2-23-148360 TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi XX vastu võla saamiseks 1179,23 eurot Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235 ), esindaja SR Kostja XX (isikukood x)
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Asja läbivaatamine
lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu osaliselt.
2.Mõista XXil TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks välja 11.06.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr. x tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed (s.o esialgse maksegraafiku põhiosamaksed nr 43-52) alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksetähtpäev
3.Jätta rahuldamata 11.06.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr y tulenev TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal nõue XX vastu Menetluskulude jaotus
4.Jätta maakohtu menetluskuludest 16% kostja kanda ja 84% hageja kanda.
5.Mõista XXilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks välja menetluskulud 96 eurot.
6.Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes ja maakohus edasikaebamise luba ei anna. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 634,63 eurot, intressi 82,89 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 154,59 eurot, viivise alates 20.01.2024 kuni põhinõude summas 520,36 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 37,32% aastas ning kuni põhinõude summas 114,27 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 37,57% aastas. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulud 507 eurot, ning menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 11.06.2021 järelmaksulepingu nr x, mille alusel sai kostja 537,89 eurot krediiti kauba ostmiseks HansaPostShopist. Krediit on välja makstud, kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 344,99 eurot, millest on arvestatud 17,53 eurot põhiosa katteks.
3.Hageja ja kostja sõlmisid 11.06.2021 järelmaksulepingu nr y, mille alusel sai kostja 181,49 eurot krediiti kauba ostmiseks HansaPostShopist.. Krediit on välja makstud, kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 181,97 eurot, millest on arvestatud 67,22 eurot.
4.Kostja rikkus järelmaksulepingutest tulenevaid kohustusi, krediidiandja ütles lepingud 26.05.2023 avaldusega üles.
5.Maakohus selgitas hagejale kohalduvat õigust ning tegi 25.01.2024 ettepaneku esitada selgitus ja tõendid selle kohta, kuidas kontrolliti krediidi andmisel kostja krediidivõimet. Selgituse kohaselt lähtus krediidiandja kostja taotlusest ja kontrollis maksehäirete olemasolu, maksehäireid ei tuvastatud. Maakohus andis hagejale ka võimaluse esitada nõude ümberarvestus, kuivõrd laenu väljastamisel võidi rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6.Hageja esitas 20.02.2024 ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt sai kostja järelmaksulepingu nr x alusel krediiti 537,89 eurot, ning on teinud tagasimakseid 344,99 eurot ning järelmaksulepingu nr y alusel krediiti 181,49 eurot, ning on teinud tagasimakseid 181,97 eurot. Juhul, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, siis sellisel juhul ei ole lepingud kehtivalt üles öeldud, ning hageja taotleb tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmist kostjalt. Lepingust nr 8585687 tulenev kohustus on nimetatud juhul täidetud.
7.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 01.03.2024 edasiandmise kohustusega. Kostja hagile ei vastanud. Kohtu põhjendused
8.Hageja ja kostja sõlmisid 11.06.2021 järelmaksulepingu x , mille alusel anti kostjale 537,89 eurot krediiti (dtl 40-45) ning 11.08.2022 järelmaksulepingu y , mille alusel anti kostjale krediiti 181,49 eurot (dtl 48-53). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Laenuandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenud välja maksnud. Kostjal oli kohustus laenud tagastada vastavalt graafikutele (dtl 42, 50).
9.Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 11.06.2021 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,68%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenude väljastamise ajal oli seega vastavalt 3 * 18,68% = 56,04%. Kostjale antud laenude krediidi kulukuse määrad olid 41,65% aastas (dtl 41) ja 42,09% aastas (dtl 48), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
10.Kostja on teinud tagasimakseid vastavalt lepingule x kogusummas 344,99 eurot, ning vastavalt lepingule y kogusummas 181,97 eurot, millest on arvestatud 35,17 eurot põhiosa katteks, 51,37 eurot intressi katteks, 19,90 eurot.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
12.Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).
