Tartu Ringkonnakohus Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest, Margit Jäätma
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 20. mai 2024
Tsiviilasja number
2-21-17931
Tsiviilasi
X.X. hagi sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 52 882 eurot Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tartu Maakohtu 23. märtsi 2023. a otsus X.X. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
16. aprill 2024
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) X.X. (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum (registrikood 90001478), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 23. märtsi 2023. a otsus ja saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.X.X. (hageja) esitas 15. novembril 2021 hagi sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hagi ja selle täienduste kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista hüvitis tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju eest 46 882 eurot ja mittevaralise kahju eest 6000 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 2004. a-st korduvalt pöördunud ambulatoorsele ravile SA TÜK Psühhiaatriakliinikus, aastatel 2015–2020 oli raviarstiks dr Paadik. Selle aja jooksul hageja vaimne tervis oluliselt halvenes, hageja vajas korduvalt statsionaarset ravi. Alates 2019. a-st on hagejale määratud osaline töövõime, alates 2020. a-st ka keskmine puue. 2020. a lõpust alates on hageja töövõimetuslehel viibinud kokku enam kui 6 kuud, 2021. a lõpus kaotas ta seetõttu oma töökoha. Olulise tervisekahju ja elukvaliteedi languse on hagejale põhjustanud dr Paadiku diagnoosi- ja ravivead, mis tulenesid tema hooletusest, ebaprofessionaalsusest, puudulikest meeskonnatööoskusest ja stigmatiseerivast suhtumisest. Segadust diagnooside, seni pakutud ravi ja edasise vajaliku/võimaliku ravi osas püüdis hageja lahendada SA TÜK Psühhiaatriakliiniku ravimeeskonnas alates 2019. a veebruarist, kui tema tervislik seisund intensiivse asjakohatu sekkumise (dialektilise käitumisteraapia (DKT) grupp) käigus oluliselt halvenes ja avaldusid selgelt kõik diagnoosi „posttraumaatiline stresshäire“ (PTSD) sümptomid. Hageja jätkas ravisuhet dr Paadikuga heauskselt kuni 2020. a maini, kui AJK kliiniku psühhiaatri dr Heinlaidi antud teisese arvamuse abil mõistis, et dr Paadik (kompleksset) PTSD diagnoosida ja ravida ei oska, ning hageja otsustas raviarsti vahetada. Alates 2020. a kevadest on hageja avaldanud soovi, et dr Paadik vormistaks kogu enda juhitud ravist 2015–2020 patsiendiportaali epikriisi, mis sisaldaks selgesõnaliselt hageja taotletud andmeid. Dr Paadik ja SA TÜK juhtkond on keeldunud sellise epikriisi vormistamisest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja oma kohustuste süülise rikkumise eest, praegusel juhul eelkõige diagnoosivigade: „ebastabiilse isiksushäire“ ja „tsüklotüümia“ diagnoosimine; (kompleksse)PTSD diagnoosimata jätmine; ravivigade: peamise ravimeetodina suunamine „psühhoteraapiasse“ ilma täpsustamata, millise koolkonna psühhoteraapia, millise eesmärgiga on vajalik; individuaalse „psühhoteraapia“ teostamine piisava väljaõppeta psühholoogi poolt; põhjendamata suunamine dialektilise käitumisteraapia (DKT) gruppi peale aastaid kestnud edukat kognitiivset käitumisteraapiat (KKT) selleks piisava kvalifikatsiooniga psühhoterapeudi poolt; trauma-kesksesse psühhoteraapiasse suunamata jätmine, kuigi vastava väljaõppega spetsialistid olid psühhiaatriakliinikus olemas. Kostja on rikkunud patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustust: hagejat ei teavitatud, et tal on diagnoositud „ebastabiilne isiksushäire“ ja „tsüklotüümia“, „isiksuse iseloomujoonte rõhutamine“; selgitusi nende häirete olemuse ja ravivõimaluste kohta ei antud korduvatele
küsimistele vaatamata; DKT gruppi suunati ilma sellest eelnevalt teavitamata, ravi eesmärke selgitamata ja informeeritud nõusolekut saamata; suunamine pole haigusloos dokumenteeritud.
