Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Xxxx 24.08.2021 krediidilepingu, millisega võimaldati kostjale limiiti kuni 3000 eurot. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 3243 eurot. Kostja poolt kasutusse võetud krediidilepingu eritingimuste punkti E. kohaselt kohustub klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 45.2965% aastas ehk 0.1241% päevas. Lepingu eritingimuste punkti F kohaselt kujunes krediidikulukuse määraks 55.99% aastas. Lepingu eritingimuste punkti G. Kohaselt kujunes tagasimaksete kogusummaks 3736.07 eurot. Lepingu eritingimuste punkti J. kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraaga, s.o 45.2965% aastas ehk 0.1241% päevas. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 1166.95 eurot, millest arvestati krediidisumma katteks 341.81 eurot, kulude katteks 65.1 eurot ja intressi katteks 760.04 eurot. Kuivõrd kostja sooritas viimase tagasimakse detsember 2022 arve katteks (jaanuari laekumine), siis oli kostja alates jaanuarist 2023 täielikult võlgnevuses vähemalt kolme, jaanuar 2023, veebruar 2023 ja märts 2023 osamaksetega. Kostjale on 27.04.2023 edastatud meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppeski leping 12.05.2023 ning kostja kohustus tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse. Kostjat teavitati 02.06.2023 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on hagi esitamise seisuga 2901,19 eurot (3 243.00 – 341.81), mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 10.01.2023. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress 435.67 eurot. Hageja arvestab viivist tagastamata krediidisummalt alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 13.05.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 30.10.2023 intressiga võrdses määras, kuid mitte üle kolmekordse seadusjärgse määra. Kostja võlgneb hagejale viivist 471.78 eurot. Hageja on edastanud kostjale järgnevad meeldetuletuskirjad: 1) nõudekiri 02.06.2023 – 25€; 2) pretensioon 12.06.2023 – 5€; 3) hagihoiatus 03.07.2023 – 5€. Kokku: 35,00 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta erinevatest allikatest. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lepingu tingimuste punkti 10.4.11 kohaselt kinnitas kostja, et ta kasutab laenu tavapärase tarbimise eesmärgil, mitte kriitilise olukorra ega kriitiliste vajaduste tõttu. Krediidivõimelisuse hindamiseks teostas Krediidiandja päringu ka Eesti Väärtpaberikeskuse pensionikonto registrisse,

et hinnata kliendi sissetulekuid. Kostja sissetulekud krediidilepingule eelnevalt moodustusid 4 kuu (mai-august) keskmise põhjal 1277 eurot kuus. Maksimaalse krediidilimiidi (3000 eurot) korraga kasutusele võtmise korral moodustus igakuine intressimakse 111.69 (3000*0.1241%*30) eurot. Seega moodustus finantskohustuse osakaal sissetulekutest 8.75%(111.69/1277*100), mis on äärmiselt väike osakaal Eesti ja Euroopa majanduspiirkonnas. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist, siis nõuab hageja VÕS § 4031 4 alusel kostjalt väljastatud krediidisumma jäägi tasumist 2076,05 eurot (välja antud krediit 3 243.00 eurot 0% intressimääraga, millest maha arvestatud kõik laekumised 1166.95 eurot) ning seadusjärgses määras viivis perioodil 13.05.2023-30.10.2023 summas 34.95 eurot, kokku 2111 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõivu summas 455 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kohus tuvastab asja lahendamiseks tähtsust omavad järgmised asjaolud.

Xxxx ja kostja vahel oli sõlmitud 24.08.2021 krediidileping, mille alusel on kostja saanud laenulimiiti summas 3000 eurot (dtl 24-33) ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mis võimaldas tagasimakstud krediiti taas kasutusse võtta. Lepingu kohaselt oli intressi määr 45,2965% aastas ja krediidi kulukuse määr 55,99% aastas. Kliendi poolt kasutusse võetav esialgne krediidi summa 463 eurot.

Xxxx on loovutanud oma krediidilepingust tuleneva nõude hagejale ning on sellest kostjat teavitanud 02.06.2023 teates (dtl 40).

