Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord, tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

(09.09.2021, dtl 12, 10.1120.21, dtl 361, 16.10.2023, dtl 949, 13.11.2023, dtl 996).

Pooled sõlmisid 11.04.2008 äriruumi üürilepingu nr. RAH-G215/G216 (lisa 1, üürileping), mille alusel üüris kostja hagejale kuuluvaid ruume raamatukaupluse pidamiseks. Üürileping oli tähtajaline üürileping, leping lõppes 01.10.2018 (lisa 1, eritingimuste p 3). Kostja vabastas ruumid 18.09.2020 (lisa 2, üleandmise-vastuvõtmise akt). Kostja valdas alates 01.10.2018 kuni 18.09.2020 hagejalt üüritud ruume õigusliku aluseta. See on poolte jaoks siduvalt tuvastatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 13.08.2020 otsusega (lisa 3, EKTK Arbitraažikohtu otsus). Arbitraažikohus tuvastas, et kostja valdas hageja ruume pahauskselt (p 54). Hageja esitas 18.09.2019 kostjale nõude, milles nõudis 1 271 184,27 euro väljaandmist (lisa 4, 18.09.2019 nõudekiri). Nõude esemeks oli müügitulu, mida kostja teenis hagejale kuuluvate ruumide kasutamisega perioodil 01.10.2018 – 31.08.2019 (lisa 4, p 7). Hageja märkis, et kostja kohustus suureneb, kui ta jätkab hagejale kuuluvates ruumides tulu teenimist, st kuni ruumide üleandmiseni (lisa 4, p 9). Kostja nõuet ei täitnud. Hageja esitas 06.01.2021 kostjale uue nõude, millega nõudis 4 310 577,53 euro väljaandmist (lisa 5, 06.01.2021 nõudekiri). Nõude esemeks oli jätkuvalt müügitulu, mida kostja teenis hagejale kuuluvate ruumide kasutamisega, kuid seekord perioodi 01.10.2018 – 18.09.2020 eest (lisa 5, p 6). Nõude suurus põhineb andmetel (müügistatistikal), mille kostja on ise vastavalt kehtinud üürilepingule hagejale esitanud (lisa 6, müügistatistika). Kostja esitas 27.01.2021 hagejale vastuse, millega keeldus hageja nõude täitmisest (lisa 7, 27.01.2021 vastus nõudekirjale). Hageja palus lepinguline esindaja vahendusel saadetud e-kirjas edastada müügitulu kõikide müügiartiklite ja teenuste lõikes ning vajalike sisendkaupade soetusmaksumuse ja transpordikulu (lisa 8, 4.02.2021 e-kiri). Kostja jättis oma vastuses sisendkaupade soetusmaksumust ja transpordikulu puudutavaid andmeid edastamata (lisa 9, 15.02.2021 vastuskiri). Kostja ei ole siiani nõuet täitnud, mistõttu pöördub hageja oma nõude maksma panemiseks kohtusse. Perioodil 01.10.2018 – 18.09.2020 saadud müügitulu on hageja omandi rikkumise teel saadud tulu VÕS § 1039 tähenduses. Pahauskse rikkuja ei sa teenitud tulust maha arvestada kaotseseid kulutusi ja enda kantud üürikulud (samal perioodil). Pahauskse õiguse rikkumise tagajärjeks peab olema olukord, kus kõik rikkumisega seotud kulutused jäävad pahauskse rikkuja kanda ja igasuguse rikkumise tulemusena saadud tulu peab saama omandada õigustatud isik. VÕS § 1039 mõttes tuleb tuluna mõista müügitulu ehk käivet. Müügitulu ja käivet tuleb mõista samatähenduslikena. Kostja raamatupoe müügitulu ehk käibe moodustabki kaupade müügi summa vaidlusaluse perioodi jooksul. Seega ei saa ühtegi kulu maha arvestada. Ruumid olid vajalikud, et kostja ettevõte saaks osaleda majandustegevuses, kliendid saaksid kaupu näha, valida ja nende eest maksta. Kaupluse puhul on niisuguste pindade olemasolu vajalik ja nendeta ei oleks kostja saanud kauplust pidada ehk läbi nende ettevõtete tegutseda. Seega saab ruume pidada kostja ettevõtet teenivate asjadena VÕS § 180 lg 2 mõttes, milleta ettevõte poleks saanud eksisteerida. Kostja ei oleks saanud ruumideta müügitulu teenida. Kostja teenus nõutava müügitulu hageja omandi rikkumise teel, pannes hagejale kuuluvad ruumid teenima kostja ettevõtte majandamist ja läbi selle müügitulu teenimist. Tegemist ei ole üüriruumidest saadava hariliku väärtusega, mida saadakse teatava õiguse rikkumisest alati. Kostja pööras hagejale kuuluva omandi enda kasuks, hoides ettevõtted majandatavatena ja teenides selle kaudu müügitulu. Seetõttu on põhjendatud hagejale „kahekordse“ tulu hüvitamine. VÕS § 1037 lg 1 ja VÕS § 1039 rakendamine ei pea õigustatud isikut panema olukorda, kus ta oleks olnud, kui tema õiguste rikkumist ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), vaid olukorda, kus õigustatud isik rikastub pahauskse rikkuja arvel. Hagejale kahjuhüvitisena kostja poolt vaidlusalusel ajal makstud üür ei konkureeri VÕS § 1039 alusel tulu väljaandmise nõudega. See kahjuhüvitise nõue konkureerib hariliku väärtuse hüvitamise nõudega. Hagejal puudub hariliku väärtuse hüvitamise nõue VÕS §

1037 lg 1 alusel. Hageja ei ole sellist nõuet esitanud Hagejal on VÕS § 1037 lg 1 ja VÕS § 1039 alusel kostja vastu nõue 2696399,48 euro ulatuses. Rikkumise teel saadu on ka allüür, mida kostja teenis. Kostja pidas üürilepingu kehtivuse ajal kui ka pärast seda raamatukauplust ja andis osa pinnast allüürniku kasutusse, kes pidas selles kohvikut, nagu oli kokku lepitud ka üürilepingu eritingimuste p-s 2. Seejuures lasus kostjal üürilepingu p 3.2.1 järgi kohustus hageja ruume kasutada justnimelt neil kasutusotstarvetel. VÕS § 1039 tähenduses ei hõlma nõue üksnes üüripinna allüürist saadud tulu, vaid igasugust tulu, mida saamise tegi võimalikuks üüripinna õigustamatu kasutamine. Seega saab hageja nõuda allüüri summat, mitte üüri ja allüüri vahet. Erinevalt nõudekirjades nõutust korrigeeris hageja hagiavalduses oma nõuet. Algeses hagiavalduses nõudis ta kostjalt müügitulu väljaandmist 2688 32,94 eurot ning allüüri tulu väljaandmist 8166,54 eurot. Mõlemad oli arvestatud perioodi 01.10.2018 – 18.09.2020 eest. Kokku on nõude summas 2 696 399,48 eurot. Viivis VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt saab põhinõudelt viivist arvestada ajast, mil hageja teatas kostjale oma nõudest. Kuna hageja esitas oma nõude kostja vastu kahes osas, on arvestatud selliselt ka viiviseõue. 18.09.2019 saatis hageja kostjale 1 271 184,27 euro suurust nõuet kirjeldava nõudekirja, lisades selles ühtlasi, et hagejal on õigus nõuda viivist alates hetkest, mil kostja sai nõudekirja kätte. Kuna nõudekiri saadeti e-postiga, saab kättesaamise hetkeks lugeda TsÜS § 69 lg 2 teisest lause järgi 19.09.2019. Nii teatas hageja oma nõudest kostjale 19.09.2019. Viivist on hageja arvates õige arvestada 1271184, 27 eurolt, vaatamata sellele, et hageja on hagis oma nõuet korrigeerinud. Kostja esitatud müügistatistika (lisa 6) järgi on perioodil 01.10.2018 – 31.08.2019 raamatupoe müügitulu (koos kassatehingutega) 1343289,74 eurot ehk suurem, kui hageja oma esimeses nõudekirjas nõudis. Seega on 1271184, 27 eurot sellise nõude ulatusega hõlmatud ning samuti ei ole alust viivist arvestada väiksemalt summalt kui seda on 1271 184,27 eurot. Viivist 1271184,27 eurolt saab arvestada alates 19.09.2019 kuni ajani, mil hageja teatas kostjale täiendavast nõudest. Hageja saatis kostjale täiendava nõudekirja 06.01.2021, mille osas saab sarnaselt eeltoodule lugeda, et kostja sai selle kätte 07.01.2021. Seega teatas hageja kostjale täiendavast nõudest 07.01.2021. Seega saab hageja nõuda kostjalt viivist perioodi 19.09.2019 – 06.01.2021 eest, mis on arvestatud nõudelt 1271184,27 euro. Viivis on nimetatud nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses järgi nimetatud perioodi eest viivise 132 342,47 eurot. Teises nõudekirjas andis hageja kostjale kohustuse täitmiseks aega kuni 01.02.2021 ja perioodi 07.01.2021 – 01.02.2021 eest viivist arvestada ei saa. Küll aga saab seda arvestada alates 02.02.2021 2696399,48 eurolt, mis on esitatud nõude ulatus. Hageja saab nõuda kostjalt täiendavat viivist perioodi 02.02.2021 – 08.09.2021 eest summas 129 427,18 eurot. TsMS §-st 367 järgi soovib hageja saada viivist alates 08.09.2021 kuni asjas otsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras protsendina põhinõudelt kuni selle täitmise. 10.11.2021 vastuses märkis hageja, et kostjal pole tasaarvestatavat nõuet. Hageja ei vaidlustanud kostja väidet, et kostja on maksnud 45872,48 euro võrra arveldatust (arvete peal esitatust) rohkem üüri. Kostja suurendas ise kahjuhüvitisena makstud üüritasu iga kalendriaastaga: 2018. a maksis kostja 20 004,41 eurot, 2019. a 20 702,49 eurot ja 2020. a 21 288,26 eurot. Võrreldes 2018. aastaga maksis kostja 2019. aastal igas kuus 698,08 eurot ehk ligikaudu 3,4% rohkem ((20 702,49 – 20 004,41) / 20 702,49 * 100 %). Võrreldes 2019. aastaga maksis kostja 2020. aastal igas kuus 585,77 eurot ehk ligikaudu 2,8% ((21 288,26 – 20 702,49) / 21 288,26 * 100 %) rohkem. Hageja arvates võis kostja lisaks makstud üüritasudele ise juurde arvestada tarbijahinnaindeksi (THI) muutuse. See tuleneb lepingu eritingimuste p 4 ja üldtingimuste p 6.1, et üürileandjal oli õigus

