Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti Kostja (apellant) Kolm Kuningat OÜ (registrikood 14458004), lepinguline esindaja Annika Murulaid Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 03.03.2023 otsus muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Kolm Kuningat OÜu kanda.
4.Seoses Xl hüvitatavate menetluskulude puudumisega ringkonnakohus neid Kolm Kuningat OÜult välja ei mõista. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 26.11.2020 Pärnu Maakohtule hagi Kolm Kuningat OÜu (kostja) vastu 23 972 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - hageja andis kostjale ajavahemikul 03.04.2018–15.07.2019 suulise kokkuleppe alusel tähtajatut laenu kokku 28 972 eurot järgmiselt: 03.04.2018 1000 eurot, 30.05.2018 727 eurot, 12.06.2018 500 eurot, 14.06.2018 300 eurot, 19.06.2018 200 eurot, 27.08.2018 5000 eurot, 10.09.2018 7000 eurot, 17.09.2018 1000 eurot, 21.09.2018 1000 eurot, 16.11.2018 2000 eurot, 26.06.2019 1145 eurot, 28.06.2019 600 eurot, 28.06.2019 2500 eurot ning 15.07.2019 6000 eurot; - hageja kandis eelnimetatud summad kostja pangakontole; - kostja tagastas laenust 15.06.2020 5000 eurot, tagastamata on 23 972 eurot; - 04.07.2020 ütles hageja laenulepingu üles ja palus kostjal tagastada laenuna saadud 23 972 eurot koos seaduses sätestatud intressiga hiljemalt 05.09.2020; - 12.08.2020 edastas hageja kostjale meeldetuletuse laenu tagastamisnõude kohta; - kostja vastas 26.08.2020, et saadud summad pole saadud laenuna; - 29.09.2020 andis hageja kostjale laenujäägi tagastamiseks täiendava tähtaja kuni 06.10.2020; - vaidluse kohtuväline lahendamine tulemusi ei andnud. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja laenulepingust tulenev võlgnevus 23 972 eurot. Alternatiivselt palub hageja hagi rahuldada alusetust rikastumisest tuleneva õigussuhte alusel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.
2.1.Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - hagis toodud ajavahemikul oli kostjal kolm osanikku – hageja, Y ja C, kellele kõigile kuulus üks osa nimiväärtusega 834 eurot, mis moodustas 1/3 osaühingu osakapitalist; - kostja juhatusse kuulusid hageja ja C; - hagejal oli juurdepääs kostja kassale, samuti kostja pangakontodele; - osanikud ei andnud nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks hageja ja kostja vahel; - kostja peab Pärnus kahte söögikohta, kus lisaks kaardimaksetele toimub müük ka sularahas; - kassaraha kogunemisel sai ka hageja kostja kassast korraga 1000–2000 euro suuruseid summasid, mille ta pidi kostja pangakontole sisse maksma; - hageja maksis selle asemel raha enda kontole ja sealt kostja kontole, märkides selgituseks „kassaraha sissemakse“ asemel „laen“, et osanikud saaksid hiljem raha dividendide asemel laenutagastusena maksuvabalt välja võtta ja omavahel jagada; - selline tegevus ei olnud eelnevalt osanike või teiste juhatuse liikmetega kooskõlastatud; - hagejal ei olnud laenu andmiseks raha (puudusid säästud) ja kostjal ei olnud vajadust laenu võtta.
2(13)
2.2.Kui käsitada hageja poolt tehtud makse selgitust „laen“ laenulepinguna, siis on laenuleping näilik tehing. Hageja soov oli makseselgituse „laen“ kasutamisel varjata asjaolu, et nimetatud sissemaksete näol oli tegemist kostja enda kassarahaga.
2.3.Pärast käibe tekkimist juuni lõpus 2018, oli kostjal piisav suutlikkus kaupade ja teenuste ostuarvete tasumiseks enda käibevahendite arvelt. Augustis 2018 tehti kolmandatele isikutele laenu tagasimakseid kostja majandustegevusest saadud käibevahendite arvelt.
2.4.Kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue. Hagiavalduses märgitud ajavahemikul kandis hageja ilma õigusliku aluseta enda kontole kostjale kuulunud 26 245 eurot. Hageja on alusetult omandanud kostja raha 23 972 euro ulatuses ja peab selle kostjale tagastama.
2.5.Alternatiivselt on kostjal hageja vastu juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Juhatuse liikme iseendaga tehtud tehingud väljuvad tema pädevuse piirest ja on tühised. Tühiste tehingute alusel juriidilise isiku valdusest võõrandatud vara on käsitatav ühingule tekitatud varalise kahjuna. Hageja teo õigusvastasus seisneb vajaliku hoolsuskohustuse täitmata jätmises, usalduse kuritarvitamises ja pahas usus käitumises. Seetõttu on kostjale tekkinud otsene varaline kahju 23 972 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 23 972 eurot, jättis menetluskulud kostja kanda (v.a hageja 26.11.2020 tasutud hagi tagamise riigilõivu 50 eurot), mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5750 eurot ning määras, et väljamõistetud menetluskuludelt on kostja kohustatud hagejale tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
3.1.Vaidluse lahendamisel tuvastas maakohus kostja omaksvõtu ja dokumentaalsete tõendite alusel (hageja pangakonto väljavõtted, poolte kirjad) esmalt järgmised asjaolud: - ajavahemikul 03.04.2018–15.07.2019 kandis hageja kokku 28 972 eurot hagis märgitud kuupäevadel ja summades kostja pangakontole üle selgitusega „laen“; - 03.04.2018, 30.05.2018, 12.06.2018 ja 19.06.2018 kuupäevadel tehtud ülekannete osas (kokku 2727 eurot) ei väida kostja, et hageja ei teinud ülekandeid enda vahendite arvelt; - 15.06.2020 kandis kostja hageja kontole 5000 eurot selgitusega „omaniku laenu tagastus“, makse sooritas hageja; - 04.07.2020 saatis hageja kostjale laenulepingu ülesütlemise teate ja määras laenu koos intressiga tagastamise tähtpäevaks 05.09.2020; - kostja vastas avaldusele 26.08.2020.