2.oktoobril 2020 esitatud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) hinnangul ei olnud ajavahemikul 2015–2020 haigusloos PTSD sümptome kirjeldatud piisavas määras, et seda häiret saaks RHK-10 põhjal diagnoosida. Haigusloos ei ole aga dokumenteeritud enamikku 2015–2020 läbiviidud psühholoogiliste uuringute tulemusi, sh statsionaarse ravi käigus 2016 ja 2019 täidetud TS-küsimustiku vastuseid, mis nimetavad otseselt PTSD sümptome. Haigusloos on hulgaliselt päevikukandeid, kus nähtub, et hageja on ravimeeskonnale avaldanud varasemate traumasündmustega seonduvad kaebusi, kuid ravimeeskonna liikmed ei ole neid sümptomitena täpsemalt dokumenteerinud. Aastatel 2019–2020, kui PTSD sümptomid olid eriti intensiivselt avaldunud, on dr Paadik jätnud enamiku vastuvõttude korral haiguslukku dokumenteerimata kõik hageja kaebused, olulised muutused terviseseisundis, ravimiskeemi muutmise põhjendused jne, sh e-kirja teel esitatud sümptomite kirjeldused. Haigusloo päevikukanded on läbi aastate olnud suures osas puudulikult dokumenteeritud, kokkuvõtlikku epikriisi 2015–2020 diagnoositud häirete ja osutatud ambulatoorse ravi kohta ei ole koostatud. 2015–2020 SA TÜK Psühhiaatriakliinikus diagnoositud haigused ja toimunud ravi pole kahjuks üheski epikriisis dokumenteeritud viisil, et saaks üldse anda hinnanguid, milliseid haigusi, milliste ravijuhiste järgi, milliste meetoditega ja millise koolkonna psühhoteraapia millisel tasemel väljaõppega spetsialisti poolt sellel ajaperioodil raviti. Hageja elu- ja haiguse anamneesi arvesse võttes ei saanud PTSD sümptomid esmakordselt uue häirena tekkida 2021. a jaanuaris ning võimalust oma käesolevat terviseseisundit psühhiaatriakliiniku arstidele esitleda vahetult enne PTSD diagnoosi määramist hagejal patsiendina ei olnudki. Kuna tegemist on diagnoosi- (PTSD diagnoosimata jätmine) ja raviveaga (piisava pädevuseta psühholoogi poolt osutatud selge eesmärgita „psühhoteraapia“) ning patsiendil tekkis terviserike (ravimata PTSD tüsistus „isiksuse muutus katastroofilisest elamusest“, töövõime alanemine, puude kujunemine), mida oleks saanud tavapärase raviga (individuaalne traumakeskne psühhoteraapia piisava väljaõppega psühhoterapeudi poolt) ilmselt vältida, võib eeldada, et kahju tekkis vea tagajärjel. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitise tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju eest 46 882 eurot ja mittevaralise kahju eest 6000 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja on esitanud rohkelt küsimusi, hüpoteese ja arvamusi kostja diagnoosi- ja ravivea kohta, kuid pole seejuures esitanud ühtki diagnoosi- või raviviga kinnitavat tõendit. Olenemata asjaolust, et hagejale on väljastatud XX kutsetunnistus, ei ole hageja arutluskäigud käsitletavad tõenditena. Hageja on 26. mail 2020 pöördunud Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole saamaks võimaliku diagnoosi- või ravivea osas komisjoni kinnitust. Komisjon ei tuvastanud oma otsusega (kannab 24. septembri 2020. a kuupäeva) kostja tegevuses diagnoosi- või raviviga. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et tõendatud on, et kostja tegevuses kahju hüvitamise kohustuse eelduseks olevat kohustuse rikkumist ei esine. Nimetatu välistab igasuguse kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Komisjon on arvesse võtnud komisjoni psühhiaatria eksperdi, AS-i Lääne Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Andres Lehtmetsa 18. septembri 2020 ekspertarvamuse.
Kohtuvaidluse esemeks on hageja nõue varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille põhjendatuse selgitamiseks on hagejal vajalik tõendada ja kohtul tuvastada kostjapoolne süüline kohustuse rikkumine ehk kostja tahtlik või hooletusest tingitud konkreetne diagnoosi- või raviviga. Ükski hageja hüpotees ei ole käsitletav vastava asjakohase tõendina, seega puudub menetluslikult vajadus ka tõend ümber lükata. Hageja on mais 2020 pöördunud teisese arvamuse saamiseks OÜ AJK Kliinik psühhiaatri AnneMai Heinlaidi poole. Nimetatud tervishoiuteenuse osutaja on hagejal väidetavalt diagnoosinud posttraumaatilise stresshäire (PTSD). Antud diagnoosi näol on esiteks tegemist üksnes teisese arvamusega ja teiseks vastab antud diagnoos hagejal diagnoosimise ajal esinenud kaebustele ja psühhiaatri vastuvõtule pöördumise põhjusele, ei kinnita ega tõenda aga ühelgi viisil, et kostja poolt aastatel 2015–2020 antud diagnoosid ja tehtud ravi olnuks vale või et hagejal nimetatud ajavahemikul mainitud haigus oleks esinenud ning kostja oleks selle süüliselt diagnoosimata ning ravimata jätnud. Kostja konsiiliumi poolt 28. jaanuaril 2021 hageja vastava ajahetke terviseseisundile pandud diagnoos ei kinnita asjaolu, et kostja poolt varasemal raviperioodil alates aastast 2004 pandud diagnoosid ja osutatud ravi olnuks ebakohased. Inimese nii vaimne kui füüsiline terviseseisund on ajas muutuv. Eestis kehtiva Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni (RHK 10) põhimõtete järgi võivad samal isikul erinevate haigusepisoodide käigus olla erinevad diagnoosid (näiteks haiglaravi korral on esikohal diagnoos, mis on hospitaliseerimise aluseks jne). Ka võivad diagnoosid ajateljel muutuda. Ravikäsitlus põhineb pika aja jooksul patsiendi poolt avaldatul, kliinilisel pildil ning patsiendi seisundit jälgitakse dünaamikas. Nii on see toimunud ka hageja puhul. Asjaolu, et mõni diagnoos on hagejale meelepärasem kui teine, ei muuda pandud diagnoosi veel