Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hageja nõuded ja põhjendused

maksumusega 5 eurot ja 15.11.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot. Seega on hageja kandnud võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid ja juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. 17.05.2022 loovutas kreeditor oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja on arvestanud viivist perioodi 18.04.2022 kuni 28.02.2023 eest summas 584,02 eurot. Kliendiga lepingu sõlmimise ajal 22.04.2021 oli kliendil positiivne koondreiting alljärgnevast tulenevalt: kostjal oli positiivne sisemine reiting, kostjal ei olnud aktiivseid ega varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo maksehäireregistri andmetel, Creditinfo Eesti AS-i erakliendi riskihinnang (erakliendi maksejõuetuse tõenäosus nn Delphiskoor) on olnud aktsepteeritav (E AS jaoks aktsepteeritavaks skoori ülempiiriks on 15%). Delphiskoori ehk erakliendi maksejõuetuse tõenäosus koosneb peamiselt maksehäireregistri andmetest (lõpetatud/lõpetamata maksehäirete info), kinnistusraamatu infost, seotud ettevõtete andmetest, ametlikest teadaannetest, riigimaksude saldo infost, konkreetse isiku krediiditurul uudsuse ja aktiivsuse infost jne. Kostja täitis ning allkirjastas enne lepingu vormistamist taotluse ning deklareeris oma andmeid. Lähtudes kohtu poolsest VÕS § 4034 lg 7 kohasest nõudes arvestab hageja kostja tasutud summad krediidi põhiosa katteks ning hagejal on nõue kostja suhtes: põhiosa 1122,60 eurot ja viivised 389,01 eurot. Hageja arvestab viivisenõudelt 1122,60 eurot lepingujärgses intressimääras 39,90 % aastas. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte. Kostja hagile vastanud ei ole.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud:

E AS ja kostja vahel oli sõlmitud 22.04.2021 krediidileping nr xxxx, mille alusel on kostja saanud krediidilimiiti 2000 eurot (dtl 38-39) ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Lepingu kohaselt oli intressi määr 39,9% aastas ja krediidi kulukuse määr 57,73% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Lepingu nr xxxx sõlmimise ajal (22.04.2021) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 60,27% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

Kostja on teostanud tagasimakseid kokku summas 777,40 eurot, millest põhiosa katteks arvestati 214,65 eurot, intressi katteks 450,35 eurot, väljavõttetasude katteks 92,40 eurot, meeldetuletustasu katteks 20 eurot (dtl 91).

01.04.2022 on E AS edastatud kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 15.04.2022 võlgnevuse tasumiseks (dtl 52). Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 16.04.2022 lepingu üles (dtl 52).

E AS on loovutanud oma krediidilepingust tuleneva nõude hagejale ning sellest on kostjat teavitatud 18.05.2022 teates (dtl 54).

Hageja on edastanud kostjale võlateatised ja hagihoiatused (dtl 55-58).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Kohus selgitas 01.03.2023 ja 01.03.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 63-64, 87-89).

Hageja 13.03.2023 ja 14.03.2024 vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Pole mingit kindlust, et kostjale väljastatud laen oleks vastanud tema finantsolukorrale. Krediidiandja on jätnud kontrollimata, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi või kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hageja selgituse (dtl 66-67) kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal 22.04.2021 kliendil positiivne koondreiting. Kostja täitis ning allkirjastas enne lepingu vormistamist taotluse ning deklareeris oma andmeid. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmise tagamiseks on esialgne kreeditor kontrollinud kliendi poolt esitatud taotluse täitmisel maksehäireregistrit ja uuendanud Creditinfo Bürooskoori, s.h on kogunud ja säilitanud andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse kohta, olemasolevate maksekohustuste täitmise kohta (kasutades maksehäireregistri infot ja Creditinfo skoori) ning on kasutanud neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.

Kohus leiab, et laenuandja jättis aga kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse. Kohtu ette toodud tõendite kohaselt kostja tegelikku maksevõimet tuvastatud ega analüüsitud ei ole. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks nõudnud kostjalt oma sissetulekute ja kohustuste väljaselgitamiseks konto väljavõtet või muid asjakohaseid tõendeid. Vaid laenuvõtja esitatud andmetele tuginemine, ilma neid mingilgi viisil kontrollimata, ei ole vastutustundliku laenamise kohustuse täitmiseks piisav.

Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et laenuandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetavat laenu.

Ka Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid kergemeelselt on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Intressimäär alates laenu väljastamisest 22.04.2021 kuni 16.04.2022 oli null. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (sissenõudmiskulu ja lepingus sätestatud viivise nõudes) rahuldamata. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (haldustasu, sissenõudmiskulu ja lepingus sätestatud viivise nõudes) rahuldamata. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.