Hageja: OÜ GS Core (registrikood: 16183586; aadress: Jõe tn 2a, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond) lepinguline esindaja Priit Pööbo
M.J.i
vastu
võlgnevuse
Kostja: M.J. (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht hagiavalduses: Xxxxxxxxxxx) Menetlemise viis
Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt OÜ GS Core hagi M.J.i vastu.
Välja mõista M.J.ilt OÜ GS Core kasuks põhivõlgnevus 697,46 eurot.
Jätta rahuldamata OÜ GS Core hagi M.J.i vastu põhivõlgnevuse 13,95 euro, intressi 118,27 euro, sissenõudekulude 40,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 235,10 euro väljamõistmiseks.
Välja mõista M.J.ilt OÜ GS Core kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses arvestatuna võla põhiosalt (s.o 711,41 eurot) alates kohtulahendi tsiviilasjas 2-22-150442 jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue.
Menetluskulud jätta 59,06% ulatuses M.J.i kanda ja 40,94% ulatuses OÜ GS Core kanda.
Määrata OÜ GS Core põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 400 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280 euro, 100 eurot hageja lepingulise esindaja tasu, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud), millest 236,24 eurot mõista M.J.ilt OÜ GS Core kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on M.J. kohustatud tasuma OÜ-le GS Core viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale tagaseljaotsuse teinud kohtule kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest (TsMS § 415 lg 1). Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt (TsMS § 415 lg 1 p 1), kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt (TsMS § 415 lg 1 p 2), tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha (TsMS § 415 lg 1 p 3). Kostja võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kostja esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada (TsMS § 415 lg 2). Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik (TsMS § 416 lg 2), sh TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 (SWIFT: EEUHEE2X) SEB Pank AS-is või a/a EE062200221059223099 (SWIFT: HABAEE2X) Swedbank AS-is või a/a EE221700017003510302 (SWIFT: NDEAEE2X) Luminor Bank AS-s või a/a EE777700771003813400 (BIC/SWIFT: LHVBEE22) AS-s LHV Pank, märkides selgituseks: kaja riigilõiv, tsiviilasja number, nimi. Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ GS Core esitas 23.12.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1234,34 euro saamiseks. Kohus tegi 02.01.2023 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik M.J. 14.01.2023 esitas vastuväite. Kohtule esitatud vastuväite kohaselt soovib võlgnik sõlmida hagejaga kompromissi. 23.01.2023 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.OÜ GS Core esitas 09.02.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse M.J.i vastu põhivõlgnevuse 711,41 euro, intressi 118,27 euro, sissenõudekulude 40 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 240,59 euro ja täiendava viivise määras 0,0671 % päevas väljamõistmiseks. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõivu 280 eurot ning õigusabikulud 120 eurot sh
2 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-150442 maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot. Hageja palub lahendada asi tagaseljaotsusega, kui kostja jätab määratud ajaks hagile vastamata sh kostjale menetlusdokumentide avalikul kättetoimetamisel ning tunnistada tagaseljaotsus viivitamata täidetavaks. Esitatud asjaolude kohaselt Hobby Hall Group OÜ (müüja) ja kostja sõlmisid 07.02.2021 krediidikontolepingu 707816779, mille alusel kostja ostis järelmaksuga gaasigrilli Mustang, tööriistakomplekt Makita, muruniiduk HPG, pottide komplekt Truda kokku hinnaga 733,85 eurot. Lepingu kohaselt oli intressimäär algsummalt 25%; esialgne intressimäär laenujäägilt on 41,12% aastas (0,11% päevas); viivitusintressi määr on 24,15% aastas. Kostja kohustus tasuma vastavalt lepingule ja maksegraafikule igakuiste maksetena 10.ks kuupäevaks 36,69 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 22,44 eurot. Kostja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud kohaselt. Kostja on tasunud 24.04.2021 esimese osamakse summas 36,39 eurot, edaspidi aga ei ole tasunud ühtegi osamakset. Müüja ütles lepingu 23.09.2021 ülesse. Esialgne võlausaldaja loovutas 18.01.2023 lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Pärast lepingu ülesütlemist nõuab hageja kostjalt sissenõudekulusid summas 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel, esitades kostjale kolm meeldetuletuskirja 11.07, 18.07 ja 02.08.2022. Käibearusaamade järgi vähese väärtusega järelmaksulepingute puhul arvelduskontot ei analüüsita ning seda ei tee hageja parima teadmiste kohaselt turuosalistest mitte keegi. Krediidiotsuse tegemine on delegeeritud arvutisüsteemile, mis teeb isiku esitatud andmete ja nõusoleku alusel päringu nt krediidiinfosse ja kostjal ei olnud mitte ühtegi maksehäiret.