ebaõigeks. Arusaamatud ja asjasse mittepuutuvad on hageja väited kostja tervishoiuteenuse osutamisel osalevate isikute pädevuse kohta ravida PTSD-d. Kuivõrd kõnealust diagnoosi pole enne selle väidetavat andmist OÜ AJK Kliinik psühhiaatri Anne-Mai Heinlaidi poolt mais 2020 antud, ei saa rääkida ei vastava seisundi ravist ega selle raviks vajalikust pädevusest. Hageja on küll esitanud mitmeid väljavõtteid epikriisidest ja päevikukannetest ning avaldanud rahulolematust neisse kirja panduga või kirja panemata jäetuga, kuid pole esitanud ühtki tõendit, mille kohaselt dokumentatsioon puuduks (dokumenteerimiskohustus oleks jäetud üldse täitmata) või dokumentatsioon ei sisaldaks tervishoiuteenuse osutamise seisukohast olulist informatsiooni ja ei vastaks heale kliinilisele tavale ja praktikale (dokumenteerimiskohustus oleks täidetud puudulikult). Kuivõrd hageja nõue on ebaselge, ei olegi tegelikkuses võimalik dokumenteerimiskohustuse nõuetekohasust või võimalikke puudusi asjakohaselt ja detailselt hinnata. Menetluse seisukohalt ei ole oluline, kas dokumenteerimiskohustuse täitmises üldiselt esineb mingeid puudujääke, vaid kas konkreetset nõude aluseks olevat asjaolu puudutav dokumenteerimiskohustus on täidetud puudulikult määral, mis ei võimalda hagejal diagnoosi- või ravivea olemasolu tõendada. Hageja haiguslood ja tervisekaardid läbi vaadanud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon ei ole tuvastanud, et haiguslugu ei ole dokumenteeritud tasemel, nagu seda teevad vastava eriala haritud arstid (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-5804, p 16). Ekspertkomisjon on pidanud dokumentatsiooni otsuse tegemiseks piisavaks. Seega on kostja dokumenteerimiskohustuse nõuetekohaselt täitnud ning muu hulgas ei ole diagnoosi- ja /või ravivea tõendamise kohustus ümber pöördunud ehk endiselt tuleb diagnoosi- ja/või ravivea esinemist tõendada hagejal, mitte ei pea selle puudumist tõendama kostja.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 23. märtsi 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning märkis, et väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Maakohtu otsuse kohaselt on hagi esitatud tervishoiuteenuse osutaja vastu tulenevalt hageja ning kostja vahel sõlmitud tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli vaidlusalusel ajavahemikul 2015–2020 sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 järgi. Maakohus viitas VÕS § 770 lg-le 1 ja § 758 lg-le 2, § 770 lg-le 3. Hagejal tuleb hagi rahuldamiseks tõendada, et kostja poolt pandud diagnoos on vale, s.o diagnoosi paneku seisuga on diagnoositud selline psüühikahäire, mis ei vasta hagejal tegelikult esinevale haigusele. Samuti tuleb hagejal tõendada, et kostja arsti poolt on hagejale määratud ravi, mis ei vasta VÕS §-s 762 nimetatud arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal, sh hagejal diagnoositud haigusele. Hageja esitatud ravivigade osas leiab kohus, et vaidlust pole selles, et kostja arst on suunanud hageja psühhoteraapiasse ning dialektilise käitumisteraapia (DKT) gruppi. Millal konkreetsed raviotsustused on tehtud, pole hageja konkreetselt ja üheselt arusaadavalt hagis välja toonud. Hageja on avaldanud, et 2015–2020 haigusloo päevikukannetes sisalduvad dr Paadiku suunamised psühhoteraapiasse alates 6. oktoobrist 2015. Ka on hageja avaldanud, et dr Paadik on suunanud hageja dialektilise käitumisteraapia (DKT) oskuste õppe gruppi oktoobris 2018. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmisena toob hageja välja puudulikult dokumenteeritud haigusloo, kus ei sisalduvat enamik 2015–2020 läbiviidud psühholoogiliste uuringute tulemusi, sh selliseid andmeid, mis nimetavad PTSD sümptome. Ka heidab hageja kostjale ette, et haigusloos olevaid hageja kaebusi ei ole sümptomitena täpsemalt dokumenteerinud. Hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest tuvastas maakohus hagejale pandud diagnoosid järgmiselt: -
2.aprillil 2019 on dr Paadik nimetanud hageja diagnoosina „ebastabiilne isiksushäire“;
-
13.juunil 2019 on dr Paadik teinud hageja ambulatoorses epikriisis sissekande „Diagnoos: F34.0 Tsüklotüümia“;
-
28.detsembri 2019–15. jaanuari 2020 SA TÜK ambulatoorses epikriisis on hageja lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks märgitud põhihaigusena F32.2 – raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta;
-
18. juuni 2010–21. oktoobri 2020 SA TÜK ambulatoorses epikriisis on hageja lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks märgitud põhihaigusena F34 – tsüklotüümia;
-
25. mai 2020–2. oktoobri 2020 OÜ AJK Kliinik ambulatoorses epikriisis on hageja lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks märgitud põhihaigusena F33.11 – mõõdukas korduv depressioon somaatiliste sümptomitega ning kaasuva haigusena F43.1 – posttraumaatiline stresshäire;
-
22.oktoobri 2020 SA Pärnu Haigla statsionaarses epikriisis on hageja lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks märgitud F43.2 – rasked stressreaktsioonid ja kohanemishäired, kohanemishäire, muude emotsionaalsete häiretega reaktsioon ning kaasuvate haigustena
F62.0
– ajukahjustuse ja -haigusega mitteseostatavad püsivad isiksusemuutused, isiksusmuutus katastroofilisest elamusest; samuti Z61.7 – hirmutav isiklik kogemus lapsepõlves; - 18. juuni 2010–29. juuli 2021 SA TÜK ambulatoorses epikriisis on hageja lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks põhihaigusena märgitud F43.1 – posttraumaatiline stresshäire.
