Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.01.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-10420
Kohtuasi
AS PlusPlus Capital hagi X vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.12.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
5253,34 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AS PlusPlus Capital (reg/kood 11919806), lepinguline esindaja CK Kostja X (endine X, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta täiendavate tõenditena vastu võtmata hageja 04.12.2023 menetlusdokumendi lisad ja kostja 09.01.2024 menetlusdokumendi lisad 3–5.
2.Võtta täiendavate tõenditena vastu kostja 09.01.2024 menetlusdokumendi lisad 1 ja 2.
Harju Maakohtu 16.12.2022 otsus tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-10420 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist mõistliku aja jooksul.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Mogo OÜ 16.03.2018 laenu- ja tagatisomandamise lepingu L16032018/0109 (edaspidi leping), mille alusel liisis Mogo OÜ sõiduki reg/nr-ga XXXXXX kapitalirendi vormis kostjale. 19.02.2019 sõlmiti lepingu lisa L16032018/0109-N1 (edaspidi lepingu lisa), mille kohaselt võimaldati kostjal tagastada laen pikema perioodi vältel. Lisaks suurendati laenusummat 5 euro võrra, kuna lepingu muudatusega seonduv kulu lisati laenusummale. Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma alates 19.03.2019 igas kuus osamakse 198,71 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes.
2.Kostja rikkus lepingut ega tasunud graafikujärgseid osamakseid. 05.06.2019 esitas Mogo OÜ lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse. Ülesütlemisteade edastati postiga ja e-kirjaga kostja lepingujärgsetele aadressidele. Alternatiivselt saab lepingu lugeda üles öelduks seisuga, millal kostjale toimetati kohtumenetluses kätte hagiavaldus koos lisadega, s.o 08.09.2021.
3.10.07.2019 loovutas Mogo OÜ lepingust tulenevad nõuded hagejale, kes saatis võlateatise, millele kostja ei reageerinud.
4.Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksete tasumist. Kostja jättis tasumata osamaksed nr 1, 2 ja 4 summas 93,62 eurot + ülesütlemise hetkel järgmisena tasumisele kuuluva põhisumma osamakse 33,18 eurot ja lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa jäägi 5340,94 eurot, kokku 5467,74 eurot. Peale lepingu ülesütlemist tasus kostja 690 eurot, mis arvestati maha põhiosa võlgnevusest. Seega on põhiosa võlgnevuseks 4777,84 eurot.
5.Hageja nõuab kostjalt intressi lepingu lisa punkti 4.1 järgi 3,08% kuus, 36,96% aastas. Intressi arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360 päevast aastas, seega kuni lepingu ülesütlemiseni 596,25 eurot.
6.Hageja nõuab viivist intressimääraga võrdses ulatuses ja sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas lepingus kokkulepitud intressimääraga, ei ole tühine tüüptingimus.
7.Kostja tagastas sõiduki 24.11.2021. Hageja võõrandas selle 11.01.2022 hinnaga 2800 eurot. Lisaks kandis hageja otseseid kulusid seoses müügiga kokku 37,90 eurot (oksjoni korraldamiseks 9,90 eurot, oksjoni komisjonitasu 28 eurot). Kulutustele lisandus puksiiri arve 54 eurot ja sõiduki hindamisega seotud kulu 128,47 eurot. Kokku müügikulud 220,37 eurot.
8.Vastavalt 18.11.2022 nõuete täpsustusele palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 1977,74 eurot, intressi 596,25 eurot, viivised 4596,05 eurot (06.06.2019–11.01.2022), müügikulud 220,37 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja edasi viivise põhinõudelt 1977,74 eurolt alates 12.01.2022 kuni põhinõude tasumiseni 39,96% aastas, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt.
2-21-10420
9.Kui kohus leiab, et lepingut ei ole üles öeldud, palub hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja tasumata intress 5288,34 eurot, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt. Kostja vastuväited
10.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja ei ole lepingu erakorralise ülesütlemise avaldust ega nõude loovutamise teavitust kätte saanud. Nõude loovutamist ei toimunud. Hageja eksitas kostjat enne kohtumenetlust, esinedes Mogo OÜ esindajana. Lepingu tingimused on tüüptingimused, mida kostjale ei tutvustatud, seega ei saanud need lepingu osaks. Hageja ei saatnud kostjale tasuta meeldetuletuskirja. Võlateatisi ei ole kostjale edastatud ja kätte toimetatud. Intressinõue on ebaselge. Sõiduk müüdi turuhinnast madalama hinnaga, sõiduki turuhinnaks oli ca 6500 eurot.
12.Viivisemäär on tüüptingimusena tühine. Tegemist on tarbijalepinguga. Hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivisenõude kaudu soovib. Kostja jaoks on lisanduva viivise nõue ebamõistlikult koormav ja hea usu põhimõtte vastane. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasumata liisingumaksete intressivõlgnevuse seisuga 19.10.2022 5253,34 eurot.
15.Puudub vaidlus, et kostja ja Mogo OÜ sõlmisid 16.03.2018 lepingu, mille alusel liisis Mogo OÜ kostjale sõiduki kapitalirendi vormis. Kostja kohustus tasuma maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina lepiti kokku annuiteet. 19.02.2019 sõlmisid samas pooled lepingu lisa, mille kohaselt pikendati maksegraafikut ja kostja pidi tegema tagasimakseid iga kuu 19-ndaks kuupäevaks summas 198,71 eurot. Tagasimakse koosnes põhisosamaksest ja intressimaksest.
