Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.02.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-8658
Kohtuasi
X ja Y hagi IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit (mõlemad ühendatud Gulff OÜ-ga) vastu leppetrahvi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.10.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2751,90 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad Y (isikukood XXXXXXXXXXX) ja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann Kostja Gulff OÜ (registrikood 14830277; IZI TRADE OÜ (registrikood 11970523, kustutatud) ja OÜ Izi Credit (registrikood 12805482, kustutatud) õigusjärglane)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 28.10.2021 otsuse resolutsiooni selliselt, et leppetrahv 2500 eurot ja viivis leppetrahvilt, ning menetluskulude hüvitis kokku 2567 eurot (riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 2292 eurot) ja viivis menetluskulude hüvitiselt mõistetakse Y ja X kasuks välja solidaarselt.
2.Jätta Harju Maakohtu 28.10.2021 otsus ülejäänud osas muutmata.
3.2.Välja mõista IZI TRADE OÜ-lt ja OÜ-lt Izi Credit solidaarselt Y ja X kasuks solidaarselt leppetrahv 2500 eurot ning hagi esitamise ajaks (s.o 12.06.2020) sissenõutavaks muutunud viivis 51,90 eurot.
3.3.Välja mõista IZI TRADE OÜ-lt ja OÜ-lt Izi Credit solidaarselt Y ja X kasuks solidaarselt hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis
2-20-8658
tasumata põhinõudelt 2500 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.06.2020 kuni põhinõude 2500 eurot täieliku tasumiseni.
3.4.Jätta IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit maakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda ning Y ja X maakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Izi TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit kanda.
3.5.Välja mõista IZI TRADE OÜ-lt ja OÜ-lt Izi Credit solidaarselt Y ja X kasuks solidaarselt menetluskuludena riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 2292 eurot. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb IZI TRADE OÜ-l ja OÜ-l Izi Credit solidaarselt tasuda Y ja X kasuks solidaarselt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
3.6.IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit menetluskulude suurust kohus kindlaks ei määra. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Gulff OÜ kanda. Määrata Y ja X hüvitatavate ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 859,20 eurot ning mõista nimetatud summa Gulff OÜ-lt Y ja X kasuks solidaarselt välja. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb Gulff OÜ-l tasuda Y ja X kasuks solidaarselt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Jätta Y ja X 08.02.2024 esitatud taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X ja Y (hagejad) esitasid 12.06.2020 Harju Maakohtule IZI TRADE OÜ (kostja I) vastu hagi, milles palusid kostjalt I välja mõista põhivõla 2500 eurot, alates 10.03.2020 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 51,90 eurot ja alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hagejad palusid jätta menetluskulud kostja I kanda.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hagejad kui ostjad kostjaga I kui müüjaga 21.03.2019 lepingu, mille alusel kohustus kostja I ehitama Viimsi vallas XXX asuvale korteriomanditeks jagatud kinnistule hooned. Samuti sõlmiti korteriomandi võlaõiguslik
2-20-8658 müügileping (müügileping). Müügilepingu p 3.8 järgi kohustus kostja I hankima ridaelamule ja lepingu esemeks olevale korteriomandile registriosa nr-ga XXXXXXXX (korter) kasutusloa ning abihoonele kasutusloa/kasutusteatise hiljemalt 31.01.2020. Hagejad sõlmisid kostjaga I 11.09.2019 asjaõiguslepingu korteri omandi üleandmiseks (asjaõigusleping). Pooled leppisid asjaõiguslepingu p-s 4.4 kokku, et erinevalt müügilepingus kokkulepitust kohustub kostja I hankima ridaelamule ja korterile kasutusloa ning abihoonele kasutusloa/kasutusteatise hiljemalt 01.02.2020. Nii müügi- kui ka asjaõiguslepingu viidatud punktide järgi kohustus kostja I tasuma leppetrahvi 2500 eurot juhul, kui ta ei ole ridaelamule, abihoonele ja korterile kasutusluba/kasutusteatist saanud hiljemalt kokkulepitud tähtpäevaks, seejuures ei vabane kostja I kasutusloa/kasutusteatise hankimise kohustusest. Ühtlasi andsid hagejad asjaõiguslepingu p-s 4.4 kostjale I kasutusloa/kasutusteatise hankimiseks vajalikud nõusolekud ja volitused.
1.2.Kostja I ei saanud kasutusluba kokkulepitud tähtpäevaks. Hagejad pöördusid 05.03.2020 selgituste saamiseks kostja I poole, viidates ühtlasi leppetrahvi nõudmise kavatsusele. Hagejad nõudsid 09.03.2020 leppetrahvi 2500 eurot tasumist asjaõiguslepingu p 4.4 rikkumise tõttu. Kostja I keeldus 11.03.2020 leppetrahvi tasumisest. Hagejad esitasid 27.03.2020 uuesti leppetrahvi nõude. Kasutusluba väljastati 02.04.2020.
