2-21-141024/93 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Asjas kohaldub Läti Vabariigi õigus (leping p 10.1). Poolte vahel on vaidlus kauba hinna ja suuliste kokkulepete üle. Vastavalt lepingu puntkile 4.1 pidid kauba hinnad olema ära toodud lisades. Samas ei ole hageja ega kostja lepingu lisasid vormistanud ega kauba hinda dokumentaalselt kokku leppinud. Pooled leppisid suuliselt kokku, et hageja müüb 500 tonni kaupa. Esialgu pakkus hageja kostjale kauba hinnaks 360 eurot tonni kohta ja tarnis kolm autot. Kuna kostja kauples bituumeniga Läti turul esimest korda, ei saanud ta pakutud hinnaga kõiki oma kulutusi katta. Selle peale leppisid pooled kokku hinnas 312,50 eurot tonni eest ja selle hinnaga tarnis hageja järgmised 3 autot (lisa 1). Selline hind võimaldas tasuda kostjal, s.h kauba tollivormistuse eest. Kuue auto peale moodustas kauba keskmine hind (360,00 x 3) + (312,50 x 3) = 336,25 eurot tonni kohta. Pooled otsustasid selle maksimumhinnaga bituumenit edasi kaubelda. Kostja pidi maksma hagejale bituumeni eest 500 tonni x 336,50 eurot = 168 125,00 eurot. Vaatamata poolte kokkuleppele, hakkas hageja esitama kostjale arveid kokkulepitust suurema hinnaga. Kostja pööras korduvalt hageja tähelepanu sellele, et hind pole vastav. Iga kord vastas X kostja esindajale, et ärgu kostja muretsegu „razberemsja“ (tõlge „lahendame“). Kuna pooltel oli kokkulepe hinna osas, siis otsustas kostja, et tasub vastavalt kokkulepitud hinnale. Kostja ei aktsepteerinud suurema hinnaga esitatud arveid. Kostja tasus hagejale kokku tarnitud kauba eest 169768,49 eurot (lisa 2). Kostja on tasunud kauba eest rohkem, kui nende vahel kokkulepitud hinna alusel tasuma pidi. Lisaks oli pooltel kokkulepe (kauba tarniti ka kostja ettevõttele Venemaal), et pooled jagavad omavahel kauba ekspordil Vene riigi poolt tagastatud käibemaksu ehk 20% kauba hinnast. Kuna hageja esindajal Xil oli otsene sidet OOO-ga „BitEx“, siis pakkus tema välja sellise tagastatava käibemaksu jagamise; see oli tema otsus. Arvestades, et kostjale tarnitud kauba kogus oli 500 tonni ja keskmine müügihind vastavalt OOO „BitEx“, hageja ja kostja vahel oli 29 000 rubla (valuutakurss keskmine aprill -juuni 1 euro = 90,00 rubla) ehk 29000 : 90 = 322,22 eurot, siis pidid pooled saama Vene riigi poolt arvestuslikult tagastatava käibemaksu osa järgnevalt: 322,22 x 20% = 64,44 eurot/tonn, mis kokku tegi hageja ja kostja jaoks täiendava tulu suuruseks 500 t x 64,44 eur = 32 222,00 eurot. AS Orlen Lietuva müüdava kauba hind mõjutab Balti regiooni naftasaaduste hinda. Selleks, et Läti ja ka Eesti kaubaturul oleks võimalik müüja teiste tootjate (sh Venemaa) naftasaadusi, peab see olema omahinnalt oluliselt odavam, kui "Orlen Lietuva" hind. Kostja ei oleks mingil juhul ostnud hagejalt kaupa kallimalt, kui "Orlen Lietuva" bituumeni hind. Kuna kostja ja hageja vahel oli kokkulepe bituumeni hinna osas 336,25 eurot tooni eest, siis see hind andis kostjale võimaluse konkureerida Läti turul võrreldes "Orlen Lietuva" poolt pakutava hinnaga teistele Läti turuosalistele. "Orlen Lietuva" bituumeni väljamüügihind oli 2021. aasta aprillis ühekordsete tehingute puhul 370 eurot tonni kohta, mais 355 eurot tonni kohta ja juunis 355 eurot tonni. Nimetatud tõenditest nähtub "Orlen Lietuva" poolt müüdavate naftasaaduste, sh bituumeni mark 50/70 hind. Hageja tarnis seda marki bituumenit kostjale. Kostja esitatud arved oma klientidele ei tähenda turuhinda, kokkulepe käibemaksu tagastuse jagamise vahel oli hageja ja kostja vahel, mitte kostjal oma klientidega. Ainult arvel nr PO 04-2021 oli hind 312,5 eurot tonni kohta õige. Hageja käsitlus turuhinnast ei ole põhjendatud. Kogus, mille hageja müüs kostjale (500 tonnu), oli väike; selle järgi ei saa määrata turuhinda. Kohtu põhjendused 3 (7)

I Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 2021. aprilli alguses naftabituumeni ostu-müügilepingu nr 1 EURO-EE, mille järgi müüs hageja kostjale naftabituumenit (edaspidi ka bituumen). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja müüs kostjale 500 tonni bituumenit ja kostja on kauba kätte saanud (leping, dtl 31, tõlge 39) . II Poolte vahelise lepingu punkti 10.1 järgi kohaldatakse lepingu täitmisega seotud vaidlustele ja lahkhelidele Läti Vabariigi kehtivat seadusandlust. Läti Vabariigi tsiviilseaduse § 2002 (dtl 113) sätestab, et ostuleping on leping, millega üks pool lubab teisele teatud vara või õigused kokkulepitud rahasumma eest üle anda, § 2004 järgi loetakse ostuleping sõlmituks, kui mõlemad pooled on ostu esemes ja ostuhinnas kokku leppinud. Seaduse § 2012 sätestab, e ostuhind väljendatakse rahas. Ostuhind ei pea tingimata olema täpselt võrdne ostueseme väärtusega ning leping kehtib ka siis, kui ese müüakse alla selle tegeliku väärtuse (sõprusost) või üle selle. Kui aga ostuhind on määratud üksnes formaalsuse huvides, ei ole leping mitte ostu-, vaid kinkimisleping. Seaduse § 2016 sätestab, et kui ostudokumendil märgitud summa on kokkulepitust suurem või väiksem, siis leping sel põhjusel kehtetuks ei tunnistata ning jääb kehtima suuliselt kokkulepitud hind, § 2017 järgi peab ostuhind peab olema määratud ja see ei tohi sõltuda ühe osapoole tahtest. Kui aga müüja annab ostjale vara või kauba, mis on tellitud hinda määramata, on tehing kehtiv ning eeldatakse, et mõlemad pooled on turuhinnas kokku leppinud (paragrahv 2018). Seaduse § 2018 sätestab, et kui ost on sooritatud turuhinna eest, siis eeldatakse, et mõeldud oli lepingu sõlmimise ajal ja kohas kehtinud keskmist hinda. Kui aga sellises kohas turuhinda ei ole, võetakse aluseks lähimate kaubanduskeskuste turuhinnad. Hinnakirjade olemasolul määratakse hind nende järgi. Seaduse § 2021 sätestab, et ostulepingust tulenevad mõlema poole vastastikused õigused nõuda lepingu täitmist, samuti kahju hüvitamist. Seaduse § 2033 järgi peab ostja ennekõike tasuma ostuhinna, mis tuleb teha kohe vara üleandmisel ehk samal ajal ja samas kohas, välja arvatud juhul, kui ostu-müügileping on sõlmitud krediidipõhiselt või konkreetselt makseteks on kehtestatud tingimused, § 2035 järgi peab ostja müüjale tasuma ostuhinnaintressi ajast, mil ostja on ostetud vara enda valdusesse võtnud ja kasutama asunud. Eeltoodu alusel on pooled sõlminud 2021. aprilli alguses naftabituumeni ostu-müügilepingu nr 1 EURO-EE Läti tsiviilseaduse § 2002 tähenduses. III Pooled ei vaidle selle üle, et hageja müüs ülalviidatud lepingu alusel kostjale 500 tonni bituumenit, kostja sai kauba kätte ja seetõttu ei ole vaja hinnata kauba saatelehti (dlt 246, 249). Poolte vahel on vaidlus kauba hinna üle. Vastavalt lepingu punktile 4.1 pidid pooled kauba hinnad ära tooduma lepingu lisades (ning sisaldavad aktsiisi ja ladudesse transporteerimisega seotud müüja kulutusi, mis on Läti Vabariigi piirides ostja poolt määratud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja müüs kaupa allolevas tabelis näidatud kogustes, mille kostja on kätte saanud ja mille järgi esitas hageja kostjale tasumiseks arved ning mille kostja jättis tasumata järgmiselt (tabel 2): kogus, hind euro/tonn

