Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 22. aprill 2024
Tsiviilasja number
2-22-14366
Tsiviilasi
Kaisa Luige hagi Siim Hüva vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
16 550,12 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Siim Hüva apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. aprill 2024
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Siim Hüva (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja (hageja): Kaisa Luige (ik: XXXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2023 otsus osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis Siim Hüvalt Kaisa Luige kasuks välja laenulepingust tuleneva võlgnevuse 13 920 eurot ja viivise 1516,52 eurot, viivise alates 18. oktoobrist 2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning jättis menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 3, 4 ja 5).
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta tühistatud osas Kaisa Luige hagi Siim Hüva vastu rahuldamata ja menetluskulud Kaisa Luige kanda.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Jätta Kaisa Luige hagi Siim Hüva vastu võlgnevuse 40 263,57 eurot ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kaisa Luige (hageja) esitas 27.09.2022 maakohtule Siim Hüva (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja kinnisasja kaasomandiosa eest 21 608,50 eurot ja sellelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates nõude väljamõistmisest kuni rahuldamiseni ning laenulepingust tuleneva põhivõla 18 655,07 eurot ja sellelt viivise alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni nõude jäägilt 8,90% aastas. Hagiavalduse kohaselt olid pooled kuni 2022. a juunini elukaaslased. Kooselu oli korraldatud selliselt, et kumbki kandis enda kohustused või 1⁄2 jagatavatest kohustustest (nt eluasemekulud). Ühist majapidamist, kus pooled katavad kokkuleppel üksteise kulusid, pooltel ei olnud. 21.12.2020 müüsid pooled neile võrdsetes osades kaasomandina kuulunud XXXXXX kinnistu. Müügihind oli 99 000 eurot, millest tasuti 55 683 eurot kinnisasja koormava hüpoteegiga tagatud nõude katteks ja 43 317 eurot kanti kostja pangakontole. Peale laenujäägi tasumist allesjäänud summa pidid kaasomanikud jaotama vastavalt omandiosadele, s.o võrdselt. Kostja tegutses hagejalt saadud käsundi alusel, kuna kostjal oli hageja nõusolek, et müügist saadud raha kantakse kostja kontole, kuid kostja on jätnud täitmata VÕS § 626 lg 1 järgse kohustuse käsundi täitmisega saadu väljaandmiseks. Seega on hagejal kostja vastu nõue 21 608,50 eurot. Kuna kostjal olid tekkinud suured võlad, siis otsustati ühiselt, et hageja võtab Bigbank AS-lt tarbimislaenu 20 000 eurot ja laenab selle edasi kostjale, et viimane saaks oma võlad tasuda. Hageja tegi 01.02.2022 kostjale ülekande 8270 eurot ja võttis sularahas välja 11 400 eurot, mille andis kostjale. Hagejalt saadud sularahaga tegi kostja sissemakse enda kontole. Kokku laenas hageja kostjale 19 670 eurot. Kokku lepiti, et kostja tagastab hagejale laenu igakuiste maksetena sama graafiku järgi nagu hagejal tuleb teha maksed enda laenuandjale, ning kostja lepingutingimused on samad, mis hagejal enda laenuandja ees (lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus, intress 8,90% tagastamata laenusummalt aastas, laenu tagasimakse tähtaeg 15.02.2027). 2022. a juulis jättis kostja kohustuse täitmata ja edasi keeldus lepingut täitmast. 2022. a veebruarist juunini on kostja hagejale tagastanud 1014,93 eurot ning nõude jääk on 18 655,07 eurot. Hageja on laenulepingu üles öelnud hiljemalt hagi kohtusse esitamisega.