3.2.Esmalt analüüsis maakohus, kas hageja ja kostja vahelise laenulepingu sõlmimiseks oli osanike vastavasisuline otsus (ÄS § 168 lg 1 p 10 mõttes). Seadus ei näe osanike otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, mille rikkumine tooks TsÜS § 83 lg 1 alusel automaatselt kaasa tehingu tühisuse. Kostja ei ole tuginenud sellele, et osaühingu põhikirjast, osanike kokkuleppest vms tulenevalt pidi osaniku ja osaühingu vaheline laenuleping ja/või osanike otsused olema sõlmitud teatud kindlas vormis. Seega saab hagejaga tehingu tegemiseks osanike otsuse ning laenulepingu olemasolu kohta teha järeldusi mh poolte käitumisest.
3(13)
Kostja väited laenusuhte puudumise kohta on vastuolulised. Kostja ei ole väitnud, et viie esimese ülekande kostjale tasumise aluseks ei olnud laenuleping ja et selles osas hagejalt laenu saamiseks osanike otsust ei olnud. Ühelt poolt leiab kostja, et kogu 15.06.2020 tagasimaksel (5000 eurot) puudub õiguslik alus. Tasaarvestuse esitamisel märgib kostja aga arvutustes, et kassaraha oma kontole kandmisega on hageja alusetult omandanud kostjalt 26 245 eurot. Sellega tunnistab kostja, et sai hagejalt vähemalt 2727 eurot laenu, hageja oli õigustatud kostjalt selle tagastamist nõudma ja selles osas oli hageja poolt kostja pangakontolt tehtud tagasimakse õiguspärane. Sellest omakorda järeldub, et ka kostja arvates oli poolte vahel laenuleping, mida pooled on faktiliselt täitnud. Kostja ei väida, et võrreldes ülejäänud maksetega, vormistati nende viie laenumakse osas laenusuhe erinevas vormis ja/või tingimustel (näiteks tähtaegsena). Kohtule esitatud tõenditest ja poolte avaldatud asjaoludest järelduvalt olid kõik laenumaksed hõlmatud sama laenukokkuleppega ja osanike otsusega.
3.3.Kostjaga laenulepingu sõlmimise ja selleks vajaliku osanike nõusoleku osas tuvastas maakohus isikuliste tõendite alusel (hageja ja C vande all antud seletus, tunnistaja Y ütlused) järgmised asjaolud: - C ja Y soovisid asutada kostja ja kaasasid investorina osanike ringi hageja, kes polnud varem restoraniäriga kokku puutunud; - hageja pakkus välja, et toetab 825 000 euroga; - osanike kokkuleppe kohaselt pidi hageja panustama kostja majandustegevuse käivitamisse rahaliselt kokku 30 000 – 35 000 eurot, laenu tuli anda kostjale igakuiselt; - hageja tegi esimesed laenuülekanded aprillis, mais ja juuni alguses enne restorani avamist, kui veel käivet ei olnud; - kostja asutati 2018. a kevadel ja 23.06.2018 avati söögikohtade uksed ning tekkis käive, millest hakati maksma ettevõtetele teenuste eest; - hageja ülekannete tegemise ajavahemikul olid kostja osanikeks võrdsetes osades ja juhatuse liikmed hageja (juhatuse liige kuni 15.06.2020), Y (osanik kuni 08.06.2020, juhatuse liige kuni 27.08.2019) ja C; - seoses Y osa omandamisega omandas C enamusosaluse; - kostja asutati sissemakset tegemata, kuid seisuga 09.06.2020 on osakapital sisse makstud; - alates 16.06.2020 on ainus juhatuse liige C; - nõukogu osaühingul ei ole olnud; - laenu andsid enne käibe tekkimist ka C ja üks kolmas isik; - hageja vahendas kolmandalt isikult laenu saamist, jäädes laenu käendajaks; - 2019 suve lõpus maksti ülejäänud laenud ära, v.a osanike omad.
3.4.Kostja osanike ühine otsustamine hageja kui osaniku investorina kaasamiseks on käsitatav ÄS § 170 järgi osanike koosolekul vastu võetud otsustusena. Tuvastatud asjaoludest saab järeldada osanike kokkulepet, et hageja annab kostjale laenu C 30 000 eurot, hageja ja kostja vahel oli laenusuhe VÕS § 396 lg 1 mõistes ja selleks oli olemas osanike kokkulepe (st osanike otsus). Laenuleping oli tähtajatu (esimese viie makse osas kostja laenusuhet tunnistas).