igal aastal ühepoolselt suurendada kapitali üüri eelneva aasta THI protsendi võrra, kuid mitte vähem kui 3%. Kuna THI väljendab hinnamuutust, siis tähendab eelneva aasta THI üürilepingu tingimuste mõttes igale aastale eelneva aasta hindade muutust võrreldes üle-eelmise aastaga. Seega oli üürileandjal õigus 2019. a üüri osas oli kapitali üüri tõsta THI muutusega 2018. aastal võrreldes aastaga 2017. THI muutus 2018. aastal. võrreldes aastaga 2017 oli 3,4 % (lisa 11, väljavõte statistikaameti kodulehelt 2017-2018). Nii võib väita, et kostjapoolne üüritasu suurendamine 2019. aastal vastas eelneva aasta THI-le. 2020. a üüri osas oli üürileandjal õigus kapitali üüri tõsta THI muutusega 2019. aastal võrreldes aastaga 2018. THI muutus 2019. aastal võrreldes aastaga 2018 oli 2,3 % (lisa 12, väljavõte statistikaameti kodulehelt 2018- 2019). Kostja suurendas üüritasu veidi suuremas määras, kuid hageja hinnangul on see võrreldav nimetatud THI-ga. Samal ajal tuleb arvestada, et üürilepingu järgi oli üürileandjal õigus üüritasu suurendada minimaalselt 3 % võrra. Üürilepingu p-st 19.5 ja VÕS §-st 335 tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kahju samas ulatuses, mida tulnuks maksta üürilepingu järgi üürina, mis hõlmab ka üüri suurenemist THI koefitsiendiga. Kahjunõue oli selline, mis on kirjeldatud üürilepingu p-s 19.5 ja VÕS §-s 335 ehk vastas lõppenud üürilepingus kokku lepitud üürisummale. Seetõttu ei ole kahjunõue võrdsustatav üüripinna hariliku väärtusega. Üür on reeglina suurem kui üürieseme harilik väärtus, sest see sisaldab kasumimarginaali. Hageja tegi üürnikele, sh kostjale kingipoe osas pandeemia algusajal allahindlust, kuid ei mõjutanud üürilepingu p-st 19.5 ja VÕS §-st 335 tulenenud nõuet, sest see oli hageja vaba otsustus, mitte seadusest või lepingust tulenenud kohustus. Hageja lisas, et kui kostja esitab vastuhagi ja kohus leiab, et kostjal on enammakstud üüri osas tagasinõudeõigus, tasaarvestab hageja selle leppetrahvinõudega, mille ta esitas kostja vastu. Hageja esitas kostjale 10.10.2018 nõudekirja, milles nõudis leppetrahvi summas 15 736,22 eurot (lisa 13, nõudekiri Nr. 03-10/10.10.2018). Õigus leppetrahvi nõuda tulenes hagejale samuti üürilepingu p-st 19.5. 10.11.2021 (dtl 361) avalduses täpsustas nõude suurust. Hagi lisana 6 esitatud tabelis näitavad kassatehingud üksnes tehingute arvu. Hageja nõustus sellega, et ta on ekslikult põhinõude suuruse määramisel liitnud müügikäibele kassatehingute arvu. Sellest tulenevalt vähendas hageja põhinõude suurust 150 775 euro võrra. Uueks põhinõudeks on 2545624,48 eurot. Seoses põhinõude vähendamisega vähendas hageja ka viivist. Hagi lisa 6 järgi oli perioodil 01.10.2018 – 31.08.2019 raamatupoe müügitulu kassatehingute arvude summat arvestamata 1266692,74 eurot. Sellelt summalt on viivis perioodi 19.09.2019 – 06.01.2021 eest (hagiavalduse p 36) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras vastavalt 131 874,86 eurot. Perioodi 02.02.2021 – 08.09.2021 (hagiavalduse p-d 37 ja 38) eest saab viivist nõuda 2 545 624,48 eurolt ja see on VÕS § 113 lg 1 teises lauses järgi 122189,98 eurot. Uued kõrvalnõuded on kokku 254064,84 eurot. 16.10.2023 (dtl 949) dokumendis märkis järgmist. VÕS § 1039 alusel kuulub väljaandmisele brutokasum ehk teisisõnu tuleb termini „tulu“ all mõista brutokasumit. Kui kostja brutokasumi suurust ei tõenda, kuulub väljaandmisele müügitulu. Kostja müügitulu suuruseks oli perioodil 1.10.2018 – 31.09.2020 2537457,94 eurot (hagiavaluduse lisa 6, lahtrite D13 D36 summa) ja on kostja tõendis (A. V. eksperthinnang) kus müügitulust (ilma hulgimüügita) 6197,94 euro võrra suurem. Hageja arvates on müügitulu suuruseks tema esitatud summa, s.o 2537457,94 eurot. Hagiavalduse lisas 6 esitatud andmed on need, mille kostja esitas ise hagejale. VÕS § 1039 alusel esitatud nõue ei kattu sisult VÕS § 1037 või § 1043 alusel esitatud nõudega, vaid tegemist on pahauskse rikkuja kõrgendatud vastutusega. Kui VÕS §1043 alusel saab hageja nõuda endale tekitatud kahju hüvitamist ja VÕS § 1037 alusel saab ta nõuda selle summa hüvitamist, mille rikkuja tema õiguste rikkumisega kokku hoidis. VÕS § 1039 võimaldab nõuda rikkuja saadud tulu väljaandmist (samas). 13.11.2023 dokumendis (dtl 996) märkis tulenevalt kostja esitatud A. V. arvamusest, et kui

kokku arvestada kostja tulu kuudel, kui ta teenis kasumit, oleks see kokku 364436 eurot (30.10.2023 menetlusdokumendi lisa 5, rida 39 positiivsete arvude summa). Hagejal on õigus nõuda tulu väljaandmist üksnes perioodi eest, millal hageja teenis (enda määratletud parameetrite järgi) kasumit. Hageja õigust tulule ei vähenda see, kui kostja (enda väitel) on rikkumisperioodil ka ennast kahjustanud ehk kandnud (enda määratletud parameetrite järgi) kahjumit. Seega, kui kohus peaks leidma, et kostjal on VÕS § 1039 alusel õigus müügikäibest maha arvata 30.10.2023 dokumendi lisa 5 ridadel 12 ja 17-38 nimetatud kulu ja leiab, et selline kulu on tõendatud, palub hageja alternatiivselt kostjalt välja mõista kasumi, mille kostja teenis hageja omandiõigust pahauskselt rikkudes 2018.a jaanuaris, veebruaris, märtsis, juulis, augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris, 2019.a jaanuaris, veebruaris, märtsis, mais, juunis, augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris, 2020.a jaanuaris, veebruaris, juunis, juulis ja augustis. Nõuded Hageja palus esialgses hagis (09.09.2021, dtl 1, 2) kostjalt välja mõista alusetult saaduna 2696399,48, viivist 261769,65 eurot ja põhinõudelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. 10.11.2021 (dtl 361) täpsustas hageja nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 2545624,48 eurot alusetult saaduna, viivist 254064,84 eurot, põhinõudelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni asjas otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Oma 13.11.2023 (dtl 996) dokumendis märkis, et juhul, kui kohus jätab hagi rahuldamata põhinõudes kas hagiavalduses või 16.10.2023 (dtl 949) menetlusdokumendis nimetatud ulatuses, siis alternatiivselt rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 364 436 eurot. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palus hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (18.10.2021, dtl 102, 13.12.2021, dtl 476, 30.10.2023, dtl 955, 20.01.2024, dtl 1041). Hageja nõue VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel on perspektiivitu. Hagejal saaks olla selline nõue üksnes juhul, kui kostja oleks üüripindu kasutanud tasu maksmata. VÕS § 1037 lg 1 järgi on tegemist kasutuseelise ulatuses rikastumise eest esitatava nõudega. Vaidlust pole, kostja tasus kogu vaidlusaluse 01.10.2018-18.09.2020 perioodi eest regulaarselt üüri (kahjutasu). Üürilepingu kehtivuse osas peetud vaidluse tõttu tegi kostja hagejale makseid isegi suuremas summas kui hageja sel perioodil kostjale igal kuul esitatud arvete alusel „kahjuhüvitusena“ arveldas (vt saldoteatised). VÕS § 1039 võimaldab lisaks rikkumise teel asjast saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Hageja omandiks on üüripinnad, mida kostja (tagantjärele tuvastatuna) õigusliku aluseta kasutas ning osaliselt ka allüürile andis. Asjast saadud tuluks saaks lugeda hageja ruumide allüürist saadud tulu summas 8166,54 eurot, mille osas on kostja enne kohtumenetlust teinud tasaarvestuse ettepaneku. Selle summa hagemiseks kohtu kaudu puudub mistahes õigustus. Raamatukaupluse müügitulu, mida hageja nõuab, ei ole hageja omandist (üüripinnast) saadud tulu. Hagejal saaks olla nõue kaupluse müügitulu osas üksnes juhul, kui kostja oleks õigusliku aluseta kasutanud hagejale kuuluvat ettevõtet (kauplust), nt kui poolte

