Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Piirmets ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 09.09.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-10545
Kohtuasi
Silen OÜ hagi BUREAU ROMAND Sàrl vastu võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.06.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Silen OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Silen OÜ (registrikood 14506938), lepinguline esindaja Carmen Tars Kostja BUREAU ROMAND Sàrl (välisriigi registrikood CHE-378.046.314), asukoht Chemin du Pré-Fleuri 5 CH1228 Plan-les-Ouates, Šveitsi Konföderatsioon
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Silen OÜ määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 07.06.2024 määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebemenetlusega seonduvad menetluskulud Silen OÜ kanda. BUREAU ROMAND Sàrl-il ei ole määruskaebemenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Silen OÜ (hageja) esitas 25.07.2023 (täpsustatud 30.08.2023) Harju Maakohtule BUREAU ROMAND Sàrl (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks mõista välja põhivõla 12 343,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 601,62 eurot ja alates hagi esitamisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hagiavalduse kohaselt on hageja Eestis tegutsev kontori, telefonikabiinide ja unikaalsete modulaarsete koosolekubokside arendaja ja kostja on Šveitsis tegutsev ettevõte, kes tellis hagejalt tooteid edasimüügiks. Pooltevahelise praktika kohaselt toimus tellimuste esitamine ja kinnitamine e-kirja teel ning maksetingimuseks oli 50% ettemaks ja ülejäänud 50% tuli tasuda 30 päeva jooksul hageja poolt toodete vedajale üleandmisest. Kostja ei ole tasunud viimase kahe tellimuse lõpparveid. Hagi allub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis määrus) alusel Harju Maakohtule. Brüssel I bis määruse art 7(1)b sätestab mh, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Kuna tegu on töövõtulepinguga ja kaup toodeti Eestis vastavalt kostja tellimusele, on teenuse täitmise koht Eesti ja hageja saab esitada hagi Eesti kohtusse.
2.Maakohus palus 17.08.2023 kirjaga hagejal rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimiseks selgitada, millised olid poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused kauba transportimise ja kostjale üleandmise kohta.
3.Hageja selgitas 30.08.2023, et poolte vahel puudub kauba transporti ja üleandmist puudutav kirjalik kokkulepe. Toodete üleandmiskohaks oli hageja tehas Eestis ja üleandmisajaks 06.01.2023, mil tooted anti üle vedajale, ja siis vormistati kostjale arved. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 mõttes. Asjaolu, et hageja osutas kostjale ka veoteenuse vahendamise teenust, ei muuda töövõtulepingu olemust. Kostja ei olnud kohustatud hagejalt tellima veoteenuste vahendust ja see ei olnud toodete tellimise tingimuseks. Toodete transporditeenuse vahendamine ei olnud töövõtulepingu lahutamatuks osaks ning toodete eest makstav tasu ei sisaldanud veoteenuse vahendamise tasu, mistõttu ei saa kahte teenuse osutamise lepingut lugeda ühtseks müügilepinguks.
4.Kohus keeldus 06.10.2023 määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel. Hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina ja Šveitsi Konföderatsioon on 30.10.2007 sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (Lugano II konventsioon) osapoolteks. Seega tuleb praeguses asjas kohtualluvuse küsimuses lähtuda Lugano II konventsioonist. Kuna lepingu täitmise koht on Šveitsis, allub asi Lugano II konventsiooni art 2(1) üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule.
5.Hageja esitas maakohtu 06.10.2023 määruse peale määruskaebuse.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.11.2023 määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu määruse ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
2-23-10545 Ringkonnakohus märkis, et maakohus kohaldas kohtualluvuse määramisel õigesti Lugano II konventsiooni, kuid maakohus ei selgitanud rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast. Maakohus oleks pidanud enne hagi menetlusse võtmise otsustamist küsima kostjalt seisukoha kohtualluvuse, kauba transportimise tingimuste ja kostjale üleandmise koha kohta. Maakohtul on võimalik teha täiendavaid toiminguid, sh küsida kostja seisukohta ja vajadusel koguda tõendeid selleks, et selgitada nõuetekohaselt välja kohtualluvuse aluseks olevad asjaolud.
7.Maakohus määras 24.11.2023 kirjaga kostjale tähtaja kohtualluvuse küsimuses seisukoha ja oma väiteid kinnitavate tõendite esitamiseks. Šveitsist saadetud teate kohaselt sai kostja kohtu kirja ja hagi materjalid koos tõlgetega kätte 25.03.2024. Kostja ei esitanud seisukohta. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus keeldus 07.06.2024 määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel, kuna rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule.
8.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada Lugano II konventsiooni, kuna nii Eesti kui ka Šveits on selle osapooled. Lugano II konventsiooni art 2(1) järgi kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on mõnes konventsiooniga seotud riigis kõnealuse riigi kohtusse, ehk sel juhul kostja kui võlgniku asukoha kohtusse Šveitsi. Isikuid, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, saab Lugano II konventsiooni art 3(1) järgi kaevata konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse üksnes II jaotise 2.–7. jaos sätestatud korras, sh tuleneb art-st 5(1), et isikut, kelle alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud riigis, saab kaevata konventsiooniga seotud teises riigis: a) lepingutega seotud asjade puhul selle paiga kohtusse, kus tuli täita lepingus sätestatud kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse selle sätte kohaldamisel lepingus sätestatud kohustuse täitmise kohana: müügi puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või oleks tulnud osutada; c) kui ei kohaldata alapunkti b, kohaldatakse alapunkti a. Kuna Lugano II konventsiooni art 5(1) regulatsioon on identne Euroopa Nõukogu määruse 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I) art 5(1) regulatsiooniga, saab seda tõlgendades lähtuda sarnastest Euroopa Kohtu lahenditest. Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüssel I määruse art 5(1)b tuleb tõlgendada selliselt, et kui lepingu järgi tuleb valmistatavad või toodetavad kaubad kohale toimetada, siis isegi juhul, kui tellija on andnud valmistatavate toodete hankimise, töötlemise või tarnimise kohta spetsiifilisi juhiseid, kuid tellimus ei ole valmistatud tellija materjalist ning müüja vastutab kauba kvaliteedi ja lepingule vastavuse eest, tuleb selline leping kvalifitseerida müügilepinguks Brüssel I art 5(1)b tähenduses. Kui müük hõlmab kohaletoimetamist, siis peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal. Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus kaubad anti füüsiliselt ostja käsutusse, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade valduse (EKo 25.02.2010, C-381/08 Car Trim GmbH v KeySafety Systems Srl).
