Aktiva Finance Group OÜ hagi Z. A. Z. vastu põhivõlgnevuse, intressi, haldustasu, sissenõudmiskulude ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
747,42 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja Agnes Zaure (Julianuse Õigusbüroo OÜ), e-post [email protected] Kostja Z. A. Z. (isikukood xxxx), elukoht kohtule teadmata
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Z. A. Z.’lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 516,99 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.
3.Jätta menetluskuludest 78% kostja kanda ja 22% hageja kanda.
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 425,10 eurot (käibemaksuta).
5.Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 29.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Z. A. Z.’lt (kostja) 836,37 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 11.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 516,99 eurot, intressi 81,48 eurot, haldustasu 21,84 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 28.10.2022 kuni 11.08.2023 eest) 42,83 eurot ning viivise alates 12.08.2023 kuni põhinõude (516,99 eurot) täitmiseni määraga 10,5% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud 358 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid I AS ja kostja Z. A. Z. 01.07.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 1455,99 eurot järelmaksuga. Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.08.2022 kuni 20.01.2025 jooksul. Järelmaksulepingus lepiti kokku intressimääras 10,5% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 31,83%. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega viivituses alates 1. osamaksest kolme üksteisele järgneva osamaksega. I AS saatis kostjale 06.10.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 27.10.2022 esitas I AS kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 28.10.2022 loovutas I AS nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 28.10.2022 kirjaga. Kostjalt on toimunud laekumised esialgsele võlausaldajale pärast lepingu lõppemist põhiosa katteks 939 euro ulatuses. Seega on põhivõlg 516,99 eurot (1455,99–939). Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 20.08.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud
3.osamakseni s.o 20.10.2022 kokku 81,48 eurot (37,32+22,75+21,41). Kostja ei ole intressi tasunud. Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu 7,28 eurot kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga 27.10.2022 oli kostjal tasumata 20.08.2022– 20.10.2022 osamaksete haldustasud kokku 21,84 eurot (3 × 7,28). Hageja nõuab viivist põhivõlalt (516,99 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 28.10.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 10,5% aastas, kuivõrd pooled olid kokku leppinud seadusjärgsest kõrgemas intressimääras. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagi kohaselt sissenõutavaks muutunud viivis 42,83 eurot.
Hageja on kohtuvälises menetluses saatnud kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 16.12.2022 esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot, 25.01.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 10.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud).
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 20.10.2023 teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus palus 20.11.2023 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja sissenõudmiskulusid. Hageja kohtule ei vastanud.
5.Kohus märkis 22.12.2023 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja ümberarvestuse tegemiseks ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
6.Hageja märkis 05.01.2024 vastuses, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjalt välja mõista lepingu alusel saadud summa 516,99 eurot ning viivis alates 28.10.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.22.04.2024 kirjaga teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Hageja nõuab kostjalt põhivõla 516,99 eurot, intressi 81,48 eurot, haldustasu 21,84, sissenõudmiskulude 30 eurot ja viivise tasumist lepingus kokkulepitud intressimääras 10,5% aastas alates 28.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
9.Kohus tuvastas, et I AS ja kostja sõlmisid 01.07.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 1455,99 eurot järelmaksuga (dtl 29). Leping on mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatud. Kuivõrd kostja ei ole menetluses vaielnud vastu kauba kättesaamisele, ei ole kohtul alust kahelda, et kostja ei ole eelnimetatud kaupa kätte saanud. Hagiavalduse kohaselt oli kostja laenu tagasimaksetega võlgnevuses alates 1. osamaksest. Pärast lepingu lõppemist on endisele võlausaldajale (I AS-ile) toimunud kostjalt laekumisi kokku 939 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõla katteks. Põhivõlg on seega 516,99 eurot (1455,99–939).
10.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 42, 87).
11.I AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist faktooringulepinguga VÕS § 256 lg 1 tähenduses ning tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes, kuna I AS osutas teenust, millega võimaldati füüsilisest isikust kostjal sõlmida intressidega järelmaksuleping ostu sooritamiseks K UAB-lt.
12.Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi
andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
13.Kohus tuvastas, et 01.07.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 48,90%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (31,83%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
14.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
15.Kohus selgitas 20.11.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 78-80).
