Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.02.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-10485
Kohtuasi
X hagi Y vastu 10 893 euro 69 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 08.12.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
10 584 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 08.12.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-21-10485 osas, millega maakohus rahuldas hagi 9394,62 eurot ületavas osas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, samuti osas, millega maakohus jättis lahendamata tasaarvestuse vastuväite. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 9394,62 euro ulatuses tingimusel, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel, ning saata asi samale maakohtule tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks.
3.3.Saata asi Y tasaarvestuse vastuväite osas samale maakohtule lahendamiseks.
3.4.Otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.
2-21-10485 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Eelnev menetlus
1.Y esitas 20.01.2020 Pärnu Maakohtule X vastu tsiviilasjas nr 2-20-1006 hagi, milles palus lõpetada Haapsalu linnas TTT asuva korteriomandi (korteriomand) ja XXX külas XXX asuva KKK kinnisasja (kinnisasi) kaasomandi, jättes korteriomandi kostja ainuomandisse ja kinnisasja hageja omandisse kohustusega tasuda teisele poolele hüvitist. X esitas 27.04.2020 vastuhagi ning 27.01.2021 avalduse, millega tasaarvestas hageja hüvitisenõude 9973,62 euro suuruse nõudega hageja vastu. Pärnu Maakohus eraldas 02.07.2021 määrusega kostja tasaarveldusavalduses sisalduva nõude eraldi menetlusse (siinne kohtuasi) ning jättis 06.07.2021 määrusega hagi käiguta ja määras tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks, sh hagiavalduse resolutiiv- ja põhjendava osa märkimiseks ning riigilõivu tasumiseks. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2.X (hageja) esitas 20.07.2021 Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 10 893,69 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt võtsid hageja ja kostja solidaarvõlgnikena Swedbank AS-ilt laenu (laenuleping nr 07-097576-EL (laenuleping I) ja laenuleping nr 15-094345-VL (laenuleping II)). Pooled tasusid kooselu ajal laenu tagasimakseid pere ühisest eelarvest. 2017 augustis kolisid pooled lahku ning kostja on alates sellest ajast tasunud 21 787,38 euro ulatuses laenu tagasimakseid enda isiklikust eelarvest. Kostjal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda hagejalt kui solidaarvõlgnikult 50%, s.o 10 893,69 euro ulatuses kostja poolt laenuandjale tasutud tagasimaksete hüvitamist. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hagiavaldus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest hagi rahuldamine ei ole õiguslikult võimalik ning hagejal ei ole võimalik sellega saavutada soovitud eesmärki. Kuna hageja võttis hagis omaks, et kostja tasus pärast kooselu
2-21-10485 lõppemist laenu tagasimakseid ja kostjal on hageja vastu nõue, ei saa hagi aluseks olevatest asjaoludest tuleneda hagejale nõuet. Hageja nõue on ebaselge ning vastuolus hagis esitatud asjaoludega. Kostja ei anna nõusolekut hagi muutmiseks. Hagi on tõendamata ning hageja ei ole esitanud nõude arvestust ja kujunemist. Menetluse edasine käik
4.Hageja parandas 06.10.2021 seisukohas hageja hagiavalduse sõnastust sõnade „hageja“ ja „kostja“ kasutamise osas.
5.Pärnu Maakohus jättis 22.10.2022 määrusega rahuldamata kostja taotluse jätta hagi läbi vaatamata, leides, et hageja on hagis esinenud ebakõlad kõrvaldanud ja sõnastust korrigeerinud. Samal päeval selgitas maakohus pooltele vaidluse lahendamisel kohaldatavat õigust.
