HAGEJA OK Incure OÜ, rk 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn, lepinguline esindaja Aap Kulik KOSTJA A E, ik xxxx, elukoht xxxx Hagi hind 492,96 eurot
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ hagi A E vastu võlgnevuse nõudes.
2.Jätta menetluskulud hageja OK Incure OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.OK Incure OÜ esitas 07.02.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 30.08.2023 hagiavalduse A E vastu võlgnevuse nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja A E 07.12.2019 ESTO AS-ga (edaspidi krediidiandja) järelmaksulepingu nr. xxxx kauba soetamiseks maksumusega 602,98 eurot. Krediidikonto avamiseks pidi klient end registreerima ESTO veebilehel www.esto.ee kliendialas, identifitseerides end kas ID kaardi, mobiili-ID või Smart-ID abil. Enne krediidi taotlemist, pidi kostja põhjalikult tutvuma lepingu tingimustega, sh. lepingu lahutamatuks osaks olevate teenuse üldtingimuste, hinnakirja ja kliendiandmete töötlemise põhimõtetega. Leping jõustub peale kliendi poolt allkirjastamist ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-ID abil. Lepingu põhitingimustes lepiti kokku intressimääras 16,8% aastas, krediidi kulukuse määraga 45,73% aastas, krediidi kogukuluga 582,62 eurot. Lepingule lisatud tarbijakrediidi teabelehe punktist 3 (krediidiga seotud kulud) tulenevalt võetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse kõik teadaolevad kulud, sealhulgas intressikulu ja ülejäänud krediidiga seotud kulud, mida ostja on kohustatud maksma: krediidisumma 602,98 eurot, aastane intressimäär 16,80%, igakuine haldustasu 2,90 eurot, ühekordne lepingutasu 29.90 eurot. Lepingu tingimuste punkti II (osamakse) tulenevalt, on igakuise osamakse suurus 24,70 eurot, 48 osamakset, igakuise tasumise tähtpäevaga
15.kuupäev, tasumise tähtpäevaga 15.12.2023. Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 762,44 eurot, millest on arvestatud põhiosa 240,96 eurot, intressi katteks 339,54 eurot, haldustasu katteks 81,20 eurot, lepingutasu katteks 29,90 eurot, sissenõudekulude katteks lepingu kestel 70 eurot ja kaardihaldustasu katteks 0,84 eurot. Kostjat hoiatati 01.08.2022 iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud eposti aadressile xxxx saadetud teatega lepingute ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu täiendava tähtaja, 15.08.2022, jooksul võlgnetavaid summasid. Kostjat teavitati, et nõue võidakse loovutada inkassofirmale. Samuti pakuti kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning oli viivituses täielikult vähemalt kolme, 15.05.2022 (summas 24,70 eurot), 15.06.2022 (summas 24,70 eurot), 15.07.2022 (summas 24,70 eurot), osamaksete tasumisega. Kostja ei reageerinud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Krediidiandja ütles 15.08.2022 ülesütlemisavaldusega lepingu VÕS § 416 ja teenuse üldtingimuste punkti VII alapunkti 4.2 alusel üles, edastades sellekohase teatise kostja e-mailile xxxx ning nõudis kostjalt lepingu nr xxxx raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. Ekirja teade loetakse poole poolt kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Lepingu VIII p 1 kohaselt, kõik lepingu järgsed või sellega seonduvad avaldused ja teated, mis tuleb teha kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, edastatakse vastavale lepingus nimetatud posti või e-posti aadressile. Krediidiandja edastas kostjale 30.11.2022 teate, milles teavitas kostjat tema ja ESTO AS vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le. Teate edastamisega saab lugeda nõude loovutamise kostja suhtes toimunuks VÕS § 170 mõttes. Võttes arvesse eeltoodut, on kostja järelmaksulepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 362,02 eurot (väljastatud krediidisumma 602,98 eurot – 240,96 eurot tagasimaksed). Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele punktist 3 (krediidiga seotud kulud) tulenevalt on lepingu fikseeritud intressimäär aastas 16,8% väljastatud krediidisummalt, mille alusel arvutatakse
intressi kogukulu, mis jagatakse proportsionaalselt lepinguperioodide vahel nii, et esimestel kuudel makstakse intressi rohkem. Intressi kogukulu on 413,52 eurot, mis on jagatud proportsionaalselt maksete arvuga 48 kuu peale. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingust tulenevad tasumata graafikujärgsed intressi osamaksed perioodil 15.05.2022-15.08.2022 kokku summas 26,02 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Maksegraafiku osamakse kp 15.05.2022 15.06.2022 15.07.2022 15.08.2022 Kokku
Intressi osamakse suurus 7,03 6,68 6,33 5,98 26,02
Tulenevalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele punktist 3 (krediidiga seotud kulud/kaasnevad kulud), kaasneb viivis maksetega hilinemisega, intressimääraga samas määras või seadusjärgses määras kui see on kõrgem. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisummma 362,02 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 16,8% võlgnetavalt summalt aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 16.08.2022 kuni hagi esitamise seisu päevaga 30.08.2023 380 päeva eest kokku summas 63,32 eurot. Lepingu haldustasu katteks ei ole laekumisi toimunud. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata haldustasu summas 11,60 eurot (4 x 2,90 eurot, st. 15.05.2022, 15.06.2022, 15.07.2022, 15.08.2022 eest). Tarbijakrediidi teabelehes punktist 3 (krediidiga seotud kulud/maksete hilinemisega kaasnevad kulud) tulenevalt on osamaksete tasumisega viivitamise korral krediidiandjal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist. Peale poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemist ning nõude loovutamist on kõik lepingust tulenevad õigused läinud üle hagejale (VÕS § 167 lg 1). Sissenõudmiskulude hüvitise piirmäärad sätestab VÕS § 1132 lg 2, mille punktist 3 lähtudes palub hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 25 eurot. Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 30.11.2022 (15 eurot), 15.12.2022 (5 eurot), 19.01.2023 (5 eurot), millega seoses on hageja kandnud kulusid. Need kulutused on tekkinud küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses. VÕS § 1132 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kostjale on edastatud kokku 2 meeldetuletuskirja, millest 1 on tasuta ja 1 tasuline (lisa 8). Eeltoodust tulenevalt moodustab meeldetuletuskirjade võlgnevus 5 eurot, mis tuleb seaduse kohaselt kostjalt välja mõista. VÕS §-s 4034 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lgdest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Kuivõrd VÕS § 4034 lg 4 kohustab krediidiandjat teavitama krediidivõtjale, milline teave tuleb krediidivõtjal krediidiandjale krediidivõimelisuse hindamiseks esitada, siis tuleb krediidivõtjal
täita sellekohane standardne laenutaotlus krediidiandja veebilehel, milles nõutakse vajalike andmete esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete alusel. Info kliendi andmete tõepärasuse ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel ka vastavalt VÕS §-le 4034 lg 3 teavet avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ning AS Creditinfo skooringust. Krediidiandja võttis eeltoodud andmeid kogumis arvesse kostja sissetulekutena 1000 eurot. Oma kohustuste suuruseks teavitas kostja 300 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas. Seega moodustusid krediidi väljastamisel kostja kohustused suurusjärgus 30%, mis on äärmiselt mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Eeltoodut kogumis arvestades väljastas krediidiandja krediiti vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Laenuvõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki laenuvõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka viivis menetluskuludelt. Kostja vastuväited
3.Kostjale on hagimaterjalid saadetud 12.12.2023 kostja e-postile xxxx, mille kostja telefonivestluses kohtule avaldas. Kohus luges TsMS § 3141 alusel hagimaterjalid kostjale kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel alates ärasaatmisest, s.o 18.12.2023. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused,
4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
5.Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6.Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja A E on ESTO ASga sõlminud 07.12.2019 järelmaksulepingu nr. xxxx kauba soetamiseks maksumusega 602,98 eurot. Lisatud järelmaksulepingu ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on krediidi fikseeritud intressimäär aastas 16,8% ning krediidi kulukuse määr 45,73% aastas. Leping on sõlmitud tähtajaga kuni 15.12.2023 ning viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär.
7.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule 30.11.2022 ESTO AS teate kostjale nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on ESTO AS 30.11.2022 loovutanud lepingust nr. 62621102671 tuleneva nõude OK Incure OÜ-le (dtl 58-59).
8.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
9.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
10.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 32-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).
