Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J N vastu võlgnevuse nõudes
Hagihind
10 186,93 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (rk 11919806) Hageja lepinguline esindaja: C K, e-post xxx Kostja: J N (ik xxx) Kostja lepinguline esindaja: A N, e-post xxx
Asja läbi vaatamine
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista J Nlt tasumata liisingumaksete intressivõlgnevus seisuga kuni 19.10.2022 (k.a) summas 5 253,34 eurot Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks. Menetluskulud
3.Jätta menetluskulud 100% ulatuses J N kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja xxx OÜ 16.03.2018 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu Nr. xxx (edaspidi ka Leping), mille alusel liisis xxx OÜ sõiduki reg. nr xxx kapitalirendi vormis kostjale. Lepingu kohaselt võimaldas xxx OÜ kostjale kokku 5720 eurot. Kostja kohustus
sõiduki omandamise eest tasuma xxx OÜ-le maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus alates 16.04.2018 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 198,52 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Kostja ja xxx OÜ sõlmisid 19.02.2019 Lepingu LISA nr. xxx (edaspidi ka Lepingu Lisa), mille kohaselt võimaldati kliendile tagastada laen pikema perioodi vältel. Lisaks eeltoodule suurendati laenu summat 5 euro võrra seoses sellega, et lepingu muudatusega seonduv kulu oli lisatud Laenu summale, mistõttu väljamakset eeltoodud summas kostjale ei tehtud. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus alates 19.03.2019 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 198,71 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Hagi kohaselt kostja rikkus lepingut ning ei tasunud lepingu alusel maksegraafikujärgseid osamakseid ning 05.06.2019 esitas xxx OÜ kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, millega ütles Lepingu erakorraliselt üles. Ülesütlemise teade oli edastatud postiga ja e-kirjaga kostja lepingujärgsetele aadressidele xxx ja xxx. Alternatiivselt saab laenulepingu lugeda üles öelduks seisuga, millal kostjale toimetati käesolevas kohtumenetluses kätte hagiavaldus koos lepingu ülesütlemise avaldusega, so 08.09.2021 (24.08.2021 + 14 päeva). 10.07.2019 loovutas xxx OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale, mille kohta saadeti kostjale kirjalik teade. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma Lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Hageja saatis kostjale võlateatise, millisele jättis kostja reageerimata. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt Liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksete tasumist. Kostja jättis xxx OÜ-le tasumata osamakse nr 1 (maksetähtpäev vastavalt 19.03.2019), jättes tasumata põhiosa 30,30 eurot. Kostja võlgnevust ei tasunud ning jättis tasumata ka osamakse nr 2 põhisumma täies ulatuses summas 31,23 eurot ja osamakse nr 4 summas 32,19 eurot. 05.06.2019 ütles xxx OÜ lepingu erakorraliselt üles. Seega jäid kostjal tasumata põhisumma maksed 05.06.2019 summas 93,62 eurot + ülesütlemise hetkel järgmisena tasumisele kuuluv põhisumma osamakse 33,18 eurot ja lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa jääk summas 5340,94 eurot - kokku 5467,74 eurot. Peale lepingu ülesütlemist tasus kostja 690 eurot, mis arvestati maha kostja põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale tasumist jäi kostjal tasumata põhiosa võlgnevus summas 4777,84 eurot. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt intressi. Lepingu Lisa punkti 4.1 järgi kohustus kostja tasuma intressi määras 3,08% kuus, 36,96% aastas. Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. xxx OÜ-le oli õigus nõuda kuni Liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi tasumist summas 596,25 eurot, so 168,41+167,48+166,52+93,84. Lisaks on hagejal õigus nõuda viivist intressimääraga võrdses ulatuses ja sissenõudmiskulude hüvitist summas 35 eurot. Hageja leiab, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Kostja tagastas sõiduki 24.11.2021. Hageja märgib 31.01.2022 hagi täpsustuses, et tal õnnestus 11.01.2022 sõiduk võõrandada hinnaga 2800 eurot. Lisaks kandis hageja otseseid kulusid seoses sõiduki müügiga kokku summas 37,90 eurot. Kulud koosnevad oksjoni korraldamisest 9,90 eurot ja oksjoni komisjonitasust 28 eurot. Nimetatud kulutustele lisandub puksiiri arve summas 54 eurot. Lisaks tasus hageja sõiduki hindamisega seotud kulud summas 128,47 eurot. Eeltoodust tulenevalt koosnevad sõiduki müügiga kaasnevad kulutused kokku 220,37 eurost. Vastavalt 18.11.2022 nõuete täpsustusele (dtl 357-358) palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 1977,74 eurot, intressid 596,25 eurot, viivised 4596,05 eurot (alates 06.06.201911.01.2022), müügikulud 220,37 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja edasi viivis põhinõudelt 1977,74 eurolt alates 12.01.2022 kuni põhinõude tasumiseni 39,96% aastas, menetluskulud ja
viivise menetluskuludelt. Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et lepingut ei ole üles öeldud, palub hageja kostjalt välja mõista intressi 5288,34 eurot, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt. Kostja seisukohad
2.Kostja hagi ei tunnista, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja märgib, et pole lepingu erakorralist ülesütlemise avaldust kätte saanud. Samuti pole kostja saanud nõude loovutamise teavitust xxx OÜ-lt, mistõttu nõude loovutamist pole toimunud. Hageja on teda enne kohtumenetlust toimunud kirjavahetuses eksitanud Xxx OÜ esindajana esinedes. Tahteavalduste kättetoimetamisel tuleb arvestada, et lepingu tingimused on tüüptingimused. Xxx OÜ ei tutvustanud kostjale tüüptingimusi, mistõttu need ei saanud lepingu osaks. Kostja leiab, et viivisemäär on tüüptingimus ja tühine. Kostja arvates tuleb arvestada käesoleva võlasuhte pooli: ühelt poolt krediidiasutus, teiselt poolt tarbija, kes on nõrgem pool. Seega on üheselt järeldatav, et hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivisenõude kaudu soovib. Kostja jaoks on aga lisanduva viivise nõue ebamõistlikult koormav ning eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes hea usu põhimõtte vastane. Hagi materjalide juurde ei ole lisatud tõendeid, et hageja oleks kostjale saatnud tasuta meeldetuletuskirja. Hageja poolt lisatud võlateatised ei tõenda, et need teatised oleks kostjale edastatud. Võlateatiste esitamine ei tõenda, et need on ka kostjale edasi saadetud ja kätte toimetatud. Kostja leiab, et intressinõue on ebaselge. Kostja hinnangul oli sõiduk müüdud turuhinnast väiksema hinnaga ning liisingueseme realiseerimisel moodustas sõiduki hind ca 6 500 eurot. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
6.Kohus leiab, et kohtule esitatud materjalidega on leidnud tuvastamist ja puudub vaidlus, et kostja ja Xxx OÜ sõlmisid 16.03.2018 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu Nr. xxx (edaspidi ka Leping, dtl 6-14), mille alusel liisis Xxx OÜ sõiduki reg. nr xxx kapitalirendi vormis kostjale. Lepingu kohaselt võimaldas Xxx OÜ kostjale kokku 5720 eurot. Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma Xxx OÜ-le maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi. Samuti on leidnud tuvastamist, et kostja ja Xxx OÜ sõlmisid 19.02.2019 Lepingu LISA nr. xxx (edaspidi ka Lepingu Lisa, dtl 16-26), mille kohaselt pikendati maksegraafiku perioodi ning kostja pidi tegema vastavalt Lepingu Lisas olevale maksegraafikule tagasimakseid iga kuu 19-ndaks kuupäevaks summas 198,71 eurot. Tagasimakse koosnes põhisosamaksest ja intressimaksest annuiteedi põhimõttel, so väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning
intressimakse osa vastavalt vähenes.