6.Kostja esitas 08.11.2021 täiendava vastuse ja tõendid. Vastuse kohaselt lõppes poolte kooselu 2017 augusti keskel. Hageja asus elama poolte kaasomandis oleval kinnisasjal asuvas suvilas ning kostja koos poolte ühise lapsega poolte kaasomandis olevas korteriomandis. Ajavahemikul 20.08.2017–20.07.2018 tasutud laenumaksete, s.o laenulepingu I alusel tasutud 3492,8 euro ja laenulepingu II alusel tasutud 1980 euro osas on hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Hageja nõue on õiguslikult arusaamatu. Solidaarvõla korral saab võlausaldaja hageda üht või mitut solidaarvõlgnikku, kuid mitte üks solidaarvõlgnik teist solidaarvõlgnikku. Laenulepingute kohaselt pidigi hageja tegema laenu tagasimakseid, mitte kostja, sest pangakonto, millelt tuli teha tagasimakseid, kuulub hagejale. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi pangale laenu tagasimakseid 21 878,38 euro ulatuses. Hageja esitas tõendid selle kohta, et ta tegi laenulepingu I alusel laenu tagasimakseid 14 566,67 euro ulatuses, kuid ei ole esitanud tõendeid laenulepingu II alusel tehtud tagasimaksete kohta 7311,71 euro ulatuses. Pooled võtsid 30.10.2015 äriühingu Q OÜ kassa puudujäägi katmiseks väikelaenu 7000 eurot (laenuleping II). Hageja oli äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige, kuid ühingusse panustasid mõlemad pooled. Pärast poolte kooselu lõppu ei ole kostja äriühingu tegevusega seotud ja selle laenu tagasimaksmise kohustus lasub ainult hagejal. Arvestades tsiviilasjas nr 2-20-1006 jõustunud kohtulahendiga pooltele jäänud vara väärtust, on hageja nõue ebaproportsionaalne. Jõustunud kohtulahendi alusel jäi kinnisasi hageja ainuomandisse ja korteriomand kostja ainuomandisse. Pooled soovisid kooselu ajal parandada elamistingimusi ning võtsid 16.09.2004 ühise eluaseme, s.o Haapsalus asuva korteriomandi omandamiseks 13 175 eurot laenu (laenuleping nr 04-2889244-EL, algne laenuleping), millest 13 165,8 eurot kanti üle müüja esindajale. 2007 võtsid pooled viimati nimetatud laenulepingu refinantseerimiseks ja kinnisasja (suvila) omandamiseks laenu 79 301 eurot (laenuleping I). Saadud laenu arvel omandasid pooled kinnisasja (suvila) maksumusega 66 468 eurot ja refinantseerisid korteriomandi omandamiseks võetud laenu jäägi 12 833 eurot. Seega on korteri osa 16,2% ja kinnisasja osa 83,3%, mistõttu ei vastuta hageja 50% ulatuses. Arvestades kinnisasjade jagamist ja väärtust, oleks hageja nõue põhjendatud 16,2% (1794 euro) ulatuses. Kuna alates 10.08.2017 jäi kinnisasi hageja ainukasutusse, jäi kostja ilma talle kuuluva kinnisasja kasutusõigusest. Arvestades kinnisasja ja korteriomandi kasutusväärtuste vahet
2-21-10485 (üürihindade vahet (400-280=120/2=60 eurot)), sai hageja ajavahemikul 10.08.2017– 21.08.2021 (tsiviilasjas nr 2-20-1006 kohtuotsuse jõustumiseni) kostja vara kasutamisest kasutuseeliseid 2880 euro väärtuses rohkem (48 kuud × 60 eurot). Hageja palub võtta kohtul arvesse nelja aasta jooksul tarbitud kasutuseelist.