3.5.Seoses kostja laenuvajadusega tuvastas maakohus dokumentaalsete tõendite (kostja 2019. aasta majandusaasta aruanne, ettevõtte faktiraport) ja isikuliste tõendite (Ca vande all antud seletus, tunnistaja Y ütlused) järgmised asjaolud:
4(13)
- kostja laenukohustused kasvasid 54 987 eurolt 2019. aasta [algusest selle] lõpuks 131 032 euroni; - tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise osalusega eraisikust omanike ning nende valitseva või olulise mõju all olevate ettevõtjate ees oli osaühingul 31.12.2018 seisuga kohustusi 32 287 eurot ning 31.12.2019 seisuga juba 105 972 eurot; - kostjal olid alates 2018. a oktoobrist pidevalt suuremad või väiksemad maksuvõlad; - 2019. a suve lõpus täideti võõraste laenuandjate ees kohustused ära, aga osanikele pole siiani laenu tagasi makstud.
3.6.Tuvastatud asjaoludest järeldas maakohus, et kostja vajas vaatamata käibe tekkimisele laene ka 2019. aastal, st ettevõtte käive ei olnud piisav kõikide kohustuste tasumiseks.
3.7.Seoses sularaha sissemaksetega hageja pangakontole ja sularaha käitamisega kostja juures tuvastas maakohus dokumentaalsete tõendite (hageja pangakonto väljavõte, kassasüsteemide hooldusega tegeleva EKTACO AS hooldusjuht F e-kiri) ja isikulise tõendi alusel (C vande all antud seletus) järgmised asjaolud: - sularaha sissemaksete tegemine oli hageja jaoks tavapärane; - hageja tegi sularaha sissemakseid ka enne kostja osanikuks saamist, samuti hiljem nendel kuudel, kui hageja ei ole kostjale laenu andnud; - osadel kordadel kandis hageja kostjale laenuna üle suurema summa, kui tegi samal ajal sularaha sissemakse; - poolte vahel ei olnud kokkulepet, et hageja viib kassaraha enda nimel panka ja kannab selle kostjale laenuna üle, samuti puudus kokkulepe raha pärast jagamise osas; - sularaha hagejale üleandmist ei vormistatud, samuti ei ole vormistatud ega kajastatud raamatupidamises kassa puudujääki; - kostja kasutas kassasüsteemi CompuCash programmi, mis näitab ainult kasutaja sisestatud tehinguid, mitte reaalselt tehtud toiminguid, samuti oli sellesse võimalik sisestada tehinguid ja toiminguid, mida tegelikult tehtud ei ole; - hagejal ei olnud CompuCashi programmile juurdepääsu, hageja nägi ainult pangaarvele tulnud ja sealt läinud raha; - Cl oli ligipääs CompuCash programmile ja ta kustutas programmist sularaha kanded ära; - kostja esitatud programmi raportid on visuaalselt samad, mis CompuCashis, kuid administraator ei ole neid liigse ajamahukuse ja võrdlusandmete (väljatrüki ja programmi andmete) puudumise tõttu valideerinud.
3.8.Tuvastatud asjaoludest järeldas kohus, et kostja kassaprogrammi CompuCash väljatrükid kassaprogrammis tühistatud tehingute kohta ei tõenda kostja sularaha käivet ega selle raha andmist hagejale. Nende alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostjale laekus tehingutest reaalselt sularaha, mida kostja saanuks panka viimiseks hagejale anda. Programmi oli võimalik sisestada (kassast läbi lüüa) andmeid selliselt, et jääb mulje tegelikkusele mittevastavast suurest sularahakäibest. Tõenditest jääb mulje, et kostja püüdis luua alust võimalikule laenunõudele vastuväidete esitamiseks. Kostja väited kassaraha andmise kohta hagejale on tuletatud hageja pangakonto järgi. Ühegi tõendi alusel ei ole võimalik tuvastada raha hagejale üleandmist ega üleantud rahasummade suurust.
3.9.Kostja seadusliku esindaja ja tunnistajate ütluste analüüsimisel märkis kohus järgmist.
3.9.1.CompuCash programmis tühistati C sõnul tehinguid tagantjärele järgmisel kuul pärast hageja poolt tehtud ülekannet ja vastavalt selle summale. C seletus, et programmis saab tehinguid kustutada ainult 45 päeva jooksul pärast tehingut, ei ole tõendatud.
5(13)
3.9.2.Kostja seaduslikul esindajal ja tunnistajatel ei olnud konkreetseid andmeid hagejale väidetavalt üle antud kassaraha summade ega raha üleandmise aja kohta. Kuna C kinnitusel kustutas ta tehinguid pärast hageja poolt kostja kontole laenukande tegemist tagantjärele, ei saa programmist kustutatud tehingute summad tõendada hageja poolt enda pangakontole makstud sularaha pärinemist kostja kassarahast.
3.9.3.C vande all antud seletusse tuleb suhtuda kriitiliselt. C väidetu kohaselt loeti [söögikohtades klientidelt laekunud] sularaha hagejaga koos üle, anti hageja kätte, hageja viis selle panka ja kandis enda arvele. Pärast selgitas hageja, et selle saab hiljem maksuvabalt välja võtta ja osanike vahel ära jagada. C leidis, et sellisel viisil [sularahakannete kustutamisega] tegi ta asjad raamatupidamises korda. Cl puudus arvestus, kui suurtes summades ja millistel kuupäevadel ta kassaraha hagejale andis. C on praeguseks kostja enamusosanik ja ainus juhatuse liige, mistõttu on ta huvitatud asja lahenemisest kostja kasuks. See mõjutab C vande all antud seletuse kui tõendi usaldusväärsust.