1.3.Kostja I väited, mille kohaselt ta ei viivitanud omapoolsete toimingutega kasutusloa taotlemisel, ning et vald esitas ettenägematuid lisanõudeid radooniuuringu ja korteriomanike teenuslepingute saamiseks, on asjakohatud ja tõendamata. Pooled leppisid kokku leppetrahvis kasutusloa õigeaegse hankimise kohustuse tagamiseks. Kasutusloast nähtub, et kostja I lisas kasutusloale erinevaid dokumente alles alates 2020. a märtsist. Radoonisisaldusega seotud nõuded on kehtestatud ehitusseadustiku (EhS) § 11 lg 4 alusel ja sättes viidatud rakendusakt kehtis juba enne müügilepingu sõlmimist. Samuti viitas kostja I radooniuuringu tegemisele enne vallapoolse nõude esitamist. Kasutusloast ei nähtu ka vee- ja kanalisatsiooni, võrguteenuse ja jäätmete äraveoteenuse lepingute esitamist, mis võiks olla seotud valla väidetavalt ootamatute nõuetega. Isegi kui vald esitas nõudmisi, pidi see kostjale I kui kinnisvaraarendajale olema ettenähtav. Hagejatel ei olnud kohustust sõlmida veelepingut. Hagejad andsid müügilepingu p-s 3.10 kostjale I volituse kasutusloa/kasutusteatise saamiseks vajalike tarbimislepingute sõlmimiseks. Kostja I pöördus hagejate poole veelepingu saamiseks alles 09.03.2020 ja hagejad saatsid lepingu juba 10.03.2020.
1.4.Kostja I ei heastanud elupuuheki istutamisega rikkumist. Kostjale I kui arendajale tulenes elupuuheki istutamise kohustus ehitusprojektist.
1.5.Hagejad nõuavad kostjalt I leppetrahvi maksmise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Kuivõrd hagejad esitasid leppetrahvi nõude 09.03.2020, siis arvestavad nad viivist alates 10.03.2020. Kostja I vastuväited
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
2.1.Vastuse kohaselt ei ole kostja I oma kohustust rikkunud ja igal juhul on kohustuse rikkumine vabandatav. Alternatiivselt taotleb kostja I leppetrahvi vähendamist. Kostja I esitas 09.01.2020 Viimsi vallale kasutusloa taotluse koos kõikide vajalike dokumentidega, sh radooniuuringu ja teenuslepingud. Kasutusloa menetlus kestab tavaliselt kõige rohkem 30 päeva alates taotluse esitamisest. Viimsi vald ei teinud ühtegi märkust ehitise tehnilise seisukorra ega projektiga ettenähtud tingimustele mittevastavuse kohta. Samas esitas vald
2-20-8658 ettenägematuid lisanõudeid. Vald nõudis uue radooniuuringu tegemist ja teenuslepingute esitamist, mis oleksid sõlmitud korteriomanike ja teenusepakkujate vahel. Ainuüksi täiendava radooniuuringu tegemine võttis aega rohkem kui üks kuu. Uute teenuslepingute hankimine osutus problemaatiliseks, sest hagejatel jäi veeleping sõlmimata. Hagejatel oli asjaõiguslepingu p 4.4 järgi kasutusloa saamisele kaasaaitamise kohustus. Kostja I juhtis teenuslepingutega seonduvale tähelepanu ka 02.12.2019 e-kirjas. Hagejad sõlmisid veelepingu alles 10.03.2020. Hagejatele ei tekkinud kasutusloa saamise viibimise tõttu kahju. Samuti heastas kostja I viivituse, sest pakkus hagejatele elupuuheki istutamist, millest hagejad ei keeldunud. Elupuuheki istutamise maksumus koos tööga oli ca 500 eurot.
2.2.Hagejad on leppetrahvi nõudmise õiguse minetanud, sest nad ei teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Hagejatele sai 2020. a veebruari alguses teatavaks, et kasutusluba ei ole kokkulepitud tähtpäevaks väljastatud, seda muu hulgas täiendavate radooniuuringute tegemise vajalikkuse tõttu. Menetluse edasine käik ja kostja II vastuväited
3.Hagejad palusid 12.01.2021 kaasata menetlusse OÜ Izi Credit (kostja II), kellele kostja I andis üle osa oma varast. Jagunemine kanti kostja I registrikaardile 05.11.2020. Hagejad täpsustasid oma haginõuet selliselt, et palusid mõista kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja põhivõla 2500 eurot, alates 10.03.2020 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 51,90 eurot ja alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hagejad palusid jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
4.Maakohus rahuldas 18.01.2021 määrusega hagejate taotluse kostja II menetlusse kaasamiseks.
5.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Vastuse kohaselt puuduvad kostjal II kohustused hagejate ees, kuna hagejatega sõlmis lepingu kostja I.
6.Maakohus rahuldas 16.02.2021 tagaseljaotsusega hagi täies ulatuses kostja I osas.
7.Kostja I esitas 26.02.2021 kaja ja taotluse tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks.
8.Maakohus rahuldas 16.03.2021 määrusega kostja I taotluse täitemenetluse peatamiseks ning 14.05.2021 määrusega kaja ja taastas asja menetluse. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Maakohus rahuldas 28.10.2021 otsusega hagi ning mõistis kostjatelt I ja II (koos kostjad) solidaarselt hagejate kasuks välja leppetrahvi 2500 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 51,90 eurot ja alates 13.06.2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja määras kindlaks hagejatele hüvitatavate menetluskulude suuruse.
9.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hagejad sõlmisid 21.03.2019 kostjaga I lepingu, mille alusel kohustus kostja I müüjana Viimsi vallas XXX asuvale korteriomanditeks jagatud kinnistule ehitama hooned, ning korteri võlaõigusliku müügilepingu. Müügilepingu p 3.8 alusel kohustus kostja I
2-20-8658
-
-
hankima kasutusloa hiljemalt 31.01.2020 ja selle kohustuse rikkumisel maksma leppetrahvi 2500 eurot; hagejad sõlmisid 11.09.2019 kostjaga I lepingu, millega anti hagejatele üle korteri omand. Asjaõiguslepingu p 4.4 alusel kohustus kostja I hankima kasutusloa hiljemalt 01.02.2020 ja selle kohustuse rikkumisel maksma leppetrahvi 2500 eurot; kasutusluba väljastati 02.04.2020; kostjad ei maksnud hagejatele leppetrahvi; kostja I jagunes ja selle käigus läks osa varast üle kostjale II.
