Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-23-106294 õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohtu 07.08.2023 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

2-23-106294 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) artikkel 6 lg 1 näeb ette, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti. Artiklist 62 tuleneb, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Sama määruse artikli 18 lõike 2 kohaselt, teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Sama määruse artikli 19 kohaselt, käesoleva jao (4.jao) sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket; 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes; või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 näeb ette, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 täpsustab, et elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg 1 sätestab, et isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. RRS § 65 lg 2 kohaselt, kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena.

2-23-106294 Hageja on vastuseks kohtunõudele selgitanud 21.09.2023, et Kostja esitas laenutaotluse laenuandja veebilehe laen.ee kaudu ning taotluse kinnitamiseks on toimunud isiku tuvastamine läbi Smart-ID . Hageja väitel on kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo-ja otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust laenulepingut sõlmida, omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Hageja kinnitab, et laenuandja on kostjale enne lepingu sõlmimist saatnud euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehe, lepingu põhitingimused ja üldtingimused. Kostja on tingimustega nõustunud, neid aktsepteerinud ja lepingu sõlminud. Kohtule esitatud Placet Group OÜ üldtingimuste (tarbimislaen) p 10.3 kohaselt, kokkuleppele mittejõudmisel või Tarbijakaitseameti tarbijakaebuste lahendamise komisjoni otsusega mittenõustumisel kuuluvad vaidlused lahendamisele kohtus. Kohtuks, milles vaidlused lahendatakse, on Harju Maakohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda. Juhul kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või laenusaaja elukoht ei ole hagi esitamisel teada, kuuluvad vaidlused lahendamisele Harju Maakohtus. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olevate laenulepingute dokumendid pdf failidena, millel ei ole kostja omakäelist allkirja ega digitaalallkirja. Kohus saab hageja esitatud hagi lisadest aru, et hageja on lepingudokumendid saatnud kostjale e-postiga. See viitab, et leping on sõlmitud VÕS § 410 lg 1 kohaselt sidevahendite teel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg 1 kohaselt, tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 410 lg 1 kohaselt, käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Võlaõigusseaduse kohaselt on seega tarbijakrediidileping lubatud sõlmida sidevahendite teel, ent see ei mõjuta Vene-Eesti õigusabilepingus kohtualluvuse kokkuleppele ettenähtud vorminõuet. Kuigi hageja esitatud lepingu tüüptingimustes sisaldub kohtualluvuse kokkulepe välismaale kolimise puhuks, oleks see kokkulepe pidanud Vene-Eesti õigusabilepingu kohaselt olema kirjalikus vormis. Leping ei täpsusta, mida tuleb lugeda kirjalikuks vormiks. Siiski on kohus seisukohal, et sidevahendite teel sõlmitud lepingut ei saa pidada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikli 21 lõike 2 kohaseks kirjalikuks kokkuleppeks. Kohus leiab, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikkel 21 lõikes 2 nimetatud mõistet „kirjalik“ tuleb tõlgendada autonoomselt, st lahus Eesti või Vene siseriiklikus õiguses kehtivast kirjaliku vormi tähendusest. Õigusabilepingu artikkel 39 lõige 1 (tehingu vorm määratakse selle teostamise koha seadusandluse järgi) antud juhul ei kohaldu, kuna artikkel 39 reguleerib õigusabilepingu järgi varanduslikke õigussuhteid ning küsimus pole tehingu kehtivuses, vaid kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuses, mille kohta artikli 21 lõige 2 on erinorm. Kohtule ei ole teada, mida täpselt pidasid mõiste „kirjalik“ all silmas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonnaja kriminaalasjades sõlmijad ja lepingu ratifitseerinud Riigikogu koosseis. Õigusabileping on sõlmitud

2-23-106294 26.01.1993, so ajal, mil kirjalik vorm üldtuntud mõistena erines kaasajal kasutuses olevatest määratlustest ja oli, arvestades elektrooniliste võimaluste puudumist, pigem mõistetav sõna otseses mõttes ning eeldas allkirja olemasolu. Kohtu hinnangul käesoleva aja mõistes kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ja kokkuleppe sõlmimine sidevahendi kaudu ilma kokkulepet allkirjastamata Õigusabilepingu artikkel 21 lg 2 tähenduses kirjaliku vormina ei kvalifitseeru. Seega kirjalikult taasesitatavas vormis veebikeskkonnas tehtud tarbijakrediidilepingus (üldtingimustes) sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades kohaselt kehtiv, sest ei ole kirjalik.

2-23-106294 /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.