esitati, kohaldatakse menetlusse võtmisest keeldumisel TsMS §-s 75 sätestatut. TsMS § 75 lg 2 näeb ette, et kui kohus leiab, et asi ei allu sellele kohtule, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.
18.Kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, kuna rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Hagejal on võimalik esitada kostja vastu hagi pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule.
19.TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole kohtule vastanud, puuduvad kostjal hüvitatavad menetluskulud.
20.TsMS § 372 lg 5 alusel võib määruse peale esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.