3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Sintija Traulina Laizāne kanda.
4.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Sintija Traulina Laizānelt Confor Group OÜ kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 720 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Confor Group OÜ (hageja) esitas hagi Sintija Traulina Laizāne (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 8500 eurot ja viivise 4441,25 eurot. Hageja sõlmis 2020. a sügisel Maksim Froloviga töövõtulepingu Narvas asuva korteri remontimiseks. Hageja tasus ettemaksuna 8500 eurot. Tööde ebakvaliteetse tegemise ja lubaduste mittetäitmise tõttu soovis hageja töövõtulepingu 2020. aasta detsembris lõpetada. Maksim Frolov soovis aga veel üht võimalust ja lubas töö kvaliteeti parandada ning pakkus välja, et tema kohustusi garanteerib kolmas isik. Hageja võttis pakkumise vastu ning sõlmis 14. detsembril 2020 kostjaga võlatunnistuse ja kokkuleppe, mille kohaselt kostja ühines töövõtja kohustusega ja andis sellele lisatagatise. Samas lepiti kokku, et töövõtja kohustub kõik kokkulepitud tööd lõpule viima hiljemalt 31. detsembril 2020 ning kohustuste täitmata jätmise korral kohustub tagastama kogu ettemaksu summas 8500 eurot, olenemata sellest, kui paljud tööd on tehtud. Pooled leppisid kokku ka, et juhul, kui töid tähtaegselt ei lõpetata, kohustub kostja tasuma hagejale 8500 eurot hiljemalt 31. jaanuaril 2021. Lisaks lepiti kokku, et juhul kui kostja ei täida vastavat kohustust ettenähtud tähtaja jooksul, kohustub ta maksma viivist 0,25% iga hilinenud päeva eest. Kostja vastutuse maksimaalseks määraks lepiti kokku 17 000 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejaga kokkuleppeid sõlminud. Kostja ei tea, kes on Maksim Frolov ning millised on tema suhted hagejaga. Dokumendil on küll kostja allkirjaga sarnane allkiri, kuid see ei ole kostja antud allkiri. Ka ekspert ei ole käekirjaekspertiisi läbiviimisel tuvastanud 14. detsembri 2020 dokumendil kostja allkirja. Kuna tegu on võlatunnistusega, ei saa kostja sellele muid vastuväiteid esitada.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 9. märtsi 2023 otsusega hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks
14.detsembri 2020 sõlmitud kokkuleppe alusel 12 941,25 eurot (põhivõla 8500 eurot ja viivise 4441,25 eurot). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 2643,33 eurot menetluskulude katteks ning viivise seadusjärgses määras tasumata menetluskuludelt. Maakohus jättis hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
Maakohus märkis, et pooled ei vaidle asjaolude üle, mis puudutavad 2020. a sügisel töövõtulepingu sõlmimist Maksim Froloviga. Tõendatud on, et hageja sõlmis Maksim Froloviga töövõtulepingu remonditööde tegemiseks 2020. aastal ning hageja tegi ettemaksu 8500 eurot. Töövõtja ei lõpetanud tõid kokkulepitud tähtajaks 31. detsembril 2020. Nõue tugineb 14. detsembri 2020 võlatunnistusel, mille ehtsuse on kostja vaidlustanud. Ainsaks vaieldavaks küsimuseks on menetluses kujunenud, kas võlatunnistustel on kostja allkiri, s.o kas kostja on võtnud endale lepingus toodud kohustused ja vastutab nende kohustuste täitmise eest. Muid vastuväiteid võlatunnistusele kostja esitanud ei ole. Eksperdiarvamuse kohaselt on 14. detsembri 2020 võlatunnistusele nime „Sintija Traulina Laizane“ tõenäoliselt kirjutanud kostja. Tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine, on väike. Vaidlustatud ja võrdlusmaterjalil on mitmeid kokkulangevusi, puuduvad olulised lahkuminekud. Maakohtu hinnangul vastab võlatunnistuses kokkulepitu VÕS § 178 lg 1 sätestatud eeldustele, s.o tegemist on kohustuse ühinemisega selliselt, et kostja astub hageja ja M. Frolovi vahelisse võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku M. Frolovi kõrvale. Pooled on fikseerinud senise olukorra, sh asjaolu, et töövõtjal on hageja ees