Intrum Investment No. 2 DAC hagi Z. A. Z. vastu põhivõlgnevuse, võlamenetlustasu, intressi, sissenõudmiskulu ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
742,21 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Intrum Investment No. 2 DAC (välisriigi registrikood 590912), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, e-post [email protected] Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, e-post [email protected] Kostja Z. A. Z. (isikukood xxxx), elukoht kohtule teadmata
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Z. A. Z.’lt Intrum Investment No. 2 DAC kasuks välja põhivõlg 499,53 eurot, võlamenetlustasu 5 eurot, intress 40,57 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 29.12.2022 kuni 15.08.2023 eest 57,20 eurot.
3.Mõista Z. A. Z.’lt Intrum Investment No. 2 DAC kasuks välja edasiulatuv viivis lepingus sätestatud määras 20% aastas põhinõudelt 499,53 eurolt alates 16.08.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
Jätta menetluskuludest 98% Z. A. Z. kanda ning 2% Intrum Investment No. 2 DAC kanda.
5.Mõista Z. A. Z.’lt Intrum Investment No. 2 DAC kasuks välja menetluskulud 191,10 eurot.
6.Mõista Z. A. Z.’lt Julianus Inkasso OÜ kasuks välja menetluskulud 98 eurot.
7.Z. A. Z.’l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Intrum Investment No. 2 DAC-ile ja Julianus Inkasso OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
8.Toimetada kohtuotsus Z. A. Z.’le kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Intrum Investment No. 2 DAC (hageja) esitas 22.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Z. A. Z.’lt (kostja) 637,58 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 15.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 499,53 eurot, võlamenetlustasu 5 eurot, deebetkaardi kuutasu võlgnevuse 3 eurot, intressi 41,07 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 29.12.2022 kuni 15.08.2023 eest) 57,20 eurot ning viivise alates 16.08.2023 kuni põhinõude (499,53 eurot) täitmiseni määraga 20% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid L AS ja kostja 09.11.2021 krediitkaardi lepingu, mille alusel võimaldas L AS kostjal kasutada pangakaarti kui elektroonilist maksevahendit kindla krediidilimiidi ulatuses. Esmane krediitkaart väljastati kostjale 2020. aastal, mis suleti 2021. aastal, kuna klient oli selle kaotanud või see oli ära varastatud. Kostja tellis asenduskaardi, mis oli samasuguste parameetritega ning sama kehtivusaja lõpuga nagu esialgselt väljastatud kaart. Kõik tingimused jäid samaks. Kostja kohustus L AS-ile tagastama kasutatud krediidi summa ja tasuma kasutatud krediidilimiidi eest intressi. Lepingus lepiti kokku intressimääras 20% aastas ehk 0,06% päevas. Maksepäevaks fikseeriti iga kuu 10. kuupäev, mil L AS debiteerib kostja kontolt intressi. Esmase lepingu krediidi kulukuse määr oli 23,19% ja 09.11.2021 sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr oli 22,52%. Kostja kasutas krediidilimiiti perioodil 24.05.2022 kuni 16.08.2022 499,53 euro ulatuses. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu blokeeris L AS kostja krediitkaardi ning saatis sellekohase e-kirja kostjale 14.11.2022, millega ühtlasi teavitas võlamenetlustasu ja kuutasu võlgnevusest ning andis tähtaja võlgnevuse kõrvaldamiseks hiljemalt 28.11.2023. Kostja võlgnevust ei tasunud, seega saatis L AS kostjale 12.12.2022
lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. L AS luges lepingu üles öelduks 28.12.2022, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 06.01.2023 loovutas L AS nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 13.02.2023 kirjaga. 13.08.2023 loovutas hageja nõuded Aktsiaseltsile Julianus Portfolio (endise ärinimega Aktsiaselts Intrum Estonia). Teated nõude loovutamisest on kostjale saadetud 19.09.2023 kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile. Hageja nõuab viivist põhivõlalt (548,60 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 29.12.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 20% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 57,20 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 40 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 21.02.2023 esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot, 15.03.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 25.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot (sh võlgnikule helistamine, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud, registripäringud jms.).
