Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3998,49 eurot perioodil 26.05.2023-02.11.2023. Lepingu haldustasu oli 2,90 eurot kuus ning võlgnevus on kokku 11,60 eurot (4 kuud x 2,90€). Hageja edastas kostjale 08.06.2023, 26.06.2023, 04.07.2023 võlgnevuse meeldetuletuskirjad summas 35 eurot. Lisaks on tekkinud makseviivitusega muud kulud 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule edastatud kirjad, e-mailid, sms-d, võlgnikule tehtud kõnede kulud, võlanõude avaldamise kulud). Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Hageja esitas selle kohta tõenditena kostja laenutaotluse ning maksehäireregistri väljavõtte. Krediidiandja võttis arvesse avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Laenutaotluse otsus oli automaatselt positiivne. Laenuandja leidis, et kostjale olid laenumaksed jõukohased ja ta suudab lepingust tulenevaid kohustusi täita. Laenuandja hindas põhjalikult kostja krediidivõimelisust. Hageja märkis, et kostjal oli kohustus laenuandjale õigeid andmeid anda ja kui ta teadis, et ta ei suuda lepingut täita, siis ta poleks tohtinud lepingut sõlmida. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. 30.11.2023 vastuses jäi hageja seisukohale, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja viitas Finantsinspektsiooni poolt väljastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendile ja põhiseaduses §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusele. Kostja deklareeris enda sissetulekuks 1300 eurot ja kohustusteks 300 eurot. Võlausaldaja tegi päringud maksehäireregistrisse ning kostjal kehtivaid maksehäireid polnud. Hageja selgitas, et laenuandja tegi päringu ka Maksu- ja Tolliametisse ning kostja keskmiseks sissetulekuks oli 1359,91 eurot. Kostjal oli muid kohustusi 300 eurot. Kohustused ei ületanud 50% kostja sissetulekust ning kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui tema sissetulek. Hageja jäi lõppseisukohtades varasemalt esitatu juurde. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kostja ja Inbank Finance AS sõlmisid 25.11.2022 väikelaenulepingu nr L89010560593. Kostja sai laenu 4000 eurot, intressimääraga 20,90% aastas, krediidikulukuse määraga 25,90% aastas, viivisemääraga 20,90% aastas. Kostja pidi laenu tagastama 72 kuuga (15.12.2022-15.11.2028) (dtl 31-37) igakuise osamaksega 102,87 eurot. Lepingul on kostja digitaalallkiri. - Kostjale väljastati laen 30.11.2022 ning kostja tegi perioodil 13.12.2022-19.01.2023 makseid kokku summas 200,75 eurot, s.o 13.12.2022 97,88 eurot ja 19.01.2023 102,87 eurot (dtl 54-55). - 04.05.2023 edastas Inbank Finance AS kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 4546) ning täiendava maksetähtaja möödumisel 25.05.2023 lepingu ülesütlemise teatise (dtl 47-48).

Kohus leiab, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 mõttes. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 25,90% aastas. Lepingu sõlmimise ajal 25.11.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30%, mille kolmekordne määr on 48,90%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Laenuandja ei ole teostanud kostja suhtes põhjalikku krediidihindamist nagu hageja on oma vastustes väitnud. Kostja on laenutaotluses (dtl 50) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 1300 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed kokku 300 eurot. Hageja on esitanud maksehäireregistri väljatrüki (dtl 51). Hageja on 30.11.2023 seisukohta kopeerinud mingisuguse süsteemi väljavõtte kostja keskmise sissetuleku kohta EMTA-s. Kopeering on võõrkeelne ja seetõttu arusaamatu. Kostja pangakontot ei analüüsitud ning positiivne otsus oli automaatne. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtu hinnangul ei omandanud laenuandja teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Laenuandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Kohtule on esitatud ainult laenutaotlus, mille kostja esitas enne lepingu sõlmimist. Samuti pole kohtule esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek. Hageja on oma seisukohta kopeerinud võõrkeelse süsteemiväljavõtte EMTA-st, tegemist ei ole korrektse tõendiga. Seega puuduvad tõendid kostja sissetulekute allikate ja suuruse osas laenu võtmise ajal ning laenutaotluses märgitud sissetulek (1300 eurot) ei ole kontrollitav. Lisaks ei omandanud laenuandja mitte mingisugust teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida laenuandja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha

regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Näiteks on maksehäireregistri väljavõttest näha, et esimesed 5 maksehäiret tekkisid kõik veebruari esimeses pooles 2023 ja seda kokku summas 13 525,42 eurot (!). See tähendab aga seda, et nendes nõuetes tekkisid võlgnevused eeldatavalt palju varem ning teavet nende kohustuste kohta oleks mh saanud kostja pangakonto väljavõttest. Laenuandja pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta pole käesolevalt üldse analüüsinud. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on laenuandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Laenuandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus märgib, et väidetava piisava sissetuleku omamine ei näita seda, et isik oleks võimeline laenu teenindama. Samuti ei saa laenuvõtjat lugeda maksevõimeliseks ainuüksi sellel alusel, et tema sissetulekud ületavad igakuiseid kohustusi või et kohustused on sissetulekutest maksimaalselt 50%. Selline analüüs ning järelduse tegemine on poolik ja ebapiisav ning viib ebaõige tulemuseni. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud laenuandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Kohus nõustub hagejaga, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Hilisemat laenuvõtja maksevõimet pole tõesti lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida laenuandja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (nt kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda nt põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks täielikult loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida. Laenuandja ei saa lähtuda laenu andmisel üksnes sellest, mida laenuvõtja on taotlusesse märkinud. Laenuandjal on kohustus seda infot ka kontrollida. Kohus nõustub hagejaga, et laenuvõtja ei saa tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kui ta on ise laenuandjale tahtlikult avaldanud ebaõiget teavet, kuid sellise asjaolu tõendamise kohustus on laenuandjal/hagejal. Käesolevalt sellist asjaolu tõendatud pole. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Poolte kokkuleppeline intress 20,90% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul lepingu haldustasu ja võla sissenõudmiskulusid ning nende nõuete osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Kuigi lepingujärgne intressimäär on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, on siiski VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kehtiv kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. Seega tuleb viivist arvestada seadusjärgse intressimääraga samas määras. Kostja on teinud lepingu alusel makseid kokku 200,75 eurot (dtl 54). Nimetatud summa tuleb saadud laenust maha arvata. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 3799,25 eurot (4000-200,75). Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 25.05.2023. Hageja nõudis intressi perioodil 15.02.2023-25.05.2023. Seadusjärgne intress perioodil 15.02.202325.05.2023 on 26,02 eurot (intressimäär oli kuni 30.06.2023 2,5% aastas ning 01.07.202302.11.2023 4% aastas). Viivist nõuab hageja alates ülesütlemisele järgnevast päevast 26.05.2023 kuni hagi esitamiseni 02.11.2023. Viivis selle aja osas on kokku 61,41 eurot, s.o 26.05.2023-02.11.2023 (intressimäär oli kuni 30.06.2023 2,5% aastas ning 01.07.2023-02.11.2023 4% aastas). Hageja on esitanud täiendava viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni intressimääras, mis TsMS § 367 alusel on võimalik, kuid mitte 20,90% aastas, vaid seadusjärgses intressimääras, s.o VÕS § 94 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 3799,25 eurot, intressi 26,02 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 61,41 eurot ning viivise seadusjärgses intressimääras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 03.11.2023 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas hagiga kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1558,58 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulust 20 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 963,58 eurot (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 595 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale. Arvestades eeltoodut ja hageja esindaja toimingute hulka, hindab kohus toiminguid (sh tasumäära vastavalt toimingutele, ajakulu jms) kogumis lähtudes asja olemusest, mahust ja keerukusest. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus leiab, et asi ei olnud keerukas ega mahukas ning see kajastub ka hageja dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus (0) ning menetluse kestusest (vähem kui aasta). Nimetatut arvestab kohus õigusabikulude hindamisel. Järgnevalt hindab kohus hageja esindaja tunnitasu määrade põhjendatust ja vajalikkust. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul vahemikus 140-150 eurot. Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta), 170 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 190 eurot tunnis (käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115 14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24, 2-18-17536 p 18). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Hageja esindaja tunnitasu määr on 169 €/h, km-ta. Kohus leiab, et tasumäär 169€/h ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et 169€/h vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on tavaline äriühingu jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120€/h (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Järgnevalt hindab kohus hageja õigusabile kulunud aega. Arvestades asja keerukust, mahtu, hagi standardset sisu ja asjaolu, et hageja ei esitanud koheselt hagis kõiki vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks vajalikke andmeid ja tõendeid ega ka talle teistkordse võimaluse andmisel, on ajakulu põhjendatud ainult 2,5h ulatuses. Kohtu hinnangul ei pea kostja kandma kulusid, mis on tekkinud hageja suutmatusest tõendada oma nõude aluseks oleva seadusest tuleneva kohustuse järgimist. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 915 eurot, millest 595 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ning 300 eurot lepingulise esindaja tasu ja kulud (km-ta). Kohus jättis menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda ja 82% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (915 eurot) jääb hageja kanda seega 164,70 eurot ja kostja kanda 750,30 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 750,30 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/

Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.