7.Kohus leiab, et oma olemuselt on kostja ja Xxx OÜ vahel 16.03.2018 sõlmitud leping (dtl 6-14) ja selle 19.02.2019 sõlmitud Lisa (dtl 16-26) liisinguleping vastavalt VÕS §-le 361. Ka pooled ise on seda oma seisukohtades nimetanud liisingu suhteks ja liisingulepinguks. Vaidlust ei ole, et Xxx OÜ sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Kuna Xxx OÜ andis sõiduki kostja kasutusse liisingulepingu alusel intressi maksmise kohustuse vastu, on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 4 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt. Riigikohus on 3-2-1-1-07 otsuse punktis 22 märkinud, et sellisel juhul tuleb vaidluse lahendamisel arvestada ka tarbijakrediidilepingu erisätetega, esmajoones VÕS §-dega 416 ja 417.
8.Hagi kohaselt loovutas Xxx OÜ Lepingust tulenevad nõuded hagejale, mille kohta saadeti kostjale 10.07.2019 teade (hagiavalduse Lisa nr 4, dtl 28). Hageja on lisaks esitanud 15.09.2021 kuupäeva kandva teatise, mille kohaselt teatab Xxx OÜ kostjale, et on 10.07.2019 loovutanud Lepingust tuleneva nõude hagejale (dtl 172). Lisaks on hageja esitanud 18.11.2022 menetlusdokumendi lisana xxx OÜ (endine Xxx OÜ, reg kood xxx) seadusliku esindaja H B poolt antud 10.11.2022 kinnituse nõude loovutamise kohta hagejale 10.07.2019 (dtl 360). Kostja on nõude loovutamise teatise saamisele enne hagimaterjalide saamist vastu vaielnud.
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.
10.Hagi lisaks nr 4 oleva teatise kohaselt teatas Xxx OÜ kostjale, et loovutas 10.07.2019 talle kuuluva nõude koos kõigi loovutuse hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate kõrvalnõuetega kostja vastu, mis on tekkinud lepingust nr xxx, hagejale (dtl 28). Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale oli hagi lisaks nr 4 olev Xxx OÜ 10.07.2019 teatis nõude loovutamise kohta kätte toimetatud enne hagi esitamist. Kuigi hageja poolt on esitatud hageja töötaja ja kostja vahel enne kohtumenetlust peetud e-kirjavahetused (dtl 164-170, 174-183), milles pooled peavad läbirääkimisi Lepingust tulenevate kohustuste täitmise osas, ei saa sellega lugeda tõendatuks, et 10.07.2019 teatis oli kostjale kätte toimetatud. Samas pidi kostja hiljemalt hagimaterjalide saamisega saama kätte ka hagi lisaks nr 4 oleva Xxx OÜ nõude loovutamise teatise. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist sai kostja hagimaterjalid esindaja kaudu kätte 24.08.2021. Tartu Ringkonnakohus on 02.06.2022 otsuse 2-21-113007 punktis 9 selgitanud, et loovutamisdokumendi võib esitada ka kohtumenetluses. Seega pidi kostja hiljemalt hagimaterjalide saamisest olema teadlik, et Lepingust ja selle Lisast tulenev nõue on loovutatud hagejale.
11.Hagi kohaselt kuna kostja rikkus lepingust tulenevat maksmise kohustust, ütles Xxx OÜ Lepingu erakorraliselt üles 05.06.2019 ja saatis selle kohta kostjale ülesütlemisavalduse postiga ja e-kirjaga kostja lepingujärgsetele aadressidele xxx ja xxx. Kostja on lepingu ülesütlemise avalduse saamisele vastu vaielnud.
12.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks
koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 417 lg 1 kohaselt kui tarbija on viivituses krediidi tagasimaksmisega, võib krediidiandja tarbijakrediidilepingust, mille esemeks on tagasimaksete tasumise vastu asja üleandmine või kohustuse täitmine, taganeda üksnes käesoleva seaduse § 416 lõikes 1 sätestatud tingimustel.