16.Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
16.1.Hageja selgituse (dtl 21-22) kohaselt kontrollis krediidiandja esitatud teavet laenutaotluse ja avalike andmebaaside põhjal. Tõendeid vastavate päringute tegemise kohta avalikesse andmebaasidesse ei ole kohtule esitatud. Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on
tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 2 300 eurot (dtl 43). Laenuandja ei selgitanud välja, milline on kostja sissetuleku allikas ja kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Laenutaotluses märgitud andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja kohustused ning sissetulekute regulaarsus.
16.2.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3).
17.Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Seega oli lepingu punktist 9 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis kostjale 06.10.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 40). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, esitas krediidandja 27.10.2022 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 41). Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks.
18.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
19.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär alates laenu väljastamisest 01.07.2022 kuni 27.10.2022 oli 0%, Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 10,5% aastas. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest. Kuivõrd seadusjärgse intressi suurus oli 0%, jääb hageja intressinõue rahuldamata.
20.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
21.VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue haldustasu osas rahuldamata.
22.Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on 500 kuni 1000 eurot. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 16.12.2022, 25.01.2023 ja 10.04.2024 (dtl 44-48). Hageja taotleb meeldetuletuskirjade saatmise eest sissenõudmiskulude hüvitamist järgmiselt: esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot ning teise ja kolmanda tasulise kirja saatmine kumbki 5 eurot. Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti nõuab hageja kostjalt ka muid makseviivitusega tingitud kulusid, s.o nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega seotud kulusid, võlgnikule tehtavate kõnede kulusid ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid (dtl 23). Nende toimingutega seoses nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitist 5 eurot. Kuivõrd hageja ei ole nimetatud kulude kohta tõendeid esitanud, ei saa kohus kontrollida nimetatud kulude tegemist hageja poolt. Seega jätab kohus sissenõudmiskulud 5 euro ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 25 eurot.
23.Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist lepingus kokkulepitud intressimääras 10,5% aastas alates 28.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
23.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
23.2.Hageja taotleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 0% aastas ja 0% päevas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-s 3 (dtl 31) on märgitud, et maksetega hilinemisel on krediidiandjal õigus nõuda viivist lepingujärgses intressimääras, kuid mitte vähem kui seadusjärgse tarbijakrediidi viivise määras. Tegemist on aga lepingueelse teabega VÕS § 4031 lg 1 järgi, mistõttu tuleb lähtuda hiljem kokku lepitud lepingu eritingimustest. Ka meeldetuletuskirjades (dtl 44-48) on viidatud viivise määrale 0%. Kohus selgitab, et VÕS § 113 on dispositiivne ning pooled võivad kokku leppida § 113 lg-st 1 erinevas viivise suuruses ja arvestamise korras ja tähtajas. Tarbijast võlgnikuga on lubatud sõlmida mis tahes viivisekokkuleppeid, mis on tarbija suhtes seaduses sätestatust soodsamad, mh võib kokku leppida, et raha maksmisega viivitamisel ei ole võlausaldajal viivisenõuet (VÕS I komm (2016), § 113, p 15.1). Tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlgnikuga ega riigihangete seaduse § 10 lg-tes 1 ja 2 nimetatud isikust võlgnikuga, seega ei ole viivise välistamise kokkuleppe tühine (VÕS § 113 lg-d 9 ja 10). Kuivõrd lepingus kokku lepitud viivise määr 0% on tarbija suhtes seaduses sätestatust soodsam, lähtub kohus lepingus kokkulepitud määrast. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata.
24.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja järelmaksulepingu järgse põhivõla 516,99 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot. Muus osas, s.o intressi, viivise, haldustasu ja sissenõudmiskulude 5 eurot osas (kokku 151,15 eurot) jääb hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
25.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
25.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 78% (541,99 ÷ 693,14 eurot × 100% = 78,19%). Seega jäävad menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ning 22% ulatuses hageja kanda (100% - 78% = 22%).
26.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
27.Hageja 05.01.2024 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 591,50 eurot, kokku 786,50 eurot (dtl 87-88). Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
27.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 747,42 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 750 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 175 eurot. Tasutud riigilõiv 175 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
27.2.TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.
27.3.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 591,50 eurot (3,5 tundi tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on märkinud, et on käibemaksukohuslane, seega kohus menetluskuludele käibemaksu ei lisa. Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei ole esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul põhjendatud. Kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 100 eurot (ilma käibemaksuta). Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse
koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõuetele vastamist. Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 3,5 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 370 eurot (3,5 tundi × 100 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).
27.4.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 175 + 370 = 545 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 78%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 425,10 eurot (545 × 78%).
28.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
29.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
30.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.