Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Hageja esitas 10.10.2023 kostja vastu hagi, mille kohus 16.10.2023 menetlusse võttis. 30.11.2023 kirjaga palus kohus hagejal esitada täiendavad selgitused ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimet. Hageja esitas 14.12.2023 täiendavad selgitused. Kohus määras 20.12.2023 asja lahendamise kirjalikku menetlusse, määras lõppseisukohtade esitamise tähtajaks 22.01.2024 ning otsuse teatavaks tegemise ajaks 06.02.2024. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 1350 eurot, intressi 163,94 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 30 eurot ja 09.10.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 510,02 eurot. Hagi kohaselt sõlmis kostja IPF Digital AS-ga 18.05.2022 krediidikontolepingu nr 5427953. Kostjale võimaldati krediidilimiiti summas 1350 eurot. Kostja kohustus krediiti tagasi maksma minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Aastaseks intressimääraks lepiti kokku 41,04% ning viivisemääraks sama määr, mis intressimäär – 41,04% aastas. Krediidikulukuse määr oli 50,55% aastas. Krediidiandja tegi kostjale väljamakseid kokku summas 1350 eurot. Kostja oli viivituses vähemalt kolme järjestikuse maksega, sest jättis tasumata august-september 2022 osamaksed. Krediidiandja saatis kostjale 18.10.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse koos täiendava tähtajaga võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud ja krediidiandja ütles lepingu üles 08.11.2022. Krediidiandja teavitas täiendavat tähtaega andes, et kui kostja võlgnevust ei tasu, siis loovutab krediidiandja ülesütlemisega nõude hagejale. Kostja ei teinud lepingu kehtivuse ajal ega pärast ühtegi tagasimakset. Põhivõlgnevuse suuruseks on 1350 eurot. Intressivõlgnevus on kostjal alates krediidi väljamaksmisele järgevast päevast 23.07.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud päevani 07.11.2022 summas 163,94 eurot. Lepingujärgne viivisemäär on 41,04% aastas. Hageja nõuab viivist põhinõudelt summas 1350 eurot perioodil 08.11.2022-09.10.2023. Viivisenõue on 510,02 eurot. Hageja edastas kostjale 08.11.2022, 02.12.2022 ja 20.01.2023 võlgnevuse meeldetuletuskirjad summas 30 eurot. Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Hageja esitas selle kohta tõenditena kostja laenutaotluse. Taotluse kohaselt oli kostja sissetulekuks 1350 eurot ja igakuised kohustused 100 eurot (üksnes majapidamiskulud). Kostja töötas täistööajaga SOL Baltics OÜ-s. Krediidiandja tegi päringu Creditinfo andmebaasi ning selgus, et kostjal ei olnud maksehäireid. Lisaks tegi krediidiandja päringu Pensionikeskusesse, mille kohaselt oli kostja sissetulekuks 629,76 eurot. Krediidiandja ei näinud vajadust küsida kostjalt pangakonto väljavõtet. Krediidilimiit oli vaid 1350 eurot ning 60-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa 53,01 eurot. Krediit anti automatiseeritult. 14.12.2023 vastuses jäi hageja seisukohale, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ei küsinud küll kostja pangakonto väljavõtet, kuid kasutas

