3.Rahuldada kostja menetluskulude taotlus osaliselt ja välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 670 eurot.
4.Menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse
2-24-144718 koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE, KOSTJA VASTUVÄITED
1.A.Q esitas 05.12.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2893,27 euro saamiseks. Kohus tegi 06.12.2024 võlgnikule makseettepaneku ja võlgnik K.P esitas 09.12.2024 nõudele vastuväite. 19.12.2024 määrusega lõpetati A.Q maksekäsu kiirmenetlus K.P vastu 2893,27 euro nõudes ja edastati asi menetlemiseks esimese astme kohtumenetlusse Pärnu Maakohtule.
2.Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid A.Q ja K.P 15.10.2020 suulise laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu summas 3500,00 eurot intressimääraga 18% aastas. Kostjale laenu andmiseks võttis hageja kostja palvel Swedbankist laenu tähtajaga 5 aastat ja intressimääraga 17,9% aastas. Intressimäära kokkulepe poolte vahel tulenes Swedbankiga sõlmitud laenulepingu intressimäärast. Kostja kinnitas, et maksab laenu tagasi täies ulatuses hiljemalt 31.12.2022. Hageja kandis raha 2000 eurot üle kostja arvelduskontole ning 1500 eurot andis kostjale sularahas. Kostja tegi laenutähtaja jooksul makseid summas 1344 eurot (2021 aastal 546 ja 2022 aastal 798 eurot). Hagejal oli õigus arvestada nimetatud summadega tasutuks intressimaksed 2021 ja 2022 aasta eest. (2021 aasta intress 630 eurot ja 2022 aasta intress summas 630 eurot). Kuid hageja sai aru, et kostjal on raskused laenu tasumisega ning hageja tuli kostjale vastu ning vähendas ja arvestas intressimakset vabatahtlikult 10% - ni aastas aastate 2021 ja 2022 eest ning luges laenu põhiosana hageja poolt tagastatuks 644,00 eurot (1344-700). Laenu põhiosa jääk seisuga 31.12.2022 oli 2856,00 eurot. Tagasimaksetähtaja lõppemisel on kostja tasunud hagejale veel 2023 aastal 1051 eurot. Hagejal oli õigus arvestada nimetatud summadega tasutuks intressimaksed 2023 aasta eest. (2023 aasta intress 18% laenujäägilt oli summas 514,08 eurot). Kuna kostja suhtles hagejaga normaalselt ja viisakalt ning lubas, et lähiajal tasub ära kogu laenujäägi, siis taaskord hageja tuli kostjale vastu ning vähendas ja arvestas taaskord intressimakset vabatahtlikult 10% - ni aastas 2023 aasta eest, ning luges laenu põhiosana hageja poolt tagastatuks 765,40 eurot (1051-285,60) ning laenu põhiosa jääk seisuga 31.12.2022 oli 2090,26 eurot. 2024 aastal tasus hageja veel 564,00 eurot millest hageja arvestas maha aastase intressimakse 18% summas 376,25 eurot. Kuna kostja oli muutunud hageja suhtes äärmiselt ebaviisakaks ning raha küsimuse peale ainult sõimas hagejat ning oli selge, et ta ei plaanigi raha tagastada, siis ei näinud ka hageja enam võimalust intressi vähendad ja kostjale vastu tulla. Laenu põhiosana ei tagastanud hageja laenujäägil seega mitte midagi ning laenu põhiosa jääk seisuga 31.12.2024 on 2090,26 eurot. Kostja ei tagastanud kogu laenu tähtaegselt. Kostja tegi viimase ülekande septembris 2024. Pärast viidatud makset rohkem laenumakseid tasutud ei ole. Hageja on saatnud kostjale tasumata laenu kohta korduvad meeldetuletused ning kostja on korduvalt nõuet tunnistanud ja lubanud võlgnevused tasuda, kuid tasumist ei järgnenud. Hoolimata hageja korduvatest meeldetuletustest ja kostja lubadustest ning nõude tunnustamisest, ei ole kostja hagi esitamise hetkeks laenulepinguga võetud kohustusi täitnud ning laenu tagastanud. Kostja on asunud otsima erinevaid põhjendusi, miks laenu mitte tagasi maksta. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg summas 2090,26 eurot ja viivised summas 589,75 eurot ning välja mõista viivis põhinõudelt summas 2090,26 eurot VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 teise lause kohases määras alates 16.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et laenuleping on tasutud täies ulatuses ja hageja nõue on ebaselge ja tõendamata. Kostja ei nõustu 2