2-23-10545
8.2.Siinsel juhul tellis kostja hagiavalduse kohaselt hagejalt edasimüümiseks telefonikabiine ja koosolekubokse, hageja valmistas tooted kostja tellimuse järgi ning saatis valminud kauba kostja kulul kostjale, kasutades selleks kolmanda isiku (Schenker Schweiz AG) osutatud transporditeenust. Hageja hinnapakkumistelt ja arvetelt nähtub tasu nii toodete kui ka transpordi eest. Hagiavaldusest ja selle lisadest ei nähtu, et hageja oleks kasutanud kauba tootmisel kostja materjale või et kostja oleks andnud spetsiifilisi juhiseid kauba valmistamiseks. Hageja pakkumuste ja arvete põhjal võib järeldada, et toodete parameetrid ja muud omadused on hageja enda pakutavad (pakkumuses on välja toodud toodete nimetused „Space 2“, „Gaia table“, „Chatbox Single“ jne, ning värvused, näiteks „must antibakteriaalne“ koodiga 0901-60), mille järgi tellija saab valida endale sobivate omadustega tooted. Hagile lisatud tõendite põhjal saab järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et hageja korraldab kauba saatmise Šveitsi. Tellimuse täitmine toimus ka faktiliselt selliselt. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi kauba transpordi kostjani korraldama hageja, siis vaatamata sellele, et lepingu esemeks olnud tooted valmistati kostja juhiste järgi, on pooltevahelise lepingu puhul tegemist müügilepingu, mitte teenuse osutamise lepinguga Lugano II konventsiooni art 5(1)b tähenduses. Asja materjalidest, sh hageja 06.01.2023 e-kirjast ei saa järeldada, et kaupade üleandmise koht oli Eestis. Nimetatud e-kirjas teavitas hageja kostjat kauba vedajale üleandmisest ning kauba vedajale üleandmist ei saa siinsel juhul pidada lepingu täitmise kohaks. Kaupade ostumüügi lepingu peamine eesmärk on nende müüjalt ostjale edastamine, mis ei ole täielikult lõpule viidud enne, kui kaubad on jõudnud sihtpunkti, s.o siinsel juhul kostja asukohta Šveitsis. Seega oli lepingu täitmise koht Šveitsis ning vaidlus ei allu Lugano II konventsiooni art 5(1)b järgi Eesti kohtule.
8.3.Sarnaselt on Harju Maakohus ka 03.09.2015 määruses tsiviilasjas nr 2-14-60723 asunud seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule ning ringkonna- ja Riigikohus nõustusid sellega. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
9.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub saata asja maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et poolte vahel on sõlmitud müügileping. Poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 mõttes, millest tulenev vaidlus allub ka Lugano II konventsiooni art 5(1)b järgi Eesti kohtule. Ei ole alust järeldada, et vaidlus ei allu selle riigi kohtule, kus valmistati tooted ja anti need kostjale üle, st sisuliselt, kus hageja täitis kõik enda poolsed töövõtulepingust tulenevad ülesanded. Veoteenuse osutamise vahendamine ei olnud töövõtulepingu lahutamatu osa. Maakohtu viidatud Euroopa Kohtu lahend on asjakohatu. Ka juhul, kui Euroopa kohtu praktikast tulenevalt leida, et tegemist oli müügilepinguga, allub asi Eesti kohtule, sest hageja kohustus ka müügilepingu alusel andma tooted kostjale üle Eestis. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-23-10545
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
12.Maakohus asus õigesti seisukohale, et siinses asjas tuleb kohtualluvus määrata Lugano II konventsiooni art-s 2(1) sisalduva üldreegli järgi ning asjas ei kohaldu art-s 5(1)b sisalduv valikuline kohtualluvus. Seejuures ei eksinud maakohus Lugano II konventsiooni tõlgendades ning juhindus õigesti Euroopa Kohtu praktikast. Lugano II konventsiooni protokoll 2 art 1(1) kohaselt võtab iga käesolevat konventsiooni kohaldav ja tõlgendav kohus vajalikul määral arvesse põhimõtteid, mis sisalduvad mh Euroopa Ühenduste Kohtu asjaomastes otsustes käesoleva konventsiooni art-s 64(1) osutatud õigusaktide (sh Brüssel I määruse) kohta. Eeltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et siinsel juhul sai poolte lepingut pidada müügilepinguks Lugano II konventsiooni art 5(1)b mõttes ning kuna müük hõlmas poolte kokkuleppe järgi kauba kohaletoimetamist, saab lepingu täitmise kohaks lugeda kohta, kus kaup anti üle ostjale, mitte vedajale.
13.Ülaltoodut arvestades jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
14.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuna kostja ei vastanud, ei ole kostjal hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud ning ringkonnakohus ei määra kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.