2-23-128450/12 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik OK Incure OÜ esitas 18.07.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Jxxxxx Pxxxxxx 2707,51 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 19.07.2023 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. 14.08.2023.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 24.08.2023.a määrusega kohustas kohus hagejat esitama nõuetekohase hagi ning mh esitama andmed ja tõendid, mille alusel kohus saaks kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas 08.09.2023 kostja vastu hagi. Kohus võttis hagi 09.10.2023.a määrusega menetlusse. 29.01.2024.a kirjaga palus kohus hagejal esitada täiendav selgitus ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust. Hageja esitas 29.01.2024 täiendavad selgitused. Kohus määras 07.02.2024 asja lahendamise kirjalikku menetlusse, määras lõppseisukohtade esitamise tähtajaks 23.02.2024 ning otsuse teatavaks tegemise ajaks 07.03.2023. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 1993,13 eurot, intressi 283,85 eurot, kiire väljamakse teenustasu 30 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 35 eurot, meeldetuletuskirja tasu 15 eurot ja 08.09.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 371,30 eurot. Hagi kohaselt sõlmis kostja ESTO AS-ga 28.07.2022 krediidikontolepingu nr 33031016289. Kostja sai kasutada krediidilimiiti summas 2000 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama igakuiselt 15. kuupäevaks vähemalt minimaalses tagasimakse summas, mis oli 1/60 eelneval kuul kasutusse võetud krediidist. Lepingujärgseks intressimääraks oli 39,90% aastas, krediidikulukusemääraks 48,63% aastas. Kostja sai perioodil 28.07.2022-14.02.2023 krediiti kokku summas 2010 eurot, millest on maha arvestatud raha väljavõtu tasu 0 eurot + 0,2% ülekande summast, st 4,02 eurot. Kostja ei täitnud tähtaegselt oma kohustusi. Kostja tegi makseid kokku vaid summas 20,51 eurot. ESTO AS saatis 30.01.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud. ESTO AS ütles lepingu üles 14.02.2023. ESTO AS loovutas 08.03.2023 nõude hagejale. Põhiosa katteks tegi kostja makseid 16,87 eurot ning põhinõude jääk on 1993,13 eurot. Intressivõlgnevus on kostjal 28.07.2022 kuni ülesütlemiseni 14.02.2023 summas 283,85 eurot. Lepingujärgne viivisemäär on 39,90% aastas. Hageja nõuab viivist põhinõudelt summas 371,30 eurot perioodil 15.02.2023-08.09.2023. Kiire väljamakse tasu oli 30 eurot (kaks väljamakset, kumbki 15 eurot). Hageja edastas kostjale 10.03.2023, 17.03.2023, 26.05.2023 võlgnevuse meeldetuletuskirjad summas 35 eurot. Lisaks on tekkinud meeldetuletuskirja tasu 15 eurot lepingu kehtivuse ajal. Kostjale saadeti kolm tasulist meeldetuletuskirja ja kolm tasuta meeldetuletuskirja.

Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Krediidiandja sai teavet avalikest andmebaasidest, mh Ekrediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ning AS Creditinfo skooringust. Hageja esitas tõenditena registripäringute väljavõtte. Kostja teatas enda sissetulekuks 900 eurot kuus ning kostja arvelduskontolt nähtus viimaste kuude keskmiseks sissetulekuks 1170,33 eurot. Kostja teavitas, et tal pole finantskohustusi. Krediidiandja võttis arvesse kostja mõistlikult hinnatavaid kulusid majapidamisele määras 300 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas. Seega moodustusid konservatiivsete arvutuste (s.o väiksemast teavitatud sissetulekust lähtudes) krediidi väljastamisel kostja kohustused suurusjärgus 33 (300/900)%, mis on äärmiselt mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Hageja märkis, et krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. 27.09.2023 teatas hageja, et hagis märgitud selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta olid kirja pandud ESTO AS selgituste põhjal. Hagiavalduses on ebatäpsus, et kostja sissetulekud tuvastati muuhulgas kostja arvelduskonto alusel. ESTO AS selgitas, et kostja sissetulekud tuvastati üksnes Eesti Väärtpaberikeskuse Pensionikonto sissetulekute päringu alusel, mille hageja kirjale lisas, ning kostja keskmine kolme kuu sissetulekud perioodil aprill 2022-juuni 2022 oli 893,26 eurot. See vastas ka kostja laenutaotluses märgitud sissetulekule 900 eurot. Hageja edastas registripäringute tõlked ning selgitas, et väljavõte on võetud otse süsteemist ja seda paremal kujul ei ole võimalik esitada. 29.01.2024 täpsustuses teatas hageja, et krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta kostja poolt esitatud laenutaotluse, Pensionikonto sissetulekute väljavõtte, E-krediidiinfo ja Taust.ee andmebaasi väljavõtte põhjal. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et krediidiandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis nõuab hageja kostjalt 2055,23 eurot, millest krediidisumma jääk on 1989,49 eurot (väljastatud krediit 2010 eurot – laekumised 20,51 eurot – tasaarvestatud väljavõttetasu 4,02 eurot) ja viivis 65,74 eurot perioodil 15.02.2023-29.01.2024 seadusjärgses määras krediidisumma jäägilt 1989,49 eurot. Hageja jäi lõppseisukohtades varasemalt esitatu juurde. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kostja ja ESTO AS sõlmisid 28.07.2022 krediidikontolepingu nr 33031016289. Kostja sai krediiti 2000 eurot, intressimääraga 39,90% aastas, krediidikulukuse määraga 48,63% aastas, viivisemääraga 39,90% aastas. Kostja pidi krediiti tagastama igakuiselt minimaalse maksega 1/60 eelnenud kuul kasutusse võetud krediidisummast, kuid vähemalt 10 eurot (dtl 28-41). Lepingul on kostja digitaalallkiri. - Kostjale väljastati krediiti kokku summas 2010 eurot, millest tasaarvestati väljavõttetasu 4,02 eurot (dtl 42-53) ja kanti kostjale 2005,98 eurot.

Kohus leiab, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 mõttes. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 48,63% aastas. Lepingu sõlmimise ajal 28.07.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30%, mille kolmekordne määr on 48,90%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama

asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on laenutaotluses (dtl 98-99) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 900 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed kokku 0 eurot. Hageja on esitanud maksehäireregistri väljatrüki (dtl 103). Hageja on esitanud krediidiandja süsteemist väljavõtte päringute kohta koos tõlkega (dtl 98-99) ning pensionikonto päringu väljavõtte (dtl 97, võõrkeelne). Kostja pangakontot ei analüüsitud. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtu hinnangul ei omandanud krediidiandja mõistlikus ulatuses teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Krediidiandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Samuti pole kohtule esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek. Kohtule on esitatud ainult laenutaotlus, mis sisaldus krediidiandja süsteemi väljavõttes. Laenutaotluses oli kostja sissetulek 900 eurot ja pensionikeskuses 1170,33 eurot. Hageja on esitanud võõrkeelse pensionikonto päringu väljavõtte, mille osas selgitas, et keskmine kostja sissetulek oli selle tõendi põhjal 893,26 eurot. Andmed kostja sissetulekute suuruse osas on vastuolulised ning puuduvad tõendid (nt pangakonto väljavõte), kust oleks selgelt näha kostja sissetulekute allikad ja tegelikud suurused laenu võtmise ajal. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole kontrollinud laenutaotluses märgitud sissetulekut (900 eurot) ega selle regulaarsust. Lisaks ei omandanud krediidiandja mitte mingisugust teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte

olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Krediidiandja pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta pole käesolevalt üldse analüüsinud. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on krediidiandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Krediidiandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Kohus selgitab, et laenuvõtja hilisemat maksevõimet pole lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja juba makseraskustes, mida laen süvendaks või et täiendava laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida krediidiandja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida, mitte piirduda tarbija taotluses märgitud andmetega ja maksehäireregistritest päringute tegemisega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et krediidiandja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Lepinguline intress 39,90% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul meeldetuletuskirja tasu, krediidi väljavõtmise tasu, kiire väljamakse tasu ja võla sissenõudmiskulusid ning nende nõuete osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Kuigi lepingujärgne intressimäär on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, on siiski VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kehtiv kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. Seega tuleb viivist arvestada seadusjärgse intressimääraga samas määras. Kostja on teinud lepingu alusel makseid kokku 20,51 eurot. Nimetatud summa tuleb saadud krediidist (2010 eurot) maha arvata. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 1989,49