13.Kohus selgitab, et ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. Kohtu hinnangul on hageja poolt tõendamata, et Xxx OÜ saatis 05.06.2019 lepingu ülesütlemise avalduse kostjale posti teel aadressil xxx. Selle kohta ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Hageja on küll esitanud väljavõtte e-kirjast, millega Xxx OÜ väidetavalt saatis ülesütlemisavalduse kostjale aadressile xxx (dtl 162163), kuid tõendamata on, et kostja selle kätte sai. Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. Ekirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (vt selle kohta Riigikohtu
21.detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14; Riigikohtu 08. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15 p 13). Hageja ei ole teenusepakkuja server väljavõtet esitanud.
14.Hageja leiab, et 05.06.2019 ülesütlemise avalduse saab kostja e-postile saatmisega lugeda kättetoimetatuks Lepingu Üldsätete punktile 1.2 tuginevalt. Kostja leiab, et Üldsätete punkt 1.2 on tühine tüüptingimus.
15.VÕS § 35 lg 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
16.Kohus märgib, et nähtuvalt Lepingu Üldsätete punktist 1.2 saab kirjalikus vormis esitatud tahteavalduse lugeda Poole poolt kättesaaduks, kui see on saadetud postiga Üldsätete p-s 1.1 viidatud aadressil ning postitamisest on möödunud 3 (kolm) päeva. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Üldsätete p-s 1.1 viidatud e-posti aadressile edastatud teated loetakse kättesaaduks saatmise päevale järgneval esimesel tööpäeval (dtl 24). Kohtu hinnangul on nimetatud Üldsätete punkt 1.2 VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimus. Nimetatud tingimus on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud.
17.TsÜS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 70 kohaselt kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.
Riigikohus on selgitanud, et kui laenulepingu ülesütlemisteates on korraga esitatud nii
teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus, ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks (vt Riigikohtu 01. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677/33, p 12). TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lgs 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust (vt Riigikohtu 01. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677/33, p 14).
19.Kohus märgib, et Riigikohus on lahendi 2-15-17677 p-s 14 leidnud, et käesoleva Üldsätete punktiga 1.2 sarnane tüüptingimus, mis paneb igasuguse panga saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms), on tühine tüüptingimus. Ka antud juhul paneb vaidlusalune Üldsätete punkt 1.2 igasuguse panga saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu ning sellist tingimust ei saa pidada seadusega kooskõlas olevaks. Kohus leiab, et Üldsätete punkt 1.2 on eelnevast tulenevalt tühine tüüptingimus.
20.Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks, et kostjale on 05.06.2019 ütlesütlemisavaldus nõuetekohaselt kätte toimetatud enne hagi esitamist. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu lugeda tuvastatuks, et kostja sai 05.06.2019 ülesütlemisavalduse kätte hagi materjalide saamisega. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt sai kostja hagimaterjalid kätte esindaja kaudu 24.08.2021.
21.Riigikohus on otsuse 3-2-1-53-16 punktides 13-14 selgitanud, et lepingut ei ole võimalik üles öelda tagasiulatuvalt ning leping lõpeb igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Riigikohus on selgitanud, et kohtumenetluses saab lepingu üles öelda siiski vaid juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus siiski vastama eelnimetatud nõuetele. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepingu puhul ei piisa kohtumenetluses laenulepingu ülesütlemiseks vaid varasema ülesütlemisteate hagile lisamisest. Laenulepingu kehtivaks ülesütlemiseks peaks hageja esitama kostjale VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud.
22.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et hageja nõude aluseks olev leping oleks nõuetekohaselt, so vastavalt VÕS §-s 416 nimetatud tingimustele ja Riigikohtu otsuses 3-2-1-53-16 punktis 14 selgitatud eeldustele kehtivalt üles öeldud. Hageja leiab 18.11.2022
menetlusdokumendis, et laenulepingu ülesütlemise ajaks saab lugeda 08.09.2021, so 14 päeva pärast hagimaterjalide saamist. Kohus märgib, et kuigi hagile oli lisatud 05.06.2019 lepingu ülesütlemise avaldus, tuli vastavalt Riigikohtu viimati viidatud lahendile hagejal määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Hageja ei ole seda teinud, mistõttu ei saa lugeda Lepingut kehtivalt ülesöelduks.