16.Kohus leiab, et olemuselt on 16.03.2018 leping ja selle 19.02.2019 lisa liisinguleping vastavalt VÕS §-le 361. Ka pooled ise on nimetanud nendevahelist suhet liisingusuhteks. Vaidlust ei ole, et Mogo OÜ sõlmis lepingu oma majandustegevuses. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Kuna Mogo OÜ andis sõiduki kostja kasutusse liisingulepingu alusel intressi maksmise kohustuse vastu, on ühtlasi tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lõike 4 ja § 402 kohaselt ja vaidluse lahendamisel tuleb arvestada ka tarbijakrediidilepingu erisätetega, esmajoones VÕS §-dega 416 ja 417.
17.Hagi kohaselt loovutas Mogo OÜ lepingust tulenevad nõuded hagejale, mille kohta saadeti kostjale 10.07.2019 teade (dtl 28). Hageja on lisaks esitanud 15.09.2021 kuupäeva kandva teatise, mille kohaselt teatas Mogo OÜ kostjale, et on 10.07.2019 loovutanud lepingust tuleneva nõude hagejale (dtl 172). Lisaks on hageja esitanud Primero Finance OÜ (endine Mogo OÜ) seadusliku esindaja Helen Boltoni 10.11.2022 kinnituse nõude loovutamise kohta hagejale 10.07.2019 (dtl 360). Kostja on nõude loovutamise teatise saamisele enne hagimaterjalide saamist vastu vaielnud.
18.Maakohus viitas VÕS § 164 lõikele 1, §-le 170 ja §-le 172. Teatise kohaselt teatas Mogo OÜ kostjale, et loovutas 10.07.2019 talle kuuluva nõude koos kõigi loovutuse hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate kõrvalnõuetega kostja vastu, mis on tekkinud lepingust nr
2-21-10420 L16032018/0109-N1, hagejale. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale oli Mogo OÜ 10.07.2019 teatis kätte toimetatud enne hagi esitamist. Kuigi hageja poolt on esitatud hageja töötaja ja kostja vahel enne kohtumenetlust peetud e-kirjavahetus (dtl 164–170, 174–183), milles pooled peavad läbirääkimisi lepingust tulenevate kohustuste täitmise osas, ei saa sellega lugeda tõendatuks, et 10.07.2019 teatis oli kostjale kätte toimetatud. Samas pidi kostja hiljemalt hagimaterjalide saamisega saama kätte ka nõude loovutamise teatise, seega 24.08.2021. Kuna loovutamisdokumendi võib esitada ka kohtumenetluses, pidi kostja hiljemalt hagimaterjalide saamisest olema teadlik, et lepingust ja selle lisast tulenev nõue on loovutatud hagejale.
19.Hagi kohaselt ütles Mogo OÜ lepingu erakorraliselt üles 05.06.2019 ja saatis selle kohta kostjale avalduse postiga ja e-kirjaga kostja lepingujärgsetele aadressidele. Kostja on lepingu ülesütlemise avalduse saamisele vastu vaielnud.
20.Maakohus viitas VÕS § 416 lõikele 1 ja § 417 lõikele 1, samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 68 ja § 69 lõike 1 esimesele lausele. Kohtu hinnangul on hageja poolt tõendamata, et Mogo OÜ saatis 05.06.2019 lepingu ülesütlemisavalduse kostjale posti teel aadressil XXX. Hageja on küll esitanud väljavõtte e-kirjast, millega Mogo OÜ väidetavalt saatis ülesütlemisavalduse kostjale aadressile XXX (dtl 162–163), kuid tõendamata on, et kostja selle kätte sai. Kui saatja ekirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani; ekirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega; usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-123-07, punkt 14; 3-2-1-8-15, punkt 13). Hageja teenusepakkuja serveri väljavõtet ei esitanud.
21.Hageja leiab, et 05.06.2019 ülesütlemise avalduse saab kostja e-postile saatmisega lugeda kättetoimetatuks lepingu üldsätete punktile 1.2 tuginevalt. Kostja leiab, et üldsätete punkt 1.2 on tühine tüüptingimus.
22.Maakohus viitas VÕS § 35 lõikele 1 ja § 42 lõikele 1. Nähtuvalt lepingu üldsätete punktist 1.2 saab kirjalikus vormis esitatud tahteavalduse lugeda kätte saaduks, kui see on saadetud postiga üldsätete punktis 1.1 viidatud aadressil ning postitamisest on möödunud kolm päeva. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üldsätete punktis 1.1 viidatud e-posti aadressile edastatud teated loetakse kätte saaduks saatmise päevale järgneval esimesel tööpäeval (dtl 24). Kohtu hinnangul on üldsätete punkt 1.2 VÕS § 35 lõike 1 järgi tüüptingimus, kuna on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud.
23.Maakohus viitas TsÜS § 69 lõikele 3 ja §-le 70. Kui laenulepingu ülesütlemise teates on korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta kui tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus, ei saa teate kätte saaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut; vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks (Riigikohtu otsus nr 2-15-17677, punkt 12). Lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise risk on tahteavalduse saatjal ja vaidluse korral tuleb saatjal lisaks saatmisele tõendada ka, et saadetis on jõudnud saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-151-11, punkt 12). Seadusega kooskõlas olevaks (VÕS § 42 lõige 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lõige 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu. TsÜS § 69 lõikes 3 ja §-s 70 on riskijaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust (Riigikohtu otsus nr 2-15-17677, punkt 14). Kohus leiab, et üldsätete punkt 1.2 on eelnevast tulenevalt tühine tüüptingimus.
2-21-10420
24.Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks, et kostjale on 05.06.2019 ülesütlemisavaldus nõuetekohaselt kätte toimetatud enne hagi esitamist. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu lugeda tuvastatuks, et kostja sai 05.06.2019 ülesütlemisavalduse kätte hagimaterjalide saamisega 24.08.2021.