Esitatud tõendite alusel tuvastas maakohus, et ajavahemikul 2010–2020 on hagejale erinevate tervishoiuteenuste osutajate poolt pandud erinevaid diagnoose vastavalt Rahvusvahelise haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilise klassifikatsiooni (RHK-10) koodidele. Asjas on esitatud Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) 24. septembri 2020. a koosoleku protokolli nr 73 väljavõte (I kd, tl 134–135). Tulenevalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 502 on TKE nõuandev komisjon, mille ülesanne on hinnangu andmine patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. Maakohus käsitas TKE otsust ühe tõendina asja lahendamisel ning tegemist ei ole kohtu jaoks siduva tõendiga. TÜK esitatud hageja ravidokumentide, patsiendi raviarsti selgituste ja eksperdi arvamuse põhjal on TKE järeldanud mh järgmist: TÜK psühhiaatriakliiniku arstidele ja psühholoogidele ei saa ette heita valede ravivõtete kasutamist ega hoolsuse puudumist ravimisel. Kohtul on võimalik hinnata kostja pandud diagnooside ja määratud ravi võimalikku ebaõigsust üksnes poolte esitatud tõendite alusel. Analüüsides esitatud tõendeid, asus maakohus seisukohale, et ühtegi sellist tõendit, millest kohus võiks järeldada kostja arsti diagnooside ja ravi ebaõigsust, menetluses esitatud ei ole. Ei OÜ AJK kliinik psühhiaatri A.-M. Heinlaidi arvamus mais 2020 ega hilisem PTSD diagnoos ei tõenda seda, et varasemalt kostja arstide pandud diagnoos oli vale ega ka seda, et hagejal esines 2020. aastal diagnoositud haigus varasemal ajaperioodil. Hagejale pandud diagnoosid vastavad hagejal vastaval ajahetkel esinenud kaebustele ja psühhiaatri vastuvõtule pöördumise põhjusele. Maakohtule pole esitatud ühtegi asjakohast tõendit, mille alusel võiks tuvastada, et raviarsti dr Paadiku suunamised psühhoteraapiasse või dialektilise käitumisteraapia gruppi olid hageja raviprotsessis ebaõiged otsustused. Ka pole kohtule esitatud tõendeid, et psühholoog Ü. Söödi tegevuses oleks tuvastatav raviviga. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks jätnud põhjendamatult läbi viimata mingi tõendatult vajaliku teraapia või muu ravi. Maakohus pidas TKE otsust asjakohaseks tõendiks, millest nähtub, et kostja poolt hagejale tervishoiuteenuse esitamisel vigu ei tehtud. Kohtule pole esitatud teistsuguseid tõendeid, millest võiks järeldada kostja väidetavaid rikkumisi. Maakohus selgitas, et kohus ei saa asuda ise tuvastama hagejal esinenud haigust või haigusi ning anda hinnangut diagnoosidele hageja meditsiinilise dokumentatsiooni, aastate jooksul esitatud sümptomite ja kaebuste, ravijuhendite ning RHK-10 haiguste kirjelduste alusel. Tegemist on mitteõigusliku küsimusega, milles kohtunikul puuduvad eriteadmised. Ekspertiisi tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 alusel hageja taotlenud ei ole. Seonduvalt dokumenteerimiskohustuse nõude väidetava täitmata jätmisega leidis maakohus, et puudub alus leida, nagu oleks kostja dokumenteerimiskohustust rikkunud. Sellele viitab ka TKE otsus, mis on pidanud dokumentatsiooni piisavaks ja asjakohaseks. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud dokumenteerimiskohustuse rikkumist kostja poolt, on tõendamiskoormis tulenevalt VÕS § 770 lg-st 3 diagnoosi- või ravivea tõendamisel hagejal. Maakohus ei tuvastanud esitatud tõendite alusel, et kostja oleks rikkunud hagejaga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingut, sh et kostja poolt aastatel 2015–2020 antud diagnoosid ja tehtud ravi oleks vale või et hagejal oleks esinenud nimetatud ajavahemikul hageja väljatoodud haigus (PTSD) ning kostja oleks selle süüliselt diagnoosimata ning ravimata jätnud. Kuivõrd kostja vastutuse eeldus ei ole täidetud, ei asunud maakohus edasi analüüsima hagejal võimalikku kahju tekkimist, selle põhjuslikku seost kostja kohustuste rikkumisega ega kohustuste rikkumise süülisust. Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.
TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et kuna kostjal puuduvad menetluskulud, puuduvad ka hagejalt väljamõistetavad menetluskulud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt jäeti põhjendamatult kohaldamata olulised materiaalõiguse normid (mh psühhiaatrilise abi seaduse § 4, § 6 lg 1, VÕS § 763 lg 1, VÕS § 766 lg 1, isikuandmete kaitse seaduse § 24 lg 1, § 25 lg 1, § 34). Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, jättes otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega ning pole võtnud arvesse esitatud tõendeid ja asjaolusid. Maakohus peab oluliseks ning arvestab mh kostja selgitust, mille kohaselt vastavad hagejale pandud diagnoosid hagejal vastaval ajahetkel esinenud kaebustele ja psühhiaatri vastuvõtule pöördumise põhjusele. Samas ei põhjenda maakohus, miks ta ei võta arvesse tõendatud fakti, et alates 5. märtsist 2019 (14 kuud pärast viimast vastuvõttu) pole dr Paadik patsiendi vastuvõtule pöördumise põhjuseid, sümptome, kaebusi jne üldse dokumenteerinud, haigusloo päevikukanded on enamjaolt tühjad, raviplaanid sisutud. Kuna 5. märtsi 2019 päevikukanne on tühi, ei olnud hagejal võimalik seda enam täpsemalt tõendada. Ainult kostjal oli võimalik dokumentide põhjal tõendada vastupidist. Maakohtu otsus ei kajasta hagejal enne 2015. a-t psühhiaatrite K.Toomla, T.Agan, R.Suija diagnoositud häireid (korduv mõõdukas depressioon), mille kohta tõendid on kohtule esitatud, ja mis RHK-10 diagnostiliste kriteeriumite põhjal juba ennetavalt välistasid tsüklotüümia diagnoosi. Tuginedes diagnoosivigade hindamisel ülekaalukalt TKE otsusele, ei ole maakohus arvesse võtnud peale TKE-le avalduse esitamist ilmnenud olulisi asjaolusid. Täiesti käsitlemata on kohus jätnud tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustuse rikkumised. Tuginedes ravivigade hindamisel ülekaalukalt TKE otsusele, ei ole maakohus arvesse võtnud fakti, et ükski psühholoog ei saanud 2015–2019 ravida ebastabiilset isiksushäiret, tsüklotüümiat ega isiksuse iseloomujoonte rõhutamist, kuna info nendest diagnoosidest haigusloos puudus ja dr Paadik ei vormistanud kunagi ühtegi dokumenteerimise nõuetele vastavat suunamiskirja psühholoogide osutatud tervishoiuteenustele. Maakohus pole põhjendanud, miks pole arvesse võetud fakte: a) psühholoog Ü. Söödil puudus psühhoteraapia teostamiseks, sh psühhotraumatöö tegemiseks vastav väljaõpe; b) väidetav psühhotraumatöö ei sisaldanud tõenduspõhiseid PTSD ravijuhistele tuginevaid sekkumisi; c) TKE ei tuginenud ravikvaliteeti hinnates mitte ühelegi ravijuhisele. TKE-le, kohtule ega ka hagejale pole esitatud psühholoogi väljaõpet tõendavaid dokumente ega infot ravijuhiste kohta, millele tuginedes hageja ravi aastatel 2015–2020 toimus. Hagejal polnud negatiivseid asjaolusid (psühhoteraapia väljaõppe puudumist ja ravijuhistele mittetuginemist) enam otsesemalt võimalik tõendada, tõendada oli võimalik ainult kostjal vastupidist. Euroopa Liidus olemasolevatele tõenduspõhistele ravijuhistele mittetuginemine 2015–2020 sõltumata ravitava(te)st häire(te)st ei vastanud Haigekassa ravi rahastamise lepingu tingimustele ega Euroopa Liidu tavapärasele arstiteaduse tasemele sellel perioodil. Euroopa Liidu kodanikuna on patsiendil õigustatud ootus saada Eestis sama kvaliteetset tõenduspõhist tervishoiuteenust, nagu see oleks võimalik teistes Euroopa Liidu riikides. Kohtuotsus sisaldab arusaamatuid järeldusi ja faktivigu. Mh on maakohtu otsuse p-s 24 märgitud: „Ekspertiisi tegemist TsMS § 293 alusel hageja taotlenud ei ole.“ 15. novembri 2021. a hagiavalduses esitas hageja aga selgelt taotluse vajadusel korraldada ekspertiis
tervishoiuteenuste 7601 ja 7603 sisu ja kvaliteedi hindamiseks. Hageja on taotlust faktiliste asjaoludega põhjendanud, samuti andnud selge info, millistele tingimustele ekspert peaks vastama (kliiniline psühholoog-psühhoterapeut kutse). Samasugust eksperthinnangut taotles hageja juba enne kohtusse pöördumist otse SA TÜK juhtkonnalt, kes seda taotlust ignoreeris. Maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Kohtuotsuses on üllatuslikult jäetud PTSD ravijuhised, mille tõlget maakohus nõudis, täiesti arvesse võtmata. Maakohus ei ole hagejale selgitanud, millistel tingimustel siis üldse tõenduspõhiseid ravijuhiseid ja ka RHK-10 kriteeriume diagnoosi- ja ravivigade hindamisel arvesse võtta saaks. Kui ainus võimalus on psühhiaatriline ekspertiis, siis sellest oleks pidanud hagejat informeerima. Haigusi ise tuvastama asuda ei olnud kohtul vajadust, kuna nii enne kui ka pärast dr Paadikut on haigusi juba tuvastanud veel 7 erinevat psühhiaatrit. Lisaks hindas 8. psühhiaater kõigile olemasolevatele dokumentidele tuginedes, millised haigused hagejal püsivat töövõime alanemist on põhjustanud. Hageja esitas ringkonnakohtule ekspertiisi taotluse. Lisaks taotleb hageja ekspertiisi käigus hinnangut 31. märtsi 2023. a avalduses väljatoodud valeväidetele. Kui dokumentatsiooni põhjal ei ole võimalik tõendada, et tegemist pole valeväidetega, palub hageja kohustada SA TÜK eemaldama/parandama need valeväited kõigis haigusloo dokumentides, sh digiloo epikriisides. SA TÜK Psühhiaatriakliinik on sellest ilma sisulise põhjenduseta keeldunud. Hageja taotleb menetlusabi ekspertiisikulude katteks.