3.9.4.Tunnistajad Y ja L, kes andsid samalaadseid ütlusi, ei osanud öelda hagejale antud kassaraha summasid ega üleandmise kuupäevi. Tunnistaja L väitis, et ta oli raha lugemise juures ja teadis, et hagejale anti kostja kontole minema pidanud raha üle kümne korra. Samas raha ta ei lugenud ja summasid ei tea. Tunnistaja ütlused olid üldist laadi ja ei sisaldanud faktiväiteid, mis haakuksid teiste tõenditega. Kahtlust tekitas asjaolu, et tunnistaja konkreetseid summasid ega raha üleandmise kuupäevi ei mäletanud, kuid mäletas kolm aastat hiljem hagejale kassaraha andmist üle kümne korra. Tuvastatud asjaoludel tegi hageja enda pangakontolt kostja pangakontole kokku 14 ülekannet, millest vaidluse all on 9. Seega saab kassarahast pärineda maksimaalselt üheksa makset. Kuna tunnistaja väidab, et hageja sai kassaraha panka viimiseks üle 10 korra, tekib küsimus, kas hageja maksis mõnel puhul kassaraha ka otse kostja kontole. Lisaks väitis tunnistaja, et raha loeti pea igapäevaselt, kuid hageja on sularaha sissemakseid oma kontole ja sealt kostja kontole laenumakseid teinud paaril korral kuus. Puuduvad andmed, kui sageli kassaraha kostja pangakontole tegelikult kanti, sest vastavat kostja pangakonto väljavõtet kohtule ei esitatud. Tunnistaja L on C abikaasa. Kostja seadusliku esindaja lähikondsena on tunnistaja huvitatud asja lahenemisest kostja kasuks ning ta võib anda kostjat soodustavaid ütlusi. Umbes kümmet raha andmise korda nimetas ka C, mis viitab sellele, et kostja seaduslik esindaja on tunnistajaga tema antavad ütlused enne läbi rääkinud.
3.9.5.CompuCash programmi väljatrükid kajastavad üksnes müügitehinguid ja nende tehingute programmist kustutamist, mitte seda, kui suuri summasid hagejale kassarahast välja anti. CompuCashi kandeid kustutas C, mis tähendab, et ta sai ühepoolselt muuta ja ka muutis programmi andmeid. Sellest tulenevalt ei ole võimalik programmi väljatrükkidest tuletada hagejale üleantud kassaraha suurust ega raha üleandmise kuupäevi. Lisaks oli tunnistaja L ütluste kohaselt sularaha vahel ka tema käes. C ütlustest nähtuvalt ei antud hagejale kogu kassast pärinevat sularaha, vaid sularahas tasuti ka osaühingu tegevusega seotud kulusid. Ei ole teada, kui palju ettevõttel erinevatel ajahetkedel sularaha oli ja kelle valduses see oli. Hagejale sularaha üleandmise kohta on olemas ainult kostja seadusliku esindaja lähikondse ütlused. Sularaha tehingute andmete ja tunnistajate ütluste põhjal hagejale sularaha üleandmise ja selle koguse kohta tõeste järelduste tegemine ei ole võimalik.
6(13)
VÕS § 95 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitungi). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Põhimõte, et raha saaja annab raha üleandjale kirjaliku (või muus taasesitatavas vormis) kinnituse raha saamise kohta, on kohaldatav ka praegusel juhul. Seega müügitehingutest saadud sularaha üleandmist saab eelkõige tõendada dokumentaalse tõendiga – kinnitus raha saamise kohta, kassa väljamineku order vms. Kui kostja seaduslik esindaja sellist kinnitust hagejalt raha üleandmisel ei võtnud, kannab ta raha üleandmise tõendamise riski.
3.10.Kostja kahjuks rääkis ka tõsiasi, et kuigi väidetavalt oli C jaoks üllatuslik, et hageja maksis kassaraha sisse enda kontole ja kandis selle kostjale üle laenuna, ei esitanud C sellise tegevuse kohta mingeid vastuväiteid ega pretensioone. Samuti ei hakanud C esimeste kordade järel raha hagejale üleandmist vormistama. C aktsepteeris teise juhatuse liikme väidetavaid ebaseaduslikke toiminguid. Kokkuvõttes ei leidnud tõendamist sularaha andmine [panka viimiseks] hagejale ega asjaolu, et hageja kontole sisse makstud raha pärineb kostja kassast. Seetõttu ei ole laenuleping rahatu. Asjas ei ole tõendatud ka kokkulepet näiliku tehingu tegemiseks (TsÜS § 89 lg 1 mõttes).
3.11.Seoses hagejal raha olemasoluga kostjale laenamiseks tuvastas maakohus dokumentaalsete tõendite alusel (hageja pangakonto väljavõtted, tuludeklaratsioon) järgmised asjaolud: - hagejal oli sissetuleku allikaid, mida tuludeklaratsiooni andmed ei kajasta; - hageja on lisaks kostjale andnud laenu RR Trucs OÜle, OÜle Malendo ja eraisikutele, kellelt on hagejale pidevalt laekunud ka tagasimakseid; - OÜlt Malendo on hagejale regulaarselt makstud töötasu 1000 eurot ja komandeeringutasusid 1100 eurot kuus; - hageja on teinud oma kontole sularaha sissemakseid; - hageja tegi lisaks enda laenukohustuste tagasimaksetele makseid erinevates restoranides ja meelelahutuskohtades, kulutusi reisidele jms.
3.12.Kuna sularaha sissemaksete pärinemine kostja kassast ei ole tõendatud, tuleb sularaha sissemaksed samuti lugeda hageja varaks, mille arvelt tal oli võimalik kostjale laenu anda. Tuvastamist ei leidnud hageja majanduslik kitsikus ja raha puudumine kostjale laenamiseks. Hagejal oli teistele isikutele laenu andmise kõrvalt piisavalt vaba raha.