25.Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-53-16 punktides 13–14 selgitanud, et lepingut ei ole võimalik üles öelda tagasiulatuvalt ning leping lõpeb igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Riigikohus on selgitanud, et kohtumenetluses saab lepingu üles öelda siiski vaid juhul, kui täidetud on kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-170-13, punkt 17). VÕS § 416 lõike 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-190-13, punkt 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus vastama eelnimetatud nõuetele. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepingu puhul ei piisa kohtumenetluses laenulepingu ülesütlemiseks vaid varasema ülesütlemisteate hagile lisamisest. Laenulepingu kehtivaks ülesütlemiseks peaks hageja esitama kostjale VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud.
26.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et hageja nõude aluseks olev leping on nõuetekohaselt (vastavalt VÕS §-s 416 nimetatud tingimustele ja Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-53-16 (punktis 14) selgitatud eeldustele) kehtivalt üles öeldud. Hageja leidis 18.11.2022 menetlusdokumendis, et ülesütlemise ajaks saab lugeda 08.09.2021, s.o 14 päeva pärast hagimaterjalide saamist. Kohus märgib, et kuigi hagile oli lisatud ülesütlemisavaldus, tuli vastavalt viidatud kohtulahendile hagejal määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Hageja ei ole seda teinud, mistõttu ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks.
27.VÕS § 367 reguleerib liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-16 punktis 13 selgitanud, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võivad liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmised nõuded: 1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lõike 1 alusel; 2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lõiked 1–3); 3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lõige 4). Hageja on esitanud kostja vastu kõik nimetatud nõuded. Kuivõrd kohus tuvastas, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole võimalik hageja nõudeid, mis on tekkinud seonduvalt ülesütlemisega, rahuldada. Seega ei saa kohus rahuldada hagis esitatud kujul lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõuet ega viivisenõuet, kuna viivist on arvestatud eeldusel, et kogu krediit muutus lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks. Seetõttu puudub kohtul vajadus ka hinnata kostja viivise vähendamise taotlust ning seda, kas viivisemäär on tühine või viivisenõue hea usu põhimõtte vastane. Samuti puudub alus rahuldada hageja nõuet müügikulude hüvitamiseks, kuivõrd tegemist on lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõudega, milline saaks hagejal olla üksnes lepingu nõuetekohasel ülesütlemisel. Seetõttu jätab kohus vastavad kuludokumendid (dtl 277, 298, 307–308) tähelepanuta. Rahuldada ei ole võimalik ka hageja sissenõudekulude hüvitamise nõuet, kuivõrd hageja on esitanud selle VÕS § 1132 lõike 2 alusel eeldusel, et leping oli lõppenud.
2-21-10420
28.Hageja on 18.11.2022 menetlusdokumendis juhuks, kui kohus ei saa lahendada tsiviilasja lepingu ülesütlemisest tulenevalt, palunud rahuldada intressinõue summas 5288,34 eurot. Hageja on leidnud, et seisuga 18.11.2022 on sissenõutavaks muutunud osamaksed alates 19.06.2019 kuni 19.10.2022 summas 8053,34 (2626,43+5426,91) eurot. Hageja märgib, et kuna sõiduk õnnestus 11.01.2022 võõrandada hinnaga 2800 eurot, siis kooskõlas VÕS § 415 lõikega 2 tuleb lugeda esmalt tasutuks sissenõudmiskulud 35 eurot ja seejärel põhisumma 2626,43 eurot, kokku 2661,43 eurot. Seega tuleb arvestada intressi katteks 138,57 eurot (2800-2661,43) ning kostjalt tuleb võlgnevusena välja mõista intressid summas 5288,34 eurot (5426,91-138,57).
29.Kohus märgib, et lähtuvalt 19.02.2019 lepingu lisast tuli kostjal tasuda liisingumakseid (põhiosa ja intressimakseid) alates 19.03.2019 kuni 19.04.2024 igakuiselt 198,71 eurot (dtl 16–26). Vastavalt lisa eritingimuste punktile 3 oli intressimäär 3,08% kuus, 36,96% aastas. Kostja jäi viivitusse alates 19.03.2019 osamaksest ning tasus pärast väidetavat lepingu ülesütlemist 690 eurot. Nähtuvalt 18.11.2022 menetlusdokumendi punktis 4 toodud tabelist on hageja arvestanud kostja poolt tasutud 690 eurot 19.03.2019, 19.04.2019 ja 19.05.2019 osamaksete ning osaliselt 19.06.2019 osamakse katteks, misjärel on jäänud tasumata 19.06.2019 kuni 19.10.2022 osamaksetest põhiosamaksed summas 2626,43 eurot ja intressimaksed summas 5426,91 eurot. Kostja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et oleks rohkem makseid sooritanud. Kuna lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, tuli kostjal lepingut vastavalt 19.02.2019 maksegraafikule (dtl 16–18) täita. Kostja seda ei teinud.
30.Kostja on väitnud, et intressinõude kujunemine ei ole jälgitav. Hageja selgitas 22.09.2021 seisukoha punktis 5 intressi arvutuskäiku. Vastavalt selgitustele on lähtutud lepingujärgsest maksegraafikust. Maksegraafiku järgi on intressi arvutatud järgmise valemi järgi: laenu jäägi summa, kui kostja oleks tasunud põhiosamaksed x (intress 36,96% aastas / 360 päeva) x päevade arv (eelmise osamakse maksetähtaeg - osamaksele eelnenud päev). Nt 19.03.2019 intressimakse summas 168,41 eurot = laenujääk 5467,84 eurot x (intress 36,96% aastas/360 päeva) x 30 päeva (19.02.–19.03.2019). Kohus leiab, et hageja on arusaadavalt selgitanud intressi osamaksete kujunemist ning pooled on maksegraafikus kokku leppinud.