vahel oleks olnud ettevõtte rendileping ja see oleks osutunud tühiseks. Lisaks ei nõua hageja mitte müügitulu (kasumit), vaid kaupluse müügikäivet (läbimüüki), mille väljaandmise nõue on seaduse ja kohtupraktika kohaselt välistatud. Kostja tasaarvestab hageja nõude summas 8166,54 eurot vaidlustamata saldoteatisega. Kostja märkis täiendavalt järgmist. Pooled sõlmisid 2008. aastal 10 aastaks üürilepingu nr RAHG215/G216 Rocca al Mare kaubanduskeskuse teise korruse üüripindade osas. Kostja on Eestis 1912. aastast tegutsenud pikaaegsete traditsioonidega raamatuäri. Lisaks kauplustele müüb kostja raamatuid ka veebis. Hageja tegevusalaks on enda ja renditud pindade üürile andmine. Kuigi üürileping poolte vahel lõppes 01.10.2018, kasutas kostja üüripindu 18.09.2020, makstes selle eest hagejale igakuiselt tasu. Enne üürilepingu lõppemist soovis kostja hagejaga kokku leppida üürilepingu pikenemises täiendavaks perioodiks. Kuus kuud enne üürilepingu tähtaja lõppemist, s.o 04.04.2018 teavitas hageja aga kostjat, et loeb läbirääkimised lõppenuks ja nõuab üüri eseme vabastamist lepingu tähtaja saabumisel 30.09.2018. See oli kostjale täielik üllatus (lisa 1, arbitraaživahekohtu 19.06.2020 istungi protokoll, lk 20). Veendunud siiski, et üürileping on üürilepingus sisaldunud erinormide alusel pikenenud, esitas kostja üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks kohtusse hagi (tsiviilasi nr 2-19-4398), ent hageja nõudis, et asi lahendataks vahekohtus ning lõpliku otsuse asjas tegi vahekohus hageja poolt esitatud arbitraažihagi alusel. Vahekohus tuvastas 13.08.2020 poolte üürilepingu lõppemise 01.10.2018 seisuga. Kostja kasutas perioodil 01.10.2018–18.09.2020 üüripindu teadmises, et üürileping oli üürilepingu punktis 10.3 sisaldunud erisätte alusel pikenenud. Vahekohus möönis, et hageja oli teadlik kostja soovist üürilepingut pikendada juba 2017. aastal ning pidas kostjaga läbirääkimisi. Sellest hoolimata sõlmis hageja juba 2017. aasta lõpus üüripindade osas kokkuleppe Apollo Raamatukauplused ning keeldus seejärel kostjaga läbirääkimiste pidamisest, väites alusetult, et uutes üüritingimustes tuli kokku leppida 6 kuud enne üürilepingu lõppemist. Seejuures ei olnud hagejal mingeid etteheiteid kostja poolt lepingu täitmisele (lisa 1, arbitraaživahekohtu 19.06.2020 istungi protokoll, lk 8). 13.08.2020 vahekohtuotsuse järgselt tegutses kostja üüripinnal kuni 18.09.2020 poolte kokkuleppel. Pärast 13.08.2020 jõustunud vahekohtuotsust leppisid pooled kokku, et kostja tegutseb ruumides koolialguse perioodi lõpuni, s.o kuni 18.09.2020. Hageja sooviks oli, et kostja tegutseks ruumides 2–3 nädalat ka septembris, kuna hageja huvides oli, et kaubanduskeskuses tegutseks kooli alguses raamatupood koolikaupade ostmiseks (lisa 2, K. M. (hageja emaettevõtte esindaja) 18.08.2020 e-kiri V. O. (kostja esindaja)). Seega ei ole kostja perioodil 13.08.2020–18.09.2020 kasutanud hageja ruume õigusliku aluseta, vaid pooled leppisid hageja ettepanekul kokku, et kostja annab pinnad üle alles 18.09.2020. Ühtlasi ei saa hageja poolte kokkuleppe tõttu tugineda perioodi 13.08.2020–18.09.2020 osas rikkumiskondiktsioonile, vaid hageja nõudeperioodiks saaks olla üksnes 01.10.2018–13.08.2020. Kostja ei olnud üüripindu õigusliku aluseta kasutades teadlikult pahatahtlik, vaid täitis perioodil 01.10.2018–18.09.2020 kõiki üürilepingust tulenevad tingimusi. Lepingu punkti 10.3 ja poolteist aastat enne üürilepingu lõppu alanud läbirääkimisi sel teemal, ei olnud kostja teadlikult pahatahtlik, vaid siiralt uskus, et üürileping oli pikenenud täiendavaks üüriperioodiks. Kostja maksis seetõttu ruumide kasutamise eest üüri, indekseerides seda omal algatusel vastavalt üürilepingule. Kostja tasus kogu 01.10.2018–18.09.2020 perioodi eest kohusetundlikult tegelikul tarbimisel põhinevaid kõrvalkulusid ja fassaadi ehk turundustasusid. Lisaks teenis kostja perioodil 01.10.2018–01.04.2020 üüripinna osalisest allüürist tulu ca 450 eurot kuus. Hageja teadmisel oli üüripind perioodil 01.10.2018–01.04.2020 osaliselt ka allüüril (s.o kohviku pind, hagi lisa 1, üürileping, lk 2, p 4). Kostja teenis kogu selle aja jooksul üüripinna osaliselt allüürist tulu kokku 8166,54 eurot, s.o keskmiselt 450 eurot kuus (vaidlus puudub, hagi lisa 7, kostja 27.01.2021 kiri, p 4 ja hagi p 10). Hageja esitas perioodil 01.10.2018–18.09.2020 kostjale iga kuu kahjuhüvitise arveid summas 15 736,22 eurot ehk 18 883,46 eurot käibemaksuga selgitusega „kahjuhüvitis“ (lisa 3, hageja

