Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn), lepinguline esindaja: Aap Kulik (e-post [email protected])
esindajad
Kostja: S. S. (isikukood xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxx@xxxxxxxxx) Asja läbivaatamine
elukoht e-post
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega OK Incure OÜ hagi S. S. väljamõistmiseks.
vastu võlgnevuse
Mõista S. S. OK Incure OÜ kasuks välja 532 eurot, s.o põhivõlg 497 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.
Jätta OK Incure OÜ hagi S. S. vastu rahuldamata osas, milles OK Incure OÜ palub mõista S. S. välja OK Incure OÜ kasuks põhivõla suuremas ulatuses kui 497 eurot, intressi 722,19 eurot ja viivise 609,53 eurot.
Toimetada otsus kätte hageja lepingulisele esindajale ja kostjale.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Menetluskulud jätta 90,1% ulatuses OK Incure OÜ kanda ja 9,9% ulatuses S. S. kanda.
Mõista S. S. OK Incure OÜ kasuks välja menetluskulu 58,90 eurot.
Mõista S. S. OK Incure OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi S. S. (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4000 eurot, intressi 722,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 609,53 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue Multitude Bank p.l.c (endise nimega Ferratum Bank p.l.c.) ja kostja vahel 31. detsembril 2020 sõlmitud krediidilepingust, millega võimaldati kostjale limiiti kuni 4000 eurot. Kuna kostja jättis tasumata osamaksed, saatis krediidiandja 15. märtsil 2023 kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 30. märtsil 2023. Krediidiandja loovutas kostja vastu nõude OK Incure OÜ-le 4. aprillil 2023. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 48,91% aastas ehk 0,1340% päevas ning viivitusintress on võrdne intressimääraga. Kostja on krediidilepingu raames teostanud
2(6)
tagasimakseid summas 8776 eurot, millest arvestati krediidisumma katteks 5273 eurot, kulude katteks 226,92 eurot ja intressi katteks 3276,08 eurot.
3.Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 15. septembri 2023 määrusega, andes kostjale 20 päeva hagimaterjalidele vastuse andmiseks. Kohus edastas hagimaterjalid 23. novembril 2023 kostja e-posti aadressile xxxxxxxxxxxxxxx@xxxxxxxxx. Kuivõrd kostja dokumentide kättetoimetamist ei kinnitanud, edastas kohus hagimaterjalid 31. novembril 2023 kostja e-posti aadressile ning luges kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel, s.o 4. novembril 2023 (TsMS § 3141 lg 3 p 2 alusel). Kostja viimane päev hagivastuse esitamiseks oli 24. november 2023. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
5.Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.
6.Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22145432, p 23).
7.Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata.
8.Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma
3(6)
vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
9.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et kostja sissetulekuid ja kohustusi kontrolliti krediidilepingu sõlmimisele eelnenud telefonikõne vahendusel, mille kohta tõendeid ei ole. Päring teostati maksehäireregistrisse, mille kohaselt ei olnud kostjal lepingu sõlmimise ajal ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamiseks lähtus krediidiandja kostja poolt esitatud tulu andmetest. Samuti saadi teavet avalikest andmebaasidest, mh E-Krediidiinfo andmebaasist ja rahvastikuregistrist. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti. Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste
4(6)
kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.
10.VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku 9273 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid kokku 8776 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 5273 eurot, kulude katteks 226,92 eurot ja intressi katteks 3276,08 eurot. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 497 eurot (9273-8776). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 497 eurot. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata.
12.Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Kohus rahuldab antud nõude.
13.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 497 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.
14.Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
16.Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 532 eurot. Hagi rahuldati ligi 9,9% ulatuses. 5(6)
17.Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 90,1% ulatuses hageja kanda ning 9,9% ulatuses kostja kanda.
18.Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 euro väljamõistmiseks. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
19.Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 595 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga 1. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 595 eurot saab pidada põhjendatud menetluskuluks.
20.Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 595 eurot, millest kostja kanda jääb 9,9% ehk 58,90 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 536,10 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
21.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.