Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

aastas perioodil 26.03.2023-13.12.2023 summalt 121,68 eurot). Hagejal tekkisid ka sissenõudmiskulud summas 20 eurot (meeldetuletuskirjad 29.05.2023 ja 07.06.2023). Hageja nõuab täiendavat viivist intressimääras 40,30% aastas hagi esitamisest 14.12.2023 kuni põhinõude tasumiseni. Lepingu nr 12947840 alusel sai kostja laenu 295,26 eurot kauba soetamiseks Hobby Hall Group OÜ-st. Kostja kohustus laenu tagastama 60 kuu jooksul. Lepingujärgseks intressimääraks oli 38,10% aastas, krediidikulukuse määraks 45,47% aastas. Kostjal tekkis võlgnevus alates 1. osamaksest 10.12.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni 10.03.2023. Kostja lepingu alusel makseid ei teinud ning põhivõlg on 295,26 eurot. Intressivõlgnevus on 45,79 eurot (38,10% aastas periood 10.12.2022-25-03-2023) ja viivis 81,06 eurot (38,10% aastas perioodil 26.03.2023-13.12.2023 summalt 295,26 eurot). Hagejal tekkisid ka sissenõudmiskulud summas 20 eurot (meeldetuletuskirjad 25.05.2023 ja 07.06.2023). Hageja nõuab täiendavat viivist intressimääras 38,10% aastas hagi esitamisest 14.12.2023 kuni põhinõude tasumiseni. Kostja ei täitnud tähtaegselt oma kohustusi. Hageja saatis 10.03.2023 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused ning andis täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja ütles lepingud üles 25.03.2023. Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ning omandanud selleks vajaliku teabe. Laenuhaldur kontrollis ka kostja igakuiseid kohustusi. Hageja esitas selle kohta tõenditena kostja laenutaotlused, pensioniregistri päringu vastused ning maksehäireregistri väljavõtted. Krediidiandja võttis arvesse avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Lepingu nr 712351002 sõlmimise ajal tuvastas hageja, et kostja sissetulek oli pensioniregistri andmete kohaselt 741 eurot (taotluses 600 eurot) ja sellest hageja lähtus. Hageja arvestas kostja igakuisteks kohustusteks 0 eurot. Lepingu nr 712947840 sõlmimise ajal tuvastas hageja, et kostja sissetulek oli pensioniregistri andmete kohaselt 625 eurot (taotluses 725 eurot) ja sellest hageja lähtus. Hageja arvestas kostja igakuisteks kohustusteks 7,91 eurot (leping nr 712351002). Hageja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja selgitas, et kostjalt pole kohustust küsida pangakonto väljavõtet, kui muu info on piisav. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Hageja selgitas, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. 12.01.2024 vastuses jäi hageja seisukohale, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise. Hageja viitas Finantsinspektsiooni poolt väljastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendile ja põhiseaduses §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusele ning märkis, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Hageja selgitas, mida tähendavad võõrkeelsed väljendid pensioniregistri väljavõttel. Hageja esitas parandatud krediidivõimelisuse hindamise. Lepingu nr 712351002 puhul oli kostja taotluses märkinud sissetulekuks 600 eurot ning pensioniregistri andmetest sai tuletada kostja sissetulekuks ca 671 eurot (bruto keskmiselt 741 eurot). Igakuised kohustused oli 0 eurot ja lepingujärgne igakuine makse sai olema 7,91 eurot. Lepingu nr 712947840 puhul oli kostja taotluses märkinud sissetulekuks 750 eurot ning pensioniregistri andmetest sai tuletada kostja sissetulekuks ca 582 eurot (bruto keskmiselt 625 eurot). Igakuised kohustused oli 7,91 eurot ja lepingujärgne igakuine makse sai olema 11,07 eurot. Hageja selgitas täiendavalt ka registripäringute logi. Hageja selgitas, et kui kostja esitas hagejale oma