9.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled müügilepingu VÕS § 208 lg 1 tähenduses ja leppisid ühtlasi kokku leppetrahvis VÕS § 158 lg 1 mõttes. Hagejatel on VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda leppetrahvi, sest kostja I ei täitnud kohustust saada kasutusluba hiljemalt 01.02.2020. Kostja I vastutab rikkumise eest (VÕS § 103). Kohtu ette toodud tõenditest ei nähtu, et kostja I oleks kohustanud korteriomanikke, sh hagejaid vee-ettevõtjaga lepingu sõlmimiseks. Sellist järeldust ei ole võimalik teha ka kostja I 02.12.2019 korteriomanikele saadetud e-kirjast, millest nähtub, et AS Viimsi Vesi osutatud teenuse tarbijaks on korteriühistu. Kostja I väide, et ta kohustas korteriomanikke sõlmima eraldi veelepingud, ei ole ka eluliselt usutav, sest kostja I sõnul oli valla sellekohane nõue ootamatu. Ehitisregistrisse tehti juba 16.01.2020 märkus, et sõlmida tuleb teenuslepingud, kuid kostja I palus alles 09.03.2020 hagejatel saata AS Viimsi Vesi ja hagejate vahel sõlmitud veeleping. Hagejad vastasid 10.03.2020, et tegid avalduse ja ootavad vee-ettevõtja vastust. Hagejad saatsid hiljem samal päeval e-kirja, mille kohaselt leping on saadud ja edastatakse. Seega ei viivitanud hagejad veelepingu sõlmimise ja esitamisega. Kuigi teised korteriomanikud sõlmisid vee-ettevõtjaga teenuslepingud varem, siis vallale edastati need 11.03.2020. Lisaks tõid kostjad välja, et kasutusloa saamine viibis täiendava radooniuuringu tegemise vajalikkuse tõttu. Kostjad märkisid, et tavaliselt kestab kasutusloa menetlus kõige rohkem 30 päeva alates taotluse esitamisest, kuid kasutusloa taotlus võeti menetlusse 10.01.2020 ja kokkulepitud kasutusloa saamise tähtpäev oli juba 01.02.2020. Viivitused kasutusloa saamisel on kostja I kui arendaja enda risk. Kasutusloa taotlemise viimasele hetkele jätmine ei olnud mõistlik. Arvestades, et kasutusloa pidi saama hiljemalt 01.02.2020 ja hagejad esitasid kostjale I leppetrahvi nõude 09.03.2020, siis teatasid hagejad leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2).
9.3.Praegustel asjaoludel puudub alus VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamiseks. Vald esitas 27.01.2020 nõude radooniuuringu tegemiseks ja kostja I tegi selle 2020. a veebruarikuu jooksul ehk esimesel võimalusel, kuid pidi samas ehitusvaldkonnas tegutseva äriühinguna olema teadlik riskist, et vajalike dokumentide saamine võib viibida. Asjaolu, et kostja I väitel kestab tavaliselt kasutusloa menetlus kõige rohkem 30 päeva, ei tähenda, et see ei võiks kesta kauem. Arvestades muu hulgas korteri müügihinda 224 960 eurot, ei ole kokkulepitud leppetrahvi suurus 2500 eurot ebamõistlik. Kostja I ei püüdnud elupuuheki istutamisega heastada kasutusloa saamisest tingitud viivitust, vaid täitis tal lasuvat haljastuse rajamise kohustust, mille osas esitas kostja I 06.03.2020 vallale garantiikirja haljastuse taastamiseks hiljemalt 30.06.2020.
9.4.Hagejatel on VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel õigus nõuda viivist leppetrahvi maksmise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu.
2-20-8658
9.5.Kostja II vastutab äriseadustiku (ÄS) § 447 lg 1 (maakohtu otsuses ekslikult § 477 lg 1) järgi kostjaga I solidaarselt leppetrahvi ja viivise maksmise kohustuse täitmise eest.
9.6.Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Hagejate põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on riigilõiv 275 eurot ja lepingulise esindaja tasu 2292 eurot, mis tuleb kostjatelt hagejate kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus
10.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagejate hagi rahuldamata või hagejate nõude põhjendatuks pidamise korral vähendada leppetrahvi mõistliku ulatuseni. Kostjad palusid jätta menetluskulud hagejate kanda.
10.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et korteriomanikel, sh hagejatel ei olnud kohustust sõlmida vee-ettevõtjaga lepingud. Hagejad rikkusid asjaõiguslepingu p-st 4.4 tulenevat kasutusloa saamisele kaasaaitamise kohustust. Kostja I viitas korteriomanikele 02.12.2019 esitatud teates, et korteriühistu juhtimine tuleks anda üle uutele korteriomanikele, korteriühistul on sõlmitud teenuslepingud ning korteriühistu peaks leidma isiku, kes hakkab koguma andmeid tarbitud teenuste kohta ja väljastama arveid igale korteriühistu liikmele. Hagejad ei võtnud korteriühistu juhtimist üle ning pärast seda, kui juhatus sai 09.01.2020 vahetatud, ei saanud korteriomanikud vee-ettevõtjaga edasi arveldada, kuna viimane nõudis, et iga korteriomanikuga oleksid sõlmitud eraldi teenuslepingud. Kõik korteriomanikud olid korteriühistu juhatuse liikmed ja teadsid, et vee-ettevõtjaga tuleb sõlmida eraldi teenuslepingud. Asjaolu, et kõik teised korteriühistu juhatuse liikmed sõlmisid teenuslepingud vee-ettevõtjaga varem, tõendab, et ka hagejad olid teenuslepingu sõlmimise kohustusest teadlikud vähemalt alates juhatusse astumise hetkest.