7.Hageja palus jätta aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja rahuldada hagi. Aegumine katkes 20.01.2020 ja algas uuesti, sest kostja tunnustas tsiviilasjas nr 2-20-1006 esitatud hagiavalduses hageja nõuet. Hageja tegi kaasomandi lõpetamise asjas hüvitise osas järgmise ettepaneku: “Vahesummas 23 000 (60 000-37 000) eurot, milles X saab vara turuväärtusest rohkem, tekib hagejal õigus kohustuslikule hüvitisele. Hüvitis tasutakse X poolt tasaarvestusena Y kohustuslike igakuiste laenumaksetega Swedbanki AS-ile. Arvestuse alusel: (pangaandmed seisuga 14.01.2020 /.../ poolte laenujääk Swedbanki AS-ile 45 935,05 eurot sh 04.06.2007 sõlmitud lepingu alusel 44 243,54 eurot ja 30.10.2015 sõlmitud lepingu alusel 1691,51 eurot. Eeldades laenukohustuste kandmisel poolte võrdsust – on kummagi poole laenukohustus panga ees 22 967,52 eurot (45935,05:2). Kaasomandite lõpetamisel loetakse Y poolt 23 000 eurot vähemsaadud vara arvel Y osa laenust Xle tasutuks. Märgitust tulenevalt jäävad kõik laenukohustused Swedbank AS ees kogu ulatuses X kanda”. Kostja väiteid ja tõendid üürihindade, varasema korterimüügi ja pereettevõtte kohta on asjakohatud. Kui kostjal on hageja vastu nõue, on tal võimalik esitada vastuhagi. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Pärnu Maakohus jättis 08.12.2021 otsusega vastu võtmata kostja 08.11.2021 esitatud tõendid, v.a üürihindade hindamise akti ja võttis vastu hageja 15.11.2021 esitatud tõendid. Maakohus rahuldas otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingu I alusel ajavahemikul 20.08.2017–26.06.2021 tasud laenumaksetest 50%, s.o 7283,34 eurot ning laenulepingu II alusel ajavahemikul 22.08.2017–20.11.2020 tasutud laenumakstest 50%, s.o 3300,97 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 2,84% ulatuses hageja kanda ja 97,16% ulatuses kostja kanda, määras kindlaks kummagi poole hüvitatavate menetluskulude suuruse ning mõistis menetluskulude hüvitiste tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2114,16 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
8.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
pooled ja Swedbank AS sõlmisid 01.06.2007 laenulepingu nr 07-097576-EL (laenu summa 79 301 eurot, tagasimakse tähtaeg 20.05.2032). Laenu tagamiseks seati Haapsalus TTT asuvale korteromandile ja XXX külas asuvale KKK kinnisasjale hüpoteek. Laenu teenindav pangakonto kuulub hagejale. Kuni kooselu lõpuni tasuti laenumakseid pere ühisest eelarvest. Alates 20.08.2017 tasus hageja laenumakseid enda sissetulekust. Ajavahemikul 20.08.2017–20.06.2021 tasus hageja laenumaksed 14 566,67 euro ulatuses; pooled ja Swedbank AS sõlmisid 30.10.2015 laenulepingu nr 15-094345-VL (väikelaenu summa 7000 eurot, tagasimakse tähtaeg 20.11.2020). Laenu teenindav pangakonto kuulub hagejale. Kuni kooselu lõpuni tasuti laenumakseid pere ühisest eelarvest. Ajavahemikul 22.08.2017–20.08.2020 tegi hageja laenu tagasimakseid 6601,93 euro ulatuses;
2-21-10485 -
tsiviilasjas nr 2-20-1006 jõustunud kohtulahendi alusel jäi Haapsalu linnas TTT asuv korteriomand kostja ainuomandisse ja XXX külas XXX asuv kinnisasi hageja ainuomandisse.
8.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingu I alusel ajavahemikul 20.08.2017–20.06.2021 tehtud laenumaksetest 50%, s.o 7283,34 eurot, ja laenulepingu II alusel ajavahemikul 20.08.2017–20.11.2020 tehtud laenumaksetest 50%, s.o 3300,97 eurot. Hageja on tõendanud, et tegi laenu tagasimakseid kokku 21 787,38 euro ulatuses. 309,38 euro ulatuses ei ole hageja laenumaksete tasumist tõendanud. Laenulepingu I alusel tehtud maksetest on VÕS § 69 lg 1 järgi kostjale langev osa 7283,34 eurot ning laenulepingu II alusel tehtud maksetest 3300,97 eurot, mille ulatuses on võlausaldaja nõue hagejale VÕS § 69 lg 2 järgi üle läinud. Hageja nõue ei ole osaliselt aegunud. Aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel nõude tunnustamisega. Kostja esitas 20.01.2020 tsiviilasjas nr 2-20-1006 hagi, milles märkis, et siinse menetluse hageja tasub enamsaadu hüvitiseks tasaarvestusega siinse menetluse kostja kohustuslikke laenumakseid Swedbank AS-ile. Seega aegumine katkes (maakohtu otsuses ekslikult „peatus“) 20.01.2020. Riigikohtu praktika kohaselt on tasaarvestusavaldus käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mis katkestab aegumise (RKTKm 16.05.2018, 2-16-11056, p 31). VÕS § 69 lg 1 järgi tuleb pooltel laenulepingust tulenev kohustus täita võrdsetes osades. Kostja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt oli poolte sisesuhe korraldatud eeltoodust erinevalt. Asjaolu, et laenu teenindav pangakonto oli hageja pangakonto, ei tähenda seda, et võetud laenukohustus oli hageja laenukohustus. Õige ei ole kostja väide, et laenulepingu I puhul on tema kohustuseks 16,2%. Kostja väited selle kohta, et laenulepinguga II võeti laenu Q OÜ kassa puudujäägi katmiseks, on tõendamata. Kostja ei saa kasutuseelisele tuginedes vähendada hageja esitatud nõuet tema vastu. Kasutuseelise maksmapanekuks peab kostja esitama asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 alusel eraldi nõude. Kostja ei ole kohtule sellist nõuet esitanud.