3.Kohus keeldus 02.11.2023 määrusega hagi intressi 0,5 eurot ja deebetkaardi kuutasu võlgnevuse 3 eurot nõudes menetlusse võtmisest. Muus osas (sh intress 40,57 eurot) võttis kohus hagi menetlusse.
4.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 10.12.2023 teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
5.Kohus palus 05.03.2024 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada sissenõudmiskulusid ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.
6.Julianus Inkasso OÜ esitas 18.03.2024 vastuses kohtunõudele täiendavad tõendid vastutustundliku laenamise kohta, sh L AS selgitused, lepingueelse teabe, kostja taotluse ja kostja konto väljavõtte. Samuti teavitas Julianus Inkasso OÜ, et nõude uus omanik on Aktsiaselts Julianus Portfolio, mis on ühinenud Julianus Inkasso OÜ-ga ja kuna Aktsiaselts Julianus Portfolio on äriregistrist kustutatud 09.01.2024, palus Julianus Inkasso OÜ hagejaks lugeda Julianus Inkasso OÜ.
7.Kohus keeldus 30.04.2024 määrusega Julianus Inkasso OÜ hageja asemel menetlusse astuda lubamisest, kuna puudus kostja nõusolek hageja asendamiseks, ning kaasas Julianus Inkasso OÜ menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Samuti teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405 ja andis täiendava tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
8.08.05.2024 esitas hageja menetluskulude nimekirja.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 499,53 eurot, võlamenetlustasu 5 eurot, intressi 40,57 eurot, sissenõudmiskulusid 40 eurot ja viivist määraga 20% aastas (0,05% päevas) alates 29.12.2022 kuni põhinõude tasumiseni.
10.Kohus tuvastas, et L AS ja kostja sõlmisid 09.11.2021 krediitkaardi lepingu, mille alusel anti kostjale kasutada krediiti limiidiga 500 eurot (dtl 26). Esmane krediitkaart väljastati kostjale 14.09.2020 (dtl 199), mis suleti 2021. aastal, kuna kostja oli selle kas kaotanud või see
oli varastatud (dtl 135). Lepingust tulenevad tingimused jäid samaks. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja kasutatud krediidilimiidi eest intressi ega hinnakirjas kehtestatud tasusid tasunud.
11.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis on edastatud kostja postiaadressile (dtl 41-43). Hageja loovutas 06.11.2021 krediitkaardi lepingust tulenevad nõuded 13.08.2023 Aktsiaseltsile Julianus Portfolio (dtl 136-138). Teade nõude loovutamisest on kostja postiaadressile edastatud 19.09.2023 (dtl 139-140). Aktsiaselts Julianus Portfolio ühines Julianus Inkasso OÜ-ga, mille tagajärjel on Aktsiaselts Julianus Portfolio äriregistrist kustutatud 09.01.2024. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kuna laenuandja on teavitanud kostjat nõude loovutamisest, loetakse, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kohus märgib, et TsMS § 210 lg 1 kohaselt ei puuduta hagi esitamine ja menetlemine poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue ning sama sätte lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. TsMS § 210 lg 3 kohaselt võib õigusjärglane TsMS § 210 lõikes 2 nimetatud juhul astuda vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul menetlusse poole õiguseelneja asemel. Vastaspoole või õiguseelneja nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. Käesolevas asjas on Julianus Inkasso OÜ kinnitanud kohtule, et sõlmis 13.08.2023 Intrum Investment No. 2 DAC-iga nõuete loovutamise lepingu, mille raames loovutati Julianus Inkasso OÜ-le (endise ärinimega Aktsiaselts Intrum Estonia) L AS-i ja kostja vahel 09.11.2021 krediitkaardi lepingust tulenevad nõuded. Hagiavalduse esitamisel on hagejana nimetatud Intrum Investment No. 2 DAC. Kuivõrd kostja ei esitanud oma nõusolekut Julianus Inkasso OÜ menetlusse astumiseks hageja asemel, keeldus kohus Julianus Inkasso OÜ hageja asemel menetlusse astuda lubamisest ja kaasas Julianus Inkasso OÜ kolmanda isikuna õiguseelneja (hageja) poolel. TsMS § 214 lg-st 1 tuleneb, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse astumiseni või menetlusse kaasamiseni tehtud menetlustoimingud kehtivad ka kolmanda isiku suhtes. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib iseseisva nõudeta kolmas isik teha kõiki menetlustoiminguid peale nende, mida saab teha üksnes hageja või kostja, muu hulgas saab ta asjas tehtud lahendi peale kaevata. Tema avaldusel, kaebusel või muul menetlustoimingul on menetluses õiguslik tähendus üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus selle hageja või kostja avalduse, kaebuse või toiminguga, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb. Kaebuse esitamiseks või muu menetlustoimingu tegemiseks kehtib kolmanda isiku suhtes sama tähtaeg kui selle hageja või kostja suhtes, kelle poolel ta menetluses osaleb, kui seadusest ei tulene teisiti.