10.2.Maakohus leidis põhjendamatult, et kasutusloa saamine viibis kostja I tõttu. Kostja I tegi kõik endast oleneva, et Viimsi valla välja toodud puudused võimalikult kiiresti kõrvaldada. Nii kostja I kui ka AS Viimsi Vesi informeerisid hagejaid teenuslepingu sõlmimise vajalikkusest. Hagejatele saadeti 09.03.2020 korduv meeldetuletus. Maakohus jättis ka arvestamata, et ehitisregistri süsteemi kohaselt tuleb puudused likvideerida ühekorraga. Kostjal I tuli lisaks veelepingute hankimisele teha täiendav radooniuuring, mis kestis 11.02.2020 kuni 04.03.2020.
10.3.Maakohus on kostjale I põhjendamatult ette heitnud kasutusloa taotlemise viimasele hetkele jätmist. Kostja I andis korteri hagejatele üle 2019. a septembri keskpaigas, misjärel tegeles kuni aasta lõpuni kasutusloa saamiseks vajalike dokumentide kogumisega ja uue aasta alguses esitas kasutusloa taotluse Viimsi vallale. Seega tegutses kostja I kiiresti ja järjepidevalt.
10.4.Maakohus leidis ebaõigesti, et leppetrahvi vähendamise aluseid ei esine. Asjakohatu on maakohtu hinnang, kui suure osa moodustas leppetrahv kogu korteri maksumusest. Arvestada oleks tulnud, et kostja I esitas kasutusloa taotluse õigeaegselt ja kõrvaldas operatiivselt puudusi. Lisaks istutas kostja I hagejatele elupuuheki, mille väärtus on 500 eurot. Vastustajate seisukoht
11.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2-20-8658 Menetluse edasine käik
12.Kostjad I ja II kustutati äriregistrist 07.10.2022 ühinemise tõttu Gulff OÜ-ga. Ringkonnakohus lubas 17.07.2023 määrusega TsMS § 209 lg 1 alusel kostjana menetlusse astuda Gulff OÜ-l (kostja) kostjate I ja II üldõigusjärglasena.
13.Hagejad esitasid 08.02.2024 taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks TsMS § 445 lg-le 1 tuginedes. Taotluse kohaselt tasus kostja I 15.03.2021 Rahandusministeeriumi arvelduskontole tagatise 2000 eurot käesolevas asjas 16.02.2021 tehtud tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks. Hagejad paluvad määrata, et tagatisena tasutud 2000 eurot tuleb otsuse jõustumisel kanda kohtuotsuse täitmiseks hageja Y arvelduskontole.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel sisulises osas muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb siiski täiendada selliselt, et põhivõlg 2500 eurot ja viivis põhivõlalt ning menetluskulude hüvitis kokku 2567 eurot ja viivis menetluskulude hüvitiselt mõistetakse välja hagejate kasuks solidaarselt. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kostja kanda.
15.Maakohus tuvastas, et kostja I kohustus hagejatega sõlmitud lepingu esemeks olevale korterile ja lepingus viidatud hoonetele hankima kasutusloa hiljemalt 01.02.2020, kuid selleks tähtpäevaks kasutusluba ei saadud. Kostjad ei ole nimetatud asjaolu tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kostjad on seetõttu kohustatud maksma hagejatele leppetrahvi ning kui jah, siis kas maakohus oleks pidanud hagejate nõutud leppetrahvi vähendama.
16.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimise eeldused on täidetud, sh ei ole hagejad leppetrahvi nõudmise õigust VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud, ning kostjate nõue leppetrahvi vähendamiseks ei ole põhjendatud. Maakohus ei eksinud ka, kui leidis, et kuivõrd kostja I jagunes eraldumise teel, andes osa oma varast üle kostjale II, siis vastutab kostja II enne jagunemist tekkinud kostja I kohustuste eest ÄS § 447 lg 1 järgi solidaarselt. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Kolleegium märgib vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele kostjal I vastutuse puudumise ja leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse kohta järgmist.
17.Kolleegium ei nõustu kostjate etteheitega, nagu oleks maakohus jätnud asja lahendamisel kostjate väidete ja tõenditega arvestamata. Maakohus on otsuses käsitlenud kostjate välja toodud asjaolusid ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Sellest, et kostjad ei nõustu maakohtu tõenditele antud hinnanguga, ei saa iseenesest järeldada TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude rikkumist. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.
18.Maakohus leidis õigesti, et kasutusloa õigeaegse hankimise kohustuse rikkumine ei tulenenud hagejatest.
18.1.VÕS § 101 lg 3 järgi ei võiks hagejad leppetrahvi nõuda, kui nende käitumine põhjustas lepingu rikkumise ning tõi kaasa leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimise. Tulenevalt
2-20-8658 TsMS § 230 lg 1 I lausest peab seda, et rikkumise põhjustas leppetrahvi nõudva poole enda tegevus, tõendama sellele tuginev lepingupool, s.o praegusel juhul kostjad. Kostjate väitel viibis kasutusloa kokkulepitud tähtpäevaks (01.02.2020) saamine seetõttu, et Viimsi vald nõudis teenuslepingute esitamist, mis oleksid sõlmitud uute korteriomanike ja teenusepakkujate vahel, kuid hagejad sõlmisid veelepingu vee-ettevõtjaga AS Viimsi Vesi alles 10.03.2020. Kostjate arvates rikkusid hagejad sellega asjaõiguslepingu p-st 4.4 tulenevat kohustust igati kaasa aidata kasutusloa saamisele.