3.13.Kostja ei ole tõendanud hageja nõudega tasaarvestatava nõude olemasolu (VÕS § 197 lg 1). Osaühingu kassaraha enda kontole kandmisega ja osaühingule laenuna andmisega võib hüpoteetiliselt tekkida osaühingule kahju. Kassa puudujääki ei ole aga vormistatud ning kostjal kahju tekkimise kohta objektiivseid tõendeid ei ole. Kuna ei ole tõendatud, et laenuna kostja kontole kantud raha oli tegelikult kostja enda raha, siis ei saa kostjale ka hagi rahuldamisega kahju tekkida. Tuvastamist ei leidnud, et juhatuse liikmete omavahelise ülesannete jaotuse alusel vastutas kassa eest hageja. C ja Y kinnitasid, et hageja kaasati osanikuks ainult investeerimise eesmärgil ning hageja tegeles juhatuse liikmena ka ehituse ja majandusprobleemidega. Hageja enda antud ütluste kohaselt tema kassapidamisega kokku ei puutunud, sellega tegeles C. Selle kohta, et hageja ja C lugesid igapäevaselt ühiselt kassaraha C kodus, on ainult C ja L ütlused. Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga. Selles olukorras ei saa ka kõikide tõendite kogumi põhjal mõistlikult järeldada,
7(13)
et nendel kuudel, kui hageja on kostjale laenu andnud, pärineb hageja pangakontole sisse makstud sularaha kostja kassast. Hageja vande all antud ütluste kohaselt nõudis hageja sügisel 2019 endale CompuCashi juurdepääsu. Ta nägi, et palju sularahaarveid on kustutatud ning see tekitas küsimusi. Teise aasta lõpuks oli suur miinus. Hageja väited 2019 sügisel programmi salasõna ja tehingute tühistamisest teadasaamise kohta kattuvad C ja tunnistaja L ütlustega. CompuCash programm oli C koduarvutis, mis tähendab, et hageja sai programmi sisuga tutvuda C kodus. On eluliselt usutav, et tehingute tühistamisest sai L teada samuti siis, kui hageja CompuCashile juurdepääsu saamise järel tühistatud tehingud avastas ja nende kohta Clt aru päris. Hageja väitel tegi ta ettepaneku firma maha müüa, aga C oli vastu. Hageja pakkus, et C ostaks hageja osa ära või maksaks talle selle eest midagi. Hageja väiteid kinnitas ka C. Kassaprogrammist kannete kustutamist tegi C omal algatusel ja hagejaga kokku leppimata. C kinnitas, et programmi salasõna sai hageja temalt alles 2019 septembris ning kokkulepet tehingute tühistamiseks hagejaga ei olnud.
3.14.Kostja ei ole suutnud tõendada oma seisukohta, et raha pärines kostja enda kassast. Hageja andis VÕS § 114 kohaselt kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 06.10.2020, kuid kostja ei ole laenu tagastanud. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks ning VÕS § 101 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist ja hagi tuleb rahuldada. Hagiavalduse esitamise seisuga oli hageja poolt kostja kontole üle kantud rahast hagejale tagastamata 23 972 eurot. Hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 23 972 eurot. Kuna nõue kuulub rahuldamisele esimese eelistusena esitatud lepingulisel alusel, puudub vajadus analüüsida, kas hageja nõude saaks rahuldada ka alternatiivselt esitatud alusetu rikastumise sätete alusel. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja põhjendustega. Kohus on poolte vande all antud seletusi ja tunnistajate ütlusi ebaõigesti hinnanud. Osaliselt on kohus jätnud kostja tunnistajate ütlused üldse hindamata. Puudub vaidlus, et perioodil 03.04.2018–15.07.2019 on hagiavalduses märgitud kuupäevadel ja summades hageja pangakontolt kostja pangakontole üle kantud raha selgitusega „laen“, kokku 28 972 eurot. Samuti ei ole vaidlust, et 15.06.2020 on kostja kontolt hageja pangakontole makstud 5000 eurot selgitusega „omaniku laenu tagastus“ ning hagiavalduse esitamise seisuga oli hageja poolt kostja kontole üle kantud rahast hagejale tagastamata 23 972 eurot.