03.03.2020 arve kostjale). Turundustasu arvutamiseks oli hagejal ülevaade ka kostja müügikäibest ja tehingute arvust (lisa 4, kostja 04.08.2020 teavitus hagejale juulikuu müügikäibe ja tehingute arvu osas). Kostja on tasunud arveldatust rohkem üüri (kahjuhüvitist). Hageja on seda varasemalt kinnitanud oma saldoteatises (lisa 5, 18.12.2019 saldoteatis ja hageja 19.12.2019 e-kiri), ehkki hageja keeldus hiljem seoses vahekohtumenetlusega teatisi kinnitamast (lisa 6, 07.10.2020 saldoteatis ning hageja 09.10.2020 e-kiri). Kostja on vaidlusaluse perioodi eest maksnud arveldatust 45 872,48 eurot rohkem (lisa 7 – ülevaatlik tabel kostja poolt enammakstud summadest raamatupidaja kinnitusega). Kostja poolt enam tasutud summad tuleb hagejal tagastada. Hageja võimalik nõue 8166,54 euro saamiseks aga tuleb lugeda tasaarvestatuks kostja nõudega hageja vastu enammakstud summade tagastamiseks. Sellise tasaarvestuse tegemiseks puudub vajadus esitada hagi. Kostja esitab käesolevaga menetlusliku tasaarvestuse avalduse, kui kohus peab hageja nõudeid mistahes ulatuses põhjendatuks. Kokkuvõtvalt ei saa hageja nõuet rahuldada, sest nõue pole suunatud mitte rikkumise teel saadu, s.o hageja üüripinna ja selle õigusliku aluseta kasutamisest saadu hariliku väärtuse ja tulu väljaandmisele, vaid kostja raamatukaupluse müügitulu väljaandmisele. Tegelikkuses ei nõua hageja isegi mitte müügitulu, vaid kaupluse müügikäibe ja kaupluses sooritatud kassatehingute arvu summat. Teiseks ei saa hageja lisaks kahjuhüvitamise nõudele (mis on tasutud) nõuda veel ka rikkumiskondiktsiooni alusel rikkumise teel saadu hüvitamist. Rikkumise teel saaduks tuluks saab olla hageja asjast saadud kasutuseelised (kokku hoitud üür) ning võimalik teenitud tulu üüripinna allüürist, mida hageja oleks võinud ise üüripinnalt teenida. Kostja maksis hagejale vaidlusalusel perioodil üüri (hüvitist) ega kasutanud üüripinda seega tasuta. Kostja ettevõtte (raamatukaupluse) müügitulu osas saaks väljaandmise nõue eksisteerida juhul, kui faktiliste asjaolude kohaselt oleks kostja õigusliku aluseta käitanud hagejale kuuluvat raamatukauplust ja sellega tulu teeninud. Isegi hageja poolt esitatud faktiliste asjaolude õiguste eeldades ei olnud see nii. Hageja nõue on piiratud hageja omandist (üüripinnast) saadud kasutuseeliste hüvitamise ja üüripinna allüürist saadud tuluga, vaatamata sellele, kas üüripinnal asub pank, raamatukauplus või see seisab tühjana. Müügikäive ei ole tulu. Kostja ei nõustu, et hagejal oleks mingit alust nõuda raamatukauplusest saadud võimalikku tulu (lisa 8, kostja vastus 18.09.2019 nõudekirjale), hageja seda ka tegelikult ei nõua, vaid nõuab kaupluse müügikäibe (läbimüügi) ja kassatehingute summa väljaandmist (hagi lisa 6, Exceli tabel, D13:D36 ja E13:E36). Kassatehingud (E13:E36) näitavad seejuures üksnes kassatehingute arvu, st mitu tehingut selles kuus tehti (vt ja vrd hagi lisa 6 ja lisa 4, kostja 04.08.2020 teavitus hagejale juulikuu müügikäibe ja tehingute arvu osas). Viidatud perioodi jooksul tehti kokku 150775 kassatehingut (hagi lisa 6). Tehingute arv ei ole seotud müügikäibega, veel vähem asjast saadud tuluga. COVID-19 pandeemiast tingituna oli kostja varaline juurdekasv perioodil 01.10.2018–18.09.2020 müügikäibest hoolimata negatiivne. 13.12.2021 (dtl 476) dokumendis märkis järgmist. Kui kohus peaks pidama võimalikuks, et hageja saab VÕS § 1039 alusel nõuda mitte üksnes tulu asja (üüripinna) kasutamisest, vaid ka üüripinnal asunud kaupluse kui kostja ettevõtte käitamisest saadud tulu, siis tuleb lähtuda järgmisest (A. V. arvamus). Hulgimüüki arvestamata oli kostja Rocca al Mare kaupluse äritegevuse käive 01.10.2018- 18.09.2020 kokku 2531260 eurot (ilma käibemaksuta). Ärikahjum oli seejuures 74369 eurot, st kauplus teenis kahjumit. Isegi, kui vaadata kasumit koos hulgimüügiga, siis teenis kostja kaupluse pidamisega kahjumit. Rocca al Mare kaupluse äritegevusest lähtuv käive oli asjaomasel perioodil kokku 2601719 eurot, ent kauplus teenis ikka kahjumit. Summaarne ärikahjum (koos hulgimüügist saadud tuluga) oli vähemalt 37153 eurot (eksperdi hinnangul oli kahjum tõenäoliselt veidi suuremgi). See tähendab, et Rocca al Mare

kauplus teenis igal juhul kahjumit. Arvestades COVID-19 pandeemiat ning raamatumüügi madalat kasumimarginaali ei ole see üllatav (lisa 2, Valuation Services 13.12.2021 ekspertarvamus, lk-d 7–9). Ekspert on arvamuses andnud hinnangu selle kohta, kas arvesse võetud kulud olid vajalikud kaupluse käitamiseks ning seda kinnitanud (lisa 2, lk-d 7–9). Kostja märkis oma vastuses 30.10.2023 (dtl 955) seda, et hageja ei saa esitada alusetu rikastumise nõudeid VÕS § 1037 ja § 1039 alusel just seetõttu, sest hageja on juba nõudnud kostjalt samale rikkumise tuginedes igakuiselt kahju hüvitamist ning kostja on selle kahju (saamata jäänud üüri) ka hüvitanud. Hagejal puudub täiendav nõue VÕS § 1037 lg 1 alusel. Kuna kostja maksiks kogu aja hagejale kahju hüvitist täies ulatuses (ja enamgi veel), siis on nõuete konkurents välistab VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel nõuete esitamise (lisa 3 – hageja esitatud arve, ka lisa 7 – ülevaatlik tabel kostja poolt enam, makstud summadest raamatupidaja kinnitusega). Kostja on hüvitanud hagejale üüripinna kasutamisest (kasutuseelisest) saadu hariliku väärtuse. Hageja nõudis kostjalt arvete alusel üüripinna kasutamise eest igakuiselt juba kahjuhüvitisena 18883,46 euro (koos käibemaksuga) tasumist. Igakuine kahjuhüvitise nõude summa põhineb poolte vahel 30.09.2018 lõppenud üürilepingul ning seega võib summat pidada tegelikuks keskmisest üürihinnaks(turuhind), mida loetaks TsÜS § 65 kohaselt asjast saadud harilikuks väärtuseks. Tegelikkuses maksis kostja hagejale rohkem üüri (kui hageja jõutud kahjuhüvitis, s.o kogu perioodi eest kokku ligi 500 000 eurot (lisa 7). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal täiendavat hariliku väärtuse hüvitamise nõuet. Hageja pole sellel õiguslikul alusel nõuet esitanud, vaid tugineb üksnes VÕS §-le 1039. Hageja nõue VÕS § 1039 alusel saaks hõlmata üksnes allüürist saadud tulu. Rikkumiskondiktsiooni alusel saab kannatanu lisaks harilikule väärtusele nõuda üksnes rikkuja positiivsete varaliste tagajärgede ehk juurdekasvu (kasu) väljaandmist Seejuures tuleb tulu suuruse määramisel aluseks võtta rikkumise teel saadu kasutamisest saadud tulu, millest tuleb maha arvutada selle teenimiseks kantud kulud. Selle regulatsiooni eesmärgiks on likvideerida õiguse rikkumise tagajärjed ehk luua seisund, millega taastuks endine olukord nii rikkuja kui ka kannatanu poolel. Kui rikkumise tagajärjel ei ole rikkujale lisaks kasutuseelisele tekkinud positiivset varalist tagajärge, ei ole rikkuja ka kasu (tulu) saanud, mille väljaandmiseks hageja saaks VÕS § 1039 alusel nõude esitada. Kostja hinnangul saab ainsaks võimalikuks üüripinnast saadud tuluks pidada kostja poolt üüripinna allüürist teenitud tulu summas 8166,34 eurot, s.o allüürnikult saadud üüri ja hagejale makstud üüri vahe. Nõuete konkurents välistab ka sellise nõude rahuldamise. Ei ole õige, et kostja peaks välja andma kogu üüritulu ega saaks maha arvata juba hagejale makstud üüri. Selline käsitlus oleks mõeldav üksnes juhul, kui kostja oleks vaidlusalusel perioodil kasutanud üüripinda tasuta. Sellisel juhul kuuluks kogu allüürnikult saadud üüritulu hagejale väljaandmisele. Antud juhul on kostja aga hagejale igakuiselt tasunud rohkem kui 20 000 eurot kahjutasu/üüri (sh kohvikupinna üür, lisa 7). Hageja täiendav nõue saaks piirduda üksnes kostja poolt allüürnikult saadud üüri ja hagejast üürileandjale makstud üüri vahe väljanõudmisega summas 8166,34 eurot. Hagejal pole mingit õigust nõuda sama summat mitu korda. Juhul kui kohus peaks ka osaliselt hagi rahuldama, teeb kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. Põhinõude puudumisel (ja tasaarvestuse korral) ei ole hagejal ka kõrvalnõudena viivise nõuet, ehkki hageja vastuoluline käitumine annaks alust ka viiviste vähendamiseks. Kostja on perioodil 01.10.2018–18.09.2020 tasunud kostjale rohkem kui oli üüripinna harilik väärtus (harilik väärtus võrdub hageja poolt esitatud igakuise kahjunõudega). Kokku tasus kostja üüri 45872,48 euro võrra arveldatust rohkem (saldoteatised, viimane 07.10.2020 seisuga). Alates 12.10.2018 tasus kostja hagejale igakuiselt 1120,96 eurot rohkem, kui selleks oli alust. 2019. aastal tasus kostja hagejale igakuiselt 1819,03 eurot rohkem, kui selleks oli alust, ning 2020. aastal juba 2404,8 eurot rohkem. Summad kuuluvad kostjale tagastamisele. Kostja tasaarvestab