8.3.Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o jätta hageja kanda 2,84% ja kostja kanda 97,16% menetluskuludest. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud 1619,8 eurot (10 tundi 23 minutit × 156 eurot/tund (käibemaksuga)), millest kostja peab tasuma hagejale 1573,80 eurot. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 1500 eurot (10 tundi × 150 eurot/tund (käibemaksuga), millest hageja peab tasuma 42,6 eurot. Poolte vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise järel peab kostja hüvitama hagejale 2114,16 eurot. TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb menetluskulude hüvitiselt tasuda alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni viivist.
2-21-10485 Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.
9.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus lahendamata kostja esitatud hagi läbi vaatamata jätmise taotluse ega põhjendanud lõpplahendis, miks ei tule hagi jätta läbi vaatamata. Samuti rikkus maakohus TsMS § 376 lg 4 p 2, sest lubas hagejal muuta hagi ilma kostja nõusolekuta. Hagiavalduses hageja nimetamine kostjaks ja vastupidi, on oluline sisuline muudatus. Maakohus pidi lahendama hagi 20.07.2021 esitatud redaktsioonis, kuid lahendas üllatuslikult hagi, selle piire ületades, ega selgitanud, et ta kavatseb omal algatusel nõude piire ületada.
9.2.Maakohus rikkus poolte võrdsuse ja kohtu erapooletuse põhimõtet. Maakohus võttis hageja esitatud tõendid vastu ja tugines otsust tehes hageja tõenditele. Maakohus ei põhjendanud, miks ta jätab arvestamata kostja vastuväited ja vastu võtmata kostja esitatud tõendid. Maakohtul ei olnud alust jätta kostja esitatud tõendeid vastu võtmata. Üllatav on maakohtu järeldus, et kostja jättis kasutuseelise nõude esitamata. Maakohus hindas hageja nõuet lahendades tõendeid vääralt. Hageja tõendid ei kinnita väidetud summade tasumist ega kostja vastu esitatud nõude suurust. Maakohus jättis kostja vastavad väited tähelepanuta.
9.3.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 69 lg-t 1 ning jättis arvestamata kostja vastuväited selle kohta, et laenulepingu I alusel võeti laenu korteriomandi ja kinnisasja omandamiseks, mistõttu tuli jaotada poolte vahel laenu risk vastavalt kummagi kinnisasja omandamiseks võetud summa proportsioonile, mitte võrdsetes osades.
9.4.Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited laenulepingu II alusel antud väikelaenu kasutamise ning lepingust tuleneva väikelaenu sihtotstarbe kohta.
9.5.Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue ei ole osaliselt aegunud. Tegemist ei olnud nõude tunnustamise ega omaksvõtuga. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta sellise järelduseni jõudis. Maakohus arvestas üksnes osaliselt tsiviilasja nr 2-20-1006 asjaolusid. Kui maakohus arvestas osasid teise tsiviilasja asjaolusid, siis oleks ta pidanud arvestama ka muid selle tsiviilasja asjaolusid, mille kostja esile tõi, sh laenude sihtotstarvet, poolte kooselu ja kinnisasjade väärtust ja nende jagamise tulemit.
