Unus OÜ hagi Lex Gold Est OÜ vastu 29 euro 80 sendi, sissenõudmiskulu 40 euro, kahjuhüvitise 1370 euro 68 sendi ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1370 eurot 68 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2023. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Unus OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised
Hageja (apellant): Unus OÜ (registrikood 11621024), esindaja Aire Põder Kostja (vastustaja): Lex Gold Est OÜ (registrikood 14746708), seaduslik esindaja juhatuse liige Ingrid Sinimets
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Keelduda Unus OÜ Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2023. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
Jätta Unus OÜ apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Unus OÜ kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Unus OÜ (hageja) esitas Viru Maakohtule Lex Gold Est OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 29 eurot 80 senti, sissenõudmiskulu 40 eurot, kahju 1370 eurot 68 senti, viivise 2128 eurot 48 senti ning viivise põhivõlalt seaduses sätestatud määras alates 4. juulist 2023 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte enam kui põhivõlg. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30. juunil 2021 suulise töövõtulepingu. Hageja kohustus teostama tööd, s.o sõeluma mulda Silma, Haapsalu objektil. Kostja kohustus maksma töö eest hagejale tasu. Hageja esitas pärast tööde nõuetekohast teostamist 10. augustil 2021 tööde eest arve nr 32575 kokku 27 229 eurot 80 senti. Arve maksetähtaeg oli 20. august 2021. Kostja ei tasunud arvet tähtajaks. Kostja tasus arvet järgnevalt: 14. septembril 2021 10 000 eurot, 26. oktoobril 2021 2000 eurot, 28. märtsil 2023 15 200 eurot, kokku 27 200 eurot. Kostjal on arvest tasumata 29 eurot 80 senti. Kostja viivitas arve tasumisega alates 21. augustist 2021. Hageja lepingust tulenev viivisenõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra järgi arvestatuna on 3. juuli 2023. a seisuga 2128 eurot 48 senti. Kuna hageja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot (VÕS § 1131 lg 1). Hagejal tekkis varaline kahju kostjalt kohtuväliselt võla sissenõudmise tõttu. Hageja esitas kostjale korduvaid meeldetuletusi, kuid kostja ei tasunud nõuet. Hageja pöördus seejärel võla jäägi 15 229 euro 80 sendi sissenõudmiseks Debitum Collectio OÜ (DC) poole. Hageja sõlmis DC-ga käsunduslepingu, mille kohaselt volitas DC-d sisse nõudma kõiki hageja debitoorseid võlgnevusi ning kohustus maksma sisse nõutud summadelt teenustasu. Käsunduslepingu punkt 7.3 kohaselt oli teenustasu 9% võlgnetavast põhinõudest. Hageja kahju on seega 1370 eurot 68 senti (15 229,80 × 9%).
2.Kostja ei vaidlustanud põhinõuet 29 eurot 80 senti ega võla sissenõudmiskulude nõuet 40 eurot. Kostja ei vaielnud, et pooled sõlmisid töövõtulepingu ja kostja oli sellest tuleneva tasu maksmisega viivituses. Kostja vaidles kahju hüvitise ja viivise nõudele vastu. Kostja ei ole hageja ja DC vahel sõlmitud lepingu pool. Kostja ei pea sellest tulenevat teenustasu maksma. Hageja ei kandnud õigusabikulusid. Kostja soovis viivise vähendamist. Kostja tulud on hooajalised. Kostja on võlgnevuse tasunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2023. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 29 eurot 80 senti, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2121 eurot 50 senti ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 4. juulist 2023 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhinõue. Maakohus jättis viivisenõude 6 euro 98 sendi ulatuses ning kahju hüvitamise nõude 1370 eurot 68 senti rahuldamata ning hageja menetluskulud 61,40% ulatuses kostja kanda. Maakohus märkis, et kohus määrab menetluskulud kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist ja et kostjal ei ole menetluskulusid. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kostjal on hageja ees põhivõlg 29 eurot 80 senti (27 229,80 – 10 000 – 2000 – 15 200). Põhinõue on VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel seega põhjendatud. Kohustus muutus VÕS § 82 lg 1 kohaselt sissenõutavaks maksetähtaja saabumisel. Viivisearvestus algab maksetähtajale järgnevast päevast, s.o 21. augustist 2021. Viivis ajavahemiku 21. august 2021 kuni 3. juuli 2023 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras on 2121 eurot 50 senti. Sissenõutavaks muutunud viivise nõue on selles ulatuses seega põhjendatud. Edasiulatuva viivise nõue põhinõudelt 29 eurolt 80 sendilt on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 ja VÕS § 113 lg 1 alusel alates 4. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 29 eurot 80 senti, põhjendatud. Viivise vähendamise taotlus ei ole põhjendatud. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. See ei ole ülemäärane. Kostja oli pikema aja vältel arve tasumisega viivituses. Viivise rakendumine sõltus kostjast. See oli kostjale ettenähtav. Kostja majandustegevusest tulenev eripära oli kostjale teada. Kostja pidanuks oma rahavooge paremini planeerima. Pelgalt asjaolu, et kostja on käesolevaks tasunud põhinõude suuremas ulatuses, ei ole viivise vähendamise alus. Viivise nõudmise aluse lõpetamiseks oli kostjal võimalus tasuda põhivõla jääk, ent kostja ei teinud seda. Kostja ei tõendanud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Võla sissenõudmiskulu nõue on VÕS § 1131 lg 1 alusel põhjendatud. Hageja ei esitanud kohtueelse õigusabikulude suuruse kohta detailset ülevaadet, käsunduslepingut ega muid tõendeid, mille alusel kahjunõude eeldusi hinnata. Käsunduslepingu p-st 7.3 tulenev hageja ja DC vahel kokku lepitud teenustasu ei ole kohtueelne õigusabikulu, mida kostja peaks kandma. Kahjuna ei kuulu hüvitamisele õigusabikulu või teenustasu summa, milles esindaja ja klient kokku leppisid. Kahjuks saab lugeda üksnes selliseid mõistlikke kulusid, mida on tehtud nõude esitamiseks ja hüvitise saamiseks. Hageja nõuab käsunduslepingu p 7.3 alusel teenustasu, s.o põhinõudelt 15 229 eurolt 80 sendilt 9%, s.o 1370 eurot 68 senti. Hageja loetles toimingud, mis tehti, s.o meeldetuletuskirjade, võlateatisete, hagihoiatuste esitamine. Tegemist on lihtsate dokumentidega, mille koostamiseks ei ole 1370 euro 68 sendi suuruse kahjuhüvitise nõudmine põhjendatud. Võla sissenõudmisega seonduv kahju on kaetud sissenõudmiskuluga. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 61,40% ulatuses kostja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitise nõude