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt kanti kinnistu müügist laekunud summa poolte kokkuleppel kostja kontole ja kostjal puudus kohustus kanda pool summast hagejale, sest summas 21 608,50 eurot tasaarvestati kostja rahalised nõuded hageja vastu. Kostja ei ole hagejaga laenulepingut summas 18 655,07 eurot sõlminud ja nõue on alusetu. Hageja on võtnud kostja kontolt raha perioodil 01.02.–14.12.2019. a 5822,75 eurot ja perioodil 05.12.2019–05.12.2021. a 6008,54 eurot. Kostja on käsitlenud seda laenuna hagejale. Kostja tasaarvestab hageja nõude kostja vastu summas 11 831,29 eurot ja kostja nõude hageja vastu summas 11 831,29 eurot. Kostja loeb tasaarvestuse õiguse tekke momendiks 01.02.2022. Kuna hageja soovis saada enda kasutusse sõidukit ja krediidiasutused ei olnud nõus hagejaga lepingut sõlmima, siis leppisid pooled kokku, et kostja sõlmib liisingulepingud enda nimel. Kostja sõlmis 27.02.2018 lepingu hagejale linnamaasturi Volvo XC60 ostmiseks ja tasus hageja ainuvalduses olnud sõiduki kasutusõiguse säilimise eest 13 594,51 eurot. 09.02.2021 sõlmis kostja lepingu hagejale sõiduki Škoda Superb ostmiseks ja tasus hageja ainuvalduses olnud sõiduki kasutusõiguse säilimise eest 6733,74 eurot. Kostja kandis ka sõiduki Škoda remondikulud 500 eurot, mis olid tekkinud avariist ajal, kui sõiduk oli hageja kasutuses. Kokku on kostja andnud hagejale laenu sõidukite kasutusõiguse säilitamiseks vajalike maksete teostamiseks ja sõiduki remontimiseks 20 828,25 eurot. Kostja tasaarvestab kostja poolt hagejale sõidukite kasutamiseks ja remontimiseks antud laenu hageja väidetavast laenulepingust tuleneva põhinõude ja kõrvalnõuete jäägiga kattuvas ulatuses.
3.Hageja esitas aegumise vastuväite kostja nõuetele, mis on tekkinud enne 24.11.2019. Hageja ei nõustunud kostja arvestusega, et kostja on perioodil 24.11.2019–24.11.2022 kandnud hageja kulusid summas 31 359,67 eurot. Maksimaalne summa on 5768,05 eurot (eluasemelaenu maksed 1528,01 eurot, kinnistule tehtud kulutused 925,54 eurot, ülekanded kostjalt hagejale 225 eurot, hageja deebetkaardiga kostja kontolt kasutatud 3089,50 eurot). Kostja liisinguid ei ole võimalik arvata hageja kohustuseks (kostja liisis sõidukid endale, hageja kasutas sõidukeid üksnes lastega seotud eesmärkidel või perekonna ühistel väljasõitudel; tõele ei vasta ka väide, et remondikulud tekkisid hageja põhjustatud avariist). Kostja tegevus hageja kulude katmisel 5768,05 euro ulatuses vastab käsundita asjaajamise sätetele. Kuna kostjal ei olnud kavatsust nende kulude osas hagejalt hüvitist nõuda, siis puudub kostjal hageja vastu nõudeõigus.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2023 otsusega hagi osaliselt ning mõistis S. Hüvalt välja K. Luige kasuks laenulepingust tuleneva võlgnevuse 13 920 eurot, viivise 1516,52 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18. oktoobrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. K. Luige hagi S. Hüva vastu kinnisasja kaasomandiosa eest 21 608,50 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus hagejaga, et poolte vahel oli käsundusleping tulenevalt XXXXXX kinnistu müügilepingu p-st 3.7. Hageja ei väljendanud müügilepingu sõlmimisel tahet, et talle kuuluv summa kantaks tema kontole. Arvestades poolte käitumist enne kinnistu ostmist ja peale kinnistu müümist, on usutav, et lepingu sõlmimisel oli pooltel kokkulepe, et kostja poolt kinnistule tehtud kulutuste ning tulevikus üüritava eluaseme üüri- ja kommunaalkulude katteks kanti ka hagejale kuuluv osa kinnistu müügist kostja kontole. Kostja esitatud tasaarvestus hageja vastu ei ole põhjendatud, kuna tasaarvestus lõppes notariaalse lepingu sõlmimisega. Hageja andis tahteavalduse, millest poolte sõnul maksti ära veel kiirlaenud ja üüriti korter. Kinnistu müügist saadud raha kulutati ära ühiselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu kinnisasja kaasomandiosa eest 21 608,50 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