23.Kuigi hageja on palunud lähtuvalt kohtu poolt 03.11.2022 määruses antud selgitustest jätta tähelepanuta 22.10.2021 menetlusdokumendiga loodud alternatiivsed asjaolud lepingu uuesti ülesütlemise kohta, ei saaks kohus ka nende asjaolude ja tõendite pinnalt asuda seisukohale, et Leping on kehtivalt üles öeldud. Nimelt nähtub 22.10.2021 menetlusdokumendist ja selle lisadest 4.1 ja 4.2, et väidetav nõude Xxx OÜ-le osaline tagasiloovutamise leping (lisa 4.2, dtl 210-211) on digitaalselt allkirjastatud 21.10.2021 kell 18:35. Lepingu uuesti ülesütlemise tahteavaldus (dtl 205-207) on Xxx OÜ esindaja poolt digitaalselt allkirjastatud aga varem, so 21.10.2021 kell 18:33, mil nõue oli loovutatud veel hagejale. Seega ei saanud Xxx OÜ öelda lepingut üles 21.10.2021, kuna sel hetkel ei olnud Xxx OÜ nõude omanikuks.
24.Kokkuvõtlikult, eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et tõendatud ei ole nõude aluseks oleva lepingu nõuetekohane ülesütlemine vastavalt VÕS §-le 416.
25.VÕS § 367 reguleerib liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Riigikohus on 18.05.2016 otsuse 3-2-1-33-16 punktis 13 selgitanud, et olukorras kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võivad liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmised nõuded: 1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel; 2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3); 3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Hageja on hagi ja 31.01.2022 hagi täpsustusega esitanud kostja vastu kõik nimetatud nõuded.
26.Kuivõrd kohus tuvastas, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole võimalik hageja nõudeid, mis on tekkinud seonduvalt väidetava lepingu ülesütlemisega, rahuldada. Seega ei saa kohus rahuldada hagis esitatud kujul lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõuet (VÕS § 367 lg-d 1-3). Samuti ei saa kohus rahuldada hagis esitatud kujul viivisenõuet, kuna viivist on arvestatud eeldusel, et kogu antud krediit muutus laenulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks. Seetõttu puudub kohtul vajadus ka hinnata kostja viivise vähendamise taotlust ning anda hinnangut sellele, kas viivisemäär on tühine või viivisenõue hea usu põhimõtte vastane. Samuti puudub alus rahuldada hageja nõuet müügikulude hüvitamiseks summas 220,37 eurot, kuivõrd tegemist on lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõudega (VÕS § 367 lg 4), milline saaks hagejal olla üksnes lepingu nõuetekohasel ülesütlemisel. Seetõttu jätab kohus vastavad kuludokumendid (dtl 277, dtl 298, dtl 307-308) tähelepanuta. Rahuldada ei ole võimalik ka hageja sissenõudekulude hüvitamise nõuet summas 35 eurot, kuivõrd hageja on esitanud selle VÕS § 1132 lg 2 alusel eeldusel, et leping oli lõppenud.
27.Hageja on 18.11.2022 menetlusdokumendis juhuks, kui kohus ei saa lahendada käesolevat menetlust lepingu ülesütlemisest tulenevalt, palunud rahuldada intressinõude summas 5 288,34 eurot. Hageja on leidnud, et seisuga 18.11.2022 on sissenõutavaks muutunud osamaksed alates 19.06.2019 kuni 19.10.2022 kogusummas 8 053,34 (2 626,43 + 5 426,91) eurot. Hageja märgib, et kuna sõiduk õnnestus 11.01.2022 võõrandada hinnaga 2 800 eurot, siis lähtuvalt eeltoodust ja kooskõlas VÕS § 415 lg 2-ga tuleb lugeda esmalt tasutuks sissenõudmiskulud summas 35 eurot ning seejärel põhisumma 2 626,43 eurot, kokku 2 661,43 eurot (2 626,43 + 35). Seega tuleb arvestada intressi katteks 138,57 eurot (2 800 – 2 661,43) ning kostjalt tuleb debitoorse võlana välja mõista intressid summas 5 288,34 eurot (5 426,91 - 138,57).