11.07.12.2019, so poolte vahel lepingu sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (vt Eesti Panga kodulehelt
https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 406 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 58,11 % aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 45,73% Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
12.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
13.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS §
4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
14.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
15.Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
16.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
17.Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma.
Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
18.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidivõtjal tuleb täita sellekohane standardne laenutaotlus krediidiandja veebilehel, milles nõutakse vajalike andmete esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks. Krediidiandja omandas muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete alusel. Info kliendi andmete tõepärasuse ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel ka avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ning AS Creditinfo skooringust. Kostja märkis taotlust esitades enda igakuiseks sissetulekuks 1000 eurot ning igakuisteks kohustusteks 300 eurot.
19.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. ESTO AS teenusetingimuste punkti 1.6 kohaselt klient kinnitab, et ta esitab ESTO (või kliendilepingu mõne muu poole) nõudmisel oma 612 kuu sissetulekuid tõendava tõendi (panga poolt kinnitatud kontoväljavõtte). Hagiavaldusest ega selle lisadest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kostjalt kontoväljavõtet küsinud ja hinnanud või teinud päringu Pensionikeskusesse. Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest või Maksu- ja Tolliameti andmetest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Samuti ei ole hageja esitanud andmeid selle kohta, et krediidiandja oleks kostja krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud kostja avaldatud igapäevaste kohustuste tegelikkusele vastavust. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Kohtu hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud maksehäirete kontrollimisega. Tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad.
20.Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.
21.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
22.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjaga sõlmitud lepingu puhul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kostjaga sõlmitud tähtajalise lepingu viimase osamakse tähtaeg oli 15.12.2023, mistõttu on kogu krediidisumma sissenõutavaks muutunud.
23.VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 kuni 31.detsember 2022 0% aastas. Arvestades eelmärgitut võis hageja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada kostja poolt tehtud intressimakseid üksnes põhivõlgnevuse katteks. Seega ei ole hageja intressi osamaksete nõue perioodil mai 2022 kuni august 2022 eest summas 26,02 eurot samuti põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
24.Hagiavalduse kohaselt oli järelmaksulepingu krediidisumma 602,98 eurot ning kostja tagastas krediiti summas 762,44 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 240,96 eurot, intressi katteks 339,54 eurot, haldustasu katteks 81,20 eurot, lepingutasu katteks 29,90 eurot, sissenõudekulude katteks lepingu kestel 70 eurot ja kaardihaldustasu katteks 0,84 eurot. Kohus arvestab kostja poolt tasutud intressid (339,54 eurot) samuti tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja krediidiandjale ka muid krediidiga seotud tasusid (nt lepingu sõlmimise tasu, haldustasu), mis kuuluvad samuti arvestamisele põhinõude katteks. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja on tasunud krediidiandjale 88,62 eurot rohkem (602,98 – 240,96 – 339,54 – 81,20 – 29,90) kui krediidiandja oleks õigustatud saama ja seega on kostja tasunud kogu põhivõlgnevuse, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja põhinõude summas 362,02 eurot ning VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ka esitatud haldustasu nõude summas 11,60 eurot.
25.Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude summas 63,32 eurot. Hageja arvestab viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 16.08.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 30.08.2023 määraga 16,8% aastas. Kohus jätab hageja viivisenõude rahuldamata. Kostja on tasunud krediidiandjale rohkem kui krediidiandja oli õigustatud saama, mistõttu puudub alus viivisenõude rahuldamiseks.
26.Kuivõrd kohus tuvastas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei olnud kostjal lepingu ülesütlemise päeva seisuga esialgse võlausaldaja ees võlgnevust, tuleb järeldada, et ka lepingu ülesütlemine ei olnud materiaalsete eelduste puudumise tõttu kehtiv. Eelnimetatud põhjustel ei ole põhjendatud ka hageja VÕS § 1132 lg 2 alusel esitatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõue summas 25 eurot. Enne lepingu lõppemist kostjale edastatud tasulise meeldetuletuskirja tasu 5 eurot saab lugeda tasutuks kostja poolt enamtasutu arvelt, mistõttu ei rahulda kohus ka hageja eelmärgitud nõuet.
27.Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel ja põhjusel, et hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
29.Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata.
30.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).