31.On tuvastatud ning puudub vaidlus, et hageja võõrandas liisingulepingu esemeks oleva sõiduki 11.01.2022 hinnaga 2800 eurot (dtl 306). Hageja on vastavast summast arvestanud sissenõudmiskulude katteks 35 eurot, kostja põhiosamaksete võla katteks 2626,43 eurot ja intressivõla katteks 138,57 eurot. Kostja on leidnud, et sõiduk oli müüdud turuhinnast väiksema hinnaga ning liisingueseme realiseerimisel oli sõiduki tegelik hind ca 6500 eurot. Kostja tugineb portaali auto24.ee väljavõtetele sarnaste autode hindade kohta (dtl 215).
32.Kohtu hinnangul ei saa pidada kostja väljavõtet asjakohaseks vaidlusaluse sõiduki väärtuse hindamisel, kuivõrd arvestada tuleb lisaks konkreetse sõiduki seisukorda. Nimelt on kohus tuvastanud üleandmise-vastuvõtmise aktiga (dtl 283–284), et sõiduk oli kostja valduses viibimise ajal alates 2021. a märtsikuust seisnud aadressil XXX. Hageja esitatud remondi kalkulatsioonidest (dtl 282, 289) nähtub, et sõiduk vajas ulatuslikku remonti ning vastavalt hinnapakkumistele oleks remondi hind olnud 2071,59 eurot. Autospirit AS pakkus 14.12.2021 ostuhinnaks, arvestades sõiduki vanust, lisavarustust ja tehnilist seisukorda, 2800 eurot (dtl 278). Hageja pani sõiduki vastava alghinnaga oksjonile (dtl 301–303) ja see müüdi 11.01.2022 alghinnaga.
33.Liisinguandja peab VÕS § 367 lõigete 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama mh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning liisinguandja esitatud ja tõendatud väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kohtu hinnangul on hageja piisavalt tõendanud, et liisingueseme väärtus tagastamise hetkel oli 2800 eurot, arvestades selle tehnilist seisukorda ja remondi vajadust. Kostja ei tõendanud, et sõiduki väärtus oleks olnud suurem. Seega tuleb sõiduki väärtuseks selle tagastamise ja müügi hetkel lugeda 2800 eurot.
2-21-10420
34.Kohtu hinnangul on hageja põhjendamatult arvestanud müügihinnast 35 eurot sissenõudmiskulude katteks. Hageja nõudis nimetatud kulu VÕS § 1132 lõike 2 alusel, mis eeldab, et leping on lõppenud. Kohus tuvastas, et leping ei olnud üles öeldud. Lisaks on kostja vastu vaielnud hageja poolt väidetavalt 05.08.2019, 26.08.2019 ja 26.05.2021 saadetud võlateatiste (dtl 29–31) saamisele. Hageja ei ole esitanud tõendit, mille alusel võiks tuvastada, et võlateatised tegelikkuses kostjale saadeti ning kostja need kätte sai. VÕS-i kommenteeritud väljaande kohaselt raha nõudmiseks meeldetuletuskirja eest peab see olema TsÜS § 69 mõttes tarbijani jõudnud. Hageja ei esitanud tõendeid, et kirjad olid kostjale saadetud ja kostja sai need kätte. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu arvestada müügihinnast sissenõudmiskulude katteks 35 eurot.
35.Küll aga on hageja arvetanud kooskõlas VÕS §-ga 415 müügihinnast tervikuna põhivõla katteks 2626,43 eurot ja ülejäänud intressivõla katteks. Kuna kohus leidis, et sissenõudmiskulusid hageja arvestada ei saanud, pidi hageja täiendavalt 35 eurot arvestama intressivõla katteks ehk hageja intressinõudeks kujuneb 5253,34 eurot, s.o 5288,34-35. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja alternatiivnõude summas 5253,34 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.
36.Maakohus viitas TsMS § 162 lõikele 1 ja § 163 lõikele 1. Kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude 99,34% ulatuses. TsMS ei reguleeri selgelt alternatiivsete nõuete (§ 370 lõige 2) mõju kulude jaotamisele. TsMS-i kommenteeritud väljaande (V. Kõve jt, 2007, § 162 komm punkt 3.4. e)) kohaselt lähtudes § 134 lõike 1 teise lause ja § 442 lõike 8 teise lause mõttest võiks pigem järeldada seadusandja tahet käsitada alternatiivnõuetega hagi ühtse tervikuna. Sellisel juhul peaks alternatiivnõuetest ka ainult ühe tervikuna rahuldamine tooma kaasa kulude jätmise kostja kanda. Kuigi kohus rahuldas alternatiivnõude osaliselt, on rahuldamise osakaal sedavõrd suur, et kohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.
37.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
38.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja saata vaidlus uueks läbivaatamiseks maakohtule.
39.Otsuses ei ole arvesse võetud kõiki õigusnorme ega uuritud kõiki tõendeid. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 392 lõike 1 punkte 3 ja 4, § 436 lõikeid 1, 2 ja 3, § 436 lõiget 4 ja § 442 lõiget 8. Maakohus jättis välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud. Maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise, ning rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust.
40.Maakohus jättis analüüsimata järgmised apellandi väited: kostja ei vaielnud vastu auto ülevaatamisele ja hindamisele, pooltel tuli arutada autoteeninduskoja valimist (teha koostööd); kostja ei vaielnud vastu auto varasemale tagastamisele, kuid hageja selleks varasemalt soovi ei avaldanud; sõiduk oli 18.03.2020 registrist ajutiselt kustutatud kuni 09.03.2023, mistõttu puudus kostjal selle kasutamise võimalus; auto hinna võimalik langus oli otseses seoses hageja käitumisega.
