Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: A V (e-post xxx); Kostja: A A (isikukood xxx, elukoht xxx).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista A Ault OK Incure OÜ kasuks põhivõlgnevus 41,76 eurot.
3.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ hagi A Au vastu põhinõude summas 417,35 eurot, intressi summas 59,86 eurot, sissenõudmiskulude summas 30 eurot ja viivise summas 120,10 eurot osas.
4.Jätta menetluskulud 6% ulatuses kostja kanda ja 94% ulatuses hageja kanda.
5.Välja mõista A Ault OK Incure OÜ kasuks menetluskuluna 10,50 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise
taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 459,11 eurot, intressi 59,86 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 120,10 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja xxx OÜ sõlmisid 17.09.2020 laenulepingu nr xxx, mille alusel väljastati kostjale laenu summas 505 eurot, ning 25.08.2021 lisalaenu lepingu nr xxx, mille alusel on kokkulepitud laenusummas 483 eurot. 17.09.2020 laenulepingu nr xxx aastane intressimäär oli 37,9% ja krediidikulukuse määr 56,37%. 25.08.2021 lisalaenu lepingu nr xxx aastane intressimäär oli 44,3% ja krediidikuluse määr 56%. Kostja teostas 17.09.2020 lepingu katteks maksegraafikujärgseid tagasimakseid kokku summas 647,37 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 455,34 eurot, intressi katteks 108,08 eurot, viivise katteks 11,27 eurot ja muude kulude katteks 72,68 eurot. 25.08.2021 laenulepingu katteks on kostja poolt tehtud graafikujärgseid tagasimakseid kokku summas 221,87 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 23,89 eurot, intressi katteks 157,10 eurot, viivise katteks 0,26 eurot, meeldetuletuskirja tasu katteks 40 eurot ja refinantseeritava laenu sissenõutavaks muutunud intresside katteks 0,62 eurot.
3.xxx OÜ ütles 25.08.2021 lepingu 05.09.2022 üles ja loovutas 06.09.2022 nõude hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Krediidiandja XX Xx OÜ ja kostja sõlmisid 17.09.2020 laenulepingu (dtl 31-33), mille alusel võimaldati kostjale laenu 505 eurot. 25.08.2021 sõlmiti lisalaenu leping (dtl 53-61), mille alusel lepiti kokku laenusummas 483 eurot. 17.09.2020 laenulepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 56,37% aastas ja 25.08.2021 lisalaenu lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 56% aastas, mis ei ületanud laenude väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäärasid.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 459,11 eurot, intress 59,86 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja 11.04.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 120,10 eurot.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja XX Xx OÜ sõlmisid 17.09.2020 laenulepingu (dtl 31-33), mille alusel väljastas krediidiandja kostjale laenu 505 eurot, ning 25.08.2021 lisalaenu lepingu (dtl 5361), milles lepiti kokku laenusummas 483 eurot, millest 49,66 eurot oli refinantseeritava lepingu põhiosa jääk, 406 eurot laenu väljamakse ja 27,34 eurot lepingutasu.
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on 2/8
võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XX Xx OÜ loovutas oma nõuded 06.09.2022 hagejale, millest teavitati kostjat 06.09.2022 teatisega (dtl 77). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
10.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
11.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust 3/8
(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
12.Kohus kohustas hagejat 02.02.2024 kirjaga (dtl 92-95) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.