hageja võimaliku nõude saldoteatistes vaidlustamata summade osas (lisa 5). Kostja nõue hageja vastu perioodi eest 01.10.2018–01.04.2020 igas kuus on seejuures oluliselt suurem kui allüürist saadud igakuine tulu ca 450 eurot. Kostja hinnangul on võimalik nõuded tasaarvestada alates nende tekkimisest, s.o igakuiselt alates 12.10.2018. Arvestada tuleb, et COVID-19 pandeemia algusperioodil oli kaubanduspindade turuhind piirangute tõttu tavapärasest oluliselt madalam (TsÜS § 65). Ka hageja tegi oma üürnikele sel perioodil olulises osas allahindlusi (lisa 9, hageja ja kostja kirjavahetus ning Rocca al Mare keskuses asuva kostja kingipoe osas 2020. a aprill-juuni eest esitatud üüriarved). Raamatukaupluse üüripindade osas hageja allahindlust ei teinud, ehkki ka vaidlusaluse üüripinna harilik väärtus oli 2020. aastal seega madalam kui hageja poolt kostjale arveldatud kahjuhüvitis. Kuna kostja on hagejale hüvitanud üüripinna hariliku väärtuse seega suuremas ulatuses kui selleks oleks turuhinna kohaselt olnud alust, siis on kostjal õigus nõuda see alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda, kui hageja peaks saama seni esitatud kahjuhüvitise nõude ümber kvalifitseerida nõudeks rikkumiskondiktsiooni alusel. Hageja on arvestanud viivist suuremalt summalt kui oli hageja müügikäive väljaandmise nõue perioodi eest 01.10.2018–31.08.2019. Tegelikkuses on saab viivis olla vaid üüripinna allüürist saadud tulu eest. Vastav nõue tuleb aga hagi rahuldamisel lugeda tasaarvestatuks nõude tekkimisest alates. Põhinõude tasaarvestamisel puudub hagejal ka viivisenõue. Hageja võimalik nõue allüürist perioodiliselt saadud üüritulu väljanõudmise osas on lõppenud nõude tasaarvestamisega kostja poolt alates 12.10.2018. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2). Hageja igakuine võimalik nõue allüürist saadud tulu väljanõudmiseks perioodil 01.10.2018–01.04.2020 on väiksem kui kostja igakuine nõue hageja vastu (lisa 7). Hagejal puudub seetõttu üleüldse kostja vastu nõue, mh ka viivisnõue. Hagejal oli võimalik igal ajal mh ühepoolselt oma nõue tasaarvestada kostja poolt enam tasutud üüri maksetega. VÕS § 204 lg 3 kohaselt tuleb alates saldo teatamisest saldolt maksta intressi poolele, kelle kasuks saldo on, isegi juhul, kui jooksvale arvele kantud nõuetelt tuli juba intressi maksta. Hageja võimalik viivise nõue kuuluks seega igal juhul täies ulatuses tasaarvestamisele kostja viivise nõuetega. Hageja on kinnitanud 19.12.2019 seisuga, et perioodi oktoober 2018 – november 2019 eest on kostja teinud ettemaksu (ing k Prepay) enam tasutud üüri näol summas 23 372,18 eurot (lisa 5). Viivisintressi summalt 23 372,18 tuleks seega tasuda alates 18.12.2019 saldo teatamisest kuni selle tasumiseni (võttes arvesse võimalikku tasaarvestust). Hageja ei ole vastu vaielnud ka 07.10.2020 esitatud saldoteatise sisulisele õigsusele, mille kohaselt oli kostja võlgnevus hagejale 38 319,10 eurot (lisa 6). Viivist täiendavalt summalt 14 946,92 eurot (s.o 38 319,10-23 372,18) saab arvestada alates 08.10.2020. Hagi vastuse seisuga oli viivisenõue sellelt summalt 1329,04 eurot. Kostja palub rakendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel diskretsiooni ning vähendada hageja viivisenõue nullini. Hageja käitus üürilepingu pikenemise läbirääkimistel kahepalgeliselt: hageja sõlmis üürilepingu kostja konkurendiga ning keeldus seejärel hagejaga üürilepingu tingimustes läbirääkimisi pidamast. Kostjale mingeid etteheiteid seejuures hagejal ei olnud. Lisaks on hageja esitanud nõudekirju ülepaisutatud summades (hageja möönab hagis, et on nüüdseks korrigeerinud oma nõudeid) ning keeldunud ka sisulistest kompromissläbirääkimistest. 13.12.2021 vastuses märkis veel seda, et VÕS § 1037 lg 3 võimaldab rikkujal tõendada, et eseme väärtus oli kokku lepitud tasust väiksem. Vastavalt hageja enda praktikale tuleks lugeda, et aastal

2020 vähenes üüripindade harilik väärtus „75% aprillis, 25% mais ja juunis” ning sellega seoses ka ”turundustasu vabastust aprillis ja mais” (hagi vastuse lisa 8). 2020. aastal tasus kostja hagejale üüri (kahjuhüvitist) 21 228,26 eurot kuus (koos käibemaksuga), millest üür moodustas 16 673,16 eurot (ilma käibemaksuta) ning fassaadi reklaampinna üür ning turundustasud kokku 1067,05 eurot (ilma käibemaksuta) (lisa 3, ülevaade maksetest Rocca al Mare kaubanduskeskusele). Seega tuleks üüripinna harilikuks väärtuseks perioodil 01.10.2018– 18.09.2020 VÕS § 1037 lg 1 mõistes lugeda 16 673,16 x 75% (aprill) + 16 673,16 x 25% x 2 (mai / juuni) + 1067,05 x 2 (aprill / mai turundus), s.o kokku 22 975,55 euro (käibemaksuta) võrra väiksem summa ehk 27 570,66 eurot (koos käibemaksuga). Oma vastuses hageja alternatiivsele käsitlusele märkis kostja 19.01.2024 (dtl 1041), et hageja alternatiivses nõudearvutuses sisalduvad aga ka 2018. aasta jaanuar, veebruar, märts, juuli, august, september (hageja 13.11.2023 seisukoha p 13), mis ei oma puutumust väidetava rikkumisega. Hageja enda metoodika kohaselt (millega kostja ei nõustu) ei saa nõue olla suurem kui 278 584 eurot (kostja 30.10.2023 seisukoha lisas 2 esitatud Exceli tabeli positiivsete arvude summa reas 39). VÕS § 1039 alusel välja nõuda rikkumisest kui sellisest saadud tulu. See ei võimalda käsitlust, et mõnel kuul justkui oli tegemist rikkumisega ning teisel kuul (kui teeniti kahjumit) ei olnud tegemist rikkumisega. Isegi, kui seadus seda võimaldaks, ehkki tegemist on materiaalõigusliku küsimusega, siis tuleks jätta see VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. VÕS § 1039 eesmärk on välistada rikkumisest tulu saamine. Sätte eesmärk ei ole kedagi karistada ja kohustada teda tasuma rikkumise eest n-ö peale. See võiks omakorda hageja alusetu rikastumiseni. Raamatupoe müügikäive kinnitab, et tegemist on sesoonse äriga. Äritegevuse ülevalhoidmiseks teenitakse teatud kuudel kasumit, millega kaetakse muudel kuudel saadavat kahjumit. Selleks, et raamatuäri saaks üldse toimida ja tulu teenida, mida hageja ekslikult peab üüripinnast saadvaks tuluks, on vajalik aga aastaringi äritegevusega seotud kulusid kanda. Otsesteks kuluks on näiteks üür: kostja tasus hagejale samal perioodil üüripinna eest üle 384 000 eurot, s.o vältimatu kulu, et raamatupoodi pinnal üldse pidada (30.10.2023 seisukoha lisa 2, Excel, rida 19). Kuluks on müüdud kauba enda kulu, mille osas peeti eraldi arvestust Rahva Raamatu enda kirjastuse raamatute müügi osas (30.10.2023 seisukoha lisa 2, Excel, read 4 ja 5). Tegemist ei ole kirjastuse, vaid „kirjastuse raamatute“ kuluga, nagu hageja ekslikult arvab. Kaudseteks kuludeks on Rahva Raamat AS-is logistikakulud ja üldkulud (13.11.2022 esitatud ekspertarvamus, lk 7). Andmetega tutvunud ekspert selgitab, et: „Peamise osa Ettevõtte Rahva Raamat AS-i Rocca al Mare kaupluse käive ja ärikasum logistikakuludest moodustab [logistikute, autojuhtide, laotöötajate] palgakulu (50-55%), millele järgneb ca 15%-ga transpordikulu. Ka üldkuludest moodustab lõviosa (ca 45%) töötajate palgakulu, millele järgnevad kokku 30%-ga infotehnoloogia ja põhivaraga seotud kulud (põhivara kulum). Eksperdi hinnangul on nii Ettevõtte üld- kui logistikakulud kaupluste äritegevuste toimimiseks möödapääsmatud. Kui hageja oleks nõude koostanud õigesti, s.o nõudnud vaid üüripinnast saadavat tulu ehk allüürist saadud kasumit, siis sellisel juhul tuleb vaid leida allüürnikult saadud üüri ja hagejale makstud üüri vahe (30.10.2023 seisukoha lisa 2, Exceli tabel, read 47 kuni 50).