2-24-144718 hageja väidetega, sularahas raha andmine ei ole kostja poolt tõendatud, samuti ei ole kostja esitanud selgitusi selle kohta millal toimus sularaha üleandmine ning kus kohas. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et pooltel olid lepingulised suhted. Hageja on väljastanud kostja isiklikule kontole kokku 2880 eurot, ehk 26.09.2020 on hageja kandnud kostja Swedbank kontole 2000 eurot ning LHV pank kontole on hageja kandnud järgmised summad: 01.12.2021 kandis 30 eurot, 15.02.2022 kandis 200 eurot, 07.05.2022 kandis 50 eurot, 10.05.2022 kandis 250 eurot, 10.05.2022 kandis 250 eurot, 21.05.2022 kandis 100 eurot. Pooled olid sõbralikus sutes ning pooltel oli kokkuleppe, et saadud summad tagastab kostja hagejale 2 aasta jooksul, kokkuleppe intresside ning muude kulude osas pooltel puudus. Hagiavaldusest ei nähtu, kas laenulepingud olid üles öeldud või lõppesid tähtaja saabumisega. Samuti on arusaamatu hageja intressinõue 2023 aastal, kui hagiavalduses on hageja kinnitanud, et laenu tagasimakse tähtpäev saabus 31.12.2022. Hageja on ajavahemikul 26.09.2020 - 21.05.2022 väljastanud kostjale laenu summas kokku 2880 eurot. Kostja on ajavahemikul 19.08.2021 – 11.05.2024 tasunud hagejale kokku 5018 eurot. Kostja leiab, et ta on nõude täitnud. Hageja pole esitanud intresside arvutusi. Samuti on ebaselge kuidas on hageja arvestanud kostja laekumisi lepingu lõppemise kuupäevast alates.
4.Vastuseks kostja vastuväidetele teatas hageja, et hageja ja kostja sõlmisid 15.10.2020.a. suulise laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu summas 3500,00 eurot intressimääraga 18% aastas. See konkreetne leping on hagiavalduse aluseks ning asjaolu, et hilisemalt (ennekõike aastal 2022) oli poolte vahel veel rahalisi suhteid, ei ole need muutunud vaidlusaluse kokkuleppe osaks. Kostja kinnitas, et maksab laenu tagasi täies ulatuses hiljemalt 31.12.2022.a. Seega oli tagasimakse esialgne tähtpäev 31.12.2022.a. Kuna kostja ei suutnud neid kohustusi täita, siis leppisid pooled kokku, et kostja jätkab rahasummade tasumist veel maksimaalselt 2 aasta jooksul, minimaalselt 91 eurot kuus. Poolte kokkuleppel jätkus ka intressi arvestus, kuna laenusumma, mille hageja kostjale laenas tulenes laenulepingust, mille hageja oli sõlminud kostja palvel pangaga. Pooled on kokku lepitud, et intressi arvestatakse kuni põhiosa täieliku tasumiseni, võib hageja seda ka peale lepingu lõppemist edasi nõuda, seni, kuni võlgnevus täielikult on kustutatud. Käesoleva hagi esemeks on 2020 aastal kostjaga sõlmitud laenuleping ning kostjale 2020 aastal antud rahasumma. Kõik hilisemad rahade andmised hagejalt kostjale ja nende tagastamised kostja poolt ei ole seostatavad vaidlusaluse laenulepinguga ning on seeläbi kohut eksitavad. Kostja tegi laenutähtaja jooksul makseid summas 1344 eurot (2021 aastal 546 ja 2022 aastal 798 eurot). Kostja on tasunud hagejale veel 2023 aastal 1051 eurot. Hagejal oli õigus arvestada nimetatud summadega tasutuks intressimaksed 2023 aasta eest. (2023 aasta intress 18% laenujäägilt oli summas 514,08 eurot). Vastab tõele, et hageja on andnud kostjale 2021 ja 2022 aasta jooksul lühiajalisi laene, kuid need on kostja poolt tagasi makstud ning nende tagasimakseid ei ole võimalik käsitleda vaidlusaluse laenu tagastusena.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud põhjendava osaga juhindudes TsMS § 444 lg 2.