9.6.Kui maakohus leidis, et asjas on esitatud küsimusi tekitavaid asjaolusid ja võimalikke täiendavaid nõudeid või õiguslikke väiteid, oleks maakohus pidanud menetluse käigus täitma selgitamiskohustust, mitte juhtima sellele üllatuslikult tähelepanu alles otsuses.
9.7.Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda, sest hageja loobus tsiviilasjas nr 2-20-1006 sõlmitud kirjalikust kompromissist, millega olid jagatud ka kohustused, kohustused oleks saanud jagada kohtuväliselt, kostjale jäi kaasomandi lõpetamisel väiksema väärtusega korteriomand ning kostja oli sunnitud hageja vägivaldsuse tõttu lahkuma koos lastega korterisse elama. Kostja ei pea hüvitama hagejale põhjendamatu ja vigadega hagiavalduse jt kordustega menetlusdokumentide koostamise kulusid.
2-21-10485 Vastustaja seisukoht
10.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et haginõude osas tuleb apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi väiksemas ulatuses ja teeb seda tasaarvestuse reservatsiooniga. Tasaarvestuse vastuväite osas tuleb maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb selles osas saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud tasaarvestuse vastuväite osas selgitamiskohustuse täitmata, tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ning tasaarvestuse vastuväite lahendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Tasaarvestuse reservatsiooniga otsuse tegemise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kui kohus jätkab tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsuse puhul asja lahendamist, ei märgi kohus TsMS § 173 lg 5 järgi otsuses menetluskulude jaotust ja sellest tulenevalt ei määra kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude suurust.
12.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata.
13.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
14.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus ei ole jätnud tähelepanuta kostja taotlust jätta hagi läbi vaatamata. Maakohus jättis 22.10.2022 määrusega kostja taotluse rahuldamata, leides, et hageja on hagis esinenud ebakõlad kõrvaldanud ja sõnastust korrigeerinud. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, kui arvestas vaidlust lahendades hageja 06.10.2021 seisukohas märgitud parandusi sõnade „hageja“ ja „kostja“ kasutamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul parandas hageja selles menetlusdokumendis hagiavalduses esinenud ilmsed ebatäpsused, mida ei saa pidada hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Tegemist oli faktiliste väidete parandamisega, mida ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi hagi muutmiseks. Hagiavalduse ekslik sõnastus oli tingitud asjaolust, et maakohus eraldas tsiviilasjas nr 2-20-1006 esitatud nõude eraldi menetlusse ning algses tsiviilasjas oli siinse tsiviilasja hageja kostja ning kostja hageja. Seega oli hagiavalduse terviktekstis hooletusest tingitud ilme ebatäpsus, mida hageja võis parandada ilma kostja nõusolekuta, ning maakohus lahendas hageja nõude õigesti parandatud faktiväidete alusel. Parandatud faktiväidetega hagiavaldust ei saa aga pidada õiguslikult perspektiivituks TsMS § 423 lg 2 alusel, mistõttu ei olnud maakohtul ja ei ole ka ringkonnakohtul alust jätta hagi läbi vaatamata.
2-21-10485
15.Edasi märgib kolleegium, et maakohus ei ole hageja nõuet lahendades eksinud materiaalõiguse normi (VÕS § 69) kohaldamisel ega rikkunud asjaolusid tuvastades ja tõendeid hinnates menetlusõiguse norme.
15.1.Maakohus tuvastas hageja esitatud pangakonto filtreeritud väljavõtete (tl 30–35) alusel õigesti, et hageja tasus vaidlusalusel ajavahemikul laenulepingu I ja laenulepingu II järgseid tagasimakseid 21 787,38 euro ulatuses. Tõenditest nähtub selgelt, et tegemist on hageja pangakonto väljavõtetega ning makseid on tehtud laenulepingu I ja laenulepingu II alusel nii laenu põhiosa, intressi kui ka viivise katteks. Seejuures arvestas maakohus kostja vastuväidet selle kohta, et hageja ei ole tõendanud, et ta tegi laenulepingu II alusel tagasimakseid 7311,71 euro ulatuses, ning tuvastas pangakonto väljavõtte alusel, et hageja on teinud makseid 6601,93 euro ulatuses. Seda, milles maakohus tõendeid hinnates eksis ja miks hageja esitatud tõendid ei kinnita laenu tagasimaksete tegemist, ei ole kostja apellatsioonkaebuses täpsemalt esile toonud. Kuna hageja tõendas, et pooled olid mõlema laenulepingu solidaarvõlgnikud, hageja tasus pärast poolte kooselu lõppemist vaidlusalusel ajavahemikul oma pangakontolt mõlema laenulepingu järgseid tagasimakseid, s.o täitis panga ees poolte solidaarkohustust, läks hagejale kui solidaarkohustuse täitnud võlgnikule VÕS § 69 lg 2 alusel üle panga nõue kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu, v.a hagejale endale langevas osas, st hagejal tekkis kostja vastu tagasinõudeõigus tema enda vastutuse osa ületavas osas.