18.2.Maakohus ei eksinud TsMS §-s 232 sätestatud tõendite hindamise reeglite vastu, kui asus seisukohale, et kohtu ette toodud tõenditest ei nähtu, et kostja I oleks kohustanud hagejaid ise sõlmima vee-ettevõtjaga veeleping. Hagejate väitel ei nõutud neilt veelepingu sõlmimist enne, kui seda tegi kostja I 09.03.2020. Asjas esitatud tõendid ei toeta apellatsioonkaebuse väidet, et 09.03.2020 saadeti hagejatele korduv meeldetuletus. Esimene tõend selle kohta, et kostja I palus hagejatel saata veeettevõtjaga sõlmitud veeleping, on kostja I 09.03.2020 e-kiri (I kd, tl-d 64–65). Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad sõlmisid veelepingu 10.03.2020, s.o järgmisel päeval. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt viitas kostja I hagejatele ja teistele korteriomanikele 02.12.2019 saadetud teates (I kd, tl 63), et korteriühistu juhtimine tuleb üle anda uutele korteriomanikele ning et korteriomanikel tuleb leida isik, kes hakkab koguma andmeid tarbitud teenuste kohta ja väljastama arveid igale korteriühistu liikmele. Sellest teatest ei ole võimalik järeldada, et kostja I oleks hagejate poole pöördunud korraldusega, et hagejad sõlmiksid vee-ettevõtjaga ise veelepingu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viidatud e-kirjast nähtub, et teenuse tarbijaks AS Viimsi Vesi ees on korteriühistu. Ka ainuüksi asjaolust, et teised korteriomanikud sõlmisid vee-ettevõtjaga veelepingud 2020. a jaanuaris ja veebruaris (I kd, tl-d 210–221), ei saa järeldada, et hagejatel oli kohustus vee-ettevõtjaga veeleping ise sõlmida ja et nad oleksid sellest kohustusest olnud teadlikud alates 2020. a jaanuari algusest. Kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et lisaks informeeris hagejaid veelepingu sõlmimise vajalikkusest AS Viimsi Vesi, ei saa arvestada ja see on ka tõendamata. Maakohtus ei ole kostjad sellele tuginenud, mistõttu on tegemist uue väitega. Kuna kostjad ei ole põhjendanud, miks nad ei saanud sellele varem tugineda, ning praegu ei esine selliseid asjaolusid, mis õigustaks uue väitega arvestamist apellatsioonimenetluses, siis on ringkonnakohtul alus jätta see tähelepanuta (TsMS § 652 lg-d 3 ja 4). Samuti on kostjate väide, et hagejaid teavitas veelepingu sõlmimise tarvilikkusest ka vee-ettevõtja, üldsõnaline ja selle kohta ei ole esitatud menetluses tõendeid. Seega on praeguse tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja I teavitanud hagejaid veeettevõtjaga veelepingu sõlmimise vajalikkusest esmakordselt 09.03.2020 e-kirjas. Ehitisregistrisse tehti juba 16.01.2020 märkus, et sõlmida tuleb teenuslepingud (I kd, tl 209). Samas kui hagejate ja vee-ettevõtja vahelise veelepingu sõlmimata jätmine oli kasutusloa andmist takistav asjaolu, pidanuks kostja I sellest hagejaid esimesel võimalusel teavitama.
18.3.Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu ka, et kui hagejad oleksid veeettevõtjaga veelepingu varem sõlminud, siis oleks kostja I saanud kasutusloa kokkulepitud tähtpäevaks, s.o 01.02.2020. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tuli lisaks veelepingute sõlmimisele kasutusloa saamiseks kostjal I teha täiendav radooniuuring. Väite, et ehitisregistri süsteemi kohaselt tuleb puudused kõrvaldada ühekorraga, esitasid kostjad esmakordselt apellatsioonkaebuses. See asjaolu aga ka ei mõjuta asja lahendust, sest kostjad tõid ise välja, et radooniuuring kestis kuni 04.03.2020, mistõttu oleks kasutusluba jäänud tähtaegselt saamata ka üksnes radooniuuringu kohta tehtud märkuse korral.
2-20-8658
18.4.Neil põhjendustel ei välista hagejate leppetrahvi nõuet VÕS § 101 lg 3, sest kasutusloa tähtaegselt saamata jäämist ei ole põhjustanud hagejate tegu või hagejatest tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot nad kannavad.
19.Maakohus ei eksinud ka, kui leidis, et kohustuse rikkumise tõid kaasa kostja I mõjuulatuses olevad asjaolud.
19.1.Leppetrahvi nõudmine on välistatud juhul, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 160). Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu, st asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt oodata (VÕS § 103 lg 2). Kostjate viited kostja I hoolsale käitumisele on asjakohatud, sest kostja I vastutuse hindamisel ei oma tähtsust kostja I süü olemasolu. Kuigi vabandatavuse asemel võivad pooled kokku leppida ka teistes vastutuse standardites, siis ei ole asjas esile toodud, et pooled oleksid kokku leppinud, et leppetrahvi võib nõuda ainult siis, kui kostja I rikub oma kohustust süüliselt (VÕS § 104).