Hageja on saanud Bigbank AS-lt 01.02.2022 tarbijakrediidilepingu alusel laenu 20 000 eurot. Samal päeval on hageja kandnud kostjale üle 8270 eurot ja on võtnud kontolt sularahas välja 3200 eurot. 02.02.2022 on hageja sularahas välja võtnud 2450 eurot, 04.02.2022. a 3200 eurot ja 06.02.2022. a 2750 eurot. Kokku on hageja perioodil 01.–06.02.2022 sularaha välja võtnud 11 600 eurot. Kostja on teinud oma kontole 03.02.2022 sissemakse sularahas 5650 eurot. Sama summa on hageja sularahas oma kontolt välja võtnud 01. ja 02.02.2022. Kohus leidis, et 01.02.2022 hageja poolt kostjale raha ülekandmine ja raha andmine sularahas on kaudne tahteavaldus ning sellest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Laenulepingu sõlmimisele viitab ka asjaolu, et kostja on perioodil 01.02.–01.07.2022 tagastanud laenust 1014,93 eurot. Kuigi kostja on seadnud kahtluse alla laenusuhte olemasolu, ei ole kostja oma väiteid tõendanud ning tõendamist ei leidnud, et hageja andis kostjale raha muul eesmärgil. Kohus oli seisukohal, et tõendamist on leidnud, et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hageja andis kostjale laenu 13 920 eurot (8270 eurot ülekanne + 5650 eurot sularahas). Tõendatud ei ole, et hageja andis kostjale sularahas veel 4735,07 eurot. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut lepingut. Kostja lepingu tähtajalisust tõendanud ei ole, seega tulenevalt VÕS § 398 lg-st 1 sõlmiti tähtajatu laenuleping. Tõendamist ei leidnud hageja seisukoht, et suuline laenuleping sõlmiti samadel tingimustel, mis olid hageja ja Bigbank AS vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus. Meilivahetusest nähtuvalt pidi kostja tasuma laenu osamaksetena otse Bigbank AS-le. Samas ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud samadel tingimustel viivisemäära nagu hageja ja Bigbank AS lepingus. Meilivahetusest nähtuvalt on kostja jäänud osamaksete tasumisega viivitusse ja keeldunud hiljem laenumakseid tasumast. VÕS § 399 lg 1 p 1 järgi oli hageja õigustatud laenulepingu üles ütlema ning kohus luges laenulepingu ülesöelduks hagi esitamise seisuga 27.09.2022. Kostja on tasaarvestanud enda nõude summas 11 931,29 eurot hageja laenulepingust tuleneva nõudega, kuna hageja on võtnud kostja kontolt raha perioodidel 01.02.–14.12.2019 ja 05.12.2019–05.12.2021. Kohus leidis, et kostja on kaotanud VÕS § 1023 lg 3 alusel nõudeõiguse hageja vastu kooselust tulenevate majapidamisega seotud igapäevakulude osas ja hagejale kantud summade osas, kuna asjaoludest tulenevalt on ilmne, et kostjal ei olnud kavatsust nende konkreetsete kulude osas hagejalt hüvitist nõuda. Seda ilmestab näiteks kostja ülekanne hagejale, kus selgituseks on märgitud „Minu kallile“. Liisingulepingud ja kostja kontoväljavõtted tõendavad küll, et liisingulepingud on sõlmitud, kuid tõendatud ei ole, et autosid kasutas ainult hageja, tegemist oli ühise perega. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele laenulepingust tulenev nõue 13 920 eurot. Kuna tõendamist ei leidnud poolte kokkulepe viivisemääras, siis kohaldub VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Seadusjärgne viivis 13 920 eurolt ajavahemiku 27.09.2022 kuni 17.10.2023 eest on 1516,52 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, vaidluse all olevaid asjaolusid, seda, et pooled on endised elukaaslased ja mõlemad keeldusid võrdselt kompromissi sõlmimisest, on õiglane jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2023 otsuse tühistamist osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva võla ja viivised ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud K. Luige kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus valesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja ei ole laenulepingu olemasolu tõendanud. See, et hageja on teinud kostjale ülekande, ei tähenda, et
pooltel oli tahe sõlmida laenuleping. Raha enda kontole „vastu võtmine“ ei ole tahteavaldus. Ka on see vastuvõtmine vaid tinglikult, sest kui kontole tehakse ülekanne, ei eelda see saaja poolt mingit vastuvõtuakti, tahteavaldust vms. Laenuleping ei ole ülekande ainuvõimalik selgitus. Kostja on selgitanud poolte seltsingusuhet. Kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Kohus leidis, et laenulepingu sõlmimisele viitab ka asjaolu, et kostja on perioodil 01.02.– 01.07.2022 tagastanud laenust 1014,93 eurot. Kohus ei saa eeldada hageja väidete õigsust, kui kostja on vaidlustanud kogu hageja alusetu laenulepingu konstruktsiooni. Järeldus on vastuolus tõenditega. Hageja konto väljavõttest 2022. a veebruari kohta ega Swedbank AS, AS SEB Pank ja AS Coop Pank vastustest kohtunõuetele laenu tagastamist ei nähtu. Kohus ei ole selgitanud, kuidas saab sellest, et kostja on hageja eest Bigbank AS-le laenumakseid tasunud, järeldada, et hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu. Kohtu arvamus, et kuna kostja seadis laenusuhte olemasolu kahtluse alla, pidanuks ta tõendama, et laenuleping puudus, on vale. Kostjale ei saa panna negatiivse asjaolu tõendamise koormist; 2) esitas kostja alternatiivselt menetlusliku tasaarvestusavalduse, tasaarvestades hageja väidetava nõude summas 18 655,07 eurot ja selle kõrvalnõuded enda järgmiste nõuetega: - Hageja on võtnud kostja kontolt raha perioodil 01.02.–14.12.2019. a 5822,75 eurot ja perioodil 05.12.2019–05.12.2021. a 6008,54 eurot. Kostja on käsitlenud seda laenuna ja hageja oli teadlik, et tal tuleb laen tagastada. Kokku on kostja andnud hagejale laenu 11 831,29 eurot; - Kostja on tasunud hageja nõudel ja temaga kokkuleppel hageja valduses olnud sõidukite kasutamise kulud, s.o sõiduki kasutusõiguse säilitamiseks vajalikud liisingumaksed: a) Kostja sõlmis Swedbank Liising AS 27.02.2018 hinnapakkumise alusel liisingulepingu hagejale linnamaasturi Volvo XC60 soetamiseks ja tasus hageja ainuvalduses olnud sõiduki kasutusõiguse säilimise eest 13 594,51 eurot; b) Kostja sõlmis Coop Liising AS-ga 09.02.2021 liisingulepingu sõiduki Škoda Superb ostmiseks ja tasus hageja ainuvalduses olnud sõiduki kasutusõiguse säilimise eest 6733,74 eurot. Kostja sai hagejalt sõiduki tagasi 2022. a septembris ning andis selle liisinguandjale tagasi. Kostja kanda jäid ka Škoda remondikulud 500 eurot, mis olid tekkinud avariist ajal, kui sõiduk oli hageja kasutuses ja mille hageja kohustus hüvitama. Kokku on kostja andnud hagejale laenu sõidukite kasutusõiguse säilitamiseks vajalike maksete teostamiseks ja sõiduki Škoda Superb remontimiseks 20 828,25 eurot. Hageja oli teadlik, et tal tuleb tehtud maksed kostjale tasuda. Kohus ei ole tasaarvestuse osas seisukohta võtnud. Millistest asjaoludest kohus järeldas, et kostjal ei olnud kavatsust hagejale laenatud raha tagasi nõuda, jääb arusaamatuks. Kostja