6.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte 3
2-24-144718 esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.Kohus kvalifitseeris poolte vahelise suhte 21.07.2025 määruses laenulepingulise võla nõudena ja selgitas kohalduvat õigust ning tõendamiskoormust. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2090,26 eurot. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel sõlmitud suulisest laenulepingust.
8.Laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingule ei ole seaduses ette nähtud kirjalikku vorminõuet ja laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 15.10.2020 aastal suulise laenulepingu. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja andis kostjale laenu 3500 eurot või 2000 eurot. Samuti on pooltel vaidlus selle üle, kas suulise laenulepinguga lepiti kokku ka kostja kohustuses tasuda hagejale intressi.
10.Hageja esitatud konto väljavõttest nähtub, et hageja on kandnud kostjale 26.09.2020 aastal 2000 eurot (dtl 32). Kohus leiab, et hageja ja AS Swedbank vaheline laenuleping tähtajaga 5 aastat ja intressimääraga 17,9% aastas tõendab üksnes hageja ja panga vahelise laenulepingu olemasolu ning hageja kohustusi panga ees, kuid ei tõenda, et vastavast lepingust tuleneksid ka kohustused kostjale (dtl 66-67). Hageja väidab, et lisaks ülekandele andis ta kostjale laenu ka sularahas, mida hageja hinnangul tõendab pangakonto väljavõttelt nähtav sularaha väljavõtmine (dtl 32). Kostja vaidleb hageja väitele vastu. Kohus leiab, et pangakonto väljavõttelt nähtuv 25.09.2020 teostatud sularaha väljamaksed ei tõenda, et hageja oleks kostjale veel lisaks ülekandele osaliselt laenu andnud sularahas kokku summas 1500 eurot. Esmalt märgib kohus, et hageja enda väitel, millega kostja on nõustunud, sõlmiti laenuleping alles 15.10.2020, kuid sularaha on hageja kontolt välja võetud 25.09.2020 kokku summas 1000 eurot, mitte 1500 eurot, nagu märgib hageja. Hageja ei selgitanud, mis põhjusel ta pidi sularaha laenu andmiseks kostjale välja võtma, kuigi järgmisel päeval on ta kostjale ülekandega laenu andnud, mille üle pooled ei vaidle. Muid tõendeid hageja sularahas laenu andmise kohta kohtule esitanud ei ole.
11.Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud eelpoolnimetatud tõenditega on kohtus leidnud tõendamist laenusuhte olemasolu poolte vahel ning et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses, millega hageja andis kostjale laenu kokku summas 2000 eurot. Sularahas laenu 4
2-24-144718 andmine kostjale ei ole tõendamist leidnud. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Kui esialgselt märkis hageja hagiavalduses, et lepingu tähtaeg oli 31.12.2022, siis hilisemas menetluses on hageja asunud teisele seisukohale ja leidis, et lepingut pikendati 2 aasta võrra. Kohus leiab, et hageja ei ole lepingu tähtaja pikendamise osas enda väiteid tõendanud. Kuivõrd kostja on enda vastuses hagile märkinud, et ta ei vaidle vastu, et ta pidi 2 aasta jooksul laenu tagasi maksma, loeb kohus tuvastatuks, et tegemist oli tähtajalise laenulepinguga ja see lõppes 31.12.2022.
