TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi K.N. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3537,05 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja TF Bank (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235) Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja K.N. (isikukood xxxxxxxxxxxx)
Menetluse vorm
Lihtmenetlus, kirjalik menetlus
RESOLTUSIOON
1.Jätta TF Bank (publ.) Eesti filiaal hagi K.N. vastu rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud TF Bank (publ.) Eesti filiaali kanda.
3.Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Edasikaebamise kord Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21.03.2021 võlatunnistuse 238802 ja maksekokkuleppe (dtl 25 – 27), milles kostja tunnistas, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale 2270,49 eurot, millest põhisumma on 2033,70 eurot, viivis on 48,96 eurot, võla sissenõudmiskulu on 50 eurot ja intress 137,83 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 20 eurot. Kostja kohustus võlga tasuma kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja ei teinud ühtegi makset. Hageja on arvestanud viivist põhivõla summalt alates võlatunnistuse sõlmimisele järgnevast päevast, s.o 22.03.2021 kuni hagi esitamiseni 20.10.2022 kokku lepitud viivisemääras 0,065% päevas. Hageja nõuab viivist 764,06 eurot.
2.16.11.2022 menetlusdokumendis avaldas hageja, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. 31.03.2023 menetlusdokumendis avaldas hageja, et võlatunnistus ei ole antud tüüptingimustel, vaid kostjaga eraldi läbiräägitud, mis seisnes selles, et kostjal oli võimalus tingimustega mitte nõustuda ning kokkulepet mitte sõlmida. Kostja allkirjastas kokkuleppe. Kostja kinnitas kokkuleppe vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust kokkuleppe mittetäitmisel kaasnevatest ohtudest.
3.03.11.2023 täpsustas hageja võlatunnistuse andmise protsessi. Hageja selgituste kohaselt sisenes kostja Julianus Inkasso OÜ iseteeninduskeskkonda self.julianus.ee selleks ennast kõigepealt autentides kas läbi pangalingi, ID-kaardi, Smart-ID või mobiil-id vahendusel. Kostjale avanes seejärel ülevaade tema vastu menetluses olevatest nõuetest. Iseteeninduskeskkond võimaldab võlgnikel ja võlausaldajatel sõlmida erinevaid kokkuleppeid. Kostjal on/oli iseteeninduses mitu alternatiivset võimalust - tasuda võlanõue täies ulatuses ühekordse maksega, võtta ühendust võlausaldajaga, sõlmida kokkuleppeid jne. 01.03.2021 edastas kostja kirja, milles ta teatas, et maksegraafik oleks ainus mõistlik lahendus. 19.03.2021 saatis Julianus Inkasso OÜ kostjale e-kirja, milles teatas, et maksekokkuleppe link allkirjastamiseks kehtib kolm päeva ja kostjal paluti kokkulepe allkirjastada koheselt. E-kirjas 2 (8)
teavitati kostjat, et maksekokkuleppe allkirjastamisega kinnitab kostja, et on enne allkirjastamist maksekokkuleppega tutvunud ja nõustub kokkuleppe tingimustega. Kostjal oli võimalik kohustus täita muul viisil või väljendada võlausaldajale, et ta pakutuga ei nõustu või soovib kokkulepet teistsugustel tingimustel. Enne maksekokkuleppe allkirjastamist oli kostjal võimalus maksekokkuleppe tingimustega tutvuda, neid eraldi läbi rääkida ning tingimuste mittesobivuse korral võis kostja ka keelduda maksekokkuleppe sõlmimisest. Kostja seda ei teinud. Vastupidi, kostja allkirjastas kokkuleppe, millega väljendas selgelt soovi kokkuleppe kehtima hakkamise vastu.
4.19.12.2023 menetlusdokumendis avaldas hageja, et jääb oma väidete juurde seoses konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisega, aga taotleb alternatiivselt rahuldada hagi lepingu alusel. Hageja ja kostja sõlmisid 09.02.2018 väikelaenu laenulepingu (dtl 113-121), mille alusel sai kostja laenu ja 09.01.2019 väikelaenu laenulepingu nr 703033390 (dtl 123 – 132), mille alusel mille alusel sai kostja lisalaenu.
5.Hageja omandas kostja krediidivõimelisuse hindamiseks hageja pangakonto väljavõtete alusel. 2018 leping oli sõlmitud 48 kuuks, igakuise osamakse suurusega 23,75 eurot. 2019 leping sõlmiti 84 kuuks, igakuise osamakse suurusega 52,89 eurot. 2018 lepingu puhul moodustus suhtarv 41,20 ja 2019 lepingu puhul 53,54. Hageja teostas lisaks päringud maksehäireregistrisse, kuid selle kohta ei ole tõendit säilinud. Lähtudes käesoleval ajal tehtud väljavõttest on näha, et maksehäired tekkisid kostjal kevadel 2020 ja varasemaid häireid ei olnud.