13.Kohus selgitas 20.12.2023 ja 25.01.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 14-19, 79-83).
14.Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
17.1.Hageja selgituse kohaselt pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on netopalk 779,42 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 779,42 eurot, olemasolevatest kohustustest 400,00 eurot ja arvestades, et käesolevate lepingutega lisandub igakuiselt 38,69 eurot, jäi kostjale reservi 340,72 eurot (dtl 101-102).
17.2.Krediidiandja lähtus pensioniregistri andmetest, mida ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Riigikohus on märkinud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pdes 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab
krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
17.3.Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste, ülalpeetavate ega finantskohustuste suurust. Kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kostja väited, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi, on põhjendamata ja laenuandja risk.
17.4.Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo nr 214-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.
18.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
19.Hageja on 20.02.2024 esitanud oma nõude alternatiivse arvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.
20.Kostja sai lepingu x alusel laenu 537,89 eurot ning on teinud tagasimakseid 344,99 eurot ja lepingu 8585687 alusel laenu 181,49 eurot ning on teinud tagasimakseid 181,97 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Sellisel juhul on tasutud esialgse maksegraafiku (8590433 ) (dtl 42) järgsed põhivõla osamaksed nr 1-42 täies ulatuses ning 11,89 eurot 43. osamaksest, mille maksetähtpäev on
21.Eelnev tähendab, et lepingute ülesütlemine laenuandja poolt 26.05.2023 avaldusega (dtl 47 ja 55) ei toimunud kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses.
22.Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole kolme aasta vältel täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid ei tähtaegselt ei tasu.
23.Maakohus mõistab edasiulatuvalt kostjalt välja VÕS § 108 lg 1 alusel esialgse maksegraafiku (leping 8590433) alusel 43. põhiosamakse (19,41 – 11,89 = 7,52 eurot) ning (põhi)osamaksed nr 4452 (148,19 eurot) maksegraafiku järgsetel tähtpäevadel. Kohus jätab rahuldamata lepingust nr 8585687 tuleneva nõude, kuna kostja on nõude täitnud.
24.Hageja esialgses nõudes sisaldunud intressinõue, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue ja viivisenõue jäävad rahuldamata. Menetluskulude jaotus
25.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
26.Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt kogu põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist ning need nõuded jäid osaliselt rahuldamata. Maakohus rahuldab hageja nõude osaliselt. Nõude rahuldamise ulatus on ligikaudu 16%. Seega jäävad menetluskulud 16% ulatuses kostja kanda ning 84% ulatuses hageja kanda.
27.Hageja on taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist summas 807 eurot (riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulu 507 eurot).
28.Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud suuruses (280 eurot) ning kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.
29.Lisaks nõuab hageja 20 euro hüvitamist maksekäsu kiirmenetluse kuluna, mis on TsMS § 4842 alusel põhjendatud.
30.Hageja lepingulise esindaja kulu on 507 eurot ning toimingud on järgmised: Täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule ajalise arvestusega 3 tundi, tunnitasuga 169 eurot (käibemaksu ei lisandu). Maakohus on seisukohal, et kirjeldatud toimingud on olnud vajalikud ning nendele kulunud aeg ei ole ilmselgelt ülemärane. Maakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja ajakuluks 3 tundi.
31.Küll aga vähendab maakohus hageja lepingulise esindaja tunnitasu. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (Tallinna RK 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on maakohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks
100 eurot. Maakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja tasu põhjendatud ja vajalik 3 * 100 = 300 euro ulatuses (TsMS § 175 lg 1).
32.Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks 280 + 20 + 300 = 600 eurot. Kohus jättis menetluskuludest 16% kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 0,16 * 600 = 96 eurot. Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei ole tal saanud tekkida menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista ning kohus hagejalt kostja kasuks midagi välja ei mõista.
33.Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Seping kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.