Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

2-23-132054 vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb kostjal tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is. Maksekorralduse selgitusse tuleb lisada tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb kohtule esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ALUS JA KOHTU PÕHJENDUSED

2-23-132054 teostatud andmete hindamise tulemusel kogumis, jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline, kostjal puudusid mistahes maksehäired ning lepingust tulenev igakuine osamakse 50,03 eurot (lepingu periood 11 kuud), oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane.. Krediidiandaja kontrollis kostja sissetulekute õigsust kostja pensionikonto sissemaksete alusel Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK), mille analüüsi tulemusel saadi kostja nelja kuu (september – detsember 2021) keskmiseks netosissetulekuks 583 eurot ning krediidiandja kehtestatud sise-eeskirjadest lähtuvalt määrati kostja maksevõimeks 54 eurot. Lisaks teostas krediidiandja kontrolli Krediidiinfost, Politsei Finantssanktsioonist, Ametlikest Teadaannetest, Rahvastikuregistrist, Taust.ee, Riikliku taustaga isikud. Hageja on järginud lepingu sõlmimisel täielikult vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus selgitas hagejale kohalduvat õigust ning tegi 22.04.2024 ettepaneku täpsustada hagiavalduse asjaolusid vastutustundliku laenamise osas, esitada tõendid - kostja pangakonto väljavõte kuna hageja ei ole esitanud kostja panga konto väljavõtet ega sellel põhinevat analüüsi. Maakohus andis hagejale 22.04.2024 võimaluse esitada nõude ümberarvestus, kuivõrd laenu väljastamisel võidi rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastuseks kohtunõudele teatas hageja 23.04.2024 mh, et on lepingu nr 2102149637 krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevad asjaolud välja toonud hagiavalduse punktis 1.1. Refinantseerimislepingu krediidivõimelisuse hindamise asjaolud on välja toodud hagiavalduse punktis 1.2.2 ning tõendatud hagiavalduse lisaga 9. Hageja esitab antud lepingu krediiditoimiku. Kuigi kostjal oli kehtiv maksehäire, ei takistanud see kostjaga sõlmimast soodsamatel tingimustel refinantseerimislepingut, võimaldamaks kostjal tekkinud võlgnevust likvideerida. Krediidiandja sise-eeskirja kohaselt küsiti kliendi pangakonto väljavõtet, kui isik taotles laenu suuremas summas kui 1500 eurot või kui isikul puudusid pensionikonto sissemaksed Väärtpaberite Keskregistris või Maksu- ja Tolliametis või kui krediidiandja ei saa neid andmeid kontrollida. Refinantseerimislepingu puhul lähtuti tulenevalt juhatuse otsuses kehtestatust kostja esitatud andmetest. Hageja jääb hagiavalduses esitatud seisukoha juurde, et laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Hageja esitas 23.04.2024 ümberarvestuse, juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Sellisel juhul tuleks lepingus kokkulepitud intressimäära vähendada seadusjärgse intressimäärani, mis lepingute sõlmimisel oli 0%, muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Muuks tasuks ei loeta viivist ega sissenõudmiskulusid. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Arvestades, et lepingu nr 2102149637 alusel oli kostjale väljamakstavaks laenusummaks 445,00 eurot ning lepingu katteks on kostja poolt tagasimakseid tehtud kokku summas 50,03 eurot, kujuneks hageja põhinõudeks 394,97 eurot. Arvestades et refinantseerimislepingu alusel kostjale uut väljamakset ei tehtud, on nõude ümberarvestamisel laenusummaks 394,97 eurot ning et kostja poolt makseid lepingu kehtivusel ei tehtud, kuid inkassomenetluses on kostja poolt tagasimakseid tehtud kokku summas 278,25 eurot, kujuneks hageja põhinõudeks 116,72 eurot. Alternatiivselt palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust nr 2102193467 tulenev põhivõlgnevus 116,72 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ning seadusjärgne viivis põhivõlalt 116,72 eurot alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni kokku summas 16,17 eurot. Lisaks palub hageja kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning väljamõistetud menetluskuludelt viivis VÕS § 113

2-23-132054 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hageja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Kohus on seisukohal, et pelgalt maksehäirete andmebaasi, MTA päringu, pensionikeskuse päringu ja muude registrite päringute tegemine ei ole piisav, et kontrollida krediidisaaja andmeid tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4. Seega on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause välistab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale tahtlikult andmeid, mille alusel krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti või et kostja oleks jätnud nõutud andmed esitamata. Kohus viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem kohtupraktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul (nt on eeltoodud põhimõtet korratud ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2023 otsuses nr 2-22-116291, p-s 12, kusjuures nimetatud tsiviilasja asjaoludest nähtub, et laenuleping oli sõlmitud 998,70 euro suuruse laenu saamiseks). Käesoleval juhul laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Hageja seda piisavalt teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes lepingujärgse intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu jne). Seoses eeltooduga saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist. Arvestades ülalmärgitut ning tsiviilasja materjalidest nähtuvat, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 116,72 eurot. Hageja esialgses nõudes sisaldunud intressinõue, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue ja viivisenõue jäävad rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata eeltoodud põhjendustel 23.04.2024 vastuses esitatud sissenõudmiskulude nõue. Hageja 23. aprillil 2024 avalduse kohaselt nõuab ta, juhul kui maakohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, viivist seadusjärgses määras põhivõlalt 116,72 eurot alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni kokku summas 16,17 eurot.

2-23-132054 Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega.

Kohtuotsuse selgitused

2-23-132054 Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot ning kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest 40 eurot. Riigilõiv summas 100 eurot on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Tulenevalt TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 51 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning kohtuväliste kulude hulka kuulub kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest. Vajadus nimetatud kulu kandmiseks hagiavalduses märgitud ulatuses on põhjendatud ja vajalik. Kokku on hageja menetluskulud 140 eurot (=100 eurot riigilõiv + 40 eurot kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb sellest 40,14%, s.o 56,20 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna kostjal ei ole kohtule teadaolevalt menetluskulusid, siis ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2)

/allkirjastatud digitaalselt/ Addis Tammiku kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.