41.Kostjal on kaks alaealist last. Kostja ei pidanud auto remonti panustama, kui ei saanud seda kasutada. Ka ei olnud kostjal võimalust autot ise võõrandada. Taustakontrolli järgi on auto töökorras.
42.Kostja taotles viivise vähendamist seadusega ettenähtud määrani. Viivise vähendamata jätmisel jääb kostja perekond sisuliselt toimetulekuta. Hagi menetlemise ajal viibis kostja lapsehoolduspuhkusel ja oli hiljuti abielu lahutanud. Kostja majanduslik olukord ei luba tal nõutud leppetrahvi tasuda. Viivisemäär 0,1% päevas ületab seaduses ettenähtud viivisemäära. Sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks VÕS § 42 lõike
2-21-10420 3 punkti 5 ja lõike 1 järgi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16, punkt 13). VÕS § 415 lõige 1 ei luba nõuda tarbijalt nõuda maksete tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
43.Teatud juhtudel võib õiguskaitsevahendi kasutamine olla ebaproportsionaalne ja seega hea usu põhimõttega vastuolus. Viivisel on kompensatsiooniline funktsioon ning selle esitamine lepingut rikkunud poole suhtes kompenseerib võlausaldajale võlgniku lepingurikkumisest tuleneva kahju. Kohus võib hea usu põhimõtte järgimise eesmärgil piirata õiguskaitsevahendite kasutamist. Kostja arvates tuleb arvestada võlasuhte pooli. Hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivise kaudu soovib. Kostja jaoks on lisanduva viivise nõue ebamõistlikult koormav.
44.Tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste kaitsmise vajadus on suurem. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud.
45.Menetluskulud ei saanud jääda täies ulatuses kostja kanda, kuna mitu hageja nõuet ei kuulunud rahuldamisele. Maakohus rahuldas hageja intressinõude täies ulatuses (tegemist oli hageja kolmanda alternatiivnõudega). Hageja nimetas hagihinnaks 11 379,02 eurot. Nõude rahuldamise proportsioon peab tulenema hagisummalt ning antud juhul on see ca 50%. Vastustaja seisukoht
46.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Edasine menetlus
47.Ringkonnakohus selgitas eelmenetluses pooltele, et kuigi maakohus tuvastas õigesti, et pooltevahelise õigussuhte aluseks on tarbijakrediidileping, jättis kohus täitmata kohustuse kontrollida nii tarbijalepingu kehtivust kui kehtivuse korral laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel. Ringkonnakohus leidis, et saab maakohtu eksimuse ise parandada ja andis pooltele võimaluse esitada vastavate asjaolude kohta elulisi väiteid ja neid tõendada.
48.Hageja täiendavate selgituste kohaselt on 16.03.2018 lepingujärgne krediidi kulukuse määr 51,04% aastas ja krediidi kogukulu 14 293,44 eurot. Kulukuse määra arvutamisel on lähtutud eeldusest, et intressimäär on 36,96% aastas, lepingutasu 520 eurot ja kogu krediidilimiit tagastatakse 72 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on lähtutud Eesti Vabariigi rahandusministri poolt kinnitatud valemist ja saadud tulemus ümardatud täpsusega kaks kohta pärast koma. Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga viimati avaldatud kuue kuu keskmist määra enam kui kolm korda 18,81% x 3 = 56,43% > 51,04%. Seega ei saa tarbijakrediidileping olla tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.
49.19.02.2019 lisa järgne krediidi kulukuse määr on 43,91 % aastas ja krediidi kogukulu 9183,34 eurot. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on lähtutud eeldusest, et intressimäär on 36,96% aastas, lepingutasu 0 eurot ja kogu krediidilimiit tagastatakse 24 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga viimati avaldatud kuue kuu keskmist määra enam kui kolm korda 20,01% x 3 = 60,03% > 51,04%. Seega ei saa ka lisa olla tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.
50.Kreeditor hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja tema arvelduskonto analüüsi alusel. Samuti kasutas nii sisemisi kui kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregister, TAUST.EE). Kreeditor kontrollis kostja sissetulekut,
2-21-10420 olemasolevaid kohustusi, krediidiajalugu, vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust; teostas Creditinfo Eesti AS-i maksehäireregistrile päringut, kontrollis ametlikke teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja keskmine igakuine palk oli kokku 1179,72 eurot (neto), tööandjaks Lux Express Estonia AS. Kreeditor tuvastas andmete õigsust kostja pensioniregistri analüüsi tulemusel ja laenutaotluse alusel. Samuti tuvastas kostja igakuised finantskohustused. Kreeditor arvestas igakuiste majapidamiskuludena 250 eurot. Kogutud andmeid analüüsides ei tekkinud kahtlust nende õigsuses ja kreeditor jõudis järelduseni, et kostja koondreiting on hea, kostja on krediidivõimeline ja suuteline teenindama laenu kuumaksega 198,71 eurot (vahe sissetulekute ja kohustuste vahel oli 850 eurot).
51.Kreeditor selgitas kostjale lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kostja allkirjastas lepingu ja selle lisa ning kinnitas, et tingimused on arusaadavad. Hageja leiab, et praegusel juhul ei ole rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kehtivad lepingus kokkulepitud intressi- ja viivisemäärad. Hageja viitas VÕS § 4034 lõigetele 2, 3, 6 ja 13 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. Laenuandjatel on limiteeritud võimalused võlgniku maksevõime hindamisel.
52.Hageja nõustub, et kostja võlgnevuseks oli 11.01.2022 seisuga laenu põhiosas 1648,60 eurot ja intressivõlgnevuseks 4478,33 eurot. Seega tuli 2800 euroga lugeda esmalt kaetuks põhimaksete võlgnevus ja ülejäänu arvel vähendada intressivõlgnevust, mille tulemusena jäi intressivõlgnevuseks 2800-1648,60-4478,3=3326,93 eurot. Võlgnevus alates 19.01.2022 kuni 19.11.2022 on 2185,81 eurot.