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et kostja on dokumenteerimiskohustuse täitmata jätnud või seda täitnud mittenõuetekohaselt. Seega lasub diagnoosi- ja/või ravivea tõendamise kohustus jätkuvalt hagejal. Oluliseks tõendiks olev Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 24. septembri 2020. a otsus on tehtud mitte digiloos, vaid kostja terviseinfosüsteemis eHealth olemasolevate dokumentide alusel (vt protokolli nr 73 väljavõtte punkt 21). Seega on otsuse aluseks kogu dokumentatsioon oma täies detailsuses. Kuna hagi alus hõlmab tervishoiuteenuse osutamist ajavahemikul 2015 kuni 2020, ei kuulu enne ja pärast vastavat perioodi osutatud tervishoiuteenus käesolevas menetluses käsitlemisele. Samas Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud dokumendid sisaldavad andmeid alates 18. juunist 2010 ehk siis ekspert on need oma hinnangu andmisel arvesse võtnud. Kohus omakorda on lähtunud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni otsusest. Eesti Töötukassa tuvastas oma 8. juuli 2019. a otsusega nr TVH/19/024872 hageja töövõime vähenemise alates 17. juunist 2019. Nimetatu viitab asjaolule, et hageja terviseseisundit mõjutavad asjaolud pidid aset leidma enne kõnealust kuupäeva. Lühiajalisuse tõttu ei saanud siinkohal olla määravaks 5. märtsi 2019. a pöördumise põhjuseks olnud kaebused ega alates nimetatud hetkest osutatud ravi. Hagi esemeks on diagnoosi- ja raviveaga põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Hageja käsitleb apellatsioonkaebuses tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustust, mis on oma olemuselt oluline kohustus, kuid ei oma hagi esemega otsest puutumust. Seega tuleb nimetatu jätta tähelepanuta, nagu seda on õigesti teinud ka maakohus. Küll aga võib kõne alla tulla hageja enda osalus võimaliku kahju tekkimisel. Juhul, kui hageja XX sai aru talle osutatava tervishoiuteenuse ebakvaliteetsusest, tulnuks tal tervishoiuteenuse kasutamisest koheselt loobuda ning pöörduda kvaliteetset tervishoiuteenust osutava asutuse poole. Apellatsioonkaebuse kohaselt esitas ta 23. jaanuaril 2017 ravimeeskonnale info oma eeldatava diagnoosi ja sellele vastava ravijuhise kohta. Nimetatust saab järeldada, et alates 23. jaanuarist 2017 oli hagejal selge teadmine oma terviseseisundist ja sellele kohasest ravist ning kohustus
võtta vastu vaid kohane ravi. Hageja ravi kostja juures jätkub tänaseni. Kostja hinnangul on kohus rakendanud materiaalõiguse norme õigesti. Kostja hinnangul ei ole hageja TsMS § 633 lg 5 kohaselt selgitanud, missugusel mõjuval põhjusel ta ei taotlenud täiendava ekspertiisi tegemist esimese astme kohtus kohtu poolt selleks antud tähtaja jooksul. Kostja esitas 27. detsembril 2021 koos vastusega hagiavaldusele Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni otsuse. Nimetatud otsus on tehtud hageja 26. mai 2020. a avalduse alusel, põhineb Aktsiaseltsi LääneTallinna Keskhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Andres Lehtmetsa 18. septembri 2020. a eksperdiarvamusel ning kajastab hagi aluseks olevaid asjaolusid, st diagnoose ja ravi ajavahemikul 2015 kuni 2020 ehk siis on asjakohane. Puudub mõistlik põhjendus täiendava, samu asjaolusid uuriva ja hindava, menetlust venitava ekspertiisi tegemiseks. Kostja rõhutas oma 27. detsembri 2021. a vastuses hagiavaldusele samuti, et hageja seletused ja püstitatud hüpoteesid ei ole tõendiks. Vaatamata sellele ei pidanud hageja täiendava ekspertiisi tegemist esimese astme kohtumenetluses vajalikuks. Pelgalt asjaolu, et hageja lootis endale sobivat kohtulahendit ilma vastavat tõendit menetlusse lisamata, ei ole mõjuvaks põhjuseks menetlust venitada. Kostja vaidleb täiendava ekspertiisi tegemisele vastu. Juhul kui kohus siiski peab ekspertiisi tegemist põhjendatuks, ei saa eksperdiks olla kostjale tervishoiuteenuse osutamisega seotud isikud ei sihtasutusest Tartu Ülikooli Kliinikum, sihtasutusest Pärnu Haigla, OÜ-st AJK Kliinik ega ühestki teisest tervishoiuteenust osutavast asutusest. Ekspertiis tuleb piiritleda ka asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude selgitamisega, ekspertiisi eesmärgiks ei saa olla kõigile, sh menetluse lahendamise seisukohalt ebaolulistele, hageja küsimustele vastamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Asjas vaidlevad pooled hageja ja kostja vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu võimaliku rikkumise üle ajavahemikul 2015–2020 ja sellest tuleneva kahju hüvitamise üle. Võlaõigusseaduses reguleerib tervishoiuteenuse osutamise lepinguga seonduvat VÕS-i 41. peatükk (VÕS § 758 jj). VÕS § 770 lg-st 1 ja § 758 lg-st 2 tulenevalt vastutab tervishoiuteenuse osutaja ning arst juhul, kui tuvastatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustuste rikkumine, mis seisneb eelkõige diagnoosi- või raviveas; patsiendile on tekkinud kahju; patsiendile tekkinud kahju ja tervishoiuteenuse osutaja kohustuste rikkumise vahel on põhjuslik seos; tervishoiuteenuse osutaja on kohustuste rikkumises süüdi – ta on kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi rikkunud. VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lg-s 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.