1370 eurot 68 senti ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludest 61,40%, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kahjuhüvitise nõue 1370 eurot 68 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda, või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme (TsMS § 277 lg 1, § 231 lg 2, § 232 lg 1; § 243 lg 1, § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme (asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1; tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 62 lg 1). Maakohus ei arvestanud kõikide asjaoludega ega võtnud seisukohta kõigi faktiliste väidete osas. See viis vale otsuse tegemiseni. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes. Maakohus jättis välja toomata, miks ta ei nõustunud hageja väidetega ja rahuldas hagi osaliselt. Maakohus ei hinnanud poolte selgitusi, taotlusi ja tõendeid sisuliselt. Otsusest ei ole aru saada, kuidas kohus kahjuhüvitise nõude osas järeldusteni jõudis. Maakohus rikkus selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud hagejale kahjuhüvitise nõudega seonduvat ega andnud võimalust täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus eksis VÕS § 115 lg 1 tõlgendamisel. Kostja rikkus kohustust, s.o jättis teenuse eest arve pikemat aega tasumata. Kostja ei tasunud võlga ka hageja meeldetuletustele vaatamata. Hageja oli seega sunnitud pöörduma võla sissenõudmiseks DC poole. Hagejale tekkis kahju inkasso teenustasu maksmise tõttu. Kostjale esitati võlateatis ja hagihoiatus. Kostjaga suheldi e-kirjade ja telefoni teel. Kostja tasus osa nõudest inkassomenetluse ajal. Hagejale esitati käsunduslepingu p 7.3 alusel makseteatis, mille hageja tasus. Hagejal tekkis seega kahju. Maakohus tugines ekslikult VÕS §-le 1132. Maakohus leidis, et hageja peab tõendama sissenõudmiskulude nõuet füüsilise isiku vastu. VÕS § 1132 ei kohaldu, kuna kostja ei ole füüsiline isik. Hagi rahuldamise tõttu tuleb muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja jääb menetluses varem esitatud seisukohtade juurde ja palub lugeda need apellatsioonkaebuse osaks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda ning kaebus tuleb hagejale tagastada.
6.Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Hageja nõude hind ei ületa TsMS § 405 lõikes 1 sätestatud piirmäärasid. Tegemist on seega lihtmenetluse asjaga. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses tehtud asjades edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei andnud TsMS § 637 lg 21 mõttes luba maakohtu otsuse edasikaebamiseks (vt ka RKTKm 1.04.2015, 3-2-1-183-14, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldanud maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud selgelt tõendeid valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit. Asjaolu, et hageja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust vastupidise väitmiseks.
7.Hageja vaidlustab maakohtu otsust sisulises osas ulatuses, milles maakohus jättis hageja kahju hüvitamise nõude 1370 eurot 68 senti rahuldamata. Hageja nõuab VÕS § 635 lg 1, § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel töövõtulepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju, s.o lepingust tuleneva tasu sissenõudmisega seotud kulude, hüvitamist.
7.1.Maakohus põhjendas kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Maakohtu järeldused on jälgitavad.
7.2.Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus selgitas juba hagi menetlusse võtmisel, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 5, § 230 lg 1) (dtl 45). Kostja on hageja kahjunõudele menetluses läbivalt vastu vaielnud. Maakohus ei pea iga hageja esitatud väite puhul juhtima hageja tähelepanu sellele, et hageja väide on tõendamata ja paluma esitada tõendeid.
7.3.Maakohus ei kohaldanud VÕS § 115 lõiget 1 ega muid kahju hüvitamise sätteid valesti. Otsese varalise kahjuna on VÕS § 128 lg 3 tähenduses käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude rahuldamine eeldab, et kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused, sh kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on täidetud. Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 24). Hageja tugines hagi alusena sellele, et hageja pidi kostja rikkumise tõttu tasuma inkassoteenuse eest 1370 eurot 68 senti. Kostja väitel hageja ei kandnud õigusabikulusid. Hageja pidi VÕS § 115 lg 1 ja TsMS § 230 lg 1 järgi seega tõendama, et hagejal tekkis või tekib just kostja lepingurikkumise tõttu kohustus tasuda inkassoteenuse eest 1370 eurot 68 senti, s.o kahju olemasolu. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui leidis, et kahju ei ole tõendatud.
8.Maakohus jättis, arvestades hagi rahuldamise ulatust, TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 38,6% ulatuses põhjendatult hageja enda kanda.
9.Ringkonnakohus keeldub eeltoodule tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus ei toimeta TsMS § 638 lg 4 teise aluse alusel apellatsioonkaebust kostjale kätte. See tuleb hagejale tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumendid loeb ringkonnakohus tagastatuks. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole apellatsioonimenetluse praeguses etapis hüvitatavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.