Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi K. P. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
2574,24 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Tarvo Ilves (e-post xxx); Kostja: K. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht kohtule teadmata).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista K. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevus 1515,17 eurot, sissenõudmiskulud 5 eurot, viivis 114,82 eurot ja alates 31.01.2023 viivis põhinõudelt, s.o 1515,17 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
3.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi K. P. vastu sissenõudmiskulud summas 30 eurot ja viivise summas 544,25 eurot osas.
4.Jätta menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.
Välja mõista K. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskuluna 351,75 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1515,17 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 659,07 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 0,066% päevas alates 31.01.2023 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja Telia Eesti AS sõlmisid liitumislepingu nr 27867241 lisana 26.08.2020 järelmaksu müügilepingu nr 1562554, mille alusel ostis kostja kaupa, mille eest kostja pidi hagejale tasuma igakuiste osamaksetega. Samuti sõlmisid kostja ja Telia Eesti AS 31.08.2020 järelmaksu müügileping nr 1563731, mille alusel ostis kostja kaupa ning kohustus hagejale tasuma igakuiste osamaksetega. Eelnimetatud lepingute aastane intressimäär oli 21,9% ja järelmaksu müügilepingu nr 1562554 krediidikulukuse määr 24,87% aastas ja järelmaksu müügileping nr 1563731 krediidikulukuse määr 32,79% aastas. Kostja tasus lepingute sõlmimisel sissemaksud vastavalt 313,80 eurot ja 64,99 eurot.
3.Telia Eesti AS loovutas 27.05.2022 nõuded hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 26.08.2020 järelmaksu müügilepingu (dtl 23-26), mille alusel müüdi kostjale kaupa maksumusega 1568,99 eurot. 31.08.2020 sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja järelmaksu müügilepingu (dtl 27-30), mille alusel müüdi kostjale kaupa maksumusega 324,97 eurot. 26.08.2020 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 24,87% aastas ja 31.08.2020 lepingu kohaselt 32,79% aastas, mis ei ületanud krediidi andmise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1515,17 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, 30.01.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 659,07 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja Telia Eesti AS sõlmisid 26.08.2020 tarbijakrediidilepingu (dtl 23-26) ning 31.08.2020 tarbijakrediidilepingu (dtl 27-30). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale kokku andnud krediiti 1893,96 eurot (1568,99+324,97).
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub 2/8
nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Telia Eesti AS loovutas oma nõuded 27.05.2022 hagejale, millest teavitati kostjat 13.06.2022 teatisega (dtl 68). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
10.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
11.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise 3/8
põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
12.Kohus kohustas hagejat 01.04.2024 kirjaga (dtl 81-85) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtu määratud tähtajaks asjaolusid ja tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta.
13.Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija krediidivõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, et krediidiandja oleks muuhulgas kogunud teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute ning varasema maksekäitumise kohta. Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
4/8
14.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
15.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagiavalduse kohaselt teavitas Telia Eesti AS 09.11.2020 kostjat lepingu lõpetamisest, kui kostja ei tasu täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ning kuna kostja võlgnevust ei tasunud, luges tähtpäeva saabunuks 06.04.2021. Kohus kohustas hagejat 01.04.2024 kirjaga (dtl 81-85) esitama lepingute ülesütlemise hoiatused, ülesütlemisavaldused ning tõendid, et kostjale on lepingute ülesütlemisavaldused kätte toimetatud. Vaatamata kohtu selgitustele hageja lepingute ülesütlemisega seotud asjaolusid ei täpsustanud ega tõendanud. Samuti oli kohtule arusaadavalt 09.11.2020 teavituse saatmise ajal kostja võlgnevuses üksnes kahe, s.o 20.09.2020 ja 20.10.2020 järjestikuse tagasimaksega. Seega leiab kohus, et lepingud ei olnud 06.04.2021 kehtivalt üles öeldud, kuna hageja ei ole tõendanud, et lepingute ülesütlemiseks olid täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused. Seejuures märgib kohus, et hageja hagiavalduses esitatud viivisearvestusest nähtub, et hageja hinnangul muutusid põhinõuded tervikuna lepingute ülesütlemisel sissenõutavaks 20.05.2021, mistõttu ei ole ka hageja pidanud lepinguid 06.04.2021 kehtivalt üles öelduks. Kohus loeb lepingud lõppenuks maksegraafikutest tuleneva viimase osamakse tähtaja saabumisega 20.08.2022.