15.2.Üldjuhul peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, v.a kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest tuleneb teisiti. Arvestades seda, et kostja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et pooled leppisid omavahel kokku teistsuguses omavahelises kohustuste jaotuses, ning teistsugust jaotust ei tulene otseselt ka seadusest, pidi maakohus kostja vastuväiteid arvestades hindama, kas teistsugune kohustuste jaotus võis tuleneda kohustuse olemusest. Seda ei ole maakohus nõuetekohaselt teinud ning ringkonnakohus parandab alljärgnevalt selle eksimuse. Laenulepingu I p 3.2 (tl 19) kohaselt oli laenu sihtotstarve Läänemaal Ridala vallas XXX külas XXX asuva kinnisasja ostmine ja lepingu nr 07-068668-EV refinantseerimine. Kostja väitel olid pooled sõlminud laenulepingu nr 07-068668-EV poolte kaasomandis oleva korteriomandi ostmiseks ning hageja ei ole seda väidet kummutanud. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu tagamiseks seati poolte kaasomandis olevale kinnisasjale ja korteriomandile hüpoteek. Eeldades hageja väidete õigsust, s.o seda, et pooled sõlmisid laenulepingu I poolte kaasomandis oleva kinnisasja ja korteriomandi finantseerimiseks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul laenukohustuse olemusest järeldada, et pooled vastutasid võetud laenukohustuse eest omavahelises suhtes teistsuguses proportsioonis kui võrdsetes osades. Laenukohustus, mille solidaarvõlgnikud võtsid kaasomandisse kuuluva kinnisasja omandamiseks ja finantseerimiseks, võib kohustuse olemust arvestades jaguneda solidaarvõlgnike vahel vastavalt kaasomandi osade suurusele (vt ka AÕS § 75). Kostja ei ole väitnud, et poolte korteriomandi ja kinnisasja mõttelised osad ei olnud võrdsed ning seda ei nähtu ka toimiku materjalidest. Seega ei ole kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et poolte kokkuleppest või kohustuse olemusest tulenevalt oli poolte vastutus omavahelises suhtes ebavõrdne või solidaarkohustus üksnes kostja kanda. Asjaolusid, mis puudutavad pärast laenu tagasimaksete tegemist kaasomandi lõpetamist ning selle tulemusena kummagi kaasomaniku omandisse jäänud vara väärtust ja väärtuste proportsiooni, ei saa kohus arvestada enne seda toimunud laenu tagasimaksetest tuleneva ühe solidaarvõlgniku (kaasomaniku) tagasinõude lahendamisel teise solidaarvõlgniku (kaasomaniku) vastu. Arvestada tuleb seda, et ajal, mil hageja tegi üksi laenu tagasimakseid, olid korteriomand ja
2-21-10485 kinnisasi poolte kaasomandis. Seega saanuks kohus juhinduda poolte omavahelist vastutust määrates nende kaasomandi osade suurusest tagasimaksete tegemise ajal, mitte aga sellest, kuidas poolte kaasomand hiljem jagati. Sellest tulenevalt ei olnud kostja esile toodud asjaoludel poolte omavahelise vastutuse määramisel tähtsust ning maakohtul oli õigus jätta neid väiteid puudutavad tõendid TsMS § 238 lg 2 alusel vastu võtmata. Laenulepingu II puhul tõi kostja esile, et selle lepingu alusel võtsid pooled laenu Q OÜ kassa puudujäägi katmiseks, seejuures kuulus nimetatud äriühing hageja ainuomandisse ja hageja oli selle juhatuse liige. Kostja esile toodud asjaolude kohaselt võis kostja osaleda laenulepingus II