53.Hageja selgitab, et 01.07.2021 esitatud hagiavalduse punktis 4.1 on kirjeldatud kostja tasumised summas 690 eurot, mis arvestati maha põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale mida jäi kostjal tasumata põhiosa võlgnevus 4777,74 eurot (5467,74-690). Hagejal õnnestus sõiduk võõrandada 11.01.2022 ja 31.01.2022 esitas hageja uuesti põhiosanõude arvestuse. Seega kuulub kostja poolt tasumisele põhiosa võlgnevus 1977,74 eurot (4777,74-2800).
54.Teise alternatiivse nõude esitas hageja 22.10.2021. Dokumendi koostamise ajaks olid sissenõutavaks muutunud osamaksed 19.03.2019 kuni 19.10.2021 summas 5668,82 eurot (1486,18+4182,64). Dokumendi koostamise aja seisuga ei olnud sissenõutavaks muutunud osamaksed 19.11.2021 kuni 19.04.2024 ning selles osas saab hageja esitada nõuded eraldi osamaksete kuupäevade saabumisega. 22.10.2021 ei olnud sõiduk veel müüdud.
55.Kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei täitnud VÕS § 4034 lõikes 6 toodud kohustust, saab kostja tasumised 690 eurot ja võõrandamisest laekunud 2800 eurot lugeda põhiosakatteks alates 19.03.2019 kuni 19.04.2023 ja kostjal jääb tasumata osaliselt 19.04.2023 osamakse 9,24 eurot (3499,24-3490). Seega kujuneks kostja tagastamata põhiosaks 1069,91 eurot, millelt saab arvestada seaduses sätestatud viivist alates 19.04.2023 osamaksest. Põhiosa osamaksed alates 19.04.2023 kuni 19.11.2023 moodustavad 1069,91 eurot. Osamaksed muutusid sissenõutavaks vastavate kuupäevade saabumisega. Menetlusdokumendi koostamise aja seisuga ei ole sissenõutavaks muutunud osamaksed 19.12.2023–19.04.2024 ning selles osas saab hageja esitada nõuded eraldi vastavalt osamaksete kuupäevade saabumistega.
56.Kostja vaidleb hagejale vastu, tuues esile, et vastavalt tuludeklaratsioonile oli apellandi tulu 2018. a kokku (töötasu, töövõimetuse hüvitis) 14 294,82 eurot (bruto). Seega igakuine keskmine 1191,24 eurot (bruto), mitte 1179,72 eurot (neto). Krediidiandja ei arvestanud, et sel aastal oli apellandi ülalpidamisel alaealine poeg (isikukood XXXXXXXXXXX), kelle isalt elatist ei laekunud, poeg oli täielikult ema ülalpidamisel. Apellant vaidleb vastu, et märkis ise taotlusesse sissetulekuks 1300 eurot. Vastupidist väidet ei ole hageja tõendanud. Krediidiandjale oli teada, et: apellandil olid laenukohustused teise võlausaldaja BONDORA AS ees; apellandil puudub kinnistu ja muu likviidne
2-21-10420 vara. Vastavalt tuludeklaratsioonile oli 2019. a apellandi aastane tulu (töötasu, töövõimetuse hüvitis) kokku 12 902,16 eurot (bruto), seega igakuine keskmine sissetulek 1075,18 eurot (bruto). Seega oli sissetulek vähenenud. Ka aastatel 2020 ja 2021 apellandi tulu vähenes.
57.Eeltoodust nähtuvalt ei näidanud laenuandja üles vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lõike 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Laenuandja jättis nõuetekohaselt kontrollimata tarbija esitatud andmed sissetulekute, kohustuste ja väljaminekute suuruse kohta. Laenuandja ei täitnud vajalikul määral vastutustundliku laenamise põhimõtet.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
58.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja uurides ning hinnates kogutud täiendavaid tõendeid, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja jättis kohaldamata asjakohased materiaalõiguse normid, mille tulemusena tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2) ja jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes.
59.TsMS § 652 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas rahuldas maakohus hageja alternatiivnõude osaliselt, mõistes välja vaid intressivõlgnevuse seisuga 19.11.2022. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise ulatuses jõustunud edasi kaebamata (TsMS § 456 lõige 1) ja ringkonnakohus kontrollib maakohtu lahendit osas, milles kohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud.
60.Maakohus asus seisukohale, et tõendatud ei ole hageja väide tema nõuete aluseks oleva tarbijaliisingulepingu erakorralisest ülesütlemisest liisinguandja poolt, mistõttu on tegemist kehtiva lepinguga ja kõik nõuded, mille eelduseks on lepingu lõppemine, tuleb jätta rahuldamata. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ja ringkonnakohus lähtub kaebust lahendades tuvastatud õiguslikust asjaolust, et pooltevaheline liisinguleping ei ole lõppenud. Ka 04.12.2023 menetlusdokumendis on hageja lähtunud asjaolust, et leping kehtib kuni selles algselt kokkulepitud kuupäevani, s.o kuni 19.04.2024 (menetlusdokumendi punkt 6.2).