kostja varalise seisundi hindamiseks seadusega kooskõlas olevaid alternatiivseid vahendeid ja meetodeid. Hageja viitas korduvalt Finantsinspektsiooni juhendile ning leidis, et krediidiandja on teinud mõistlikke pingutusi kogumaks kostja varalise seisundi kohta piisavalt teavet. Hageja leidis, et antud juhul oli piisav kostja kohta kogutud muu teave (pensioniregistri päring, maksehäireregistri päring) tema krediidivõimelisuse hindamiseks, mistõttu ei pidanud krediidiandja küsima kostja pangakonto väljavõtet. Hageja selgitas, et krediidikonto on kiirlaen, mis võimaldab tarbijale krediiti väikestes summades ning tavapäraselt kiiremas korras raha kätte saada. Hageja selgitas Creditinfo päringu inglisekeelset sisu ja märkis, et kuna andmeühiku väärtus oli 0 tähendas see seda, et ametlikud teadaanded ja maksehäired puudusid. Pensionikeskusse toimub päring IT süsteemide vahendusel automatiseeritult ning saadud andmete alusel arvutab krediidiandja IT süsteem välja pensionimaksete alusel sellele vastava sissetuleku suuruse. Kostja keskmine netosissetulek oli 630 eurot kuus. Hageja tõi välja laekumised pensioniregistrisse detsember 2021-mai 2022. Hageja selgitas, et kuna päringu tulemusena oli kostja sissetuleku suurus väiksem taotluses märgitud sissetulekust, siis võttis krediidiandja krediidivõimelisuse arvutuste aluseks pensioniregistris nähtuva suuruse 630 eurot. Krediidiandja veendus, et kostja on maksevõimeline ning igakuine 53,01 eurot oli kostjale jõukohane. See, et kostja on jätnud mingil põhjusel oma kohustused täitmata, ei viita sellele, et krediidivõimelisust on ebaõigesti hinnatud. Kohtumenetluses ei saa kontrollida ega tuvastada, millest oli tingimust tagasimaksete mittetegemine. Kostja on täisealine ja teovõimeline inimene, kes kinnitas lepingu sõlmimisel, et ta on võimeline kohustusi täitma. Hageja märkis, et minimaalselt pangakonto väljavõtte küsimine piisavalt pika ajavahemiku kohta ei lähe kokku Finantsinspektsiooni juhendiga. Pangakonto väljavõte ei pruugi anda täielikku ülevaadet tarbija majandusliku seisundi kohta. Juhul kui kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palus hageja välja mõista põhinõude 1350 eurot, kuna kostja ei teinud ühtegi tagasimakset. Hageja ei esitanud lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kostja ja IPF Digital AS sõlmisid 18.05.2022 veebi vahendusel krediidikontolepingu nr 5427953, mille alusel võimaldati kostjale krediiti 1350 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 50,55% aastas, intressimäär 41,04% aastas ning viivisemäär 41,04% aastas (sama mis intressimäär). (dtl 10-34). - Kostja kasutas krediiti kokku 1350 eurot, mis maksti talle välja järgmiselt: 18.07.2022 500 eurot ja 500 eurot ning 22.07.2022 350 eurot. (dtl 35) - Krediidiandja edastas 18.10.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, sest kostjal oli jäetud tasumata 3 osamakset (dtl 37). - Krediidiandja ütles lepingu üles 08.11.2022, sest kostja ei tasunud võlgnevust talle antud täiendava tähtaja jooksul (dtl 37). Kohus leiab, et krediidikontoleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik.

Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 50,55%. Lepingu sõlmimise ajal 18.05.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95%, mille kolmekordne määr on 50,85%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. -

Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on krediidikonto avamise taotluses (dtl 44-45) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 1350 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed (majapidamiskulud) kokku 100 eurot. Hageja on esitanud selgitused inglisekeelsete ridade osas ning märkinud, et pensioniregistrist saadud teabe kohaselt oli kostja keskmiseks sissetulekuks 629,76 eurot ning maksehäireid polnud. Kostja pangakontot ei analüüsitud ning positiivne otsus oli automaatne. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtu hinnangul ei omandanud krediidiandja tõendeid kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta ega kontrollinud kostja poolt esitatud andmeid. Kohtule on esitatud ainult laenutaotlus, mille kostja esitas enne lepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul pidanuks krediidiandjal tekkima kahtlus kostja sissetuleku osas ainuüksi selle pinnalt, et kostja taotluses märgitud sissetulek ei kattunud ligilähedaseltki tema keskmise maksustatud sissetulekuga (pensioniregistri päringu alusel). Kohtule jääb arusaamatuks, miks krediidiandja antud olukorras ei pöördunud kostja poole täiendava teabe saamiseks. Lisaks ei omandanud hageja teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on krediidiandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Krediidiandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et kostja kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet.

Kohus selgitab, et laenuvõtja hilisemat maksevõimet pole lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida krediidiandja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida, mitte piirduda tarbija taotluses märgitud andmetega ja maksehäireregistritest päringute tegemisega. Täiendavalt selgitab kohus, et Finantsinspektsiooni soovituslik juhend on vaid soovitus ning käesolevalt on selline juhend ka aegunud, arvestades seadusandluse ja kehtiva kohtupraktika muutusi. Samuti võib krediidiandja enda sise-eeskirjades ette näha ükskõik mis tingimusi, kuid ta on siiski kohustatud järgima seaduses sätestatud nõudeid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et krediidiandja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Lepingus kokkuleppeline intress 41,04% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul võla sissenõudmiskulusid ning selle nõude osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja nõudnud samas määras kui on intressimäär. Kuigi lepingujärgne intressimäär on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, on siiski VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kehtiv kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. Seega tuleb viivist arvestada seadusjärgse intressimääraga samas määras. Kostja ei ole teinud lepingu alusel ühtegi makset. Kostja ei ole esitanud vastuväited, et ta oleks makseid teostanud. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 1350 eurot. Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 07.11.2022. Seadusjärgne intress lepingu sõlmise ajal kuni 31.12.2022 oli 0%, mistõttu jääb intressinõue rahuldamata. Viivis perioodil 08.11.2022-31.12.2022 jääb samuti rahuldamata, kuna intressimäär oli 0% aastas. Perioodil 01.01.2023-09.10.2023 kujuneb viivise suuruseks 31,68 eurot (intressimäär 01.01.202330.06.2023 oli 2,5% aastas, 01.07.2023-09.10.2023 oli 4% aastas). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1350 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 31,68 eurot. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas hagiga kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 350 eurot, mis on riigilõiv. Muid menetluskulusid hagejal ei ole. Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 350 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.