8.Maakohus käsitas otsuses TKE hinnangut ühe tõendina, viidates, et TKE on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 502 tulenevalt nõuandev komisjon, mille ülesanne on hinnangu andmine patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. Maakohus leidis oma otsuses, et kohtule esitatud TKE otsusest tulenevalt pole kostja hagejale tervishoiuteenust osutades vigu teinud. Kohtule pole esitatud tõendeid, millest võiks järeldada kostja rikkumisi. Maakohus leidis, et puudub alus leida, nagu oleks kostja dokumenteerimiskohustust rikkunud. TKE otsuses on peetud dokumentatsiooni piisavaks ja asjakohaseks. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud dokumenteerimiskohustuse rikkumist kostja poolt, on tõendamiskoormis maakohtu
hinnangul tulenevalt VÕS § 770 lg-st 3 diagnoosi- või ravivea tõendamisel hagejal. Kuivõrd kostja vastutuse eeldus ei olnud maakohtu hinnangul täidetud, ei asunud maakohus edasi analüüsima hagejal võimalikku kahju tekkimist, selle põhjuslikku seost kostja kohustuste rikkumisega ega kohustuste rikkumise süülisust.
9.Tulenevalt VÕS §-st 762 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Erialakirjanduses on märgitud, et arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine tähendab vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Haritud ja kogenud arst ei tähenda, et arstiteaduse üldine tase võrdub ülikooli professori või oma valdkonna tippspetsialisti tasemega. Arstiteaduse üldist taset selgitavad ka ravijuhised. Ravijuhisest kõrvalekaldumine ei ole automaatselt arstiteaduse üldise taseme rikkumine, kuid kõrvalekaldumiseks peab olema mõjuv põhjus, mille tõendamise koormis on tervishoiuteenuse osutajal. Ravijuhise puudumine ei tähenda, et arstiteaduse üldist taset konkreetse tervishoiuteenuse puhul ei ole võimalik kindlaks teha (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, VÕS § 762 komm 3.1). Dokumenteerimiskohustusega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et tervishoiuteenuse osutaja peab dokumenteerima tervishoiuteenuse osutamise seisukohast olulise informatsiooni ehk selle, mis on meditsiiniliselt oluline (tehtud uuringud ja nende tulemused, manustatud ravimid, tekkinud komplikatsioonid jne). VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustus laieneb ka dokumenteerimisele, st tuleb hinnata, kas dokumenteeriti vähemalt samal tasemel, kui seda teevad vastava eriala haritud ja kogenud arstid (Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus asjas nr 2-15-5804, p 16).