61.Maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude intressivõlgnevuse saamiseks. 18.11.2022 menetlusdokumendi (I kd tl 144–147) kohaselt sisaldab nõue lepingu alusel perioodil 19.03.2019 kuni 19.10.2022 tasumisele kuulunud ja tasumata osamaksetes sisalduvat intressi osa. Viidatud menetlusdokumendi punktist 4 ja maakohtu otsuse põhjenduste punktist 34 nähtuvalt lugesid hageja ja maakohus 11.01.2022 sõiduki võõrandamisest saadud 2800 euro arvel tasutuks osamaksete põhiosa võlgnevuse seisuga 19.10.2022 2626,43 eurot ja ülejäänud (2800-2626,43) 173,57 eurot sama perioodi intressimaksete katteks. Selliselt kujunes intressinõudeks seisuga 20.10.2022 5426,91174,57=5253,34 eurot.
62.TsMS § 442 lõike 5 (koosmõjus § 639 lõikega 1) alusel võtab ringkonnakohus esmalt seisukoha hageja 04.12.2023 esitatud dokumentaalsete tõendite kohta, millega hageja esmalt soovis tõendada krediidiandja toiminguid ja kogutud andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks VÕS § 4034 kohaselt. Menetlusdokumendi lisadest nähtub, et need käsitavad menetlusvälise isiku, mitte kostja, kohta andmete kogumist ning hageja ei ole selgitanud selle isiku seotust kostjaga ja praeguse tsiviilasjaga. Seega on tegemist TsMS § 238 lõike 1 mõttes asjasse puutumatute tõenditega ja ringkonnakohus keeldub nende vastuvõtmisest. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, tagastamist ei toimu.
63.Samuti on seni võtmata seisukoht kostja poolt 09.01.2024 hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks esitatud tõendite (II kd tl 66–69) ümberlükkamiseks esitatud
2-21-10420 dokumentaalsete tõendite (tuludeklaratsioonid aastate 2018–2021 kohta, laenukohustusest BONDORA AS-i ees) vastuvõtmise või vastuvõtmata jätmise kohta. Kolleegium on seisukohal, et nendest on TsMS § 238 lõike 1 mõttes asjakohane deklaratsioon 2018. ja 2019. a kohta, kuna tarbijakrediidileping sõlmiti 16.03.2018. Hilisemad tarbija majandusliku olukorra võimalikud halvenemised lepingu sõlmimise aja seisuga tema krediidivõimelisuse tuvastamisel tähtsust ei oma. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu. Küll aga on asjakohaseks tõendiks ka kostja arvelduskonto väljavõte, millelt nähtuvad laenu saamine ja tagasimaksed BONDORA AS-le 2018. a. Apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks annab praeguses asjas aluse TsMS § 652 lõike 3 punkt 2.
64.Apellatsioonkaebuses tõi kostja mh esile laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse tarbijaga krediidilepingu sõlmimisel. Kolleegium saab viitest aru, et kostja soovib tugineda apellatsioonimenetluses laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele kostjaga lepingu ja selle lisa sõlmimisel. Ringkonnakohus jääb 08.11.2023 korraldavas määruses toodud seisukohtade juurde ja nõustub apellandiga, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (nt lahendid nr 3-2-1-141-14, punkt 18; 3-2-1-40-10, punkt 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lõige 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lõige 1) või selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lõige 7) tühiseks, peab kohus tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (nt otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, punkt 46). Seega ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et apellandi viidatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmine on uus asjaolu, mis tuleb apellatsioonimenetluses jätta tähelepanuta.
65.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt rikkus maakohus oluliselt eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 392 lõike 1 punkte 41, 4 ja 3), kui ei juhtinud hageja tähelepanu kohustusele tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis VÕS § 4034 mõttes vastutustundliku laenamise põhimõtet ja neid asjaolusid tõendavad tõendid, samuti andmed VÕS § 4062 alusel krediidi kulukuse määra kontrollimiseks. Maakohus ei hinnanud otsuses, kas laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ja kas krediidi kulukuse määr vastab seaduses sätestatud ülemmäärale, millega rikkus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud otsuse põhjendamise reegleid. Ringkonnakohus täitis puuduvas ulatuses selgitamiskohustuse ja andis hagejale võimaluse asjaolud esile tuua ja tõendada. Seega saab ringkonnakohus maakohtu rikkumise kõrvaldada tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata.
66.VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija laenuandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 4034 lõigetes 1–4 on sätestatud krediidiandja jaoks kohustuslikud toimingud, mis peavad eelnema tarbijast laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamisele. Sama sätte lõike 6 kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga krediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
67.Praeguses asjas esitas hageja, tõendamaks krediidiandja toiminguid kostja krediidivõimelisuse hindamisel, krediidiandja selgituse (II kd tl 68) selle kohta, et kliendi krediidivõimekust oli hinnatud vastavalt kogutud andmetele; lähtuti Creditinfo, Pensioniregistri ja Primero Finance OÜ süsteemi
2-21-10420 andmetest ning kliendi selgitustest; kontrolliti klienti ametlikest teadaannetest ja kohtulahendite infot; kliendil puudusid Creditinfo järgi maksehäired, samuti ametlikud teadaanded ja kohtulahendid; kliendil on juhiluba ja tema sõnul sissetulekud ei vähene ja igakuised kulud ei suurene; klient kinnitas, et on ise kasusaajaks antud tehingus; krediidivõimekuse hindamisel arvestati kliendi keskmiseks sissetulekuks 1100 eurot, majapidamiskuludeks 250 eurot ja kohustusteks 0 eurot; lepingujärgne osamakse on 198,52 eurot ning peale majapidamiskulude ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi kliendile kätte 651,48 eurot. Samuti esitas hageja kogutud andmete kohta väljatrüki krediidiandja andmebaasist (II kd t l 66–66 pöördel).