4.2.Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks laenu andmises kokku leppinud. Hageja ei ole viidanud ka ühelegi võimalikule tõendile. Asjaolu, et teised osanikud C ja Y ei andnud hagejale nõusolekut laenu andmiseks, on tõendatud nende vande all antud ütlustega. Ütlustest nähtub, et pooled leppisid kokku selles, et hageja annab kostjale laenu restorani avamiseks vajalikeks kuludeks, kuid peale restorani avamist täiendavateks investeeringuteks vajadus puudus. Peale
8(13)
hageja kaasamist ühingu osanike ringi ilmnes, et hagejal laenu andmiseks vajalikud rahalised vahendid puuduvad ning ühing pidi laenu võtma hoopis kolmandalt isikult. Kostja rahalised vajadused olid kaetud kolmanda isiku poolt antud laenuga. 29.06.2021 istungil väitsid tunnistajad ja kostja seaduslik esindaja, et pärast kostjal käibe tekkimist, s.o 2018. a juuni lõpus, oli kostjal piisav suutlikkus kaupade ja teenuste ostuarvete tasumiseks enda käibevahendite arvelt. C ütluste kohaselt tehti kolmandatele isikutele laenu tagasimaksed augustis 2018 kostja majandustegevusest saadud käibevahendite arvelt. Lisaks tunnistas C, et kostja poolt kolmandatele isikutele laenu tagastamisega samaaegselt osanike poolt kostjale antud laenu tagasi ei makstud. Tunnistaja Y ütlused selle kohta, et kostjal puudus pärast käibe tekkimist vajadus laenu võtmiseks, on ümber lükatud C ja tunnistaja L ütlustega, kes mõlemad kinnitasid, et kostjal oli laenuandjaid ka 2019. aastal. Väide, et kostja poolt kolmandatele isikutele laenu tagastamisega samaaegselt osanikele laenu tagasi ei makstud, ei ole asjakohane ning on kontekstist välja rebitud. Kostja läbiv seisukoht on, et hageja ei ole kostjale laenu andnud, vaid hageja kandis läbi enda konto kostja kontole kostja enda raha. Seega ei ole kohane väita, et hageja pidigi kostjale laenu andma, et kostja saaks väidetavalt hageja poolt kostjale antud laenu tagastada. Kohtu tuginemine kostja majandusaasta aruannetele on üllatuslik. Keegi menetlusosalistest ei ole nendele tõenditele selle väite osas tuginenud ning seda tõendit ei ole asja kohtulikul arutamisel käsitletud.
4.3.Kohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud hageja nõudega tasaarvestatava nõude olemasolu. Samuti, et kostja väited kassaraha hagejale andmise kohta ei ole tõendatud, kuna sularaha hagejale üleandmist ei vormistatud ja raamatupidamises ei kajastatud kassa puudujääki. Rahasummade näol ei olnud tegemist kassarahaga ettevõtte raamatupidamislikus tähenduses, vaid kostja müügilt laekunud sularahaga, mida ei olnud veel kassasse vormistatud. Selle raha käitlemise ja säilimise eest vastutasid juhatuse liikmed. Juhatuse liikmed otsustasid panna selle raha ühingu pangakontole. Kostja pangakontole see raha ei jõudnud ning juhatuse liikmena oli hageja selle raha säilimise eest vastutav. Vaidlusaluse raha laekumine müügilt on tõendatud kostja poolt esitatud kassaprogrammi väljavõtetega. C ja L on seda vande all kinnitanud. Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et kostja peaks hagejale raha üleandmist tõendama.
4.4.Ebaõige on väide, et kassat valdas ja kasutas ning tegi kostja nimel sularahatehinguid ainult C. Nimetatu on ümber lükatud C, Y ning L ütlustega. Juhatuse liikme hoolsuskohustusest lähtudes pidi hageja olema nii kassa liikumise kui ka kassaarvestusega kursis. ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed osaühingule oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju eest solidaarselt. Kohus on põhjendamatult käsitlenud hagejat kui investorit ning jätnud käsitlemata tema kui juhatuse liikme rolli.
4.5.Kohus keskendus CompuCash programmiga seonduva puhul taas sellele, et kostja peaks tõendama raha hagejale üle andmist. Maksed hageja kontolt kostja kontole selgitusega „laen“ ei olnud laenumaksed, vaid kostja sularaha käibe sissemaksed kostja kontole. Nähtuvalt hageja kontoväljavõttest on hageja väidetava laenumakse tegemiseks teinud sularaha sissemaksed iseenda kontole ja sealt on need koheselt üle kantud osaühingu kontole. Puudub vaidlus, et osaühingu kassaarvestus toimus läbi müügiprogrammi CompuCash. Kõik läbi kassa tehtud tehingud ja toimingud salvestuvad programmi logis, sh kaardimaksed, sularahatehingud ning tehingu kustutamised. Kogu programmi ajalugu on salvestatud EKTACO ASi serverisse. Päeva kassa ja sealt laekunud raha kasutamise otsustasid C ja hageja ühiselt. Päeva
9(13)
kassad loeti üle koos ning koos otsustati kassaraha kasutamine, s.t kui palju jätta jooksvateks kuludeks kassasse ja kui palju viia panka. Hageja hilisemate selgituste kohaselt pani ta kassaraha osaühingu kontole läbi oma konto selgitusega „laen“, et teha osanikele väljamaksed laenu tagasimaksetena ning vältida tulumaksu tasumist. Hiljem on läbi eraisiku konto osaühingu kontole kantud summa ulatuses tehinguid programmist kustutatud. Tehingute kustutamise kohta on jälg osaühingu müügiprogrammis. Ülalkirjeldatud asjaolud on tõendatud C ja L ütlustega. Asjaolu, et osaühingu müügiprogrammist läbi eraisiku konto osaühingu kontole kantud raha ulatuses on tehinguid programmist kustutatud, on tõendatud kassaprogrammi väljavõttega. Samuti on see tõendatud hageja konto väljavõttega, kust nähtub, et tehingute kustutamine kassaprogrammist, sama raha sissemakse hageja kontole ning selle sealt edasi kandmine on toimunud samal päeval.