2.Kohtu nõudel hageja 21.11.2023 vähendas sissenõutavaks muutunud viivisenõuet 235,10 euroni. Hageja on kohtueelses menetluses teinud võla menetlemisel mitmeid toiminguid, kuid kostja ei ole võlgnevust siiani tasunud. Seega on kostjale saadetud nii tasulised meeldetuletuskirjad kui ka hagejal on tekkinud kulud seoses sissenõudmistoimingutega. Kostja on maksekäsu kiirmenetluse vastuväites teavitanud, et on nõus kompromissiga. Hageja on kostjale edastanud asjakohase ettepaneku, kuid kostja ei ole enam sellele vastanud ja rohkem ka hageja poole pöördunud.
3.Pärnu Maakohus võttis 08.02.2024 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati hagimaterjalid ja kohtumäärus kätte TsMS § 3141 lg 2 ja lg 3 p 2 alusel 27.04.2024. Kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 13.05.2024 kell 24:00 (TsÜS § 136 lg 8). Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel ja hageja nõusolekul kohus lahendab hagi tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kuna kostja ei ole kohtu määratud tähtpäevaks hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg-s 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid selles asjas ei esine. TsMS § 444 lg 1 alusel kohus vormistab tagaseljaotsuse lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga.
5.Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus (vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 17).
6.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud krediidiandjaga 07.02.2021 sõlmitud lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel on krediidiandja majandustegevuses tegutsev ettevõtja ja kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Kostja vastu esitatud nõuded tulenevad müügilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 mõistes ja 3 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-150442 tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 208 lg 1 järgi müügilepingust tulenevaks müüja põhikohustuseks on anda ostjale üle ese, ostja põhikohustus on tasuda eseme eest rahas. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidilepingust krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaajale rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõuded omandanud loovutamise teel. Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
7.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud laenuandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
8.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab laenuandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt laenuandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja.
9.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks laenuandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta. Laenuandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks
4 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-150442 laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-1421710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).
10.Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et krediidiandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Krediidiandja lähtus kostjale laenu andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ning sellest, et laenu andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid. Kohus juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem praktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul, sest laenuvõtja võib juba olla makseraskustes, kuid see ei nähtu veel maksehäiretest. Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja kinnitusel vähese väärtusega järelmaksulepingute puhul arvelduskontot ei analüüsita, krediidiotsuse tegemine on delegeeritud arvutisüsteemile, mis teeb isiku esitatud andmete ja nõusoleku alusel päringu nt krediidiinfosse ja kostjal ei olnud mitte ühtegi maksehäiret. Hindamaks õigesti laenuvõtja maksevõimet pidi laenuandja lisaks kohustuste olemasolule täpsustama ka laenuvõtja kulutusi, mida samuti tehtud ei ole. Kohtu hinnangul jättis laenuandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimekust. Nii rikkus laenuandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja intressi- ja sissenõudmiskulud. Kostja on tasunud 36,39 eurot. Kuivõrd kostjal intressi tasumise kohustust ei ole, siis arvestab kohus kogu kostja poolt tehtud tasumise põhivõla katteks. Krediidi põhiosa 697,46 eurot (733,85€-36,39€), mida kostja tagastanud ei ole, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja.
11.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks laenuandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
5 (6)
Tsiviilasi nr 2-22-150442
12.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280,00 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
13.Hageja taotleb lisaks riigilõivule esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 120 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindajal on kulunud nõude asjaoludega ja materjaliga tutvumiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks (sealhulgas tõendite kogumiseks ja kliendiga nõupidamine) ja koostamiseks ning hagi kohtusse esitamiseks (hagi lisade komplekteerimiseks) kokku 1 töötund. Hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 100 eurot. Samuti palub hageja hüvitada maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kohtu hinnangul on hageja õigusabi kulu ja tasu mõistlik ning põhjendatud ning seetõttu mõistab kostjalt hageja kasuks hageja lepingulise esindaja kulud 100 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks.
14.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 59,06% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 236,24 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
15.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.