OÜ GS Core hagi R. M. vastu põhivõla 432 euro 77 sendi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks
Tsiviilasja hind
843 eurot 45 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586), lepinguline esindaja Priit Pööbo Kostja: R. M. (isikukood xxxxxxxxxxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista R. M. OÜ GS Core kasuks välja 417 eurot 44 senti (s.o põhinõue 358 eurot 7 senti, viivis 39 eurot 37 senti ja sissenõudmiskulud 20 eurot).
3.Mõista R. M. OÜ GS Core kasuks välja viivis põhinõudelt (358 eurolt 7 sendilt) alates
29.augustist 2023 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata OÜ GS Core põhinõue 44 euro 70 sendi ulatuses, viivisenõude 185 euro 42 sendi ulatuses ja sissenõudmiskulude nõue 10 euro ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata OÜ GS Core intressinõue (55 eurot 27 senti) ja lepingu haldustasu nõue (8 eurot 85 senti). Jätta rahuldamata OÜ GS Core edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.
5.Jätta menetluskuludest 55% R. M. ja 45% OÜ GS Core kanda.
6.Mõista R. M. OÜ GS Core kasuks välja menetluskulud 228 eurot 25 senti.
7.Mõista R. M. OÜ GS Core kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (228 eurolt 25 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.OÜ GS Core (hageja) esitas 23. augustil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R. M. (kostjalt) 621 euro 74 sendi saamiseks. Kuivõrd võlgnikule ei õnnestunud mõistliku aja jooksul makseettepanekut kätte toimetada, lõpetas Pärnu Maakohus
29.novembril 2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtu menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 20. detsembril 2023 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 432 eurot 77 senti, intress 55 eurot 27 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 224 eurot 79 senti, lepingu haldustasu 8 eurot 85 senti, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis põhivõlalt (432 eurolt 77 sendilt) alates 24. augustist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 0,0581% päevas (kuid mitte suuremas summas kui põhinõue). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bondora AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 18. aprillil 2021 (hagiavalduses ekslikult märgitud 30. novembril 2019) laenulepingu nr BL2227662, mille alusel sai kostja 531 euro suuruse laenu. Kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kostja on tasunud osamaksed viivitusega. Alates 10. detsembrist 2021 ei tasunud kostja osamakseid üldse, mistõttu ütles esialgne võlausaldaja lepingu 11. märtsil 2023 üles. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
3.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt laenulepingust. Selliselt on kostja ja esialgne võlausaldaja sõlminud 18. aprillil 2021 laenulepingu, mille alusel sai kostja 531 euro suuruse laenu (dtl 84 – 93). Kohus märgib, et hagi taotlustes on hageja palunud mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõude, sissenõutavaks muutunud viivise, sissenõudmiskulusid ja
edasiulatuva viivise, siis hagi tekstis on hageja lisaks märkinud ka intressi ja lepingu haldustasuga seonduvaid nõudeid. Kohus lähtub sellest, et hageja nõuab ka intressi ja lepingu haldustasu.
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele
7.Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev laenuandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
8.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 111) kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,56%. Lepingu sõlmimise ajal (18. aprillil 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr seega 60,27%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.
10.Hagiavalduses on hageja märkinud, et esialgne võlausaldaja on kontrollinud kostja majanduslikku võimekust (kostja konto väljavõte), kus sissetulekute suurus on 1000 – 2000 eurot. Analüüsi tulemusena (kostjal on piisav sissetulek) jõudis esialgne võlausaldaja järeldusele, et kostja on laenukõlbulik. Kohus juhtis 22. veebruari 2024 kohtunõudes hageja tähelepanu asjaolule, et tema esitatud tõend (kostja pangakonto väljavõte) on äärmisel raskesti loetav. Samuti juhtis kohus hageja tähelepanu asjaolule, et kostja pangakonto väljavõttest ei nähtu hagis märgitud sissetulekuid (1000 – 2000 eurot kuus), samas aga nähtuvad märkimisväärsed kohustused (arvestaswa kostja reaalset sissetulekut). Lisaks ei ole arvestatud, et kuivõrd kostja saab vanemahüvitist, on tal eelduslikult vähemalt üks ülalpeetav. Kohus selgitas, et kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekuks on vanemahüvitis 532 eurot ja peretoetus 79 eurot. Veebruaris 2021 on kostja saanud vallalt töötasu 292 eurot 14 senti ja märtsis 524 eurot 52 senti. Kui kostja hakkas saama töötasu, siis võiks eeldada, et vanemahüvitis on lõppemas. Samuti nähtub, et aprillis oli kostja kohustus Placet Group OÜ ees 78 eurot 71 senti ja 51 eurot 59 senti, samuti TF Bank AS-i ees 53 eurot 62 senti. Jaanuaris on kostja võtnud Placet Group OÜ-lt laenu 200 eurot ja oktoobris 2020 samalt võlausaldajalt 500 eurot laenu.
11.Vastusena kohtunõudele on hageja selgitanud, et see on ainus formaat, mil viisil on esialgsel võlausaldajal võimalik konto väljavõtteid esitada. Esialgne võlausaldaja arvestas konto väljavõtete alusel sissetulekuks 883 eurot 40 senti, pensioni registri järgi on sissetulek 2876 eurot 76 senti ning kostja on märkinud enda sissetulekuks 611 eurot. Olemasolevad kohused on 183 eurot 38 senti, uus laenumakse 23 eurot 51 senti ning kui arvestada kostja märgitud sissetulekut, siis on vabade vahendite jääk üle 50% sissetulekust (611 – 183,38 – 23,51). Hageja on ka märkinud, et kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et laenu saamisega tekkis tal võimetus täita oma kohustusi.