KOHTU PÕHJENDUSED

I VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse, § 1039 sätestab, et rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, 113 lg 1

II lause ja TsMS § 367 järgi kohustuse täitmist, viivist. II Hageja ja kostja sõlmisid 11.04.2008 äriruumi üürilepingu nr. RAH-G215/G216 (hagi lisa 1, üürileping, dtl 11), mille alusel üüris kostja hagejale kuuluvaid ruume raamatukaupluse pidamiseks. Üürileping oli tähtajaline ja see lõppes 01.10.2018 (lepingu eritingimuste p 3). Kostja vabastas ruumid 18.09.2020 (dtl 58, hagi lisa 2, üleandmise-vastuvõtmise akt). Nende asjaolude üle puudus vaidlus. Vaidlust ei olnud selle üle, et kostja on Eestis tegutsenud pikaaegsete traditsioonidega raamatuäris ning müüb lisaks kauplustele raamatuid ka veebis ning hageja tegevusalaks on enda ja renditud pindade üürile andmine. III Rikkumise periood 3.1 Hageja on tõendanud kohtule esitatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 13.08.2020 otsusega (dtl 68, otsuse p 54, hagi lisa 3), et kostja valdas üüritud ruume aluseta ja pahauskselt alates 02.10.2018 kell 00.00, kuivõrd üürileping lõppes 01.10.2018 kl 24.00. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et valdus oli pahauskne juba 01.10.18 ning et valdus oli pahauskne kuni 18.09.2020 (kaasa arvatud), kuivõrd arbitraažikohus pole sellist perioodi tuvastanud. Kostja viited esitatud abitraažikohtu 19.06.2018 istungi protokollis toodud poolt selgitustele (dtl 112) ei võimalda järeldada, et valdus ruumidele poleks olnud pahauskne lepingu lõppemise järgselt 02.10.18 kuni vahekohtu otsuse tegemiseni 13.08.2020. Vaidlus puudus selles, et kostja vabastas ruumid 18.09.2020 (hagi lisa 2, üleandmise-vastuvõtmise akt, dtl 58). Kostja väitis, et vahekohtu otsuse 13.08.2020 järgselt tegutses kostja üüripinnal kuni 18.09.2020 poolte kokkuleppel kooli alguse perioodi lõpuni, s.o kuni 18.09.2020. Hageja leidis, et see aeg oli otsuse vabatahtliku täitmise tähtaeg kuni 18.09.2020 ja poolte kokkulepet pole. Kostja esitas kohtule K. M. (hageja emaettevõtte esindaja, milles vaidluste ei tekkinud) 18.08.2020 e-kirja V. O. (kostjale) (dtl 161). Sellest nähtub :„lubasin täna saata meie ettepaneku Rocca al Mare pinna vabastamise kohta. Sooviksime pinna teilt vastu võtta reedel 18.09.2020. Sulgemise kuupäeva palume teil endal meile teada anda, lähtuvalt kolimisele kuluvast ajast. Ilmselt jääb see siis septembri algusesse?“. Kohtu hinnangul on võimalik sellest tõendist järelda, et hageja andis ruumide vabastamise ja väljakolimise tähtaja kostjale, mistõttu ei nõustu kohus kostjaga, et märgitud tõend kinnitaks kuidagi poolte kokkulepet ruumide kasutamiseks 13.08.2020 18.09.2020. Samas kinnitab see kohtu hinnangul kostja väidet, et kostja ei olnud vahekohtu otsuse tegemisest 13.08.2020 kuni 18.09.2020 pahauskne ruumide valdaja. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus hageja väitega, et kostja valdas hagejale kuuluvaid ruume pahauskselt kuni 18.09.2020 ja et hageja saaks oma nõude esitada VÕS § 1037, § 1039 järgi ka perioodi eest 13.08.2020-18.09.2020. Nii on põhjendatud ja tõendatud kostja väide, et hageja ei saa tugineda perioodi 13.08.2020–18.09.2020 osas rikkumiskondiktsioonile ja kohtu hinnangul saab hageja nõude perioodiks saaks olla üksnes 01.10.2018–13.08.2020. Nõude ulatus 3.2 Hageja on soovinud enne hagi esitamist kostjalt 18.09.2019 (hagi lisa 4, dtl 71) kirjaga 1271184,27 euro väljaandmist perioodi eest 01.10.2018 – 31.08.2019 (lisa 4, p 7). Kirja kohaselt

on tegemist Rahva Raamatu poolt hagejale esitatud andmete järgi perioodil 01.10.2018 31.08.2019 tehtud müügitehingutega kokku 1271184,27 eurot (käibemaksuta). Sisuliselt soovis hageja kohtueelselt saada kostjalt viimase müügikäivet. Järgmises kirjas 06.01.21 (dtl 74, hagi lisa 5), soovis hageja saada müügitulule vastavat summat 4310577,53 eurot hiljemalt 01.02.2021. Hagiavalduses on hageja soovinud saada kostjalt 2696399,48 € ja pidanud silmas müügikäibe väljaandmist, sealhulgas väitis, et maha ei saa arvestada ühtegi kulu. Hageja nõudis müügitulu väljaandmist ja lisaks nõudis ta kostjalt allüüri tulu väljaandmist 8166,54 eurot ning hageja kinnitas, et ei ole esitanud nõuet VÕS § 1037 lg 1 järgi. 10.11.2021 (dtl 361) dokumendis märkis, et oli ekslikult põhinõude suuruse määramisel liitnud müügikäibele kassatehingute arvu, mille tõttu oli põhinõudeks 2545624,48 eurot (algses hagis nõutud 2696399,48 - 150775, dokumendi p 33), arvestamata allüüri nõuet 8166,54 €). Oma 16.10.2023 (dtl 949) dokumendis märkis, et VÕS § 1039 alusel kuulub väljaandmisele brutokasum ja termini „tulu“ all tuleb mõista brutokasumit ning kui kostja brutokasumi suurust ei tõenda, kuulub väljaandmisele müügitulu. Ülaltoodust järeldub, et on hageja pidanud nõudeks ja selle suuruseks kostja müügitulu perioodil 01.10.2018 –31.09.2020 2537457,94 eurot (hagi lisa 6, dtl 79, mis on seal toodud lahtrite D13 D36 summa). 13.11.2023 märkis, et kui kokku arvestada kostja tulu kuudel, kui ta teenis kasumit, oleks see kokku vähemalt 364 436 eurot, mis tuleks alternatiivselt välja mõista (hageja kogu põhinõue koos allüüri tulu nõudega oli 2545624,4 €). Arvestamata siinkohal allüüri tulu nõuet 8166,54 eurot, saab kohus järeldada hageja arvestustest ja nõudekirjadest seda, et hageja soovib saada kostjalt ülejäänud (va 8166,54 €) põhivõla nõudes kostja majandustegevuses teenitut: kas siis müügitulu või brutokasumit, millest ei saa maha arvata mingeid kulusid. Nagu kohus eelpool märkis, on kostja tegev raamatuäris ja tema tulu, mille hageja soovib kostjalt endale saada käesolevas hagis, tekib ettevõtlusest: raamatute müügist nii poodides kui veebis. Vaidlust pole selles, et kostja oleks kasutanud hagejale kuuluvat ettevõtet või hagejale kuuluvat mingit kauplust või talle kuuluvaid raamatuid. Hageja tegevusalaks on enda ja renditud pindade üürile andmine, mitte hagejale kuuluvate võimalike raamatute müük kauplustes, veebis. Seega asub kohus järeldusele, et ekslik on hageja seisukoht, et kostjapoolne vaidlusaluste ruumide pahauskne valdus oleks VÕS § 1039 mõttes otseses põhjuslikus seoses sellega, et kostja oli tegutsev raamatute müüja ja teenis sellest müügist tulu. Kohus nõustub kostjaga, et kostja ettevõtte (raamatukaupluse) müügitulu osas saaks hagejal väljaandmise nõue eksisteerida VÕS § 1039 mõttes üksnes juhul, kui − kostja oleks õigusliku aluseta käitanud hagejale kuuluvat raamatukauplust, ettevõtet, müünud hagejale kuuluvaid raamatuid ja − rikkunud just seeläbi ning otseselt VÕS § 1037 lg 1 mõttes hageja omandit pahauskselt − ning teeninud just sellega tulu, sest just siis oleks sellel tulul olnud otsene põhjuslik seos rikkumise teel saadu võimaliku nõudega VÕS § 1039 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul see nii ei ole ja seda pole hageja ka väitnud. Nimetatud põhjendustel ei saa hageja VÕS § 1039, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi nõuda kostjalt müügitulu/brutokasumi väljaandmist 2537457,94 € eurot, alternatiivselt 364436 euro väljaandmist. Hageja hagi jääb selles nõudes VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 1039 järgi rahuldamata. Kohus ei hinda seetõttu poolte väiteid sellest, milliseid kulusid tuleks kostja tulu arvestamisel välja jätta (maha arvata) ja kas seda saaks või võiks üldse teha. Kohus ei hinda siinkohal ka esitatud tõendeid (müügistatistika, hagi lisa 6, dlt 76-79, transpordikulud ja muud kulud, lisa 8, e-kiri, dtl 85, A. V. arvamus, dtl 494, käibeandmed 04.08.20, dtl 139, tulu, käibe, kulude andmed, dtl 962993 /kostja 30.10.2023 dokumendi lisad 2-5/).