13.Hageja on 08.02.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et laenuandja on enne laenulepingute sõlmimist kontrollinud kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmete tõesust. Laenuandja kontrollis enne 17.09.2020 lepingu sõlmimist kostja esitatud andmete õigsust ka kostja Swedbank AS-is asuva pangakonto väljavõtte alusel. Avalike andmebaaside (Taust.ee, Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded) andmetel puudusid kostjal 17.09.2020 lepingu sõlmimise seisuga maksehäired ning võlgnevused. Laenuandja arvestas kostja sissetulekuna 1174 eurot, finantskohustusteks 138 eurot ja muudeks minimaalseteks kuludeks 420 eurot. Samuti arvestas laenuandja, et kostjal on kaks ülalpeetavat. Enne 25.08.2021 lisalaenu lepingu sõlmimist on laenuandja kontrollinud, et klient ei olnud osamaksete tasumisega võlgnevuses ning kliendi krediidivõimelisus ei olnud halvenenud. Laenuandja kontrollis ka enne 25.08.2021 lisalaenu lepingu sõlmimist kostja esitatud andmete õigsust kostja Swedbank AS-is asuva pangakonto väljavõtte alusel. Avalike andmebaaside (Taust.ee, Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded, Rahvastikuregistri päring) alusel puudusid kostjal lepingu sõlmimise seisuga maksehäired ning võlgnevused. Laenuandja arvestas kostja sissetulekuks 1824 eurot, finantskohustusteks 557 eurot, muudeks minimaalseteks kuludeks ehk 4/8
majapidamiskuludeks 320 eurot ning arvestas, et kostjal on ka kaks ülalpeetavat. Täiendavalt on hageja 03.04.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et finantskohustuste puhul lähtus krediidiandja kostja andmetest. XX Xx OÜ makseid ei arvestanud laenuandja finantskohustuseks, kuivõrd lisalaenu võtmisel need kohustused sisalduvad lisalaenu laenusummas ning nendega on arvestatud hindamaks, kas uue laenu osamakse mahub mõistliku laenukoormuse piiresse. Kuna xxx OÜ makse oli ühekordne summas 509 eurot ning edaspidistes kuudes seda ei kajastu, siis ei arvestatud seda makset perioodiliseks finantskohustuseks. Samuti ei arvestata kohtutäituritele tehtud makseid finantskohustuste hulka ega riskitegurina, mis viitaks maksevõime puudulikkusele. Seejuures arvestatakse pangakonto väljavõttel üksnes viimase kahe kuu andmeid ja veebruaris 2020 lõppenud maksed kohtutäiturile ei oleks läinud arvesse.
14.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta. Hageja esitatud kostja 17.09.2019-14.09.2020 pangakonto väljavõtte kokkuvõttest (dtl 111-191) nähtuvalt tegi kostja perioodil september 2019 kuni veebruar 2020 makseid kohtutäitur xxx. Samuti nähtub kostja pangakonto väljavõtte kokkuvõttest, et kostja tegi ainuüksi 01.09.2020-14.09.2020 makseid xxx AS-ile summas 4,80 eurot, laenu nr xxx katteks makseid summas 126,23 eurot, xxx OÜ-le summas 78,65 eurot, xxx summas 224,53 eurot ja xxx AS-ile summas 131,62 eurot. Seega olid kostjal juba enne 17.09.2020 laenulepingu sõlmimist finantskohustused vähemalt 5 võlausaldaja ees ning kostja finantskohustused ületasid märkimisväärselt laenuandja poolt arvestatud 138 eurot. Samuti nähtub kostja pangakonto väljavõtte kokkuvõttest perioodi 27.04.2021-25.08.2021 kohta (dtl 201-222), et kostjal olid finantskohustused xxx AS-i, XX Xx OÜ, xxx OÜ, xxx Xx AS-i, xxx, xxx AS-i ja xxx ees ning juunis 2021 tegi kostja finantskohustuste katteks makseid kokku summas 1225,88 eurot ning juulis 2021 summas 1391,56 eurot. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et xxx OÜ makse summas 509 eurot on ühekordne ning seda ei saa arvestada perioodiliseks finantskohustuseks, kuivõrd kostja pangakonto väljavõtte kokkuvõttest nähtuvalt tasus kostja xxx OÜ-le 14.06.2021 509,17 eurot, 12.07.2021 712,75 eurot ning 25.08.2021 34,15 eurot. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja esitas krediidiandjale pangakonto väljavõtted, millest nähtuvalt olid kostjal märkimisväärsemalt suuremad finantskohustused laenutaotlusel nimetatust, ei saanud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks lähtuda üksnes kostja poolt taotluses esitatud andmetest. Täiendavalt märgib kohus, et kostja pangakonto väljavõtetelt ei nähtu kommunaalkulusid ning hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks krediidiandja küsinud kostjalt täiendavat informatsiooni majapidamiskulude osas, sh kas keegi teine kannab kostja asemel tema majapidamiskulusid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja kontoväljavõtetest nähtub, et kostjal oli arvukalt finantskohustusi ning krediidiandjal ei saanud tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
15.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud 5/8
krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
16.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
17.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kuna kostja oli viivituses 21.06.2022, 21.07.2022 ja 20.08.2022 osamaksetega, saatis krediidiandja kostjale 21.08.2022 teatise lepingu ülesütlemise kohta (dtl 76), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks või kokkuleppe sõlmimiseks hiljemalt 04.09.2022 ning märkis, et juhul, kui kostja eelnimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasu või ei jõua selle tasumise osas muule kokkuleppele, loeb krediidiandja lepingu ülesöelduks alates 05.09.2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 25.08.2021 lepingu 05.09.2022 üles. Kohus märgib, et hageja esitatud ümberarvestatud tagasimaksegraafiku kohaselt (dtl 303) oli kostja võlgnevuses alates 18.03.2023 osamaksest. Seega ei olnud kostja 21.08.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga viivituses kolme järjestikuse tagasimaksega ning antud juhul ei olnud täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 25.08.2021 leping ei olnud 05.09.2022 kehtivalt üles öeldud ning kohus loeb lepingu lõppenuks hageja esitatud tagasimaksegraafikus viimase osamakse tähtaja saabumisega 17.05.2023.