täitmata kohustused ning leppinud kokku, et kostja ühineb töövõtja kohustusega, leppinud kokku kohustuse täitmise uue tähtaja ja tagajärjed, kui kohustust ei täideta. Kohustusega ühinemise on kostja kokku leppinud võlausaldajaga, mis vastab VÕS § 178 lg 2 tingimustele. Tegemist on kohustusega ühinemisega võlausaldaja ehk hageja nõude tagamise eesmärgil, mille puhul tuleb kohaldada VÕS § 144 sätestatud vorminõudeid käenduslepingule. Vorminõuded on täidetud – võlatunnistus on sõlmitud kirjalikult ning lisaks on kokku lepitud ka kostja vastutuse rahalises maksimumsummas 17 000 eurot (VÕS § 143 lg 2). Tulenevalt VÕS § 178 lg 4 tekib kohustusega ühinemisega solidaarkohustus, s.o käesolevas asjas tekkis solidaarkohustus M. Frolovil ja kostjal. Kuivõrd kohustusega ühineti võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sellist erisust pooled kokku ei leppinud. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Selles asjas nõuab hageja kohustuste täitmist üksnes kostjalt, kellel on kohustuse täitmisel nõudeõigus M. Frolovi vastu (VÕS § 152). Tulenevalt VÕS § 145 lg 2 vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seega vastutab kostja 14. detsembri 2020 võlatunnistusest tuleneva kohustuse eest täies ulatuses (arvestades kokkulepitud maksimummäära 17 000 eurot). Samuti vastutab kostja võlatunnistuses kokkulepitud viivise maksmise eest. Kuivõrd M. Frolov ei lõpetanud hagejaga kokkulepitud tähtajaks ehitustöid, tekkis kostjal kohustus tasuda hagejale 8500 eurot vastavalt võlatunnistuse p 2 kokkulepitule hiljemalt
31.jaanuaril 2021. Kostja ei ole kohustust täitnud.
VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Võlatunnistuse p 4 leppisid pooled kokku, et juhul kui kostja ei täida vastavat kohustust ettenähtud tähtaja jooksul, kohustub ta maksma iga hilinenud päeva eest viivist 0,25% päevas. Maakohtu hinnangul tuleb viivisearvestus lugeda korrektseks. Kohus rahuldab viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 4441,25 eurot. Viivise vähendamiseks ei näe kohus alust. Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel ei ole vaidlust hageja esitatud asjaoludes, mis puudutavad töölepingu sõlmimist 2020. a sügisel Maksim Froloviga. Kostja ei olnud töövõtulepingu pooleks ega saanudki vaielda vastu võõrale õigussuhtele. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit hageja ja töövõtjaga sõlmitud lepingu kohta. Ei ole tõendatud, kas hageja ja M. Frolovi vahel üldse oli õigussuhe ning kuidas M. Frolov lepingut rikkus. On ebaselge, miks hageja ei nõudnud täitmist M. Frolovilt. Isegi juhul, kui kostja oleks võlatunnistuse allkirjastanud, ei tähenda see veel seda, et hageja võib igal hetkel võlatunnistuses märgitud nõuet esitada. Maakohus ei ole üheselt tuvastanud, et kostja on võlatunnistusele alla kirjutanud. Ekspert on leidnud, et kostja on tõenäoliselt võlatunnistusele alla kirjutanud. Maakohus on 14. detsembri 2020 dokumenti ekslikult käsitlenud käenduslepinguna. Dokumendile ei ole alla kirjutanud põhivõlgnik ning see ei väljenda kõigi osapoolte tahet.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohtus on ekspertiisiga ümber lükatud, et võlatunnistus oleks võltsitud. Muid vastuväiteid kostja võlatunnistusele ei esitanud. Maakohtule ei saa heita ette kostja poolt esitamata vastuväidete arvestamata jätmist. Eelmenetluses vaidles kostja vastu vaid allkirja ehtsusele. Sellega piirati vaidlusring maakohtus. Kohustusega ühinemist reguleerib VÕS § 178, mille lg 2 kohaselt võib kohustusega ühinemise kokku leppida võlausaldaja või võlgnikuga. Kohustusega ühinemise võib kokku leppida ka mõlemaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad apellandi kanda Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud nõude aluseks oleva õigussuhte ning tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus
nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.