on teinud hagejale ühe ülekande selgitusega „Minu kallile“. Ülejäänud ülekanded on selgitusega „raha“ või „H&M“. Hagejal on automaatkäigukastiga sõitmise juhiload ja ta ei oska manuaalkäigukastiga sõita. Samuti kinnitab seda poolte kirjavahetus, millest nähtub, et kostja sai hagejalt sõiduki Škoda Superb tagasi 2022. a septembris. Kohtu viide VÕS § 1023 lg-le 3 on asjakohatu. Kostja väitis, et pooltel on kas seltsing või laenuleping. Ei hageja ega kostja väidetul ei ole käsundita asjaajamisega ühisosa. Seega ei saanud kostja nõuet VÕS § 1023 lg 3 alusel kaotada, sest see säte ei kohaldu poolte suhtele. Kui leida, et laenuleping oli olemas, tuleb hinnata kostja tasaarvestust ja võimalikku seltsingut. Kuna kohus ei ole neid küsimusi käsitlenud, tuleb asi saata maakohtule uueks lahendamiseks.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt on kohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli suuline laenuleping. Järeldus tugineb tõenditele (e-kirjavahetus, kostja laenumakse tasumised otse Bigbank AS kontole, lubadused laen tasuda).
Aastatel 2018–2021 oli pooltel väikelaps, kes ei käinud lasteaias, ja hageja oli emapuhkusel. Ei ole mõeldav, et perekonnas on ema väikese lapsega kodus ja ostab emapalgast lastele vajaminevad asjad ning isa annab söögi jms jaoks emale laenu. Kostjal oli sel ajal perekonnaseadusest tulenev kohustus last ja ema üleval pidada. Hageja jääb kostja tasaarvestustega seoses maakohtus esitatud vastuväidete juurde, sh VÕS § 1023 lg 3 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas kostja ning ta palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt 21 608,50 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2).
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva võlgnevuse 13 920 eurot ja viivise 1516,52 eurot, viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.10.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 3, 4 ja 5). Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
9.Hageja nõue kostja vastu 19 670 euro väljamõistmiseks põhineb suuliselt sõlmitud laenulepingul. Hagiavaldusest nähtuvalt olid pooled elukaaslased ning 2022. a alguses otsustati ühiselt, et hageja võtab Bigbank AS-st tarbimislaenu 20 000 eurot. Hageja tegi pärast laenu saamist enda kontolt ülekande kostja kontole 8270 eurot ning võttis enda kontolt välja sularahas 11 400 eurot, mille andis kostjale samuti sularahas. Omavahel lepiti kokku, et kostja tasub hagejale laenu tagasi igakuiste maksetena samas graafikus, nagu tuleb hagejal teha makseid pangale. Nõude tõendamiseks esitas hageja poolte vahelised e-kirjad ning enda pangakonto väljavõte, millest nähtub 8270 euro ülekandmine kostjale ja 11 400 euro sularahas enda kontolt väljavõtmine. Kostja vaidles hagile ka selle nõude osas vastu ning kinnitas, et ta ei ole hagejaga suulist laenulepingut sõlminud ning hageja nõue on tõendamata. Maakohus leidis, et hageja poolt kostjale 8270 euro ülekandmine ja raha andmine sularahas on käsitletavad kaudse tahteavaldusena sõlmida laenuleping. Laenulepingu sõlmimisele viitab ka see, et kostja on perioodil 01.02.2022-01.07.2022 tagastanud laenust 1014,93 eurot. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu ning leiab, et hageja ei ole tõendanud suulise laenulepingu sõlmimist. Tuvastades poolte vahel suulise laenulepingu sõlmimise, on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid ning jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja vastuväidetega. Samuti on maakohus rikkunud TsMS §-s 436 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.