19.2.Iseenesest võib avaliku võimu ootamatu tegevus tähendada seda, et kasutusluba jääb kokkulepitud tähtpäevaks saamata kohustatud isikust olenematutel põhjustel, kuid praeguses asjas ei ole kostjad toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust teha sellist järeldust. Viimsi valla kasutusloa taotluse kohta tehtud märkused, et esitada tuleb radoonitaseme mõõtmise protokoll ja teenuslepingud, ei ole selliseks erakorraliseks asjaoluks, mis annaks aluse arvata, et kostja I ei täitnud oma lepingulist kohustust tähtaegselt väljaspool tema mõjuulatust olevatel põhjustel. Kasutusloa andja poolt kasutusloa taotluses puuduste tuvastamine ja nende kõrvaldamiseks tähtaja andmine kuulub kostja I enda vastutussfääri. Tegemist ei ole asjaoluga, mida kostja I ei saanud objektiivselt mõjutada. Ka see, et kostja I väitel ei ole selliseid märkuseid varem tehtud, ei anna alust pidada märkuste esitamist vääramatu jõu asjaoluks. Kostja I kinnisvaraarendajana pidi piisava hoolikusega ette valmistama kasutusloa taotluse esitamist ja hindama lepingu sõlmimisel lepingus fikseeritava kasutusloa saamise tähtaja realistlikkust.
19.3.Siinjuures ei nõustu kostjad apellatsioonkaebuses maakohtu hinnanguga, et kostja I jättis kasutusloa taotlemise viimasele hetkele. Kolleegiumil ei ole asjas esitatud väiteid ja tõendeid arvestades alust asuda teistsugusele seisukohale. Kostja I tõi esile, et ta esitas kasutusloa taotluse vallale 09.01.2020 ja kasutusloa taotlus võeti menetlusse 10.01.2020 (I kd, tl 106). Arvestades, et asjaõiguslepingu p 4.4 järgi kohustus kostja I kasutusloa saama hiljemalt 01.02.2020 (I kd, tl 25 pöördel) ja seda, et kostja I enda väitel võtab kasutusloa menetlemine tavaliselt aega 30 päeva alates taotluse esitamisest vallale, siis on maakohtu hinnang põhjendatud.
20.Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kostjad ei toonud kohtu ette ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada.
20.1.VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kui leppetrahvi vähendamist taotleb kohtult kostja, on tema kohustus tõendada, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne (vt ka RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 19).
2-20-8658
20.2.Kolleegium ei nõustu kostjate käsitlusega, et leppetrahv kuuluks täies ulatuses tasumisele üksnes siis, kui kostja I oleks jätnud kasutusloa hankimise kohustuse täitmata, kuid kostja I esitas kasutusloa taotluse õigeaegselt ja kõrvaldas operatiivselt puudusi. Pooled ei ole kokku leppinud, et kui kohustus hiljem täidetakse, siis lõpeb leppetrahvi nõudeõigus. Poolte vahel sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingus oli kokku lepitud kasutusloa hankimise kui kohustuse täitmise tähtaeg ja leppetrahv selle tähtaja mittejärgimise puhuks (I kd, tl-d 9 pöördel, 25 pöördel ja 26). Leppetrahvi nõue tekkis seega kohustuse rikkumisest ning see ei sõltu sellest, et kasutusluba hiljem saadi. Maakohus arvestas sellega (vt maakohtu otsuse p-d 25 ja 30), et kostja I leppis hagejatega sõlmitud lepingus kokku kasutusloa saamise hiljemalt 01.02.2020 ning et kostja I esitatud kasutusloa taotlus võeti menetlusse 10.01.2020, s.o enne seda (I kd, tl 106). Samuti arvestas maakohus, et vald esitas 27.01.2020 nõude teostada täiendav radooniuuring (I kd, tl 107) ning et kostja I väitel tegi ta nimetatud uuringu 2020. a veebruari jooksul ehk esimesel võimalusel. Maakohus võttis aga põhjendatult arvesse, et samal ajal pidi kostja I kui ehitusvaldkonnas tegutsev äriühing arvestama riskiga, et vajalike dokumentide saamine võib viibida. Asjaolu, et kostja I väitel kestab enamasti kasutusloa menetlus kõige rohkem 30 päeva, ei tähenda, et menetlus ei võiks kesta kauem. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et juba 16.01.2020 tehti märkus selle kohta, et kõikidel ridaelamuboksidel peavad olema sõlmitud teenuslepingud (I kd, tl 209), kuid kohtu ette toodud tõenditest nähtuvalt teavitas kostja I hagejaid vee-ettevõtjaga veelepingu sõlmimise vajalikkusest esmakordselt alles 09.03.2020 (I kd, tl-d 64–65). Seega andis maakohus hinnangu kostjate välja toodud asjaoludele, kuid leidis, et kostjate väited ei anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et poolte huve kaaludes ei ole praegusel juhul alust järeldada, et kokkulepitud leppetrahv (2500 eurot) oleks rikkumisega võrreldes ilmselt ebaproportsionaalne või muul põhjusel ebamõistlik. Kolleegium märgib, et leppetrahvi suuruse hindamisel tuleb arvestada ka hagejate huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. Leppetrahvi n-ö surve- ja tagatisfunktsiooni arvesse võttes ei ole kokkulepitud leppetrahv ebamõistlikult suur. Praegusel juhul pidi leppetrahv tagama kasutusloa hankimise kohustuse täitmist. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid müügilepingu p-s 3.8 ja asjaõiguslepingu p-s 4.4 kokku, et kostja I ei vabane kasutusloa hankimise kohustuse täitmisest ka olukorras, kus kostja I ei saa kasutusluba kokkulepitud tähtpäevaks ja kohustub seetõttu tasuma leppetrahvi (I kd, tl-d 9 pöördel ja 26). Kasutusluba tõendab, et valminud ehitis vastab ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada ettenähtud otstarbel (EhS § 50 lg 1). Seejuures kontrollitakse kasutusloa andmisel muu hulgas, kas ehitis on ohutu (EhS § 8, § 11 lg 1). Hagejatel oli õigustatud huvi saada kasutusluba kokkulepitud tähtpäevaks, sest kui ehitist kasutatakse kasutusloata, võib ilmneda, et ehitis ei vasta nõuetele, sh et selle kasutamine ei ole ohutu. Arvestades leppetrahviga tagatud kasutusloa hankimise kohustuse olulisust ja hagejate huvi selle kohustuse täitmise vastu, ei ole kokkulepitud leppetrahv ebamõistlikult suur. Asjaolu, et kasutusluba 02.04.2020 saadi (I kd, tl 41), ei anna alust leppetrahvi vähendada, sest leppetrahvi eesmärgiks oli ka survestada kostjat I kui kinnisvaraarendajat täitma oma kasutusloa hankimise kohustust.