68.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei suutnud piisava elulise veenvusega tõendada, et krediidiandjal oli 16.03.2018 seisuga alust lugeda kostja vaidlusaluse laenu saamiseks krediidivõimeliseks. Krediidiandja materjalidest ei ole võimalik tuvastada andmeid, mille alusel sai asuda seisukohale, et kostja saab igakuiselt kätte 1100 eurot. 2018. a tuludeklaratsioonist saab järeldada, et tema keskmiseks sissetulekuks 2018. a oli brutos 1191,24 eurot kuus, seega arvestades kinnipeetud tulumaksu, sai kostja 2018. a keskmiselt kuus enda käsutusse (14 294,822050,38=12 244,44:12) 1020,37 eurot. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole olulise vahega tarbija sissetulekus, siis ei arvestanud krediidiandja 18.01.2018 laenulepingust tulenevat kohustust BONDORA AS-i ees u 250 eurot kuus (II kd tl 96). Kuna maksed nähtuvad kostja arvelduskonto väljavõttest, siis järelikult ei ole tõendatud väide, et krediidiandja analüüsis tarbija arvelduskonto väljavõtet. Lisaks ei nähtu krediidiandja materjalidest ega selgitusest, et tarbija varalise võimekuse analüüsimisel oleks võetud arvesse asjaolu, et tema ülalpidamisel oli alaealine laps. Seega tuli tema igakuiste kohustuste hulka arvata lapse ülalpidamiskulu, mille suuruseks aastal 2018 oli vastavalt tol ajal kehtinud perekonnaseaduse § 101 lõikele 1 vähemalt 270 eurot (1/2 töötasu alammäärast). Eeltoodust tulenevalt pidi laenuandja arvestama seega asjaoluga, et tarbijal on juba igakuiseid kohustusi vähemalt 250+270=520 eurot, millele 198,71 euro suuruse kohustuse lisandumisel jääks tema käsutusse igakuiselt enda ülalpidamiseks majapidamiskulude jmt eest tasumiseks, vaid 1100520-198,71=381,29 eurot. Arvestades, et krediidiandja leidis, et majapidamiskuludeks piisab 250 eurost, jäi kostjale enda ülalpidamiseks kulutada vaid 130,71 eurot. Kolleegium on seisukohal, et sellises elulises olukorras ei olnud krediidiandjal alust jõuda veendumusele, et kostja on krediidivõimeline.
69.Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et tarbija ei olnud 16.03.2018 krediidivõimeline, on tõendatud ka asjaoluga, et laenuandjal oli juba jaanuaris 2019 tekkinud alus leping üles öelda (19.02.2019 lepingu lisa sissejuhatavast osast nähtuvalt oligi laenuandja vastava avalduse esitanud, kuid kuna laenusaaja soovis lepingut jätkata, siis lepiti kokku laenusuhte jätkumises; I kd tl 8). Ringkonnakohus juhib ka hageja tähelepanu, et 12.09.2023 määrusega lahendas kohus apellandi taotluse menetlusabi saamiseks ja tuvastas tema keskmise sissetuleku vastavalt TsMS § 182 lõike 2 punktile 1 taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel, s.o perioodil 18.09.2022–18.01.2023. Seega ei oma selles määruses tuvastatud sissetulek mistahes tähtsust tuvastamaks, kas krediidiandja oli 16.03.2018 seisuga täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
70.Eeltoodust tulenevalt ei tõendanud hageja, et krediidiandja täitis laenu andmisel vastutustundliku laenamise kohustust ja VÕS § 4034 lõikest 13 tulenevalt tuleb kohtul asuda seisukohale, et kohaldamisele kuulub sama sätte lõige 7, st hagejal ei ole õigust kostjalt nõuda muid tasusid kui laenu põhiosa tagasimaksed ja VÕS § 94 kohane intressimäär, kui see ei ole suurem kui varem kokkulepitud intressimäär. Kuivõrd sama tagajärg tuleneb tarbijakrediidilepingu tühisusest VÕS § 4062 lõike 1 alusel (ülemäära kõrge krediidi kulukuse määr; sama sätte lõige 3), siis kolleegium menetlusökonoomia põhimõtet järgides lepingu ja /või selle lisa krediidi kulukuse määra ei kontrolli.
71.Vastavalt ringkonnakohtu korraldavale määrusele ja VÕS § 4034 lõike 7 kolmandale lausele määras hageja 04.12.2023 menetlusdokumendis (tabel punktis VII) uuesti lepingujärgsed tagasimaksed. Uuest maksegraafikust nähtub, et kostjal tuleb tasuda ainult tasumata põhiosa maksed, sest maksegraafikus ei näita hageja seadusjärgses määras intressimakseid. Seega lähtub kolleegium
2-21-10420 edasistes arvestustes sellest, et kostja võimalik võlgnevus koosneb üksnes põhiosa maksetest. Samuti sellest, et TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ning TsMS § 9 lõikest 3 tulenevalt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelmises lauses esiletoodud menetlusõiguse normide alusel ei saa hageja suurendada nõuet apellatsiooniastmes, mistõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta 04.12.2023 menetlusdokumendis sisalduvad arvestused ja väited, millised puudutavad osamakseid / võlgnevusi peale 19.10.2022, sh viivisvõlgnevust. Selle kuupäeva seisuga arvestas maakohus ja mõistis välja intressivõlgnevuse. Hageja maakohtu otsust edasi ei kaevanud. Seega puudub kostjal uuesti määratud tagasimaksete alusel hageja ees intressivõlgnevus ja maakohtu otsus intressivõlgnevuse väljamõistmiseks tuleb tühistada.
72.Eelpool käsitamata poolte väited apellatsioonkaebuse õigeks lahendamiseks tähtsust ei oma ja kolleegium neid menetlusökonoomia põhimõtet rakendades ei analüüsi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
73.Hagi rahuldamata jäämisel ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas.
74.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulud määrab kindlaks asja lahendanud maakohus peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist mõistliku aja jooksul (TsMS § 177 lõige 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.