kohustuste või sissetulekute suuruse kohta ebaõiget teavet, ei vabasta see kostjat lepingust tulenevate kohustuste (s.o eelkõige intressi ja viivise tasumise kohustus) täitmisest. Võetud kohustused olid kostjale jõukohased. Kostja oli piisava sissetulekuga ehk usaldusväärne laenuvõtja, kes oli seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Hageja on seisukohal, et ta on kostjale laenu andmisel täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Hageja jäi lõppseisukohtades varasemalt esitatu juurde. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Pooled sõlmisid 07.09.2022 järelmaksulepingu nr 12351002, mille alusel sai kostja laenu DLB Trading OÜ-st kauba ostmiseks summas 128,98 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 48,60% aastas, intressimäär algsummalt 23,37% aastas ja laenujäägilt 40,30% aastas ning viivisemäär 24,15% aastas (hagis oli märgitud vale määr). Kostja oli kohustatud laenu tagastama 24 kuu jooksul. Esimese makse pidi kostja tegema 10.10.2022, igakuise osamaksega 7,91 eurot (1. osamakse 8,49 eurot). Lepingul on kostja digitaalallkiri (dtl 97-104). - Pooled sõlmisid 30.10.2022 järelmaksulepingu nr 12947840, mille alusel sai kostja laenu Hobby Hall Group OÜ-st kauba ostmiseks summas 295,26 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 45,47% aastas, intressimäär algsummalt 24,73% aastas ning viivisemäär 24,15% aastas (hagis oli märgitud vale määr). Kostja oli kohustatud laenu tagastama 60 kuu jooksul. Esimese makse pidi kostja tegema 10.12.2022, igakuise osamaksega 11,07 eurot (1. osamakse 15,13 eurot). Lepingul on kostja digitaalallkiri (dtl 105-111). - Hageja edastas 10.03.2023 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused, sest kostjal oli jäetud tasumata 3 osamakset (dtl 112-113). - Hageja ütles lepingud üles 25.03.2023, sest kostja ei tasunud võlgnevust talle antud täiendava tähtaja jooksul (dtl 114). Kohus leiab, et järelmaksulepingute sisuks on asja omandamise finantseerimine. Kuna tegemist oli tasuliste järelmaksulepingutega (maksetelt arvestati intressi), siis on lepingud tarbijakrediidilepingud VÕS § 405 mõttes. Kohus leiab, et lepingute ülesütlemine on kehtiv ning lepingutest tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingute ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingute tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuetega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima

ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingute kohaselt on krediidi kulukuse määrad 48,60% ja 45,47%. Lepingute sõlmimise ajal 07.09.2022 ja 30.10.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30%, mille kolmekordne määr on 48,90%. Seega on lepingutes märgitud krediidi kulukuse määrad seadusega kooskõlas ning lepingud on kehtivad. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Hageja ei ole teostanud kostja suhtes põhjalikku krediidihindamist nagu hageja on hagis ja 12.01.2024 vastuses väitnud. Kostja on esimeses laenutaotluses (dtl 116-117) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 600 eurot (neto) ning igakuiseid kohustusi ja kulusid seal märgitud polnud. Teises laenutaotluses (dtl 118-119) märkis kostja enda sissetulekuks 750 eurot (neto) ning samuti polnud seal märgitud igakuiseid kohustusi ja kulusid. Hageja on esitanud kaks pensioniregistri väljavõtet (dtl 120-121), millest nähtub, et esimese laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja keskmine bruto sissetulek 741,66 eurot ning teise lepingu sõlmimise ajal 625 eurot. Hageja esitas ka maksehäireraporti (dtl 122). Kostja pangakontot kummalgi korral ei analüüsitud ning positiivsed otsused oli automaatsed. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtu hinnangul ei omandanud hageja teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Hageja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Kohtule on esitatud laenutaotlused, mille kostja esitas enne lepingute sõlmimist. Kohtule pole esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek ja selle allikas. Kostja on teises laenutaotluses märkinud enda neto sissetulekuks 750 eurot, kuid pensioniregistri andmetel oli kostja bruto sissetulek 625 eurot (neto ca 582 eurot). Sissetuleku andmete osas on seega oluline erinevus, mille osas ei pidanud hageja isegi vajalikuks kostjalt selgitusi küsida. Kohus leiab, et antud olukorras pole hageja piisavalt kontrollinud ja analüüsinud kostja sissetulekute suurusi ja allikaid. Lisaks ei omandanud hageja teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida hageja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Hageja pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta pole käesolevalt üldse analüüsinud. Isegi laenutaotlused ei sisaldanud ridu kostja igakuiste kohustuste ja kulude kohta, mistõttu kostja selliseid andmeid ka taotluses ilmselt kirja ei pannud. Jääb arusaamatuks, mille alusel on hageja kindlaks teinud, et esimese laenulepingu sõlmimise ajal oli kostjal 0 eurot igakuiseid finantskohustusi ja teise lepingu sõlmimise ajal vaid esimese lepingu igakuised osamaksed, kui ta pole kostjalt selliseid andmeid isegi küsinud. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on