12.Kohus peab vajalikuks selgitada järgmist. Tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, punkt 18; 3-2-1-40-10, punkt 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lõige 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lõige 1) või selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lõige 7) tühiseks, peab kohus tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (nt otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, punkt 46). Seega ei pidanud kostja tuginema sellele, et laenu saamisega tekkis tal võimetus täita oma kohustusi.
13.Hageja ei ole selgitanud, kuidas on esialgne võlausaldaja arvestanud kostja sissetulekuks 883 eurot 40 senti (samas kui kostja ise märkis selleks 611 eurot). Kohus on eelnevalt selgitanud, et
kostja sissetulekuks on olnud vanemahüvitis 532 eurot ja peretoetus 79 senti (kokku 611 eurot). Veebruaris 2021 sai kostja töötasu 292 eurot 14 senti ja märtsis 524 eurot 52 senti ning seega võiks eeldada, et vanemahüvitis on lõppemas. Kohus ei nõustu sellega, et kuivõrd vabade vahendite jääk on üle 50% sissetulekust (ehk 404 eurot 11 senti), siis on esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohtu hinnangul ei saa lähtuda 611 euro suurusest sissetulekust, kuivõrd vanemahüvitis hakkas eelduslikult lõppema. Samuti ei ole esialgne võlausaldaja mitte mingil moel arvestanud ülalpeetava olemasolu (kui kostja sai vanemahüvitist ja peretoetust, siis ilmselt on tal vähemalt üks ülalpeetav) ega muid kulusid (nt majapidamiskulusid). Kohus möönab, et iseenesest ei ole 23 eurot 51 senti suurune laenu tagasimakse ebamõistlikult suur, kuid olukorras, kus isikul on mitu väiksemat kohustust (ka teiste võlausaldajate ees, nagu praegusel juhul Placet Group OÜ ees 78 eurot 71 senti ja 51 eurot 59 senti, samuti TF Bank AS-i ees 53 eurot 62 senti), võib see väiksema sissetulekuga isikule mõjuda koormavalt. Ka asjaolu, et isik võtab pidevalt väikelaene juurde (oktoobris 2020 summas 500 eurot, jaanuaris 2021 summas 200 eurot ja aprillis 2021 summas 531 eurot) võib viidata tema suutmatusele oma sissetulekuga toime tulla. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
14.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).
15.Vastavalt kohtu nõudele on hageja esitanud 4. märtsi 2024 menetlusdokumendi p-s 1.11 uue arvestuse olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul palub hageja mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõudena 358 eurot 7 senti ja viivise 39 eurot 37 senti, samuti viivise seadusjärgses määras alates
29.augustist 2023. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhinõue 358 eurot 7 senti ja viivise 39 eurot 37 senti, kokku 397 eurot 44 senti, samuti viivise põhinõudelt (358 eurot 7 sendilt) alates 29. augustist 2023 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus märgib, et kostja ei pea tasuma lepingu haldustasu (8 eurot 85 senti), kuivõrd tegemist on krediidiga seotud tasuga.
16.Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Hageja viitab VÕS § 1132 lg 2 p-le 3. Arvestades seda, et hageja nõue on kokku 397 eurot 44 senti (vt otsuse p 15), siis saab hageja nõuda sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 1-le 1. Viidatud sätte kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale
saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kuigi hageja on märkinud, et kostjale on saadetud kolm meeldetuletuskirja, on ta viidanud vaid
6.jaanuari 2023 (dtl 117) ja 21. juuli 2023 (dtl 118) meeldetuletuskirjale. Ka kohtule on esitatud vaid kaks meeldetuletuskirja. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 20 eurot (15 + 5).
17.Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 417 eurot 44 senti (s.o põhinõue 358 eurot 7 senti, viivis 39 eurot 37 senti ja sissenõudmiskulud 20 eurot), samuti viivis põhinõudelt (358 eurolt 7 sendilt) alates 29. augustist 2023 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 74 euro 70 sendi ulatuses (432,77 – 358,07), viivisenõude 185 euro 42 sendi ulatuses (224,79 – 39,37) ja sissenõudmiskulude nõude 10 euro ulatuses. Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (55 eurot 27 senti) ja lepingu haldustasu nõude (8 eurot 85 senti). Samuti jätab kohus rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.
18.Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 751 eurot 68 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 417 eurot 44 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 55% ulatuses), jääb menetluskuludest 55% kostja ja 45% hageja kanda.
19.Kohtu määratud tähtajaks ei ole hageja täiendavat menetluskulude nimekirja esitanud. Kohus lähtub 4. märtsi 2024 menetlusdokumendis (pealkirjastatud kui 20. detsembri 2023 hagiavaldus) toodud menetluskuludest. Selle kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulud 170 eurot (1,5 h x 100 eurot/h + 20 eurot), kokku 415 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulu põhjendatud. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu (100 eurot) on mõistliku suurusega ja kooskõlas kohtupraktikaga). Ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (1,5 h) on asja arvestades põhjendatud.
20.Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 415 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 228 eurot 25 senti (415 x 0,55). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (228 eurolt 25 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.