Määruse tegemise aeg ja koht 16.05.2024, Tallinn Tsiviilasja number
2-23-144128
Tsiviilasi
Revensen OÜ hagi X (X) vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.03.2024 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Revensen OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Revensen OÜ lepinguline esindaja AK
(registrikood
16625699),
Kostja X (isikukood 38104160351), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast Revensen OÜ apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 18.03.2024 otsuse peale.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Revensen OÜ kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Revensen OÜ (hageja) esitas 01.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) võla väljamõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite, menetlus jätkus Harju Maakohtus.
Hageja esitas 15.12.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse (täiendatud 12.01.2024), milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 594,32 eurot, intressi 28,46 eurot, hooldustasu 25,26 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 25,87 eurot ja viivise alates 16.12.2023 kuni põhinõude (594,32 eurot) tasumiseni määraga 21% aastas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisraha OÜ (krediidiandja) ja kostja 09.02.2022 laenulepingu nr Y220209086 (laenuleping), mille alusel andis krediidiandja kostjale 36 kuuks laenu 1000 eurot intressimääraga 21% aastas ja krediidi kulukuse määraga 50,74%. Viimase osamakse tähtpäev oli laenulepingu kohaselt 09.02.2025. Pärast laenulepingu sõlmimist laekus kostjalt krediidiandjale kokku üksnes 893,80 eurot. Makseviivituse tekkimise tõttu saatis krediidiandja kostjale korduvalt nii tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi. Kostja enda laenulepingu järgseid kohustusi õigeaegselt täitma ei asunud. Krediidiandja edastas kostjale 03.10.2023 teate laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14 päeva jooksul. Kostja krediidiandja nõuetele ei reageerinud, misjärel loovutas krediidiandja 27.07.2023 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale. Hageja väitel täitis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis piisava põhjalikkusega laenusaaja maksevõimelisust. Kostja märkis enda sissetulekuks 1400 eurot, kehtivateks finantskohustusteks 300 eurot kuus (tarbimislaenud) ja majapidamiskuludeks 500 eurot kuus. Pensionikonto järgi oli kostja keskmine töötasu 4214,25 eurot kuus. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu summat, osamaksete suurust ja lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuste täitmine kostjale jõukohane. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul sõlmiti leping teda ebamõistlikult kahjustavatel tüüptingimustel ning nõude kujunemine oli ebaselge. Kostja ei saanud kätte hageja väidetavalt edastatud võlateateid, samuti ei teavitatud kostjat laenulepingu ülesütlemisest ja nõude loovutamisest hagejale. Kostja tasus hageja õiguseellasele kokku 1532 eurot. Krediidiandja ei järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1134,60 eurot ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtu hinnangul vastas kostja ja Ühisraha OÜ 09.02.2022 laenuleping nr Y220209086 tarbijakrediidilepingu tunnustele. Ühisraha OÜ andis kostjale krediiti 1000 eurot ning kostja oli kohustatud tagastama krediidi ja sellelt arvestatud intressi lepingu poolte sõlmitud maksegraafiku järgi. Kohus kontrollis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja märkis, et põhjendamatu oli hageja viide kostja keskmisele töötasule pensionikonto järgi brutosummas 4214,25 eurot. Kuivõrd kostja avaldas enda netosissetuleku suuruseks 1400 eurot ning sellest lähtus otsuse tegemisel ka krediidiandja, siis ei saanud võtta laenuotsuse tegemisel arvesse suuremat sissetuleku summat, kui kostja laenutaotluses märkis. Kohtule ei nähtunud krediidianalüüsist, et krediidiandja oleks positiivse laenuotsuse tegemisel võtnud arvesse, et kostja elas üüripinnal. Kuna kostja näitas laenutaotluses oma kogu majapidamiskulude suurusena 500 eurot, siis oleks mõistlikus krediidiandjas pidanud tekkima kahtlus, kas 500 euro eest kuus on võimalik kanda kõiki igapäevaseid majanduskulusid (sh elamispinna üür, kommunaalmaksed, kulud toidule, transpordile jne).