4.6.Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid tuludeklaratsioonist nähtuvate andmete kohta. Selles kajastatud andmed ühtivad hageja kontoväljavõttelt nähtuvate andmetega töötasu väljamaksete kohta ja hagejal olevate kohustuste kohta. Nähtuvalt kontoväljavõttest on lisaks töötasule hageja saanud peaaegu igakuiselt komandeeringutasu väljamakseid aastas kokku 9400 eurot ehk keskmiselt 783,33 eurot kuus. Seega on hageja sissetulekud kuus keskmiselt 839,18 + 783,33 = 1622,51 eurot. Säästude olemasolu hageja pangakontolt ei nähtu. Seega ei ole õige kohtu järeldus, et kostja enda tõendid kinnitavad, et hageja kontole on sularaha sisse tulnud rohkem, kui ta on seda kostjale välja laenanud. Kohus ei ole kostja poolt esitatud arvestuskäiku analüüsinud ega põhjendanud, miks ta kostja poolt esitatud tõendite ja põhjendutega ei ole arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Maakohus tuvastas siinse otsuse p-des 3.1, 3.3, 3.5 ja 3.7 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel. Hageja nõue on kvalifitseeritav laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudena VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 mõttes.
8.Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagejal raha olemasolu, kostjal rahavajaduse ja laenulepingu sõlmimise kohta, järgib neid ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kostja on apellatsioonkaebuses jäänud maakohtus esitatud väidete juurde, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, hageja ei ole tõendanud poolte kokkulepet laenu andmiseks.
10(13)
9.1.Kirjalikku ega kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingut esitatud asjaoludel sõlmitud ei ole. Hageja väitel sõlmiti see suuliselt. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Kostja on eitanud raha saamist laenuna ja leiab, et saadud raha oli kostja enda raha.
9.2.Hageja tugines laenulepingut tõendades sellele, et maksekorraldusel raha ülekandmiseks oli selgitusse märgitud „laen“. Riigikohtu praktikas on leitud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo 27.03.2008, nr 3-2-1-11-08, p 11). Seega on hageja täitnud oma tõendamiskoormuse ja kostja pidi tõendama, et vaidlusaluste maksetega tasuti kostja kontole tema enda raha.
10.Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, kas teised osanikud andsid nõusoleku laenu andmiseks. Maakohus leidis sisuliselt, et osanikud andsid nõusoleku kostjaga laenulepingu sõlmimiseks konkludentselt. Nimetatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi.
10.1.Maakohus tuvastas, et laenuleping sõlmiti hageja ja kostja vahel, kusjuures hageja oli nii kostja osanik kui juhatuse liige. Osaühingu juhatuse liikme ja osanike vahel tehingu tegemist reguleerib ÄS § 181 lg 3, mille kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Maakohus tuvastas, et vaidlusalusel ajavahemikul andis hageja kostjale laenu hagis märgitud väiksemate summadena, summade suurus kuude lõikes varieerus, kusjuures hageja andis kostjale laenu augustis 2018 5000 eurot, septembris 2018 (7000+1000+1000) 9000 eurot, novembris 2018 2000 eurot, juunis 2019 (1145+600+2500) 4245 eurot ja juulis 2019 6000 eurot.
10.2.ÄS § 181 lg-ga 3 seonduva kohtupraktika kohaselt (vt RTKTKo 26.04.2017, nr 3-2-1-26-17, p-d 9-14) piirab see norm juhatuse liikme esindusõigust eesmärgiga vältida tehingu tegemisel tekkida võivat huvide konflikti, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt võib juhatuse liige teha iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemiseks on andnud nõusoleku kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3).
10.3.Erandina ei ole osanike nõustumust juhatuse liikmega tehingu tegemiseks vaja juhul, kui tehing tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel (ÄS § 181 lg 3 teine lause). Ehk selleks, et tehing kehtiks osanike nõusolekuta (heakskiiduta), peavad olema täidetud ÄS § 181 lg 3 teises lauses sätestatud tingimused: tehing ei tohi väljuda osaühingu igapäevasest majandustegevusest ja peab olema tehtud turutingimustel.
11.Ringkonnakohus hindab esmalt, kas tehingu tegemiseks oli ÄS § 181 lg 3 järgi vajalik osanike nõusolek. Alles nõusoleku vajalikkuse järel tuleb hinnata, kas selline nõusolek oli olemas.
11.1.Hindamaks seda, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses või seda ületades ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes, saab mh arvestada kõnealuse tehingu iseloomu ja mahtu (RKTKo 13.04.2016, nr 3-2-1-9-16, p 36). Hageja andis kostjale väikestes summades laenu olukorras, kus ta oli maakohtu tuvastatu kohaselt kaasatud osanikuna põhjusel, et hageja investeeriks. Samuti tuvastas maakohus, et kostjal oli laenuvajadus vaidlusalusel perioodil.
11.2.Samuti saab juhinduda ÄS § 317 lg-st 1, mis sätestab aktsiaseltsi igapäevast majandustegevust ületavate tehingute avatud loetelu. Kuigi eelnimetatud säte reguleerib olukordi, millal aktsiaseltsi juhatusele on tehingute tegemiseks eelduslikult vaja nõukogu nõusolekut, saab
11(13)
selle normi abil sisustada ka ÄS § 181 lg 3 teist lauset ja hinnata, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks ja mida mitte. ÄS § 317 lg 1 p 6 kohaselt on aktsiaseltsi puhul vajalik nõukogu otsus juhul, kui aktsiaselts teeb tehingu, millega võetakse laene ja võlakohustusi, mis ületavad selleks majandusaastaks ettenähtud summa. Maakohus tuvastatu kohaselt olid kostja laenukohustused tema 2019. aasta majandusaasta aruande kohaselt 2018 lõpul 54 987 eurot ja kasvasid 2019. aasta lõpuks 131 032 euroni; tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise osalusega eraisikust omanike ning nende valitseva või olulise mõju all olevate ettevõtjate ees oli osaühingul 31.12.2018 seisuga kohustusi 32 287 eurot ning 31.12.2019 seisuga juba 105 972 eurot. Nimetatut arvestades ei väljunud kostja poolt hagis märgitud laen, mis moodustas 2018. aastal 16 000 eurot ja 2019. aastal 10 245 eurot, hageja igapäevase majandustegevuse raamidest.