28.Kohus märgib, et lähtuvalt 19.02.2019 Lepingu Lisast tuli kostjal tasuda liisingumakseid (põhiosa ja intressimakseid) alates 19.03.2019 kuni 19.04.2024 igakuiselt 198,71 eurot kuus annuiteedi põhimõttel, so selliselt, et igakuiselt põhisosamakse suurenes ja selle võrra intressimakse vähenes (dtl 16-26). Vastavalt Lepingu Lisa eritingimuste punktile 3 oli intressimäär 3,08% kuus ehk 36,96% aastas. Hagi kohaselt jäi kostja viivitusse alates 19.03.2019 osamaksest
ning tasus pärast väidetavat lepingu ülesütlemist 690 eurot. Nähtuvalt 18.11.2022 menetlusdokumendi punktis 4 toodud tabelile on hageja arvestanud kostja poolt tasutud 690 eurot 19.03.2019, 19.04.2019, 19.05.2019 osamaksete ja osaliselt 19.06.2019 osamakse katteks, misjärel on jäänud kostjal tasumata alates 19.06.2019 kuni 19.10.2022 osamaksetest põhiosamaksed summas 2 626,43 eurot ja intressimaksed summas 5 426,91 eurot. Kostja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et ta oleks rohkem makseid sooritanud. Kuna lepingut pole kehtivalt üles öeldud, tuli kostjal lepingut vastavalt selle 19.02.2019 lisaks olevale maksegraafikule (dtl 16-18) täita. Kostja ei ole seda teinud.
29.Kostja on menetluses väitnud, et intressinõude kujunemine ei ole jälgitav. Hageja on selgitanud 22.09.2021 seisukoha punktis 5 intressi summade arvutuskäiku. Vastavalt hageja selgitustele on hageja lähtunud lepingujärgsest maksegraafikust. Maksegraafiku järgi intress on arvutatud järgmise valemi järgi: laenu jäägi summa, kui kostja oleks tasunud põhiosamaksed x (intress 36,96% aastas / 360 päeva) x päevade arv (eelmise osamakse maksetähtaeg - osamaksele eelnenud päev). Näiteks 19.03.2019 intressimakse summas 168,41 eurot = laenujääk 5467,84 € x (intress 36,96% aastas/360 päeva) x 30 päeva (19.02.2019-19.03.2019). Kohus leiab, et hageja on arusaadavalt selgitanud intressi osamaksete kujunemist ning pooled on vastavas maksegraafikus kokku leppinud.
30.On tuvastatud ning puudub vaidlus, et hageja võõrandas liisingulepingu esemeks oleva sõiduki 11.01.2022 hinnaga 2 800 eurot (dtl 306). Hageja on vastava summa arvestanud sissenõudmiskulude katteks summas 35 eurot, kostja põhiosamaksete võla katteks summas 2 626,43 eurot ja intressivõla katteks summas 138,57 eurot (18.11.2022 menetlusdokumendi punkt 4). Kostja on leidnud, et sõiduk oli müüdud turuhinnast väiksema hinnaga ning liisingueseme realiseerimisel moodustas sõiduki hind ca 6 500 eurot. Kostja tugineb enda poolt esitatud portaali auto24.ee väljavõtetele sarnaste autode hindadega (dtl 215). Kohtu hinnangul ei saa pidada kostja poolt esitatud väljavõtet asjakohaseks vaidlusaluse sõiduki väärtuse hindamisel, kuivõrd arvestada tuleb lisaks konkreetse sõiduki seisukorda. Nimelt on kohus tuvastanud asjas esitatud tõenditega, so sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktiga (dtl 283-284), et sõiduk oli kostja valduses viibimise ajal alates 2021.a märtsikuust seisnud aadressil xxx. Hageja poolt esitatud remondi kalkulatsioonidest (dtl 282, dtl 289) nähtub, et sõiduk vajas ulatuslikku remonti ning vastavalt hinnapakkumistele oleks remondi hind olnud 2 071,59 eurot. xxx AS pakkus 14.12.2021 sõiduki ostuhinnaks arvestades sõiduki vanust, lisavarustust ja tehnilist seisukorda 2 800 eurot (dtl 278). Hageja pani sõiduki vastava alghinnaga oksjonile (dtl 301-303) ning sõiduk müüdi 11.01.2022 hinnaga 2 800 eurot xxx OÜ-le (dtl 306).