Kostja võttis laenuandja poolt võimaldatud krediidilimiidid kasutusse ja on teinud ka tagasimakseid, sh krediidisumma, intressi ja kulude katteks (dtl 19, 38). Kostjale anti välja krediit 3243 eurot ning kostja maksis algsele laenuandjale tagasi 1166,95 eurot (dtl 62).

27.04.2023 on krediidiandja edastatud kostjale meeldetuletuse leping lõpetamisest, millise kohaselt ütleb Xxxx kostjaga sõlmitud laenulepingu üles kostjapoolse laenulepingust tulenevate kohustuste olulise rikkumise tõttu juhul, kui kostja ei tasu võlgnevust 14 päeva jooksul kirja kuupäevast. Lepingu lõppemisel muutub sissenõutavaks kogu laenujääk koos intresside ja tasudega. Xxxx eraldi teadet

laenulepingu ülesütlemise kohta ei saatnud ja laenuleping lõppes automaatselt 15. päeval kirja kuupäevast, kuna kostja selle aja jooksul võlgnevust ei tasunud (dtl 39). Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppeski leping 12.05.2023 ning kostja kohustus tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse.

Pooled ei vaidlusta asjaolu, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t. et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Kohus tuvastas, et tarbijakrediidilepingust tulenev nõue on loovutatud hagejale.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Seega on hageja õigustatud esitama tarbijakrediidi lepingu alusel nõude kostja vastu.

Hageja väitel on kostjal tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 p-s 13 selgitanud, et „kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu

Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.

Kostjaga sõlmitud lepingu krediidilepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,99% aastas (dtl 24).

Lepingu sõlmimise ajal (24.08.2021) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68% aastas (31.05.2021 kohta avaldatud näitaja).

Kolmekordne määr oleks seega 56,04% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti

Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra.

Hageja on 20.11.2023 menetlusdokumendi punktis 3 selgitanud krediidikulukuse määra arvestamise alusandmeid ja kujunemist (dtl 59-60). Kohus ei ole hageja arvutuskäigus vigu tuvastanud. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

Teiseks, on Riigikohus määruse nr 2-21-13098/50 punktis 17 selgitanud, on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Riigikohus määruse nr 2-21-13098/50 punktis 18 on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1)

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

2)

3) 4)

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kohus jättis 31.10.2023 kohtumäärusega (dtl 53-57) hagi käiguta ning kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid.

Hageja hinnangul (vt dtl 21 ja dtl 61) laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS §

4034 sätestatud nõudeid. Hagiavalduses on selgitatud, et kostja maksekäitumist hinnati Maksehäireregistri väljavõtte põhjal ning selle kohaselt maksehäired puudusid, et maksekäitumine oli eeskujulik. Kostja sissetulekuid hinnati Eesti Väärtpaberikeskuse pensionikonto sissetulekute ajaloo viimase 4 kuu laekumise põhjal, mille kohaselt nelja kuu keskmine sissetulek oli 1277 ((994.00+1668.00+1195.00+1251.00)/4) eurot. Maksimaalse krediidilimiidi (3000 eurot) korraga kasutusele võtmise korral moodustus igakuine intressimakse 111.69 (3000*0.1241%*30) eurot. Seega moodustus finantskohustuse osakaal sissetulekutest 8,75% (111.69/1277*100), mis on äärmiselt väike osakaal Eesti ja Euroopa majanduspiirkonnas.

Kohtul ei ole võimalik eeltoodut hageja poolt välja toodud asjaolude pinnalt tuvastada, et laenuandja (hageja õiguseellane) on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandjad oleks teostanud kontrolli kostja esitatud andmete tõelevastavuse osas.

Kohus selgitas hagejale 31.10.2023 kohtumääruses detailselt, mida hageja tõendama peab. Muu hulgas selgitas kohus: „Selleks, et kohus saaks kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, on vajalik tuua kohtu ette konkreetsed faktilised asjaolud, mida krediidiandja on teinud, et omandada teavet, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, ja kuidas on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust, sh mis kogutud andmete pealt on krediidiandja teinud milliseid järeldusi. Samuti tuleb selgelt välja tuua, kust on andmed kogutud ja kust on kostjalt saadud andmeid kontrollitud“ (dtl 56). Seega tegi kohus hagejale ettepaneku vastutustundliku laenamisega seotud asjaolusid tõendada.

Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Samuti ei nähtu kohtule, kuidas laenuandja veendus, et tarbija on krediidivõimeline. Seaduses on tarbija kaitseks kehtestatud laenuandjale kohustus tarbija esitatud andmeid kontrollida. Hagiavalduse asjaolude pinnalt ei ole hageja teinud mõistlikke pingutusi, et kostja esitatud andmeid kontrollida. Tuginemine vaid tarbija poolt esitatud andmetele, ilma mõistlikke pingutusi tegemata nende kontrollimiseks, ei ole seaduse kohaselt üldjuhul võimalik.

Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud VÕS § 4034 lg 2 ja lg 4; KAVS § 50 lg 3 ja lg 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Riigikohus määruse nr 2-21-13098/50 punktis 20 on selgitatud, et krediidiandja peab tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Käesolevas asjas puuduvad andmed selle kohta, et laenuandja oleks kostjalt täiendavalt küsinud mingeid andmeid ja kostja oleks jätnud need tahtlikult esitamata või et kostja oleks midagi võltsinud. Laenuandja ei ole nõudnud tarbijalt pangakonto väljavõtte esitamist, kohtule ei ole esitatud kostja poolt laenuandjale esitatud laenutaotlust. Seega ei nähtu, et laenuandja oleks tarbija esitatud andmeid kontrollinud.

Hagejal oli tulenevalt Riigikohus määruse nr 2-21-13098/50 punktis 13 ja 25 selgitatust tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja seda suutnud ei ole. Hageja ei ole oma analüüside kohta välja toonud asjaolusid, hageja väide mingi analüüsi läbiviimise kohta on jäänud deklaratiivseks. Tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte tegeliku ja sisulise järgimise kohta esitatud ei ole.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses.

Hageja vastavalt kohtu 31.10.2023 määrusele (dtl 53-57) esitas nõuete ümberarvestuse, s.o määras kostja tagasimaksed uuesti juhuks, kui kohtu hinnangul on laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 62, p 10).

Hageja tõi esile, et lepingu alusel on kogu perioodi jooksul kostja kasutanud krediiti summas 3243 eurot ja teinud tagasimakseid summas 1166,95 eurot, seega tuleb kostjal

tagastada lepingu alusel saadud põhisumma 2076,05 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 12.05.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses.

Kokku kuulub hagiavaldus seega rahuldamisele osaliselt ja kostjalt tuleb välja mõista lepingu alusel põhivõlg summas 2076,05 eurot.

Hageja on palunud kostjalt mõista välja lepingust tuleneva viivise põhinõudelt alates 11.01.2023 kuni 12.05.2023 45,2965% aastas. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

VÕS § 4034 lg 7 tagajärjest tulenevalt antud juhul oli lepingulise intressi (45,2965% aastas) kokkulepe tühine ja kohaldub VÕS § 94 sätestatud intressimäär.

Kohus eelnevalt tuvastas, et leping ei lõppenud laenuandjapoolse ülesütlemisega 12.05.2023, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Seega ei ole põhjendatud hageja nõue mõista välja viivis alates 13.05.2023. Samal põhjusel puudub alus mõista kostjalt välja nö. seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 2. lause alusel.

Kohus rahuldab hageja alternatiivselt esitatud viivise nõude (dtl 62) osaliselt selliselt, et mõistab kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 2 ls. sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast.

Hageja intressinõue summas 435,67 eurot põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu.

Rahuldamata jääb hageja nõue mõista kostjalt välja võla sissenõudmise kulu kogusummas 35 eurot.

Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kuulub osaliselt rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 2076,05 eurot. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, s.o 2076,05 eurolt alates kohtuotsuse tegemisest 12.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Ülejäänud osas jääb hagiavaldus rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Hagis toodud tsiviilasja hind oli 3843,64 eurot. Hagi rahuldatud osa tsiviilasja hind (kui nõue oleks sellisena esitatud) oleks 2335,56 eurot (põhinõue 2076,05 eurot ja lisaks aastane viivis 12,5% 229,51 eurot) ehk hagi rahuldati ~60%.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta 60% ulatuses kostja kanda ja 40% ulatuses hageja kanda.

Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 455 eurot.

Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.