Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

viivise summas 2196,47 eurot. Lisaks palub hageja kohtul mõista kostjalt A. T.lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivised alates 02.03.2023 kuni põhinõude summas 9006,07 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, so 18,9% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning hüvitatavatelt menetluskuludelt mõista hageja kasuks välja viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bigbank AS ja kostja 15.01.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC20000852, mille alusel sai kostja laenu. Bigbank AS ja kostja sõlmisid 01.05.2021 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000852, mille sõlmimisega andis krediidiandja krediidisaajale maksepuhkust 3 kuud. Lepingu kohaselt maksepuhkuse ajal tasub krediidisaaja krediidiandjale igakuiselt lepinguhaldustasu 1,50 eurot ja intressi summas 98,50 eurot, st krediidisaaja on maksepuhkuse ajal vabastatud krediidisumma ja osaliselt intressi tagasimaksetest. Krediidisumma jääk ning maksepuhkuse perioodil tasumata jäänud intress kuulusid tagastamisele uue maksegraafiku alusel. Maksepuhkuse järgselt tuli krediidisaajal tasuda uue maksegraafiku alusel esmalt maksepuhkuse perioodil tasumata jäänud intress. Hagiavaldusest nähtuvalt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis 07.10.2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. 15.11.2021 edastas laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Teatised saadeti kostja lepingus märgitud elukoha aadressile xxx. 04.07.2022 loovutas Bigbank AS kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid. Hagiavalduse kohaselt 15.01.2020 sõlmitud lepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 10 970 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.02.2020 - 06.01.2025. 01.05.2021 sõlmitud lepingu lisa 1 kohaselt muutsid pooled maksegraafikut ja kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.05.2021 - 07.04.2025. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostjalt toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 1963,93 eurot. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse summas 9006,07 eurot (10 970 1963,93) tasumist. Hagiavaldusest nähtuvalt on pooled leppinud lepingus kokku intressimääras 18,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 05.08.2021 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 05.11.2021 osamakseni summas 711,81 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: 05.08.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 280,78 eurot, 05.09.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 152,28 eurot, 05.10.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 135,93 eurot ja 05.11.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 142,82 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjal hageja ees intressivõlgnevus summas 711,81 eurot. Vastavalt 15.01.2020 sõlmitud laenulepingule, 01.05.2021 sõlmitud lepingu lisale 1 ja maksegraafikule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamise tasu, mis on laenuandmete kohaselt 1,50 eurot kuus. 15.11.2021 laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 05.08.2021 - 05.11.2021 osamaksete laenuhaldustasud kokku summas 6 eurot (so 4 x 1,50). Tulenevalt eeltoodust on kostjal laenuhaldustasu võlgnevus hageja ees summas 6 eurot. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja ja hageja saatnud kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletustele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja nõuab sissenõudmiskulusid summas 50 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: 19.10.2022 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 08.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 23.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud kostja poolsest makseviivitusest tekkinud kulud 15 eurot.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlgnevuselt 9006,07 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so alates 16.11.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 01.03.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, so 18,9% kooskõlas laenulepingu põhitingimustega ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 2196,47 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt summas 9006,07 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 02.03.2023 määras 18,9% aastas. 10.04.2023 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse. 21.04.2023 elektronkirjaga teavitas kostja kohut, et kostja ei ole nõus hagiavaldusega, kuivõrd laenuandja ei kontrollinud kostja andmeid piisavalt ega järginud mõistliku laenamise põhimõtet. Kostja lisas, et hetkel, millal kostjale laenu anti, oli kostja juba teistele laenuandjatele võlgu 100 000 eurosid. 