Paljasõnaline oli hageja väide, justkui oleks krediidiandja palunud kostjal esitada enda arveldusarve väljavõte, mida seejärel analüüsiti. Selline väide oli eluliselt mitteusutav olukorras, kus krediidiandja tegi laenuotsuse samal päeval laenutaotluse saamisega. Käesoleval juhul kogutud ebapiisavad andmed oleksid pidanud mõistlikus krediidiandjas tekitama kahtluse, et isik ei pruugi olla krediidivõimeline. Samuti oli kostjal laenuvõtmise hetkel varasemaid kiirlaene tagasimaksete summaga 300 eurot kuus, lisaks kanded hasartmänguportaalidele. Eeltoodut arvestades ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, et krediidiandja juhindus vastutustundliku laenamise põhimõttest. Krediidiandja ei teinud mõistlikke pingutusi, et hageja krediidivõimekust krediidiandjate- ja vahendajate seaduse ning VÕS-i kohaselt hinnata. Tõendatud ei olnud, et krediidiandja nõudis tarbijalt asjakohast täiendavat teavet ning ka kogutud andmete põhjal ei saanud krediidiandjal tekkida veendumus kostja krediidivõimelisuses. Sellises olukorras ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. Samuti ei esitatud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja esitas krediidiandjale valeandmeid või jättis nõutud andmed esitamata. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus selgitas hagejale korduvalt, et hagejal tuleb esitada lepingujärgsete tagasimaksete arvestus, arvestades üksnes seadusjärgset intressimäära. Hageja esitas 11.03.2024 intressi ümberarvestuse, kuid sellest ei nähtunud uut nõuetekohast maksegraafikut. Vastava menetlusdokumendi lisana esitatud tabelid ei haakunud laenulepingu Y220209086 maksegraafikuga. Hageja tabelites olid lepingule mittevastavad põhiosa maksed ning need ei võtnud arvesse kostja poolt tegelikult teostatud makseid. Eelnevast järeldus, et hageja ei määranud VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel tagasimakseid uuesti ega teinud neid kostjale teatavaks. Seega võttis kohus aluseks 09.02.2022 laenulepingust nr Y2201209086 nähtuva maksegraafiku. Kuivõrd hageja sai vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuli asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse lepingu järgi laenas ja kui suure summa kostja tagasi maksis. Lähtudes sellest, et kostja tasus hagejale laenulepingu järgi vähemalt 893,80 eurot, ei saanud kostjal olla krediidiandja ees laenulepingu erakorralise ülesütlemisel 03.10.2023 seisuga võlga, sest selleks hetkeks oli kostja tasunud krediidiandjale rohkem, kui ta oli laenulepingu maksegraafiku järgi kohustatud. Kuivõrd kostjal puudus laenulepingu nr Y2201209086 erakorralise ülesütlemise ajal võlg, ei olnud krediidiandjal alust kostjaga sõlmitud lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. 09.02.2022 laenuleping nr Y2201209086 oli sõlmitud kuni 09.02.2025, mistõttu oli leping jätkuvalt jõus. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei olnud alust, siis ei saanud laenukohustus muutuda kogu ulatuses sissenõutavaks. Arvestades 09.02.2022 laenulepingu nr Y2201209086 maksegraafikut ja seda, et vaidlustamata asjaoludel oli kostja poolt laenulepingu järgi juba tasutud vähemalt 893,80 eurot, ei saanud kostjal olla krediidi põhiosa ega seadusjärgse intressi võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Kuivõrd kostja ei ole olnud eeltoodust nähtuvalt hageja põhinõude osas viivituses rahalise kohustuse täitmisega, ei olnud põhjendatud ka hageja viivisenõue. Kostjale ei teatatud antud juhul uuest tagasimaksegraafikust, mistõttu ei saanud ta maksetega viivitusse sattuda. Kuna kohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostjal ei olnud hageja ees hagiga nõutavat võlga, siis olid kõik hageja nõuded (sh kõrvalnõuded) põhjendamatud.
Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Alternatiivselt palus hageja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Maakohus ei võtnud seisukohta hageja kõigi väidete ja tõendite kohta ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, vaid arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel tema finantskohustuste suuruseks kõik kohustused, sh hagi aluseks oleva laenulepingu järgsed kohustused. Pärast arvestuse tegemist jäi kostjale tarbimiseks piisav jääk, mistõttu sai järeldada, et kostja sissetulek oli piisav laenutaotluse rahuldamiseks. Kostja oli laenu väljastamise ajal krediidivõimeline ja hiljem makseraskustesse sattumine seoses ebamõistliku tarbimise või hilisemate laenude võtmisega, ei olnud krediidiandja ega hageja vastutada. Kostja ei esitanud enda finantsolukorra kohta teadlikult täpseid ja tõeseid andmeid. Krediidiandja teostatud päringud näitasid kogumina seda, et kostja oli püsiva ja piisava sissetulekuga laenuvõtja. Pensionikonto järgi oli kostja keskmine töötasu 4214,25 eurot. Seega oli kostja suuteline täitma laenulepingus kokkulepitud kuumakset 46,68 eurot. Krediidiandjal oli vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda. Kuivõrd kostja elas üksinda ja üksinda elaval inimesel ei ole nii suuri kulutusi kui lastega peredel, oli põhjendatud, et kostja elamiskulud olid kokku 500 eurot kuus. Kostja sai laenu 1000 eurot ja rikastus alusetult krediidiandja arvelt. Kohus oleks pidanud hagi vähemalt osaliselt rahuldama (s.o põhiosa ulatuses). Hageja tõi välja, et laenutaotluse analüüsi kiirus sõltub mitmetest asjaoludest, sh laenuhalduri pädevusest ja sellest, kui palju aega ja tööd laenuhalduril on. Krediidiandja kontrollis maksehäireregistrit, millest nähtus, et kostjal ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval ühtegi maksehäiret. Krediidiandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega, tegi põhjaliku krediidihindamise, kus lähtus kostja reaalsetest sissetulekutest ja väljaminekutest. Hindamise tulemusel leidis krediidiandja, et kostja on võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ning laenu võtmise ajal oli ta piisava sissetulekuga ja usaldusväärne laenuvõtja. Samuti vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotamisel palus hageja kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, sest hagi esitamine oli põhjendatud eelkõige kostja enda käitumisest. Menetluskulude väljamõistmine hagejalt oli ebaõiglane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ning sama sätte lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid.