20.3.Kostjad kordavad apellatsioonkaebuses juba maakohtu hinnatud asjaolu, et kostja I istutas hagejatele elupuuheki, mille väärtus on väidetavalt 500 eurot. Maakohtu hinnangul järeldub kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest, sh kostja I 06.03.2020 vallale esitatud garantiikirjast haljastuse taastamise kohta (I kd, tl 76), et kostja I tegi seda endal lasuva haljastuse rajamise kohustuse raames. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses viidanud asjaoludele ja tõenditele, mis annaks aluse maakohtu järeldus ümber hinnata. Samuti ei seondu elupuuheki istutamine rikutud
2-20-8658 kohustusega ega kompenseeri seega rikkumist. Seetõttu ei muuda elupuuheki istutamine kokkulepitud leppetrahvi rikkumisega võrreldes ebaproportsionaalseks.
20.4.Kolleegium ei nõustu ka kostjate etteheitega, et maakohus on asjakohatult hinnanud, kui suure osa moodustas leppetrahv korteri maksumusest. Kohtul on õigus leppetrahvi vähendamise üle otsustamisel arvestada nii seaduses nimetatud kui ka muid konkreetse lepingulise suhtega seotud asjaolusid. Asjaolud, mida kohus peab arvestama, on VÕS § 162 lgs 1 antud näidisloeteluna ja pooled võivad lisaks nendele esitada kohtule ka muid asjaolusid. Maakohus märkis põhjendatult, et lepingus kokkulepitud leppetrahvi 2500 eurot mõistlikule suurusele viitab lisaks asjaolu, et kostjale I lepingu eseme eest tasutud hinna suurus oli müügilepingu järgi 224 960 eurot (I kd, tl 11).
20.5.Kostjad ei ole väitnud, et leppetrahvi vähendamist õigustaks nende majanduslik seisund.
20.6.Seega ei ole kostjate väited selle kohta, et maakohus oleks pidanud hagejate nõutud leppetrahvi vähendama, põhjendatud. Hagejad ei ole ka leppetrahvi nõudmisel käitunud vastuoluliselt või muul viisil hea usu põhimõtte vastaselt, sh ei ole praeguses tsiviilasjas esitatu põhjal võimalik tuvastada, et hagejad oleks jätnud tegemata kostja I kasutusloa hankimise kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikke tegusid või toiminguid või oleks muul viisil teinud kostjaga I ebapiisavat koostööd.
21.Ülaltoodud põhjendusi arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostjad on solidaarselt kohustatud maksma hagejatele leppetrahvi lepingus kokkulepitud suuruses 2500 eurot. Hagejate leppetrahvi nõude, s.o põhinõude rahuldamise tõttu on maakohus põhjendatult rahuldanud ka hagejate viivisenõude. Viivise väljamõistmist ei ole kostjad ka eraldi vaidlustanud. Seega jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
22.Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni selliselt, et see vastaks TsMS § 446 lg 1 nõuetele. Viidatud sätte järgi tuleb otsuses mitme hageja kasuks märkida, mis osas iga hageja kasuks on nõue rahuldatud. Kui nõue on rahuldatud mitme hageja kasuks solidaarselt, tuleb seda otsuses märkida. Maakohus mõistis vastavalt hagejate nõudele kostjatelt solidaarselt välja leppetrahvi, viivise ja menetluskulude hüvitise hagejate kasuks, kuid ei täpsustanud, mis liiki võlausaldajate näol on hagejate puhul tegemist. Ka hagejad ei ole seda hagis märkinud. Seetõttu andis ringkonnakohus 17.07.2023 määrusega hagejatele võimaluse oma nõuet täpsustada (II kd, tl-d 28–29). Hagejad täpsustasid 20. ja 24.07.2023, et nad soovivad, et kõik nõutavad rahasummad mõistetakse välja hagejate kasuks solidaarselt (II kd, tl-d 30 ja 34). Hagejad selgitasid, et nad on müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt sõlminud kostjaga I lepingud abielu ajal, nende kui abikaasade varasuhte liigiks oli sel ajal varaühisus ja lepingu ese hakkas kuuluma nende kui abikaasade ühisvara hulka (I kd, tl-d 6 ja 23). Kolleegium leiab, et materiaalõiguslikult saab hagejaid lugeda rahuldatud nõude osas VÕS § 73 mõttes solidaarvõlausaldajateks. Ühisvaraga tehtud tehingute puhul on tehingu pooleks olevad abikaasad perekonnaseaduse § 29 lg 4 kohaselt tehingu kohustatud poole suhtes üldjuhul solidaarvõlausaldajad. Seda, et abikaasasid tuleb lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks, on kinnitanud ka Riigikohus (RKTKo 31.10.2018, 2-16-9519, p 35). Seetõttu täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni selliselt, et hagi rahuldatakse hagejate kasuks solidaarselt.
23.Maakohtu otsuse resolutsiooni osalise muutmise tõttu peab TsMS § 654 lg 22 kohaselt ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Maakohus mõistis viivise välja kindla summana kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi protsendina.