Kuna hageja nõue ülalmärgitud osas jääb rahuldata, ei saa hageja nõuda kostjalt ka VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, TsMS § 367 alusel sellelt nõudelt ja alternatiivselt nõudelt seadusjärgset viivist ning vastavatelt nõuetelt jääb viivisenõue rahuldamata. Seetõttu ei hinda kohus poolte väiteid, kas viivist saab vähenda või ei VÕS § 113 lg 8, § 162 järgi. 3.3 Järgnevalt vaatleb kohus, kas hageja nõue 8166,54 eurot saamiseks on tõendatud, põhjendatud. Vaidlust ei olnud selles, et kostja pidas üürilepingu kehtivuse ajal kui ka pärast seda vaidlusalusel perioodil raamatukauplust ning andis osa üüritud pinnast allüürniku kasutusse, kes pidas selles kohvikut. See oli kokku lepitud ka üürilepingu eritingimuste p-s 2 (198m2) (dtl 11). Vaidlus puudus selles, et kostja tasus perioodil 01.10.2018–18.09.2020 tegelikul tarbimisel põhinevaid kõrvalkulusid ja fassaadi ehk turundustasusid ning teenis perioodil 01.10.2018– 01.04.2020 üüripinna osalisest allüürist tulu ca 450 eurot kuus. Kokku teenis vaidlustamata asjaoludel kostja kogu selle aja jooksul üüripinna osaliselt allüürist tulu 8166,54 eurot. Kostja vastusest hagejale 27.01.2021 nähtub, et kostja on ise arvestanud välja, et allüürile antud pinna osa eest saadud allüüritulu ehk brutokasum, millest on maha arvatud üürikulud samal perioodil (üüri ja allüüri vahe), on 8166,54 eurot (dtl 84,hagi lisa 7, 27.01.2021 kiri, p 4). Kohtu hinnangul vastab märgitud 8166,54 € pahauskse rikkuja poolt üleantavale tulule VÕS § 1039 järgi, mis on vahetus seoses rikkuja poolt toime pandud hageja õiguste riivega. Hageja väited sellest, kas kostjal on kohustus anda hagejale üle üür pluss kogu allüür, ei ole põhjendatud, sest VÕS § 1039 mõtte kohaselt on selleks vaid tulu, mis on kohtu arvates üüri ja kostja poolt saadud allüüri vahe. Mis puudutab kostja väidet, et hageja on esitanud tegelikult kahjunõudeid kogu pinna eest ja nõuete konkurentsi tõttu ei saa ta kostjalt enam nõuda tulu, ei ole siiski kohtu hinnangul VÕS § 1039 mõttega kooskõlas. Nimetatud põhjustel leiab kohus, et hageja nõue VÕS § 1039 järgi summas 8166,54 eurot on tõendatud ja põhjendatud ning kostjal on kohustus märgitu hagejale välja anda. Hagejal on põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi nimetatud nõudelt ka viivist, kuna kostja ei ole nõus vabatahtlikult märgitud summat tasuma. Hageja andis kostjale kohustuse täitmiseks tähtaja 01.02.2021 vastavalt kohtule esitatud 06.01.2021 (dtl 74) nõudekirjale (p 6,7,8). See on kooskõlas VÕS § 82 lg 7 I, II lausega. VÕS § 82 lg 7 lause sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui suur on sellelt nõudelt viivis, vaatleb kohus edaspidi. Kostja väitis, et ta on hageja nimetatud nõude oma nõudega tasaarvestanud. Pooltevaheline lepingu p 19.5 sätestab, et juhul, kui üürnik viivitab üüripinna vabastamisega ja üürileandjale tagastamisega, siis on üürnik kohustatud maksma üürileandjale üüri arvestatuna selle aja eest, millal üüri pind oli üürniku kasutuses, lisaks leppetrahvile summas, mis on võrdne ühe kuu üüriga iga nädala eest, mille võrra üüripinna tagastamisega viivitatakse. Samuti on üürnik kohustatud hüvitama üürileandjale kõik sellisest viivitusest tulenevad kahjud. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist.

Vaidlus puudus selles, et kostja maksis perioodil 01.10.2018–18.09.2020 hagejale viimase poolt esitatud igakuiste arvete alusel kahjuhüvitisi. Igakuise hüvitise summa oli kuus 15736,22 eurot, koos käibemaksuga oli see 18883,46 eurot; arves oli selgitus „kahjuhüvitis“ (hagi lisa 3, dtl 138, hageja 03.03.2020 arve kostjale). Arvest nähtuvalt viitas hageja tolles üürilepingu p-le 19.5 ja VÕS § -le 335, nimetades seda kahju hüvitiseks ning märkis sulgudes „ruumide üür ja fas. Üür.“ Hageja on ise esitanud kohtule enda 10.10.2018 nõudekirja kostjale (lisa 13, dl 380), milles viitab samale lepingu sättele ja kahjunõudele ruumide vabastamata jätmise eest. Seega teadis hageja ise lepingu p-ile 19.5 ja VÕS §-le 335 viidates väga selgelt, mille eest, mida ja kui suurt summat ta kostjalt nõuab põhjusel, et ruumid on hagejale tagastama. Kostja väitis, et ta maksis vaidlusalusel perioodil hagejale rohkem raha kui hageja nõudis kahju hüvitist oma igakuistes arvetes. Kostja selgitas, et ta arvestas nendele nõutud summadele iseseisvalt juurde lepingus märgitud tarbijahinna indeksi tõusu, kuna arvas, et leping kehtis. Seda ei seadnud hageja ka kahtluse alla, et kostja selliseid arvestuslikke makseid tegi. Leping ei kehtinud, sest see lõppes 01.10.2018 nagu tuvastas arbitraažikohus ning nii ei pidanud kostja lepingus märgitud tarbijahinna arvestust tegema VÕS § 76 lg 1, 2 lepingu p 4 järgi; seda ei nõudnud ka hageja ise (lepingu p 4 sätestab üüri tõstmise korra), kes nõudis arvetes p-i 19.5 ja VÕS § 335 järgi kahju hüvitist. Kohus ei hinda seetõttu tarbijahinna suurust ja selle kohta esitatud tõendeid (hageja lisad 11, 12, dtl 370, 375). Poolte vahel on peetud kirjavahetust saldo arvestuse kohta (kostja vastuse lisa 5-7, dtl 162-164, 165, 140-145), kuid hageja keeldus hiljem teatisi kinnitamast (kostja vastuse lisa 6, 07.10.2020 saldoteatis ning hageja 09.10.2020 e-kiri). Hageja ei vaidlustanud kohtumenetluses seda, et kostja on vaidlusalusel perioodil maksnud hagejale hageja nõutud kahju hüvitiste arvete alusel tegelikult rohkem ehk 45872,48 eurot, mis nähtub ka kostja vastuse lisast 7 (tabel kostja poolt enammakstud summadest raamatupidaja kinnitusega, dtl 144). Kuna pooltevaheline leping lõppes 01.10.2018 ja kostja pidi maksma hageja arvete alusel vaid lepingu p 19.5 ja VÕS § 335 järgseid kahju hüvitisi (igakuiselt 15736,22 eurot, koos käibemaksuga 18883,46 eurot), siis ei olnud kostjal mingit VÕS § 76 lg 1, 2 ja lepingu p 4 järgset kohustust maksta hagejale suuremat kahju hüvitist kui see, mida hageja ise arvete alusel lepingu p 19.5 ja VÕS § 335 järgi kostjalt kahju hüvitisena nõudis. Nii asub kohus järeldusele, et põhjendatud, tõendatud ja õige on kostja väide, et ta on teinud hageja kasuks ilma õigusliku ehk lepingulise aluseta soorituse 45872,48 euro ulatuses rohkem kui oli kohustatud. Ebaõige on hageja vastuväide, et üüri suuruse muutmine tarbijahinna tõusu tõttu tuleb lepingust, mis õigustaks mingit viisi 45872,48 euro saamist ja välistaks kostja õiguse seda summat tagasi nõuda ning teha tasaarvestust. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Eeltoodu alusel ei ole vaja hinnata kostja esitatud tõendeid selle kohta, kas hageja tegi kostjale mingeid üürisoodustusi (dtl 152-157, e-kiri 18.10.21 lisakokkulepe) ning täiendavalt maksutud summade arvestust (dtl 505-506, kostja 13.12.20 lisa 3). Kohtu arvates on põhjendatud, tõendatud kostja väide, et tal on õigus saada hagejalt VÕS § 1028 järgi 45872,48 eurot tagasi ning kostjal on seetõttu õigus oma nõue ka hageja nõudega 8166,54 euro ulatuses VÕS § 197, § 198 lg 2 järgi tasaarvestada. Nimelt sätestab VÕS § 197 lg 1, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist; § 198 lg 1 alusel toimub tasaarvestuse tegemine avalduse tegemisega teisele poolele.