11.3.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tugines üllatuslikult kostja majandusaasta aruandele. Kostja 2019. aasta majandusaasta aruande esitas hageja hagi tagamise taotluse lisana. Samas uuris kohus seda tõendit menetlusosalistega istungil (23.03.2021 kohtu eelistungi protokoll, I kd, tl 76-80, ajamärge 00:40:51) ja küsitles kostjat sellest nähtuvate asjaolude kohta. Seega ei saanud sellele tuginemine olla kostjale üllatuslik.
11.4.Hindamaks seda, kas TsÜS § 131 lg 1 järgi võib laenulepingu sõlmimine olla kostja jaoks kahjulik tehing, tuleb võrrelda seda, kas laenuleping vastab selle sõlmimise ajal kehtinud turutingimustele. Juhatuse liikme kui osaühingu esindaja kohustuste rikkumist hinnates tuleb sellises olukorras lähtuda ärilise kaalutluse reeglist (RKTKo 24.11.2015, nr 3-2-1-129-15, p 17). Laenu anti intressita ja sellel puudusid tagatised. Seega oli laenuleping eelduslikult sõlmitud kostja jaoks turutingimustest soodsamatel tingimustel.
12.Kokkuvõttes ei olnud laenulepingu sõlmimine selline tehing, mille tegemiseks oleks juhatuse liige pidanud saama osanike nõusoleku. Seetõttu puudub vajadus hinnata, kas selline nõusolek oli olemas. Isegi kui nõusolekut oleks olnud vaja, nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, et osanikud on vaidlusaluse nõusoleku konkludentselt andnud.
13.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on tõendeid, sh poolte vande all antud seletusi ja tunnistajate ütlusi ebaõigesti hinnanud.
13.1.Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millise tõendi hindamata jätmine oleks andnud põhjust teha asjas teistsugune lahend. Selles konkreetselt nimetatud C vande alla antud seletusi ja tunnistajate ütlusi on maakohus kohaselt analüüsinud ja hinnanud, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ja ei korda. Asjaolu, et kostjal oli 2019. aastal laenuvajadus, on maakohus õigesti tuvastanud. Seetõttu ei arvestanud maakohus apellatsioonkaebuses viidatud tunnistaja Y ütlustega, mille kohaselt kostjal pärast käibe tekkimist laenuvõtmise vajadus puudus, sest need ütlused ongi teiste tõenditega ümber lükatud.
13.2.Maakohus on vastuoluliste tõendite puhul viidanud ka sellele, millised kostja seadusliku esindaja vande all antud seletused või tunnistaja ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Samuti on maakohus põhjendanud, milliste tõenditega ta sellisel juhul arvestab. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei arvesta C ja L ütlustega sularaha üleandmise kohta hagejale ja miks ei saa kassaprogrammi väljavõtte alusel tuvastada kostja väidetud asjaolusid sularaha olemasolu kohta. Sellega seoses ei leidnud tuvastamist ka kostja väidetud „skeem“, mille kohaselt võttis hageja kostja sularaha ja kandis selle kostjale laenuna. Apellatsioonkaebuse väited sularaha
12(13)
ühisest lugemisest ja selle edasise kasutamise kohta otsuste tegemisest ei võimalda maakohtu järeldusi vaidluse lahendamisel ümber hinnata.
13.3.Vaidluse lahendamisel ei oma määravat tähendust ka asjaolu, kellele laenud tagasi maksti. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale laenu tagastanud. Maakohtu sedastused kassaraha üleandmise raamatupidamisliku korra kohta kajastavad maakohtu siseveendumuse kujunemist ega ole määravad asja lahendamisel.
13.4.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vallanud/kasutanud kassat ja ei teinud sularahatehinguid kostja nimel ainult C. Apellant seostab seda juhatuse liikme hoolsuskohustusega (ÄS § 187 lg 1 mõttes). Samuti heidab kostja ette, et kohus ei ole analüüsinud hageja kui juhatuse liikme rolli ja vastutust sularaha käitlemise eest.
13.5.Kuna maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu, ei olnud võimalik rahuldada kostja tasaarvestuse aluseks olevat nõuet. Maakohus leidis õigesti, et sellise nõude olemasolu ei saa olla laenulepingu sõlmimise tõttu õiguslikult võimalik. Seetõttu ei pidanud maakohus analüüsima hageja kui kostja juhatuse liikme vastutuse küsimust.
13.6.Põhjendamatud on kostja väited hagejal laenamiseks vajaliku raha puudumise kohta. Apellant tugineb seejuures tuludeklaratsioonile ja leiab, et selles kajastatud andmed ühtivad hageja konto väljavõttelt nähtuvate andmetega töötasu väljamaksete kohta. Seejuures jätab kostja aga tähelepanuta maakohtu tuvastatud asjaolu, et hagejal oli sissetuleku allikaid, mida deklaratsiooni andmed ei kajastanud, nagu äriühingutele ja eraisikutele antud laenude tagasimaksed. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud selliste tagasimaksete puudumist ja nende arvelt laenu andmise võimatust.
14.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude kindlaksmääramiseks. Seetõttu jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks määramata ja kostjalt välja mõistmata. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.