7.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla
594,32 eurot, intressi 28,46 eurot, hooldustasu 25,26 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 25,87 eurot ja viivise alates 16.12.2023 kuni põhinõude (594,32 eurot) tasumiseni määraga 21% aastas. Hageja nõuded ei ületanud eelnevalt nimetatud piirmäärasid, mistõttu oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
9.Maakohus ei andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 8).
10.Riigikohus on selgitanud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15).
11.Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei toonud esile ega tõendanud, et esialgne võlausaldaja kogus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajaliku teabe ja hindas kostja krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Maakohus ei eksinud kostja krediidivõimelisusele hinnangut andes tõendite hindamise reeglite vastu ega jätnud arvestamata hageja esile toodud asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidluse lahendamise tulemust. Kohus hindas TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas siseveendumuse kohaselt, et esitatud tõendite alusel ei saanud krediidiandjal tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Asja materjalidest ei nähtunud, et krediidiandja oleks laenuotsuse tegemisel palunud kostjal esitada pangakonto väljavõtte ning teostanud selle analüüsi. Samuti oli põhjaliku krediidivõimelisuse analüüsi teostamine ebatõenäoline arvestades, et krediidiandja tegi laenuotsuse samal päeval laenutaotluse saamisega. Olukorras, kus kostjal oli laenuvõtmise hetkel varasemaid kiirlaene tagasimaksetega 300 eurot kuus ning samuti kanded hasartmänguportaalidele, pidi krediidiandja mõistma, et kostja ei ole krediidivõimeline, sõltumata sellest, et kostjal puudusid laenuvõtmise hetkel registreeritud maksehäired. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks hageja väidet, et pensionikonto järgi oli kostja keskmine töötasu 4214,25 eurot kuus, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt lähtus krediidiandja laenutaotluse rahuldamisel netotöötasust 1400 eurot kuus.
13.Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud nõuetele vastavalt uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka ringkonnakohus. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt tuli laen tagastada 36 kuu jooksul (viimane osamakse on maksegraafiku järgi 09.02.2025 – dtl 44), ei oleks tänaseks laenulepingust tulenev laenu
tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei oleks muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ümberarvutuste tabelid (dtl 267-268) ei haaku vaidlusaluse laenulepingu maksegraafikuga ega võta arvesse kostja teostatud makseid, mistõttu ei saa vastavaid tabeleid hagi rahuldamisel aluseks võtta. Ilma nõuetekohase ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud. Seda ei ole hageja teinud.
14.Eeltoodut ei muudaks ka asjaolu, et krediidiandja tegi kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse (dtl 88), kuna kostja oli maksete tasumisega viivituses. Kuna laenulepingu ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal maksete tasumisega viivituses ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määrama uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks.
15.Eeltoodut arvestades ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas maakohtust erinev otsus. Seega puudub ringkonnakohtul õiguslik alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
16.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, sh menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotamisel palus hageja kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, väites, et hagi esitamise vajaduse põhjustas kostja enda käitumine. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 10; RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-126-14, p 16). Olukorras, kus algne võlausaldaja rikkus kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohtule ei esitatud VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt nõuetekohaseid ümberarvutuste tabeleid, mille tulemusena jäi hagi rahuldamata, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Hageja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid TsMS § 162 lg 4 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda. Seega jättis maakohus põhjendatult menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuigi apellatsioonkaebusest võib aru saada, et hageja soovib maakohtu otsuse vaidlustada ka menetluskulude kindlaksmääramise osas, siis sisulised vastuväited selles osas puuduvad. Hageja ei selgitanud, millises ulatuses pidas ta kostja kasuks väljamõistetud menetluskulusid põhjendamatuks, vaid märkis üldiselt, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses ning et kulude väljamõistmine hagejalt oli ebaõiglane.
17.Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik rahuldada hageja kaebust ka maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas.
18.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuivõrd vastustajal (kostjal) ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada ja kulusid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
19.Hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
20.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning kaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
21.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.