2-20-8658 Resolutsiooni selguse ja täpsuse huvides täpsustab ringkonnakohus resolutsioonis, et hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on arvutatud 12.06.2020 seisuga.
24.Hagejad soovivad, et nende kasuks kostjalt välja mõistetud summad ja menetluskulud saaksid rahuldatud kostja I tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks antud tagatise arvel. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik hagejate nõudeid kostja I antud tagatise arvel rahuldada. Seetõttu tuleb hagejate taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. Kolleegium selgitab, et tagatise arvel saab täita üksnes kaitstava menetlusosalise selliseid nõudeid, mille rahuldamiseks tagatise andmise kohustus määrati ja millega seotud riski realiseerumisega tagatise andja arvestama pidi. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et tagatise arvel ei saa rahuldada tagatisega kaitstava menetlusosalise muid nõudeid tagatise andmiseks kohustatud isiku vastu (TsMS I komm (2017), ptk 19, punkt e). See, et antud tagatise arvel saab rahuldada üksnes kaitstava menetlusosalise nõudeid, mille tagamiseks tagatis anti, nähtub samuti Riigikohtu praktikas kolmanda isiku poolt tagatise andmise kontekstis väljendatud seisukohtadest. Riigikohus on selgitanud, et kolmas isik peab tagatist tasudes arvestama, et tagatis on antud kindla riski maandamise eesmärgil ja riski realiseerumisel (nt kui alusetu hagi tagamise tõttu tekib kostjale kahju) jääb ta tagatiseks antud rahast ilma. Nimetatu tuleneb ka TsMS § 195 lg 1 I lausest, mille kohaselt on tagatise tagastamise eelduseks see, et tagatise andmise põhjus on ära langenud (RKTKm 06.04.2020, 2-18-3761, p 11.2). Siinsel juhul esitas kostja I 26.02.2021 kaja ja taotluse käesolevas asjas tehtud tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks (I kd, tl-d 158–160), misjärel kohustas maakohus 26.02.2021 määrusega kostjat I tasuma täitemenetluse peatamise taotluselt tagatise 2000 eurot (I kd, tl-d 166–167). Maakohus tugines TsMS § 417 lg-le 6, mille kohaselt võib kohus enne kaja lahendamist peatada täitemenetluse üksnes tagatise vastu, ja TsMS § 472 lg-le 3, mille kohaselt peatatakse tagaseljaotsuse täitmiseks läbiviidav täitemenetlus ainult tagatise vastu. Maakohus rahuldas 14.05.2021 määrusega kaja, taastas asja menetluse ja menetlus jätkus (TsMS § 417 lg 2), mistõttu tagaseljaotsus ei jõustunud ja seda ei saa täita (TsMS § 418 lg 1). Kuivõrd tagatise andmise kohustuse määramisega tagati tagaseljaotsuse viivitamatu täitmise peatamisega tekkida võiva kahju hüvitamine, siis ei ole põhjendatud rahuldada hagejate põhija kõrvalnõudeid ega menetluskulude hüvitamise nõuet tagatise arvel. Seega ei saa hagejad nõuda, et tagatisena tasutud raha makstaks välja kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud summade ja menetluskulude hüvitamiseks. Kolleegium märgib, et TsMS § 195 lg 1 I lause järgi, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud kohus tagatise selle andja või tema õigusjärglase avalduse alusel või omal algatusel. Võlgniku vastu täitemenetluse algatamise korral saab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 111 kohaselt arestida võlgniku nõude kolmanda isiku vastu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu pole ringkonnakohtul alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostjate I ja II üldõigusjärglasena kostjaks saanud Gulff OÜ kanda. ÄS § 391 lg-te 1 ja 4 järgi kostjate ühendamisel teise äriühinguga kostjateks olnud IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit lõppesid ning kostjate üldõigusjärglaseks sai ühendav ühing Gulff OÜ. Õiguskirjanduses on selgitatud, et üldõigusjärgluse olemusest tuleneb, et kui
2-20-8658 üldõigusjärgluse toimumine toob kaasa senise menetluspoole asendamise üldõigusjärglasega, läheb talle üle ka menetluskulude kandmise kohustus, sh ulatuses, millises need on tekkinud seoses tema õiguseellase tegevusega (TsMS I komm (2017), § 209, p 3.4.1.4).
26.Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks hagejate apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
26.1.Apellatsioonimenetluses palusid hagejad välja mõista lepingulise esindaja kulu 859,20 eurot (koos käibemaksuga). Hagejate 08.08.2023 ja 08.02.2024 esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt tegi esindaja hagejaid esindades tunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks 20%) kokku toiminguid 5 tunni ja 58 minuti ulatuses, sh apellatsioonkaebusega tutvumine ning vastuse koostamine ja kohtule esitamine 3,5 tundi, vastavalt 17.07.2023 määrusele haginõude täpsustamine ja selgituste koostamine ning suhtlus kliendiga 33 minutit, menetluskulude nimekirja koostamine 10 minutit, 07.12.2023 seisukoha koostamine 1,75 tundi. Hagejad on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
26.2.Kolleegiumi hinnangul on hagejate menetluskulude nimekirjadest nähtuvad toimingud ja nende ajakulu vajalik ja põhjendatud, olles kooskõlas asja sisu ja mahuga ning vastates ka menetluse käigule. Samuti on hagejate lepingulise esindaja tunnitasumäär põhjendatud ja ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna hagejad ei ole käibemaksukohustuslased, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kostjalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).
26.3.Seega on hagejate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud apellatsiooniastmes koos käibemaksuga 859,20 eurot, mis tuleb kostjal vastavalt menetluskulude jaotusele hagejatele hüvitada. Lisaks peab kostja tulenevalt hagejate taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.