solidaarvõlausaldajana üksnes kohustuse tagamise eesmärgil, st tegemist võis olla kohustusega ühinemisega VÕS § 178 tähenduses, mille puhul võis VÕS § 178 lg 4 ja § 152 järgi solidaarvõlgnike omavahelises suhtes vastutada 100% kohustuse täitmise eest hageja. Kostja ei ole aga tõendanud oma väidet, et pooled võtsid laenu äriühingu kassa puudujäägi katmiseks ning hageja kasutas seda oma äriühingu hüvanguks. Kuigi kostja väitel oli laenulepingu II sihtotstarbeks äriühingu kassa puudujäägi katmine, ei nähtu nimetatud asjaolu laenulepingust II (tl 23–29) ning muid tõendeid ei ole kostja selle asjaolu tõendamiseks esitanud. Hageja ei ole seda väidet ka TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud. Ülaltoodut arvestades asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et poolte vastutus jagunes nende omavahelises suhtes VÕS § 69 lg 1 järgi võrdselt. Kostja ei ole toonud esile ja/või tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et poolte vastutus laenulepingust I ja laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmise eest jagunes nende omavahelises suhtes seaduses sätestatud eeldusest erinevalt.
16.Kolleegiumi hinnangul on aga maakohus hageja nõuet lahendades eksinud, kui leidis, et hageja nõue ei ole aegumise katkemise tõttu osaliselt aegunud.
16.1.Hageja nõuab kostjalt kui solidaarvõlgnikult VÕS § 69 lg 2 alusel võlausaldaja asemel kostjale langevas osas laenukohustuse täitmist endale. Selline nõue aegub VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu nõue on esitatud. Siinsel juhul oli tegemist laenulepingutega, mille kohaselt tuli laen tagastada korduvate maksetega, ning selliste kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 154 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, seejuures algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Siinses asjas esitas hageja kohtule 27.01.2021 tasaarvestusavalduse, mille maakohus eraldas eraldi nõudena siinse tsiviilasja menetlusse. Seega saab lugeda, et hageja esitas kohtule nõude 27.01.2021. Hagi esitamise ajaks oleksid laenuandja nõuded TsÜS § 154 lg 1 järgi aegunud osas, milles need muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2018. Seda, millal muutus kummagi laenulepingu alusel iga hageja tehtud tagasimakse sissenõutavaks, ei ole kostja küll esile toonud, kuid saab eeldada, et laenuandja nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt maksete tegemise päeval. Seega oli hagi esitamise ajaks hageja nõue TsÜS § 154 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 70 lg-ga 1 hageja poolt 2017 tehtud laenumaksete osas aegunud. Hageja pangakonto väljavõtte (tl 31) kohaselt tegi hageja laenulepingu I alusel 2017 laenumakseid kokku 1554,28 euro ulatuses, millest ta nõuab kostjalt poole, s.o 777,14 euro tasumist endale. Hageja pangakonto väljavõtte (tl 30) kohaselt tegi hageja laenulepingu II alusel 2017 laenumakseid kokku 825,1 euro ulatuses, mis vastab laenulepingu II maksegraafikus (tl 28) märgitule. Hageja nõuab kostjalt sellest poole, s.o 412,55 euro tasumist endale.
2-21-10485 Ülaltoodu kohaselt on hageja laenulepingust I tulenev nõue 777,14 euro osas aegunud ning laenulepingust II tulenev nõue 412,55 euro osas aegunud.