Seega on hageja nõudnud vaidlusaluse kauba eest kostjalt tasu 370 €-385 € tonni kohta (arved, dtl 43-47). Hageja esitas kohtule oma nõudekirja (pretensiooni) kostjale, milles palus kostjalt kauba eest tasumist hiljemalt 15.12.2021, lisaks saatis tasumata arvete saldo (dtl 50-55) ning palus esitada oma vastuväited. Kostja vastas hagejale 15.12.2021 (dtl 55), kus märkis, et vastavalt lepingu nr 1EURO-EE Lisale 1 oli hind 312,50 eurot tonni kohta ning et hageja esitas ebaõiged tasunõuded, kostja võlga ei tunnista. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et lepingul oleks lisa 1, mille järgi on pooltel kokkulepe hinna kohta 312,50 eurot tonni eest. Seega ei ole asjas tõendeid, et pooled oleksid lepingu p 4.1 järgi leppinud kokku lepingu lisas ja kirjalikult konkreetselt kauba hinnas 312,50 eirot tonni eest Läti tsiviilseadustiku § 2017 I lause I poole järgi (ostuhind peab olema määratud). Hageja on tõendanud kohtule esitatud arvetega nr PO-09-2021, nr PO-01-2021 (dtl 307, 308), enda panga konto väljavõttega (dtl 309) ja kostjale saadetud tabelikujulise arvestusega, et kostja maksis hagejale varem kostjale müüdud bituumeni eest 360-380 eurot tonni kohta. Kohus kuulas vande all üle hageja seadusliku esindaja Xi ja kostja tunnistaja Yi. X seletas, et kauba hinnas lepiti kokku suuliselt: iga tellimus eraldi telefoni teel ja alles paar-kolm kuud hiljem tõstatas kostja küsimuse hinnast ja alles pärast seda, kui kaup oli müüdud. Hageja vande all antud seletused, hageja varasemad (mitte vaidlusalused) arved nr PO-09-2021, nr PO-01-2021 (dtl 307, 308) ja pangakonto väljavõte (dtl 309, nähtub nende tasumine) ning ekirjaga saadetud tabelarvetus kauba koguste, arvete kohta, kinnitavad kogumis hageja väiteid, et pooled leppisid iga nädal suuliselt kokku kauba hinnas. Lisaks kinnitava eelviidatud tõendid hageja väiteid, et kostja, tasudes bituumeni eest hagejale varem 360-380 eurot tonni kohta, aktsepteerides neid hindu. Kostja tunnistaja Y ütlustest nähtuvalt pidas ta hageja seadusliku esindajaga bituumeni müügi ja hinna läbirääkimisi iga nädal, kuid ütluste kohaselt ei olnud kostja enam mingil hetkel nõus arvetes märgitud summade tasumisega, sest kostja arvates ei vastanud need kokkulepetele. Ütluste kohaselt ei esitatud kostja selle kohta pretensioone, kõik toimus läbirääkimiste teel, ütluste kohaselt esitati esimesed valed arved aprillis. Kostja tunnistaja ütlustest ei nähtu, milline oli konkreetne hind, milles ta leppis kokku hageja seadusliku esindajaga vaidlusaluste müükide raames. Ta ütles, et kauba eest maksis hagejale alles siis, kui kostja kliendid (ostja) oli kauba eest tasunud kostjale endale. Seega ei kinnita kostja tunnistaja ütlused kuidagi kokkulepet tasuda kauba eest 312,50 eurot või 336,25 eurot tonni kohta ning kohtu arvates jättis kostja hageja vaidlusalused tasunõuded (arved) maksmata siis, kui võis selguda või selgus, kas kostja enda ostjad on talle tasu ära maksnud kostja nõutud summad. Kostja pole väitnud, et ta oleks ülalmainitud vaidlusaluse kauba (vt tabel 2) eest maksnud hagejale tasu hinnaga 312,50 eurot või 336,25 eurot tonni kohta ehk hinna eest, mida ta ise peab kokkulepitud hinnaks. Samas on kostja tasunud vaidlusaluste arvetest PO-11-2021, PO-20-2021 nimetatud tasu osa, kus bituumeni hinnaks on märgitud 370 eurot ja 385 eurot tonni kohta, ülejäänud arvetes märgitud ja nõutud summad on kõik tasumata.

1) hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid (varasemate müükide eest esitatud arved nr PO09-2021, PO-01-2021 (dtl 307, 308), mis on tasutud (pangakonti väljavõte); 2) hageja seadusliku esindaja seletusi, et kostja tõstatas alles mitu kuud hiljem küsimuse hinnast, kui kaup oli juba müüdud; 3) kostja käitumist, et alles hageja kirjalikule pretensioonile vastates vaidlustas hinna; 4) kostja käitumist, et ta pole tasunud vaidlusaluse kauba eest (tabel nr 2) ka selle hinnaga, mida ta peab õigeks (312,50 eurot või 336,25 eurot tonni kohta); asub kohus järeldusele, et tõendatud ja põhjendatud on hageja väited, et 1) vaidlusaluse kauba eest pidi kostja maksma tasu vastavalt poolte suulistele iganädalastele kokkulepetele Läti tsiviilseaduse § 2004, § 2016 lause lõpuosa järgi ning 2) bituumeni hind oli 370-385 € tonni kohta, mis kajastati arvetel nr PO-11-2021, nr PO-202021, nr PO-21-2021, nr PO-22-2021, nr PO-23-2021. Kostja väited, et vaidlusaluse kauba hind oli tegelikult 312,50 eurot või 336,25 eurot tonni kohta, ei ole tõendatud. Kostja esitas kohtule hageja esitatud arved nr PO-01-21, nr PO 02-2021, nr PO03-2021, milles kauba hind on 360 eurot tonni eest (dtl 271-273) ja arved nr PO 04-2021, nr PO05-2021, nr PO-06-2021 (dtl 274-276), milles kauba hind on vastavalt 322,50 eurot, 312,50 eurot tonni eest ja mis on tasutud (konto väljavõte, dtl 277). Need tõendid ei kinnita tema väiteid, et ka vaidlusaluse kauba müügi eest oli pooltel kokkulepe tasuda 312,50 eurot või 336,25 eurot tonni kohta. Asjas ei oma tähtsust poolte väited, millise hinnaga müüs kostja kauba oma partneritele, kas kostja fikseeris arvetes hinna, milline oli hageja ja kostja vaheline tagastatava käibemaksu jagamise kokkulepe, mis moodi ja kas üldse mõjutab Orlen Lietuva turuosa ja tema hinnad hageja ja kostja vahelisi kokkuleppeid bituumeni hinna kohta, aga ka suhted Bitexiga. Kohus ei anna nendele väidetele sisulist hinnangut. Kohus ei hinda seetõttu kostja arveid oma teistele lepinguparteritele (dtl 329, 330-334) ning Orlen Lietuva hinnakujundust, arvestust (dtl 352, 355, 358), hageja poolt (määruskaebusmenetluses) esitatud kostja ning OOO Bitex vahelist arvet nr 9-2021, CMR saatelehti (dtl 246, 247). Kumbki pool ei ole väitnud seda, et nad oleksid ostnud-müünud kaupa ilma hinda määramata Läti tsiviilseadustiku § 2017 II lause järgi. Seetõttu ei vaja hindamist tõendid selle kohta, kas poolte kokkulepe bituumeni hinna kohta vastab turuhinnale (muude isikute arved, dtl 345-347). Kostja pole väitnud, et ta oleks hagejale tasunud ära hagetava kauba eest hagetava tasu 32234,40 eurot. Teisisõnu on tasutud nende hagetavate kaupade eest just nii palju, nagu hageja on hagiavaldus esile toonud. Nii ei oma tähtust kostja väide, et ta on tasunud hagejale 169768,49 eurot ja see oleks justkui rohkem kui tal oleks kohustust maksta, sest kohus tuvastas, et kostja väited hinna kokkuleppe kohta 312,50 eurot või 336,25 eurot tonni kohta ei olnud tõendatud. Seega võlgneb