18.Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale 17.09.2020 laenulepingu alusel väljamakse summas 505 eurot ja 25.08.2021 laenulepingu alusel täiendava väljamakse summas 406 eurot. Kostja teostas 17.09.2020 lepingu katteks maksegraafikujärgseid tagasimakseid kokku summas 647,37 eurot ja 25.08.2021 laenulepingu katteks kokku summas 221,87 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidilepingud on tühised lepingust tulenevate intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb kostja teostatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse ja seadusjärgse intressi katteks.
19.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on vastav intress olnud 17.09.2020 kuni 31.12.2022 0,00% ja perioodil 01.01.2023 kuni 17.05.2023 2,5% aastas. Hageja on 02.04.2024 menetlusdokumendi lisas (dtl 302-303) esitanud VÕS § 4034 lg 7 kohased ümberarvestused, mille kohaselt loeb hageja tasutuks 17.09.2020 lepingust tulenevad osamaksed täielikult ning 25.08.2021 lisalaenu lepingust tulenevad osamaksed täielikult kuni 16.02.2023 osamakseni ning osaliselt 18.03.2023 osamakse summas 2,26 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 41,76 eurot (505+406-647,37-221,87). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 417,35 euro ulatuses. Tagasimaksegraafiku kohaselt ei nõua hageja kostjalt 6/8
seadusest tuleneva intressi tasumist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 59,86 eurot.
20.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 16.09.2022 maksumusega 15 eurot, 30.09.2022 maksumusega 5 eurot, 12.10.2022 maksumusega 5 eurot ja 24.10.2022 maksumusega 5 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et leping ei olnud 05.09.2022 kehtivalt üles öeldud ning lõppes 17.05.2023, ei pea kohus hageja sissenõudmiskulude nõuet põhjendatuks, kuivõrd hageja saadetud meeldetuletuskirjad ei ole saadetud pärast lepingu lõppemist. Samuti saab pärast lepingu lõppemist sissenõudmiskulusid nõuda üksnes kolme meeldetuletuskirja saatmise eest. Täiendavalt märgib kohus, et hageja ei ole kohtu ette toonud VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud eelduseid lepingu kehtivusajal sissenõudmiskulude väljanõudmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 30 euro ulatuses.
21.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 06.09.2022 kuni hagi esitamiseni 11.04.2023 summas 120,10 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd hageja palub viivise väljamõistmist tasumata põhivõlgnevuselt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni ning kohus on tuvastanud, et leping lõppes 17.05.2023, s.o pärast hagi esitamist 11.04.2023, jätab kohus rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 120,10 eurot.
22.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 41,76 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude summas 417,35 eurot, intressinõude summas 59,86 eurot, sissenõudmiskulude nõude summas 30 eurot ja viivisenõude summas 120,10 eurot ulatuses.
23.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 669,07 eurot. Menetluskulud
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt 7/8
hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja nõue kostja vastu oli 669,07 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 41,76 euro ulatuses, s.o 6% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 94% ulatuses hageja kanda ja 6% ulatuses kostja kanda.
25.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Seega on hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 175 eurot.
26.Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 6% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 10,50 eurot.
27.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
28.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
29.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.