16.Hagiavalduse kohaselt müüdi kostjale 26.08.2020 lepingu alusel kaupa summas 1568,99 eurot. Kostja on tasunud eelnimetatud nõude katteks sissemakse 313,80 eurot, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks 26.08.2020 lepingu alusel välja mõista põhinõue 1255,19 eurot (1568,99-313,80). 31.08.2020 lepingu alusel müüdi kostjale kaupa summas 324,97 eurot. Kostja on tasunud eelnimetatud nõude katteks sissemakse summas 64,99 eurot, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks 31.08.2020 lepingu alusel välja mõista põhinõue 259,98 eurot (324,97-64,99). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1515,17 eurot (1255,19+259,98).
17.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist 5/8
kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d saatma kostjale meeldetuletuskirjad 10.06.2022 (dtl 69) maksumusega 25 eurot, 08.08.2022 (dtl 70) maksumusega 5 eurot ja 14.11.2022 (dtl 71) maksumusega 5 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et lepingud lõppesid 20.08.2022, ei pea kohus põhjendatuks hageja sissenõudmiskulude nõuet 10.06.2022 ja 08.08.2022 meeldetuletuskirjade saatmise eest kokku summas 30 eurot, kuna eelnimetatud kirjad ei olnud saadetud pärast lepingute lõppemist. Hageja ei ole kohtu ette toonud ka VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud eelduseid lepingute kehtivusajal sissenõudmiskulude väljanõudmiseks. Kohus peab hageja sissenõudmiskulusid põhjendatuks 5 euro ulatuses seoses 14.11.2022 meeldetuletuskirja saatmisega. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 5 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 30 euro osas.
18.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates osamaksete sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni 30.01.2023 summas 659,07 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Hageja nõuab kostjalt viivist määraga 0,066% päevas, mis on kõrgem VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määrast ning lepingutest tulenevast intressimäärast (0%). Kohus leiab, et hageja ei või VÕS § 415 lg 1 alusel nõuda viivist 0,066% päevas ning tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest on antud juhul viivisemääraks alates 21.09.2020 kuni 31.12.2022 8% aastas ning alates 01.01.2023 kuni 30.01.2023 10,5% aastas. Samuti on hagejal õigus nõuda põhinõudelt tervikuna viivist alles alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast 21.08.2022. Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised summas 114,82 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 544,25 euro ulatuses (659,07-114,82). Viivise kujunemine on kajastatud alltoodud tabelis. Võla summa eurodes 52,22 53,17 54,13 55,13 56,13 57,15 58,19 59,25 1069,80
19.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, 6/8
et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 1515,17 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
20.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1515,17 eurot, sissenõudmiskulud 5 eurot, viivis 114,82 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab hagi rahuldamata sissenõudmiskulude summas 30 eurot ja viivisenõude summas 544,25 eurot ulatuses.
21.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 2574,24 eurot. Menetluskulud
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus märgib, et hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu oli 2448,74 eurot, kuid hageja loobus osaliselt hagiavalduses esitatud nõuetest ja kohus rahuldab hageja sissenõutavaks muutunud nõuded 1634,99 euro ulatuses, s.o 67% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 33% ulatuses hageja kanda ja 67% ulatuses kostja kanda.
23.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 385 eurot ja õigusabikulud summas 440 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
24.Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 385 eurot.
25.TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja maksekäsu kiirmenetluses kantud kulud on TsMS § 4842 alusel põhjendatud 20 euro ulatuses.
26.Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 3,5 tundi, hinnaga 100 eurot tund + km 20%.
27.Maakohus, hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab, et antud juhul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud 1 tunni ulatuses. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, 7/8
et hageja on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajale 120 eurot (koos käibemaksuga).
28.Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid summas 525 eurot (385+20+120). Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 67% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 351,75 eurot.
29.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
30.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
31.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.