12.L AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.
13.Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
14.Kohus tuvastas, et esmase krediitkaardi väljastamise ajal 14.09.2020 oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 61,56%. Praegusel juhul ei ületa esmase krediitkaardi lepingu krediidi kulukuse määr (23,19%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
15.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
16.Kohus selgitas 21.09.2023 määruses ja 05.02.2024 kohtunõudes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 117-120, 168169).
17.17.10.2023 hagiavalduse täiendusest ja hageja 18.03.2024 vastusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli piisav.
17.1.Hageja ja krediidiandja selgituste (dtl 126-128, 135, 184-197) kohaselt analüüsis krediidiandja kostja maksevõime hindamisel kostja 6 kuu arvelduskonto väljavõtet. Esmase kaardi väljastamisel analüüsiti kliendi maksevõimet, kusjuures kliendi sissetulekuna võeti arvesse tema Xxxx kontole laekunud viimase 6 kuu keskmine palk summas 937 eurot ning igakuised kohustused (liising ja krediitkaart) kuumaksetega kokku 262,70 eurot. Maksevõime arvutamisel jälgiti, et kohustused ei moodustaks üle 50% sissetulekutest. Kohtule on esitatud tõendina ka kostja arvelduskonto väljavõtte perioodi 29.02.2020 kuni 28.08.2020 kohta, s.o 6 kuu väljavõte (dtl 186-197). Kontolt nähtuvad muuhulgas kostja töötasu laekumised ja igakuised majapidamiskulud. Samuti kontrolliti kostja aktiivsete ja varasemate võlgnevuste olemasolu pangasüsteemis ja Creditinfo registris. Kohtu hinnangul on krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel tuvastanud kostja sissetulekuallika ning arvestanud piisavalt pika ajavahemikuga regulaarse sissetuleku hindamiseks. Samuti on krediidiandja kontrollinud
kostja igakuiste kohustuste suurust ja sisu. Hageja esitatud tõendeid ja krediidiandja selgitusi arvestades on kohus seisukohal, et kostja sissetulekud olid piisavad krediitkaardi lepingu sõlmimiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja järgis VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust.
18.Kohus on tuvastanud, et kostja kasutas krediidiandja poolt antud krediidilimiiti ajavahemikus 24.05.2022 kuni 16.08.2022 499,53 euro ulatuses (dtl 35-36). Hagiavalduse kohaselt ei olnud L AS-il võimalik lepingus kokkulepitud päevadel kontot debiteerida alates augustist 2022, sest kostjal puudusid vabad rahalised vahendid. Sellest tulenevalt blokeeris L AS kostja krediitkaardi kooskõlas lepingu punktiga 5.20 ning teavitas sellest kostjat 14.11.2022, samuti andis krediidiandja kostjale tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks (dtl 37). Kostja ei tasunud võlgnevust selle tähtaja jooksul. Krediidiandja L AS saatis kostjale 12.12.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 39). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja lepingu üles öelduks 28.12.2022. Eeltoodust tulenevalt oli lepingu punktist 9.6.2 tulenev ülesütlemise eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut) ning lepingu ülesütlemise saab lugeda kehtivaks.
19.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
20.Hageja palus kostjalt välja mõista intressivõlgnevuse 40,57 eurot. Lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 20% aastas (0,06% päevas). Hagi kohaselt on kostjal intressivõlgnevus alates 01.08.2022 kuni 27.12.2022. Kokku on intressinõue 40,57 eurot. Hageja on intressi arvutuskäigu esitanud tabelina (dtl 122-126). Kostja ei ole summa kujunemist vaidlustanud. Kohus rahuldab hageja nõude VÕS § 94 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 397 lg 1, laenulepingu põhitingimuste ja krediitkaardi lepingu tingimuste p-de 5.5 ja 5.6 alusel ning mõistab kostjalt välja intressi 40,57 eurot.