kostja hagejale vaidlusaluse kauba eest ostuhinda 32234,40 eurot ja on jätnud täitmata Läti tsiviilseaduse § 2033 järgi osaliselt ostuhinna tasumise kohustuse. Hagejal on õigus nõuda Läti tsiviilseaduse § 2033, § 2021 I poole järgi lepingu täitmist – ostuhinna tasumist. Eeltoodu alusel on põhjendatud ja tõendatud hageja nõue võlgnetava ostuhinna tasumiseks ning kostjalt tuleb Läti tsiviilseaduse § 2033, 2021 I poole järgi hageja kasuks välja mõista 32234,40 eurot. Läti tsiviilseaduse § 2021 järgi saab hageja nõuda ka lepingu täitmist viivise osas, kuna kostja ei ole siiani viidatud ostuhinda ära tasunud. Lepingu punktis 8 on pooled kokku leppinud viivise maksmise kohustuses, mis on 0,05% päevas võlgu olevast summast. Viivise arvestust ei ole kostja sisuliselt vaidlustanud. Seega on viivis võlalt seisuga 28.12.2021 (see on maksekäsu avaldusele järgnev periood enne hagi esitamist 03.01.2021) 2980,35 eurot. Nimetatud viivis 2980,35 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna vaidlus allub lahendamiseks Eesti 6 (7)

kohtule, siis saab hageja nõuda Eesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi edaspidiselt viivist ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivist alates 29.12.2021 võlalt 32234,40 eurolt 0,05% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus, suurus Hagi kuulub rahuldamisele ja TsMS § 162 lg 1, 2 järgi jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, 2, § 143 p 1, § 144 p 1 järgi on menetluskuludeks lõiv, lepingulise esindaja kulud, tõlkekulud. Hageja on tasunud hagiavalduselt lõivu 1000 eurot, määruskaebuse esitamisel lõivu 70 eurot. Määruskaebus kuulus rahuldamisele. Hageja lepingulise esindaja kulud on 06.05.2024 nimekirja järgi 23,5 tunni eest kokku 2820 eurot, tasu määr on 120 eurot tunni eest. Tõlkekulud on dokumentide ja istungil tõlkimise eest kokku 220 eurot. Kõik kulud on kokku 4110 eurot. Hageja menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 07.05.2024. Kostja ei ole esitanud hageja kuludele vastuväiteid (tähtaeg 16.05.2024). TsMS §175 lg 1 järgi kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust. Käesolevas asjas pidas kohus istungeid nii kohtualluvuse küsimuse kui asja enda lahendamiseks. Asjas oli esitatud mahukalt tõendeid, seisukohti, vastuväited teise poole väidetele, hageja esitas määruskaebuse, mille lahendas apellatsioonikohus. Esindaja ei ole esitanud taotlusi, mis oleksid asjakohatud. Kõik tehtud toimingud olid vajalikud. Arvestades asja mahtu, keerukust, leiab kohus, et esindaja on kulutanud aega tööle ca 3 8-tunnist tööpäeva (23,5/8=2,9), mis on mõistlik ajakulu. Tasu määr 120 eurot tunni eest on kooskõlas kohtupraktikaga. Seega on esindaja kulud põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 175 lg 1. Hageja kõik põhjendatud menetluskulud on 4110 eurot TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, 2, § 143 p 1, 144 p 1, järgi. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ja kohus ei määra kindlaks nende suurust.