12.Kostja on küll märkinud, et kostja kontole on hageja veel kandnud erinevaid summasid 2022 aastal, kuid kohus jätab need väited tähelepanuta, kuivõrd hageja ei vaidlusta, et hilisemalt sõlmiti veel erinevaid väiksemaid laenulepinguid, kuid nõue on esitatud kostja vastu siiski 15.10.2020 sõlmitud suulise lepingu alusel. Kohus selgitas kostjale 21.07.2025 määruses, et kostjal tuleb esile tuua ning tõenditele viidates näidata ära see, et pooled on laenulepingus kokku leppinud selliselt, et hageja võib kostjale teha väljamakseid teatud kuupäevadel või kostja sellekohasel nõudmisel. Kui eelnimetatud kokkulepet (laenu väljastamise viisi) sõlmituks pidada ei saa, siis tuleks erinevatel aegadel tehtud maksekorralduste pinnalt lugeda, et pooled võivad olla sõlminud mitu eraldiseisvat laenulepingut. Eeltoodu tõttu kohus nõustub hagejaga selles, et ülejäänud tagasimaksed, mis kostja tegi 2022 hagejale ei ole seostatavad vaidlusaluse lepinguga.
13.Pooled ei vaidle sellegi üle, et kostja tegi laenutähtaja jooksul makseid summas 1344 eurot (2021 aastal 546 ja 2022 aastal 798 eurot). Tagasimaksetähtaja lõppemisel on kostja tasunud hagejale veel 2023 aastal 1051 eurot. Hageja on arvestanud nimetatud maksetega kaetuks enamasti intressi nõuded. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud intressi tasumise kokkulepet. Hageja ja panga vaheline laenuleping vastavat kokkulepet hageja ja kostja vahel ei tõenda. Hageja ei ole vätnud ja seda ei nähtu ka kohtule esitatud tõenditest, et hageja oleks laenu kostjale andnud majandus- või kutsetegevuses. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kokkulepet intressi maksmise kohustuse osas, saab kohus üksnes järeldada, et laen anti kostjale intressita, st kostjal ei ole intressi maksmise kohustust. Eeltoodut kinnitab ka poolte edasine käitumine, kus hageja andis korduvalt veel kostjale väiksemates summades laenu, kuid kostja tagasimaksetest nähtuvalt ei ole pooled ka teiste laenulepingute puhul sõlminud kokkulepet intresside tasumise kohta. Intressi tasumise kokkulepet ei tulene ka hageja esitatud poolte kirjavahetusest (dtl 86-96, 97-99). Poolte kirjavahetus puudutab perioodi 21.12.2023-01.10.2024, mitte aga laenulepingu sõlmimise perioodi 2020 aastal. Poolte kirjavahetusest on üksnes nähtav see, et kostjal ilmselt puudus täpsem ülevaade sellest kui palju ta veel hagejale võlgneb. Siinkohal märgib kohus sedagi, et poolte kirjavahetus ei saa puudutada 2020 sõlmitud laenulepingut, kuivõrd hageja nõuab kirjavahetuses võlgnevuse tasumist kord summas 1352 eurot, siis 1066 eurot ja 1080 euro tasumist, kuid hagiavalduses on esitatud nõue kostja vastu summas 2090,26 eurot.
14.Eeltoodu tõttu, kuivõrd intressi tasumise kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, tuleb kostja tasutud maksed arvestada laenu põhiosa katteks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi laenutähtaja jooksul makseid summas 1344 eurot (2021 aastal 546 ja 2022 aastal 798 eurot). Tagasimaksetähtaja lõppemisel on kostja tasunud hagejale veel 2023 aastal 1051 eurot. Hageja suutis kohtumenetluses tõendada laenulepingu sõlmimist summas 2000 eurot, kostja on hagejale tagastanud perioodil 2021-2023 kokku 2395 eurot. Seega on kostja enda laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud.