10.Nii kohtupraktikas kui ka erialakirjanduses on viidatud, et sõltumata ravijuhise olemasolust on arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemiseks vaidlustes vajalik eksperdiarvamus, kuna kohtutel puuduvad meditsiinivaldkonna eriteadmised (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p-d 19.2 ja 19.3; P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, VÕS § 762 komm 3.1). Maakohus on samuti viidanud sellele, et ei saa ise asuda tuvastama hagejal esinenud haigust või haigusi ning anda hinnangut diagnoosidele hageja meditsiinilise dokumentatsiooni, aastate jooksul esitatud sümptomite ja kaebuste, ravijuhendite ning RHK-10 haiguste kirjelduste alusel. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et tegemist on mitteõigusliku küsimusega, milles kohtunikul puuduvad eriteadmised. Samas viitas maakohus oma otsuses ka sellele, et ekspertiisi tegemist TsMS § 293 alusel ei ole hageja taotlenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus enne otsuse tegemist hagejale ekspertiisi tegemise vajadust selgitanud. Asja materjalidest nähtub, et hageja on viidanud hagiavalduses sellele, et „Kui ilmneb eksperthinnangu vajadus 2015-2020 osutatud raviteenuste 7601 ja 7603 sisu ja kvaliteedi osas (st millise tõenduspõhise psühhoteraapia koolkonna milliseid häirespetsiifilisi meetodeid, milliste eesmärkide ja tulemustega, milliste psühholoogide poolt kasutati), korraldada ekspertiis mõne kliiniline psühholoogpsühhoterapeut kutset omava isiku poolt SA TÜK kulul.“ (dtl 7). Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole kogu menetluse jooksul ekspertiisi tegemise vajadusele tähelepanu pööranud, vaid on selgitanud üldsõnaliselt, et hagejal on õigus esitada omal valikul tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (sh on maakohus viidanud, et hagejal on õigus tugineda ravijuhistele (dtl 626, vt ka dtl 830–833). Kostja ei nõustunud (mh ringkonnakohtu istungil (dtl 930)) väitega, nagu oleks maakohus rikkunud ekspertiisi-teema käsitlemata jätmisega menetlusõiguse normi, kuna kostja oli menetluses juhtinud tähelepanu, et hageja nõue pole tõendatud ning hageja teadis oma tõendamiskohustust, mh ekspertiisi kui tõendi liigi olemasolust. Kostja hinnangul oli hagejal võimalus esitada ekspertiisitaotlus ka maakohtus. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hagejaks on õigusteadmisteta isik, kellel ei ole
õigusteadmistega lepingulist esindajat, tulnuks maakohtul praeguses olukorras ekspertiisiga seonduvat hagejale selgitada, mh täpsustada, kas hageja soovib hagiavalduses märgitust tulenevalt taotleda ekspertiisi määramist, ning andma võimaluse hagejal avaldust täpsustada. Olukorras, kus hageja oli juba hagiavalduses viidanud sellele, et vajadusel tuleks läbi viia ekspertiis, maakohus sellega seoses hagejale aga midagi ei selgitanud, samas jõudis hiljem otsuses järeldusele, et hageja pole suutnud tõendada tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist, viidates lisaks, et hageja pole ka ekspertiisi taotlenud, on maakohus rikkunud menetluses selgitamiskohustust ja jõudnud poole jaoks üllatuslikule seisukohale. Rikkudes selgitamiskohustust, on maakohus jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Kuigi kumbki pool maakohtu menetluses istungi korraldamist ei taotlenud, olnuks maakohtul ringkonnakohtu hinnangul otstarbekas kohtuistung korraldada. Arvestades vaidluse iseloomu ning lepingulise esindaja puudumist hagejal, võimaldanuks see maakohtul selgitamiskohustust ning muid eelmenetluse ülesandeid efektiivsemalt täita.
11.Maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumine (ekspertiisi tegemisega seonduva selgitamata jätmine) on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause mõttes ning maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada. Kuna maakohus käsitles oma otsuses vaid tervishoiuteenuse osutamise lepingu võimalikke rikkumisi ja jõudis järeldusele, et rikkumist pole hageja tõendanud, ei käsitlenud muid kahju hüvitamise eeldusi, mh nt kahju ja selle suurust ega selle kohta esitatud tõendeid, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks asja ise lahendada. Ringkonnakohtus asja sisuline lahendamine tähendaks täiemahulise maakohtu menetluse (sh nõude suuruse kindlakstegemise osas kogu eelmenetluse) läbiviimist. Ringkonnakohtus asja sisuline lahendamine tähendaks seda, et pooled jääksid ilma ka võimalusest kaevata tõendite hindamise peale, kuna Riigikohus tõendeid ei hinda. Eeltoodut arvestades saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.
12.Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, ei hinda ringkonnakohus muid apellatsioonkaebuse väiteid ja vastustaja vastuväiteid, mis puudutavad sisulist asja lahendamist.
13.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada mh hageja poolt ringkonnakohtus esitatud ekspertiisi tegemise taotlus. Kuna hageja on esitanud taotluse menetlusabi saamiseks ekspertiisikulude kandmiseks, tuleb maakohtul lahendada ka menetlusabi taotlus. Hageja on koos ekspertiisitaotlusega esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust (tõendit) (dtl 882, 888). Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule eelmenetluse staadiumis, tuleb maakohtul otsustada ka esitatud tõendite/taotluste üle. Selgituseks hageja taotluse kohta kohustada kostjat eemaldama/parandama valeväited kõigis haigusloo dokumentides, sh digiloo epikriisides, märgib ringkonnakohus, et dokumentide muutmiseks patsiendi soovil tuleb patsiendil pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole. Tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumiseks (Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 14) ja see tuleb ära parandada. Kui tervishoiuteenuse osutaja keeldub dokumentides sisalduvat informatsiooni parandamast, siis on patsiendil võimalik esitada ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5804) (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, VÕS § 769 komm 3).
14.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuigi selle tuvastamiseks, kas tervishoiuteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele, on vajalik eksperdiarvamus, tuleneb kohtupraktikast, et kohus ei ole seotud eksperdiarvamusega ja peab vajadusel määrama kordusekspertiisi või täiendava ekspertiisi, samuti küsitlema eksperte istungil. Seega on kohtul õigus ja võimalus ka
revideerida ekspertide arvamust, samuti on kohtul õigus kahelda ekspertide arvamuse õigsuses (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 14).
15.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulud jaotab ja väljamõistetavad menetluskulud määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.