16.2.Kuigi hageja väitel katkes nõude aegumine, kui kostja esitas 20.01.2020 tsiviilasjas nr 2-20-1006 hageja vastu hagi, ei saa hagiavaldusest järeldada, et kostja tunnustas hageja tagasinõuet 2017 tehtud laenu tagasimaksete osas TsÜS § 158 tähenduses. Hagiavalduse (tl 123–125) taotluse p-s 1.3 palus kostja mõista hagejalt enda kasuks välja hüvitise 23 000 eurot ja määrata, et hagejal tuleb täita see kohustus tasaarvestuse korras hageja igakuise laenukohustusena Swedbank AS ees kuni 20.05.2023. Hagiavalduse p 10 kohaselt taotles kostja korteriomandi jätmist enda ainuomandisse ja kinnisasja jätmist hageja ainuomandisse, mille tulemusena pidi kostjal kinnisasja ja korteriomandi väärtust arvestades tekkima õigus 23 000 euro suurusele hüvitisele. Kostja taotles p-s 10.3 hüvitise maksmist selliselt, et hageja tasub kostja kohustuslikke igakuiseid laenumakseid Swedbank AS-le (14.01.2020 seisuga oli laenujääk kokku 45 935,05 eurot, millest kostja kohustus 22 967,52 eurot) ning 23 000 euro suuruse hüvitise arvel loetakse kostja osa laenust hagejale tasutuks ning kõik laenukohustused jäävad kogu ulatuses hageja kanda. Arvestades hagiavalduse taotlust ja selgitusi, on kostja sisuliselt tunnistanud oma kohustust tasuda pärast korteriomandi ja kinnisasja kaasomandi lõpetamist Swedbank AS-ile alates 14.01.2020, s.o edasiulatuvalt laenu tagasimakseid 45 935,05 euro ulatuses ning poolte omavahelises suhtes kohustust kanda alates 14.01.2020 sissenõutavaks muutuvaid laenumakseid pooles, s.o 22 967,52 euro ulatuses. Samas ei ole kostja tunnistanud enne seda Swedbank AS-ile tasutud laenu tagasimaksetest tekkinud võlga hageja ees, sh 2017 hageja tehtud laenu tagasimaksete hagejale hüvitamise kohustust. Seega ei ole kostja hageja tehtud tagasimaksetest tulenevat võlga 20.01.2020 tunnistanud ning hageja nõude aegumine ei katkenud.
17.Maakohus jättis vääralt arvestamata kostja kasutuseelise nõuet puudutavad väited ja vastu võtmata neid väiteid kinnitavad tõendid, s.o kostja tasaarvestuse vastuväite sisuliselt lahendamata.
17.1.Maakohus määras 19.10.2021 määrusega pooltele tähtaja kirjalikus menetluses täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks hiljemalt 08.11.2021. Kostja esitas 08.11.2021 seisukoha, milles palus kohtul hagi lahendades võtta arvesse hageja saadud kasutuseelist (2880 eurot), tõi esile kasutuseelise aluseks olevad asjaolud ja kasutuseelise arvutuse ning lisas seisukohale oma väiteid kinnitavad tõendid. Kuigi kostja avalduses ei ole sõnaselgelt märgitud, et kostja tasaarvestab või taotleb oma kasutuseelise nõude tasaarvestamist hageja nõudega, pidi maakohus kostja avaldatut arvestades välja selgitama, mil viisil ja kuidas peab kohus kasutuseelist otsuse tegemisel arvestama, sh selgitama kostjale, et kostja saab panna kasutuseelise nõude siinses menetluses maksma vastuhagi esitamisega (tasudes vastuhagilt riigilõivu) või tasaarvestuse vastuväitena. Riigikohtu praktika kohaselt on kohtumenetluses lubatav tasaarvestusavalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab (vt RKTKo 05.01.2011, 3-2-1-116-10, p 44). Seda ei ole aga maakohus teinud. Selle asemel jättis maakohus üllatuslikult otsuses kostja esitatud kasutuseelist puudutavad tõendid vastu võtmata ning kostja kasutuseelise nõude sisuliselt tähelepanuta. Sellega on maakohus jätnud kostja vastuväite ja selle aluseks olevad asjaolud nõuetekohaselt välja selgitamata ning TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded kohaselt täitmata.
2-21-10485
17.2.Arvestades seda, et maakohus ei ole kostja kasutuseelist puudutava vastuväite sisu välja selgitanud ega vastuväidet sisuliselt lahendanud, tuleb asi saata tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks tagasi maakohtule.
18.Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks, st maakohus jätkab asja lahendamist, ei jaota ringkonnakohus TsMS § 173 lg 5 järgi menetluskulusid. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asjas tehtavas lõppotsuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.