7.Ebaõige on kostja väide, et maakohus luges tuvastatuks asjaolud, mida menetluses ei ole tõendatud. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud leping (kokkulepe) kohustusega ühinemine VÕS § 178 lg 1 mõttes. Kohustusega ühinemisele (mitte iseseisva kohtuse loomisele) on kokkuleppes otseselt viidatud. Seega leidis maakohus põhjendustes õigesti, et kostja saaks olla koos töövõtjaga solidaarvõlgnikuks. Maakohus arutas pooltega istungil õigussuhet ja küsis kostjalt, kas kokkuleppe aluseks olevate asjaolude, ehk töövõtulepingu sõlmimine, korteri remont, tööde tegemata jätmine, nende osas ta ei esita vastuväiteid? Kostjat esindav õigusteadmistega jurist vastas, et kostja ei ole nendele asjaoludele tähelepanu pööranud, sest võlatunnistuse puhul piisab ainult võlatunnistuse esitamisest. Kui see on kehtiv dokument, siis kohus võlatunnistuse alusel nõude rahuldab. Mingit vahet ei ole, millest tuleneb võlgnevus. Seetõttu on vastuväide töövõtulepingu sõlmimise või täitmise osas esitamata.
8.Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas vastuväite kokkuleppe kui dokumendi kehtivuse osas ja väitis, et dokument on võltsitud. Sellega seoses taotles kostja käekirjaekspertiisi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, milles maakohus tuvastas ekspertiisi akti hinnates, et kostjal on tekkinud kokkuleppe alusel kohustus ja dokument ei ole võltsitud.
9.Kostja ei esitanud maakohtule ühtegi tõendit ega taotlust tõendite kogumiseks. Ka pärast ekspertiisiaktiga tutvumist ei soovinud kostja taotlusi esitada. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses heitis kostja maakohtule ette menetlusnormide rikkumist, kuid taotlusi tõendite esitamiseks või kogumiseks ei esitanud. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohtu istungil esitas kostja taotluse täiendava ekspertiisi läbiviimiseks, hageja vaidles taotlusele vastu. Kostja ei põhjendanud, miks ta taotlust varem ei saanud esitada. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et maakohtu istungil ütles kostja esindaja, et võib-olla tuleb taotleda viivise vähendamist, kuid sellist taotlust ringkonnakohus asja materjalide hulgast ei leidnud. Ringkonnakohus palus kostja esindajal taotluse esitamise osas selgitust ja kostja esindaja kinnitas, et viivise vähendamise taotlust ei ole nad menetluses esitanud.
10.Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei saa maakohtule ette heita selgituskohustuse rikkumist sel määral, et ilma kostja taotluseta oleks alus anda pooltele võimalus tõendite täiendavaks esitamiseks. Mõneti võib maakohtule olla etteheidetav, et ta ei selgitanud kostja õigusteadmistega esindajale, et tegemist ei ole iseseisvat kohustust loova võlatunnistusega. Samas ei tuginenud hageja ega ka maakohus sellele, üksnes kostja seisukohtadest võib järeldada, et tema käsitles lepingut (kokkulepet) konstitutiivse võlatunnistusena. Kui kostja oleks soovinud maakohtus hageja esitatud faktiväited vaidlustada, siis oleks ta pidanud seda kohtule avaldama. Kostja õigusteadmistega esindaja piiras omaalgatuslikult kostja vastuväited üksnes võltsitusele tuginemisega. Eeldusel, et kostjal oleks olnud sisulisi vastuväiteid kokkuleppele ja soov neid tõendada, siis oleks kostja saanud need esitada ringkonnakohtule. Kostjat esindas ringkonnakohtus vandeadvokaat, kes ei kasutanud õigust esitada apellatsioonkaebuses taotlusi.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus
TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud esindajakulu 903 eurot (käibemaksuta), millele lisandub istungil osalemise aeg. Ringkonnakohus leiab, arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja vaidluse eset, et apellatsioonimenetluses oli vajalik ja põhjendatud ajakulu, sh istungil veebi teel osalemine, 4 tundi, hinnaga 150 eurot tund, s.o kokku 720 eurot koos käibemaksuga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.