6.2018 lepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 600 eurot. Intressimäär oli 24,90% aastas, s.o 0,069% päevas. Krediidi kogukulu oli1139,57 eurot. Krediidi kulukuse määrana on märgitud 42,53%. Viivisemäär oli võrdne intressimääraga. Lepingu tasuks oli 30 eurot ja laenuhaldustasu 2,90 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodi 10.03.2018 – 10.02.2022 vältel.
7.09.01.2019 lepinguga refinantseeriti varasem leping ja väljastati lisalaen summas 1700 eurot. Kokku oli laenujääk 2319,95 eurot, millest 85 eurot oli lepingutasu suurus. Laenuhaldustasu oli 2,90 eurot. Intressimäär oli 18,90% aastas, s.o 0,053% päevas. Viivisemäär oli võrdne intressimääraga. Laenu kogukulu oli 4443,98 eurot. Krediidi kulukuse määraks oli märgitud 24,86%.
8.Kostja ei tasunud lepingust tulenevaid makseid nõuetekohaselt. Hageja saatis 08.01.2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse tähtajaga 22.01.2021, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks (dtl 133). Kuna kostja hageja võlanõuet ei täitnud ka täiendava tähtaja jooksul, siis ütles hageja lepingu üles 23.01.2021 (dtl 134).
9.Kostja tegi 2019 lepingu järgse põhivõla katteks makseid 313,35 eurot. Seega on põhivõla suurus 2319,95 – 313,35=2006,60 eurot. Hagejal on intressivõlgnevus alates 21. osamaksest 10.10.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 23.01.2021 kokku 137,78 eurot. Lisaks võlgneb kostja lepingu haldustasu 10.10.2020 – 10.10.2021 kokku 15,60 eurot. Lisaks on hageja arvestanud viivist 24.01.2021 – 20.10.2022 viivisemääraga 0,053% päevas kokku 659,79 eurot. Eeltoodule lisandub võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Kohtuotsuse põhjendused
10.Käesoleva asja hind on 3537,05 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi 3 (8)
lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
11.Kohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
13.Kohus tuvastab hagiavalduse lisa põhjal, et pooled sõlmisid 21.03.2021 lepingu „võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe tingimused leping nr 238802“, mille kohaselt kostja tunnistas võlausaldaja ees võlgnevust suurusega 2270,49 eurot (dtl 25). Selle juurde andis kostja võlatunnistuse, milles tunnistas eelnimetatud suuruses võlgnevust, mis koosneb põhivõlast 2033,70 eurot, viivisest 48,96 eurot, kahjuhüvitisest 50 eurot ja intressist 137,83 eurot. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma maksegraafiku alusel hiljemalt 15.05.2022. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Lepingu 238802 eelviidatud sisust tuleneb, et lepingu eesmärgiks oli lepingule eelnevast lepingust tuleneva võlgnevuse kinnitamine ja selle maksegraafiku alusel tasumises kokku leppimine. Seega vastab 21.03.2021 sõlmitud leping VÕS § 30 lg-s 1 sätestatud võlatunnistuse tunnustele, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Arvestades, et võlatunnistuses on kinnitatud võlatunnistusele eelnevat kohustust ning selle koosseisu, ei saa kohus tuvastada poolte tahet iseseisva abstraktse kohustuse loomiseks. Hageja on 19.12.2023 menetlusdokumendis möönnud, et esialgne nõue tuleneb hageja ja kostja vahel 09.01.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingust 703033390 (dtl 125). Pooled on kokku leppinud, et võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt (dtl 27, p 1.2). Eelnevat kogumis hinnates tuvastab kohus, et pooled on 21.03.2021 lepinguga sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes, mille üheks eesmärgiks on 09.01.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse kinnitamine ja tasumises kokkuleppimine.