31.Riigikohus on 18.02.2015 otsuses 3-2-1-157-14 selgitanud, et liisinguandja peab VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab.
32.Kohtu hinnangul on hageja piisavalt tõendanud, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel oli 2 800 eurot, arvestades selle tehnilist seisukorda ja remondi vajadust. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus oleks olnud suurem. Seega tuleb sõiduki väärtuseks selle tagastamise ja müügi hetkel lugeda 2 800 eurot.
33.Kohtu hinnangul on hageja põhjendamatult arvestanud sõiduki müügihinnast sissenõudmiskulude katteks 35 eurot. Hageja nõudis hagis nimetatud kulusid VÕS § 1132 lg 2 alusel, mis eeldab, et leping on lõppenud. Kohus tuvastas, et leping ei olnud üles öeldud. Lisaks on kostja vastu vaielnud hageja poolt väidetavalt 05.08.2019, 26.08.2019 ja 26.05.2021 saadetud võlateatiste (dtl 29-31) saamisele. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks tuvastada, et nimetatud võlateatised tegelikkuses kostjale saadeti ning kostja need kätte sai. VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt raha nõudmiseks meeldetuletuskirja eest peab see olema TsÜS § 69 mõttes tarbijani jõudnud. Kohus selgitas 03.11.2022 määruses, et hagejal tuleb esitada tõendeid selle kohta, et hageja vaidlusalused meeldetuletuskirjad kostjale saatis ja kostja need kätte
sai. Hageja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu arvestada müügihinnast sissenõudmiskulude katteks 35 eurot.
34.Küll aga on hageja põhjendatult kooskõlas VÕS §-ga 415 arvestanud müügihinnast tervikuna põhivõla katteks summa 2 626,43 eurot ja ülejäänud intressivõla katteks. Kuna kohus leidis, et sissenõudmiskulusid hageja arvestada ei saanud, pidi hageja täiendavalt 35 eurot arvestama intressivõla katteks ehk hageja intressinõudeks kujuneb 5 253,34 eurot, so 5 288,34-35.
35.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja 18.11.2022 alternatiivse nõudena esitatud intressinõude summas 5253,34 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
36.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
37.Käesoleval juhul rahuldas kohus hageja alternatiivse nõude osaliselt, so 99,34% ulatuses. TsMS ei reguleeri selgelt alternatiivsete nõuete (§ 370 lg 2) mõju kulude jaotamisele. TsMS kommenteeritud väljaande (V. Kõve jt, 2007, § 162 komm p 3.4. e)) kohaselt lähtudes § 134 lg 1 teise lause ja § 442 lg 8 teise lause mõttest võiks pigem järeldada seadusandja tahet käsitada alternatiivnõuetega hagi ühtse tervikuna. Sellisel juhul peaks alternatiivsetest nõuetest ka ainult ühe tervikuna rahuldamine tooma kaasa kulude jätmise kostja kanda kommenteeritava paragrahvi lg 1 alusel. Kuigi kohus rahuldas alternatiivse nõude osaliselt, on rahuldamise osakaal sedavõrd suur, so 99,34%, et kohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.
38.TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
39.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Kädi Sacik-Korn kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.