hageja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Hageja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus märgib, et väidetava piisava sissetuleku omamine ei näita isiku usaldusväärsust nagu on märkinud hageja. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata tema varasema maksekäitumise pinnalt, mida asja materjalidest nähtuvalt laenude andmisel ei kontrollitud/hinnatud. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud hagejal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uute kohustuste võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Kohus nõustub hagejaga, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Hilisemat laenuvõtja maksevõimet pole tõesti lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida hageja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks täielikult loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingute osaline tühisus. Poolte kokkuleppelised intressid tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppelised määrad on suuremad kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul võla sissenõudmiskulusid ning selle nõude osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Tegelik viivisemäär lepingute järgi oli väiksem kui intressimäär. Lepingu osalise tühisuse tõttu on viivist võimalik nõuda seadusjärgses määras. Hagi kohaselt on kostja teinud lepingu nr 12351002 alusel põhinõude katteks makseid 7,28 eurot (kaks esimest graafikujärgset makset). Intressimaksete osas tekkis kostjal samuti võlgnevus kolmandast maksest, mis tähendab, et graafikujärgselt tegi kostja samuti kaks esimest makset ehk 9,12 eurot. Kokku tasus kostja 16,40 eurot, mis tuleb laenusummast 128,96 eurot maha arvestada. Põhinõudeks jääb 112,29 eurot. Lepingu nr 12947840 alusel kostja makseid üldse ei teinud, mistõttu on põhinõue 295,26 eurot. Kokku on põhinõuded 407,55 eurot. Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 25.03.2023. Hageja nõudis intressi perioodil 10.12.2022-25.03.2023. Seadusjärgne intress sellel perioodil on 0,61 eurot lepingust

nr 12351002 tuleneva nõude eest ja 1,70 eurot lepingust nr 12947840 tuleneva nõude eest (intressimäär oli kuni 31.12.2022 0% ja alates 01.01.2023 2,5% aastas). Viivist nõuab hageja alates ülesütlemisele järgnevast päevast 26.03.2023 kuni hagi esitamiseni 13.12.2023. Viivis selle aja osas on lepingust nr 12351002 tuleneva nõude eest 8,68 eurot ja lepingust nr 12947840 tuleneva nõude eest 24,35 eurot. Hageja on esitanud täiendava viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni lepingujärgses intressimääras, mis TsMS § 367 alusel on võimalik, kuid mitte lepingujärgses intressimääras (vt ülal), vaid seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg1 lause 2 alusel (EKP intress + 8% aastas). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja mõlema lepingu alusel kokku põhinõude 407,55 eurot, intressi 2,31 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 33,03 eurot ning viivise seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisest 14.12.2023 kuni põhinõude summas 407,55 euro täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 69% ulatuses kostja kanda ja 31% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas hagiga kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1194,50 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kuludest 20 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 929,50 eurot (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 245 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

olnud keerukas ega mahukas ning see kajastub ka hageja dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus (0) ning menetluse kestusest (vähem kui pool aastat). Nimetatut arvestab kohus õigusabikulude hindamisel. Järgnevalt hindab kohus hageja esindaja tunnitasu määrade põhjendatust ja vajalikkust. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul vahemikus 140-150 eurot. Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta), 170 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 190 eurot tunnis (käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115 14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24, 2-18-17536 p 18). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Hageja esindaja tunnitasu määr on 169 €/h, km-ta. Kohus leiab, et tasumäär 169€/h ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et 169€/h vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on tavaline äriühingu jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120€/h (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Järgnevalt hindab kohus hageja õigusabile kulunud aega. Hageja esindaja ajakulu on 5,5h. Arvestades asja keerukus, mahtu, hagi standardset sisu ja asjaolu, et hageja ei esitanud koheselt hagis kõiki vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks vajalikke andmeid ja tõendeid ega ka talle teistkordse võimaluse andmisel, on ajakulu põhjendatud ainult 2,5h ulatuses. Kohtu hinnangul ei pea kostja kandma kulusid, mis on tekkinud hageja suutmatusest tõendada oma seadusest tuleneva kohustuse järgimist. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 565 eurot, millest 245 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiimenetluse kulud ning 300 eurot lepingulise esindaja tasu ja kulud (sh km). Kohus jättis menetluskulud 31% ulatuses hageja kanda ja 69% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (565 eurot) jääb hageja kanda seega 175,15 eurot ja kostja kanda 389,85 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 389,85 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.