21.Hageja palus kostjalt välja mõista võlamenetlustasu 5 eurot. L AS hinnakirja ja Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt on maksetega hilinemisel krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist 20% aastas ja võlamenetlustasu 5 eurot. Kostja ei ole võlamenetlustasu nõuet vaidlustanud. Kohus rahuldab hageja nõude VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja lepingu põhitingimuste ja krediitkaardi lepingu p 5.21 alusel ning mõistab kostjalt välja võlamenetlustasu 5 eurot.
22.Hageja nõuab kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1 000 eurot. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 21.02.2023, 15.03.2023 ja 25.04.2023 (dtl 44-49). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti tegi hageja kostjale kõnesid, kandis kulusid seoses inkassoettevõtja teenuse kasutamisega ja tegi registripäringuid. Nende toimingutega seoses nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitist 10 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud sissenõudmiskulud 10 euro ulatuses, kuivõrd hageja ei ole kulude kandmise kohta tõendeid esitanud, mistõttu ei ole kulud selles osas kontrollitavad. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 30 eurot.
23.Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 16.08.2023 kuni põhivõlgnevuse (499,53 eurot) tasumiseni. Lepingutingimuste punkti 5.21, teabelehe ja hinnakirja kohaselt on pooled lepingus kokku leppinud viivisemääras 20% aastas ja 0,05% päevas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevas asjas on kostja rikkunud raha maksmise kohustust, seega on hagejal õigus nõuda viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 15.08.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 57,20 eurot (499,53 × 0,05% × 229 päeva) ja edasiulatuv viivis lepingujärgses määras 20% aastas.
24.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 499,53 eurot, võlamenetlustasu 5 eurot, intressi 40,57 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 57,20 eurot ja edasiulatuva viivise lepingujärgses määras 20% aastas põhinõudelt 499,53 eurolt alates 16.08.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas (sissenõudmiskulud 10 eurot) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMs § 167 lg 1 sätestab, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule.
25.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
25.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 98% (632,30 ÷ 642,30 eurot × 100% = 98,44%). Seega jäävad menetluskulud 98% ulatuses kostja kanda ning 2% ulatuses hageja kanda (100% - 98% = 2%). Seda menetluskulude jaotust tuleb TsMS § 167 lg 1 alusel arvestada ka kostjalt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmisel.
26.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
27.Hageja menetluskulud on välja toodud hagiavalduses ning nendeks on riigilõiv 175 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kolmanda isiku 08.05.2024 menetluskulude nimekirja (dtl 219-220) kohaselt on tema menetluskuludeks õigusabikulu 169 eurot. Kokku on hageja ja kolmanda isiku menetluskulud 364 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
27.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 742,21 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 750 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 175 eurot. Tasutud riigilõiv 175 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
27.2.TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20
eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.
27.3.Kolmanda isiku lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 169 eurot (1 tund tunnitasuga 169 eurot). Kolmandat isikut esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohus leiab, et kolmanda isiku esindaja tunnitasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei ole esindaja taotletud tunnitasu suurus põhjendatud. Kolmanda isiku esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on kolmanda isiku põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 100 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kolmanda isiku esindajal toimingutele kokku 1 tund (tõendite kogumine ja seisukoha koostamine 05.03.2024 kohtunõudele 0,75 tundi; menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi). Kohtu hinnangul on esindaja ajakulu põhjendatud. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on kolmanda isiku põhjendatud õigusabikulu kokku 100 eurot (1 tund × 100 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu). Julianus Inkasso OÜ on käibemaksukohuslane, mistõttu kohus menetluskuludele käibemaksu juurde ei arvesta.
27.4.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 175 + 20 = 195 eurot ning kolmanda isiku menetluskulude suuruseks 100 eurot. Kuivõrd hageja ja kolmanda isiku menetluskuludest 98% jääb kostja kanda, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 191,10 eurot (195 × 98%) ning kolmanda isiku kasuks 98 eurot (100 × 98%).
28.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ja kolmas isik on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale ja kolmandale isikule hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
29.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
30.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.