Kostja tegi 18.10.2021 tasaarvestusavalduse vastuses hagile. Kostja väitis, et nende summade, millest moodustub igakuiseilt tasutu kokku 45872,48 eurot, tagasisaamise õigus tekkis igakuiselt alates 12.10.2018. See võib olla põhimõtteliselt õige, ent kostja ei ole seda summat tegelikult hagejalt tagasi nõudnud kohtueelselt alates 12.10.2018 igakuiselt. Saldode võrdlemise kirjad seda ei kinnita, et hageja oleks kuidagi kinnitanud saldo õigusust, kuna hageja on kostja saldonõudele 09.10.2020 vastanud eitavalt (kostja vastuse lisad 5.1-7, dtl 162, 140, 142,144, hageja eitav vastus, dtl 140). Hageja nõudis kostjalt üüritulu maksmist 01.02.2021, mis oli kohustuse täitmis tähtaeg VÕS § 82 lg 7 järgi. Kostja seda hagejale ei maksnud. Seega saab rääkida, et kostja on saadu tagastamise kohustuse rikkumises ja viivituses VÕS 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 2. lause järgi ning hagejal on õigus saada viivist 8166,54 eurolt alates 02.02.2021 kuni kostja poolse tasaarvestuse tegemiseni 18.10.2021. Viivis on VÕS § 113 lg 1 II lause järgi märgitud aja eest 8166,54 eurolt 463,59 eurot (viivist vaatleb kohus veel edaspidi). Kuna kostja tasaarvestas oma suurema nõude hageja 8166,54 eurose nõudega 18.10.2021, siis on lõppenud 18.10.2021 seisuga VÕS § 198 lg 2 järgi hageja nõue kostja vastu 8166,54 euro saamiseks. Seega jääb hageja nõue selles osas rahuldamata VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 1039 järgi. 3.4 Viivis nõudelt 8166,54 eurot. Kostja leidis, et hagejal pole õigust ka viivisele ja seda tuleks vähendada nullini, kuna hageja on käitunud vastuoluliselt. Kohus sellega ei nõustunud. Viivis on õiguskaitsevahend kohustuse rikkumisega viivitamise korral VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi ning viivise vähendamine nullini on äärmuslik võimalus. Arbitraažikohus tuvastas otsusega kostjapoolse pahauskse hageja ruumide valduse. Nii on ainetu kostja käsitlus sellest, et hageja käitub kuidagi vastuoluliselt. Viivise vähendamine eeldaks VÕS § 113 lg 8, § 162 järgi ebamõistlikult suurt viivist, mida käesoleval juhul pole. Käesoleval juhul on viivis 463,59 eurot võrreldes põhinõudega (8166,54 €) väike ning alust selle vähendamiseks ei ole. Seda, kas hagejal oli võimalik igal ajal, muuhulgas ühepoolselt oma nõue tasaarvestada kostja poolt enamtasutud maksetega, ei tähenda, et hageja pidi seda tegema. Samas märkis kostja, et ka temal on enda enammakstud summalt õigus saada viivist seadusjärgses määras. Kostja tugines VÕS § 204 lg 3, mille kohaselt tuleb alates saldo teatamisest saldolt maksta intressi poolele, kelle kasuks saldo on, isegi juhul, kui jooksvale arvele kantud nõuetelt tuli juba intressi maksta. Kostja leidis, et hageja võimalik viivisenõue kuuluks igal juhul täies ulatuses tasaarvestamisele kostja viivisenõuedega, mis kostja arvestuse kohaselt oli hagi vastuse seisuga 18.10.2021 tagastamisele kuuluvatelt nõuetelt kokku 1329,04 eurot. Hageja leiab, et ta ei pea kostjale midagi maksma. Seega on kostjal õigus viivisele VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kuna hageja on alusetu tagastamise kohustuse rikkumises ning viivituses. Hageja ei ole vaidlustanud kostja viivise arvestust, suurust. Kohtu hinnangul oli kostjal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6, 113 lg 1 2. lause ja § 198 lg 1, 2, § 1028 lg 1 järgi nõuda hagejalt viivist alusetult enammaksutud summadelt ja seda tasaarvestada hageja viivisenõudega. Kostja tasaarvestas vastuses 18.10.2021 oma viivisenõude hageja viivisenõudega (vt vastuse p 39, 40, dtl 109). Nii on lõppenud 18.10.2021 VÕS § 198 lg 2 järgi hageja viivisenõue kostja vastu. Seega ei saa hageja nõuda ka edaspidiselt viivist TsMS § 367, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi. Kuna nii hageja VÕS § 1039 järgne võlanõue 8166,54 euro ja sellelt nõutav viivisenõue on lõppenud kostja tasaarvestusega, jääb hageja märgitud võlanõue 8166,54 euro ja vastavalt nõudelt arvestatud viivisenõue ja edaspidine viivisenõue VÕS § 101 lg 1 p 5, §113 lg 1 2. lause, TsMS § 367 järgi kostja vastu rahuldamata.

3.5 Kokkuvõte Arvestades ülaltoodut, tuleb jätta rahuldamata hageja hagi kostja vastu alusetult saadu 2545624,48 eurot, alternatiivselt 364436 euro väljamõistmiseks, viivise 254064,84 väljamõistmiseks ja põhinõudelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Hageja väiteid, et tal on õigus tasaarvestada oma leppetrahvi nõudeid kostja nõuetega, ei ole vaja hinnata, sest hageja esitas need väited vaid juhuks kui kostja esitab vastuhagi, mida kostja ei teinud. Kuna kostja ei olnud nõus kohtueelselt esitatud nõudeid rahuldamata ja selles puudus vaidlus, ei ole vaja hinnata kostja 26.09.2021 vastust hageja nõudekirjale (dtl 148,151). IV Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind, protokollide parandus Tsiviilasja hind määrataks hagi esitamise aja seisuga ja see on 3173881,09 eurot (TsMS § 122 lg 1, 2, § 123, § 124, § 133 lg 1, 2, § 134 lg 1). TsMS § 162 lg 1, 2 järgi jäävad poolte menetluskulud hageja kanda ja kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2 alusel kulude suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist. TsMS § 53 lg 4 alusel teeb kohus protokolli parandused, kui ta nendega nõustub, mittenõustumisel lisab protokolli juurde. Kohus pidas asjas mitu istungit: 02.05.2022 (protokoll, dtl 525), 13.03.2032 (protokoll dtl 732), 29.09.23 (protokoll dtl 931), 29.01.2024 (protokoll dtl 1059). 02.05.2022 istungi protokolli kohta ei ole protokolli parandamise taotlusi esitatud. 13.03.2023 istungi protokolli kohta esitasid mõlemad pooled 16.03.2023 taotluse protokolli parandamiseks (dtl 773, 779). Hageja vaidles kostja taotlusele vastu, kostja ei vaielnud hageja taotlusele vastu (24.03.2023, dtl 792, 795). Kohus nõustub kostja porokolli parandamise 2. ettepanekuga, kuivõrd sellest nähtuvalt on jäänud kohtu selgitus protokollis kajastamata. Seega tuleb TsMS § 50 lg 1 p 10, § 53 lg 4 järgi protokolli kanda järgmiselt: Täiendada 13.03.2023 istungi protokolli lk 8 ja lisada protokolli enne ajamärki "01:21:06: Salvestamine lõppes (12:28)" järgmine lõik "01:20:22 Kohus: Arvestades seda asjaolu, et hageja peab ise oma nõuet tõendama, teie tahate tegelikult nende tõenditega väita, et kahju ei tekkinud või et kahju kuulub vähendamisele. Teie ei pea nii kui nii seda nõuet tõendama, mida hagejal on, kui tal on või ei ole." Muus osas ei ole poolte parandamise taotlustel olulist menetlusõiguslikku tähendust, kuna ei nähtu, et mõni asjaolu oleks omaks võetud, hagi tunnistatud, õigeks võetud, mõnest väitest loobutud. Need poolte 16.03.2023 esitatud parandusettepanekud, vastuväited tuleb TsMS § 53 lg 4 järgi lisada 13.03.2023 istungi protokolli juurde. 29.09.2023 istungi protokolli kohta tegi kostja 04.10.2023 parandusettepaneku (dtl 945), millele hageja ei ole esitanud vastuväiteid (kohtu kiri 06.10.23, dtl 947). Märgitud ettepanekud protokolli parandamiseks on kostja esitanud tegelikult väidetena hagile kirjalikus vormis. Seega ei ole nendel menetlusõiguslikku tähendust. Kohus jätab taotluse rahuldamata, lisab vastuväited TsMS § 53 lg 4 järgi 29.09.23 istungi protokolli juurde.

29.01.2024 istungi protokolli kohta esitas kostja 06.02.2024 parandustaotluse (dtl 1067). Hageja ei vastanud taotlusele (kohtu kiri 06.02.24, tähtaeg 16.02.24, dtl 1068). Kohus nõustub kostja kõigi ettepanekutega, kuna taotlusest nähtuvalt on protokolli kantud ekslikud andmed numbrite, viidete ja selle kohta, kelle dokumendile viidati. Seega tuleb TsMS § 53 lg 4 alusel 29.01.2024 istungi protokolli parandada järgmiselt: 1) Asendada 00:12:30 lauses „Tasaarveldus oli protsentuaalne, see 45 000 eurot on tagasinõue, et me oleme rohkem maksnud kui see kahjunõue oli. Viitab dlkt 336.“ digitoimiku lehekülje viitega „dtlk 366.“. 2) Asendada 00:28:19 lauses: „Täiendavad tõendid olid esitatud hageja 16.11.2023 esitatud dokumentides.“ lausega „Täiendavad tõendid olid esitatud kostja 30.10.2023 esitatud dokumentides.“. 3) Täiendada punktis 01:11:23 lauset kostja esindaja Toomas Vaheri poolt istungil antud selgitusega, et M. S. nimetati juhatusse alles mais 2022, s.o enne ekspertarvamuse koostamist, ning asendada lause: „Kõik tõendid, mis on kohtu poolt vastu võetud, on tõendid. Tähtsust ei oma see, et M. S. on juhatuse liige. Ta on pearaamatupidaja.“ lausega „Kõik tõendid, mis on kohtu poolt vastu võetud, on tõendid. Tähtsust ei oma see, et M. S. on alates 2022. aasta maist juhatuse liige, sest ekspertarvamus on koostatud varem. Ta on pearaamatupidaja.“. 4) Asendada 01:59:03 kostja esindaja selgituses „45%“ arvuga „4,5%“ ja asendada lause „Orkla lahendis ei nõutud ju kogu tulu välja, seal nõuti välja 45% kogutulust“ lausega „Orkla lahendis ei nõutud ju kogu tulu välja, seal nõuti välja 4,5% kogutulust.“.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.