14.Riigikohus on otsuse 2-19-5601 p-s 16.3 möönnud, et teatud juhtudel saab deklaratiivse võlatunnistuse andmisega võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult nõudele vastuväidete esitamisest loobuda. Selline vastuväidetest loobumine ei ole aga absoluutne kostja õigus. Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (RKTKm 2-21-13098 p 27). Juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib (vt Euroopa Kohtu 4. juuni 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p 52). Tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas 4 (8)
pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421 (vt ka RKTKm 2-21-13098 p 28). Kohus tuvastab, et pooled on 21.03.2021 sõlmitud võlatunnistuses kokku leppinud, et võlgnik kinnitab võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kohus on seisukohal, et kõigist vastuväidetest loobumise kokkulepe on selgelt tarbija kahjuks kõrvalekalduv, võimaldades tarbijal võtta mh seadusega imperatiivselt keelatud kohustusi näiteks tühise tarbijakrediidi lepingu või tühise lepingu ülesütlemise alusel. Seetõttu on vastav tarbijakrediidilepingut puudutav kokkulepe tulenevalt VÕS §-st 421 tühine. Kohus on seisukohal, et kuna tehingulise võlatunnistuse oluliseks eesmärgiks on kokkuleppe saavutamine vastuväidetest loobumise osas, siis ei saa eeldada, et leping oleks sõlmitud ka tühise osata. Seetõttu toob tarbija vastuväidetest loobumine kaasa kogu lepingu tühisuse (TsÜS § 85). Kohus on eelnevalt tuvastanud 21.03.2021 sõlmitud võlatunnistuse tühisuse, millest tulenevalt on kohus seisukohal, et võlatunnistuse alusel esitatud nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.
15.Kohus tuvastab, et võlatunnistuse andmise aluseks oli hageja ja kostja sõlmitud 09.02.2018 laenuleping ja 09.01.2019 laenuleping. Esimese laenulepingu alusel sai kostja laenu 600 eurot. Hageja maksis kostjale laenu välja, mida kinnitab kohtule esitatud maksekorraldus (dtl 171). 09.01.2019 laenulepinguga refinantseeriti 09.02.2018 laenuleping ja anti kostjale täiendavat laenu 1700 eurot, mis maksti hageja poolt kostjale välja (dtl 173). Mõlema laenulepingu alusel kohustus kostja mh tasuma intressi. Mõlemad lepingud olid sõlmitud tähtajalistena. Selliselt vastavad sõlmitud lepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ka hageja ise on käsitanud sõlmitud lepinguid tarbijakrediidilepingutena.
16.09.01.2019 laenulepingu tingimustest nähtub, et laenulepingu sõlmimise tasu on 85 eurot, väljamakstava laenu summa on 1700 eurot ja seega on 09.12.2018 laenulepingust tulenevate kohustuste summa 534,95 eurot. Laenujääk kokku on lepingu kohaselt 2319,95 eurot. Intressimäär on 18,90% aastas, s.o 0,053% päevas. Viivisemäär on võrdne intressimääraga. Esialgne krediidi kulukuse määr aastas on 24,86%. Laenuhaldustasu on 2,90 eurot. Esialgne maksete kogusumma on 4443,98 eurot (dtl 125).
17.Riigikohus on oma lahendi nr 2-21-13098/50 p-is 13 märkinud järgmist: „Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-21-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).“
18.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude 5 (8)
kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 09.01.2019, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,01%. Seega kolmekordne määr oli 60,03%. Hagiavalduse kohaselt oli kokkulepitud krediidi kulukuse määr 24,86% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
19.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja, s.o hageja. Hageja väitel tegi ta otsuse kostja krediidivõimelisuse kohta kostja pangakonto väljavõtte alusel. Kostja sissetulekute ja kohustuste suhtarv oli 53,54. Hageja kontrollis kostja kohta ka avaldatud maksehäireid, mida laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud. Rohkem asjaolusid hageja välja ei toonud, kuid esitas kohtule ka kostja pangakonto väljavõtte (dtl 151 – 167), mis oli kogutud enne 09.01.2019 laenulepingu sõlmimist. Kohus on seisukohal, et kostja pangakonto väljavõte 01.08.2019 – 09.01.2019 kohta ei kinnita hageja väiteid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Augustis 2018 oli hageja töötasu suuruseks kokku 1276,16 eurot. Pangakontolt nähtub, et kostja tegi makseid õppelaenu võtmiseks sõlmitud lepingu katteks, järelmaksulepingu katteks AS-le Koduliising, kolme erineva lepingu katteks Coop Finants AS-le , Bigbank AS-le kolme lepingu katteks, lisaks hagejale 2018 sõlmitud lepingu katteks ja AS-le Finora Capital. Kostjal oli vähemalt telefoniteenuse kasutamiseks leping Telia AS-ga ja üürileping, mille täitmiseks on kostja makseid teinud. Augustis 2018 on kostja teinud eeltoodud kohustuste täitmise katteks makseid kokku 1005,59 eurot. Seega on kostja kulutanud erinevate kohustuste katteks 78,80% oma töötasust. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud (hageja ei ole seda ka selgitanud) lugeda kostja püsiva sissetuleku hulka makseid eraisikutelt, mille aluseks olevate õigussuhete sisu ei ole teada ja mille tõttu ei saa ka eeldada, et nende maksmine jätkub tulevikus terve lepingu kehtivuse aja. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et augustis 2018 võttis kostja uue laenu Coop Finants AS-lt. Laenu väljamakse tehti 21.08.2018 summas 965 eurot. Septembris 2018 on kostja töötasu suuruseks olnud 1143,68 eurot. Samas on kostja teinud erinevate finantskohustuste, lepingute, sh telefoniteenuse ja üürilepingu täitmise katteks makseid kokku 1109,83 eurot, s.o 97,04% töötasust. Oktoobris 2018 on kostja töötasuks olnud 1194,43 eurot. Samas on kostja teinud erinevate finantskohustuste ja muude lepingute täitmise katteks väljamakseid 1112,55 eurot, s.o 93,14% töötasust. Novembris 2018 on hageja töötasu olnud 1008,04 eurot. Samas on kostja teinud erinevate finantskohustuste ja muude lepingute täitmise katteks väljamakseid 1022,09 eurot, s.o kohustusi on makstud suuremas osas, kui on olnud kostja töötasu suurus. Novembris 2018 on kostja võtnud ka uue laenu Coop Finants ASlt summas 965 (väljamakse on toimunud 16.11.2018). Detsembris 2018 on kostja töötasu 6 (8)
suuruseks olnud 905,30 eurot. Samas on kostja teinud erinevate finantskohustuste ja muude lepingute täitmise katteks väljamakseid 1091,64 eurot, s.o kohustusi on makstud suuremas osas, kui on olnud kostja töötasu suurus. Eeltoodu ei arvesta kostja igakuiseid muid kulutusi toidule, tervishoiule jne. Kohtu hinnangul on eeltoodust näha, et kostja igakuised kohustused on olnud ligilähedased tema töötasu suurusele ja hilisematel kuudel ületavad töötasu suurust. Kostja pangakonto väljavõttest saab järeldada, et kostja on kompenseerinud oma sissetuleku vähesust aina uute laenude võtmisega ja laenulepingu sõlmimise ajaks ületasid igakuised kohustused kostja igakuist püsivat sissetulekut. Kohtu hinnangul ei järginud hageja 09.01.2021 laenulepingut sõlmides ja laenu juurde andes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
20.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg 6. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.
21.VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja kostja on 09.01.2019 lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 18,90% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 137,78 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 10.10.2020 – 23.01.2021. Kuna kohus tuvastas, et hageja õiguseellane ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb vastavalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 lg 1 alusel lähtuda VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast. Hageja taotletud perioodil oli VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,00%. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata. Hageja ei ole taotlenud intressi väljamõistmist pärast 23.01.2021.
22.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja ütles lepingu üles 23.01.2021 seisuga (dtl 134). Lepingu ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et kostja ei olnud tasunud osamakseid alates oktoobrist 2020, olles seega võlgnevuses 3 järjestikuse osamaksega. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud formaalsetele tingimustele. Kohus on siiski seisukohal, et lepingu ülesütlemine ei olnud materiaalsete eelduste puudumise tõttu kehtiv, s.o ülesütlemise päeva seisuga ei olnud kostjal esialgse võlausaldaja ees võlgnevust. Hageja esitatud tagasimaksete väljavõttest (dtl 174) nähtub, et alates 09.01.2019 – lepingu ülesütlemiseni 23.01.2021 tegi kostja makseid summas 1087,97 eurot. Kohus arvestab nimetatud summad põhivõlgnevuse katteks, kuna VÕS § 4034 lg 7 alusel ei võlgnenud kostja hagejale lisaks põhivõlgnevusele muid makseid peale seadusjärgse intressi ja seadusjärgne intressimäär 09.01.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni oli 0%. Vastavalt hageja poolt esitatud maksegraafikule pidi kostja tegema alates lepingu sõlmimisest kuni 23.01.2021 põhivõla katteks makseid kokku 388,68 eurot (osamaksed 7 (8)
1 – 24, dtl 129). Kostja oli makseid teinud kokku 1087,97 eurot, s.o rohkem. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal kostja vastu ka hagi esitamise seisuga, s.o 21.10.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud nõudeid, kuna ka 21.10.2022 ei olnud põhiosa maksed sissenõutavaks muutunud ulatuses, mis ületaks 1087,97 eurot, mis oli kostja poolt hagejale tasutud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal hagi esitamise seisuga 21.10.2022 kostja vastu sissenõutavaks muutunud põhinõuet. Hageja ei ole esitanud hagiavalduses ega hiljem TsMS § 369 kohast taotlust tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksete väljamõistmiseks ega korrigeerinud oma nõuet muul viisil, mistõttu puudub alus menetluse kestel sissenõutavaks muutunud maksete väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata ka hageja viivisenõue ja võla sissenõudmiskulu nõue. Menetluskulud
23.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
24.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.