15.Hageja on kostja vastu esitanud ka viivise nõude. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on samuti põhjendamatu. 5
2-24-144718
16.Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et laenulepingu kehtivuse ajal 2021 ja 2022 aastal tegi kostja tagasimakseid kokku summas 1344 eurot. Seega jäi kostjal laenulepingu lõppemisel tähtaegselt tasumata laenu põhiosa 656 eurot. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et 2023 tasus kostja hagejale kokku 1051 eurot (dtl 33). 16.01.2023 tasus 141 eurot, veebruar-mai 2023 tasus iga kuu 91 eurot ning 10.07.2023 tasus 182 eurot. Seega viivitas kostja enda kohustuse täitmisega kuni 10. juulini 2023 ning viiviste suuruseks on 19,08 eurot (vt viivisekalkulaator). Kuivõrd aga 10.07.2023 aastal tasus kostja põhivõlgnevust 31 euro võrra suuremas ulatuses, on kostja poolt ka hageja viivise nõue täidetud juba 10.07.2023.
17.Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses, kuivõrd kostja on enda kohustused hageja ees täitnud. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
18.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda, sest kohus on hagi jätnud rahuldamata. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
19.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
20.Kostja palub menetluskulude nimekirja kohaselt hagejalt välja mõista kostja õigusabikulu 1200 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust.
21.Kohus leiab, et esindaja ajakulu 12 tundi (1 tund = 100 eurot) ja summas 1200 eurot ei ole selles asjas põhjendatud ega vajalik.
22.Kostja palub hagejalt välja mõista 09.12.2024 maksekäsu kiirmenetluses teostatud toimingute eest 150 eurot. Kooskõlas TsMS§ 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka (TsMS § 172 lg 9). See tähendab, et need kulud kannab § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks asi lõppkokkuvõttes lahendatakse. Kuivõrd hageja ei saa ka hagi rahuldamisel nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist kommenteeritava paragrahvi esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause), siis ei saa seda nõuda ka kostja. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, on käesoleval juhul põhjendatud mõista TsMS § 4842 alusel hagejalt kostja kasuks välja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks 20 eurot.
23.Kostjat esindas lepingulise esindajana Metsler-Verner Consult OÜ jurist. Menetluskulude hüvitamist nõuab kostja lisaks maksekäsu kiirmenetluse kulule ka lepingulise esindaja töö eest kohtumenetluses. Esindaja õigusabikulud on põhimõtteliselt hüvitatavad.
24.Kostja esindaja tasumäär oli maakohtus 100 eurot (ilma käibemaksuta). Tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14.). Kohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades võib TsMS § 175 lg 1 järgseks esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks pidada 100 eurot käibemaksuta. Seega kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasumäär kohtupraktikas mõistlikuks peetud tasemele, asja sisule ja keerukusele ning sellist tasumäära saab Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat arvestades pidada mõistlikuks.
25.TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu 6
2-24-144718 tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostja on kinnitanud ja kohus on kontrollinud, et Metsler-Verner Consult OÜ ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu mõistab kohus menetluskulud välja ilma käibemaksuta.
26.Kostja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud kokku 10,5 tundi, s.o kostja vastuse koostamine hagiavaldusele 5 tundi, kostja 09.06.2025 seisukoha koostamine 1,5 tundi, lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine 4 tundi. Riigikohus on varasemalt leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on 14.04.2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.
27.Käesolev tsiviilasi on pigem vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Kostja on menetluses hilisemaltes menetlusdokumentides enamasti korranud vastuses hagiavaldusele toodud seisukohti. Eeltoodust tulenevalt võib kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja menetlusdokumentide ja kostja esitatud vastuväidete sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks kokku 6,5 tundi (kostja vastuse koostamine hagiavaldusele 3 tundi, kostja 09.06.2025 seisukoha koostamine 1 tund, lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine 2,5 tundi). Kohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 650 eurot (6,5 x 100).
28.Kohus rahuldab kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus määrab kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 670 eurot (20+650). Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
29.Kostja taotlusel ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Eve Grass Kohtunik
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.