10.Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tehteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 9 lg 1 teise lauseosa kohaselt peab lepingu sõlmituks lugemiseks kokkulepe olema piisavalt selge. Piisavalt selgeks tuleb lugeda olukorda, kus kokkulepe sisaldab sõlmitava
lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud (vt Riigikohtu 16.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 13). Praeguses asjas ei ole kostja teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Maakohtu seisukoht, et hageja poolt kostjale 8270 euro ülekandmine ning sularaha andmine on käsitletavad kostja poolt kaudse tahteavaldusena sõlmida laenuleping, ei ole õige. Ainuüksi raha andmisest kostjale ei saa järeldada ka hageja tahteavaldust sõlmida kostjaga laenuleping (st tuus kaasa õiguslik tagajärg). Oluline on siinjuures rõhutada, et ka 8270 euro ülekande selgituses (I kd, tl 19) ei ole hageja märkinud, et tegemist oleks laenulepingu alusel tehtud ülekandega. Poolte vahelised e-kirjad (I kd, tl 22-24) ei tõenda suulise laenulepingu sõlmist ning seda kinnitas ringkonnakohtu istungil ka hageja. Nimetatud e-kirjades on nimetatud üksnes AS Bigbankiga sõlmitud lepingut ning seda, kas kostja täidab seda lepingut. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud Bigbank AS-le perioodil 01.02.2022-01.07.2022 hageja poolt sõlmitud laenulepingu alusel neljal korral 1014,93 eurot ning nimetatud maksed tõendavad hageja poolt sõlmitud laenulepingu täitmist, mitte poolte vahelise suulise laenulepingu sõlmimist, nagu ekslikult leidis maakohus. Kuna hageja tugines oma nõudes suulisest laenulepingust tulenevale kostja kohustusele, siis TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hageja kohustus tõendada suulise laenulepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud ning seetõttu tuleb tema nõue laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
11.Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et laenu võtmise Bigbank AS-st otsustasid pooled ühiselt. Kostja seisukohtadest nähtub (vt näiteks maakohtu 25.04.2023 kohtuistungi protokoll, II kd, tl 102-104), et ta võttis hulgaliselt kiirlaene, mille arvelt tehti elamu renoveerimistöid, tasuti sõidukite eest ning kaeti kulusid pere ülalpidamiseks. Hageja on kinnitanud, et ta ei tea kostja võetud laenudest midagi ning need on kostja isiklikud kohustused. Samas on hageja kinnitanud (vt maakohtu 15.08.2023 istungi protokoll, II kd, tl 199 pöördel), et laenud on võetud WC remondiks ja köögimööbli ostmiseks. Maakohus on kohtuotsuse p-s 33 tuvastanud, et XXXXXX kinnistu müügist saadud raha kulutasid pooled ära ühiselt, mh maksti ära kiirlaenud. Arvestades poolte 15-aasta pikkust kooselu ja ühist majapidamist, ei ole ka seetõttu usutav hageja seisukoht, et kuigi laenu võtmine Bigbankist otsustati ühiselt, sõlmis ta kostjaga eraldi suulise laenulepingu. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et hageja ei ole menetluse kestel põhistanud ka seda, kuhu kostja pika kooselu jooksul võetud laenud kulutas (juhul, kui laenuraha ei kulutatud ühiste vajaduste rahuldamiseks).
12.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras pärast otsuse jõustumist (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.