11.05.2023 edastas hageja seisukoha kostja vastusele. Hageja tõi välja, et ta ei nõustu kostja väidetega ning vaidleb neile vastu. Hageja märkis, et laenuandja Bigbank AS on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja maksevõimet on hinnatud kostja poolt esitatud andmete ning pangakonto väljavõtete põhjal. Hageja selgitas, et lõplik laenuotsus on personaalne ja arvutatakse vastavalt laenaja krediidivõimekusele, sissetulekule ja tema olemasolevatele finantskohustustele, jälgides vastutustundliku laenamise printsiipe. Hageja tõi välja, et kostja esitas 07.01.2020 laenutaotluse, milles märkis laenueesmärgiks meditsiinilised teenused ning oma sissetulekuks 1100 eurot kuus ja igakuiste finantskohustuste summaks 250 eurot kuus. Laenuandja Bigbank AS kontrollis kostja esitatud andmeid kostja konto väljavõtetelt Coop Pank AS-is (väljavõtte periood 01.09.2019 kuni 13.01.2020) ja Swedbank AS-is (väljavõtte periood 05.07.2019 kuni 06.01.2020). Lisaks kontrollis laenuandja kostja Coop Pank AS-i krediitkaardi konto väljavõtet. Laenuandja on teostanud kostja kohta päringud avalikesse registritesse, sh PPA registrisse kostja isikutunnistuse kohta, rahvastikuregistrisse, MTA registrisse, Creditinfo (creditinfo.ee) maksehäirete registrisse ja Taust (taust.ee) maksehäirete registrisse. Laenuandja Bigbank AS leidis kostja andmete kontrollimise tulemusel, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1237 eurot ning igakuised finantskohustused väljaspool Bigbank AS-i 205 eurot kuus ja Bigbank AS-le 20,76 eurot kuus (kohustuste jääk 40,32 eurot), so kostja igakuised finantskohustused olid kokku summas 225,76 eurot. Hageja tõi välja, et kuivõrd võlgnevused ja maksehäired kostjal puudusid, rahuldas Bigbank AS kostja laenutaotluse. Laenuandjal on olemas tegevusluba ning ta allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja tegevuse üle. Hageja selgitas, et tüüptingimused olid mitmekordselt kontrollitud nii Tarbijakaitseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt, kes teostavad järelevalvet laenuandjate osas, vastasel juhul ei oleks laenuandja (laenuettevõtjana) saanud tegevusõigust. Hageja tõi välja, et kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks ta hageja hinnangul tohtinud laenulepingut sõlmida. Hageja tõi välja, et Finantsinspektsioon on juhendi punktis 6. sõnaselgelt välja toonud tarbija vastutuse, mille kohaselt laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja arvesse võtnud kostja poolt esitatud krediiditaotluses esitatud teavet. Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse

rahuldamiseks ning samuti on kostja igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Hageja märkis, et kostja kui krediidisaaja on kinnitanud, et ta on õigus-, teo-, ja otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust vastavat krediidilepingut sõlmida, omab piisavalt rahalisi vahendeid krediidilepingu kohustuste täitmiseks, on eelnevalt tutvunud krediidilepingu üldtingimustega ja on krediidilepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega ning, et krediidilepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad tema tahtele ja ettekujutusele. Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust ja andis kostjale piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal ning nende hindamisel vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtetele oli kostja krediidiandja hinnangul krediidivõimeline. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid krediidi tagasi maksmiseks, mis ei andnud krediidiandjale samuti aluseid kahtlustada kostja krediidivõimetuses või kostja poolt teadlikult valeandmete esitamises. Arvestades hagi aluseks oleva krediidilepingu krediidisummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli krediidiandja hinnangul kostja poolt võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse krediidivõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja kõik hagis nõutud summad ning jätta menetluskulud kostja kanda. 14.09.2023 teavitas kostja kohut, et on nõus asja kirjaliku menetlusega. 14.09.2023 tegi kohus pooltele kompromissettepaneku ning määras lõplike seisukohtade esitamise tähtaja. Hageja on esitanud kohtule lõpliku seisukoha, milles tõi välja, et inimliku eksituse tõttu oli hagejal jäänud märkamata kostja 19.09.2023 pöördumine, milles kostja pakkus lahenduseks tasuda kompromissisumma kuumaksetega 10 eurot kuus. Hageja vastas kostja pöördumisele 26.09.2023, milles märkis, et sellises suuruses kuumaksega kuluks kompromissisumma 12 932,35 euro tasumiseks üle 107 aasta, mis ei ole hageja sõnul mitte mingil juhul mõistlik aeg võlgnevuse tasumiseks. Hageja tegi kostjale ettepaneku tasuda kompromissisumma 3-4 aasta jooksul, so kuumaksetega suuruses ca 270 - 360 eurot. Kostja vastas hagejale 26.09.2023, et pakutud 10 eurot on suurim kuumakse, mida kostja saab tasuda. Hageja märkis lõplikus seisukohas veelkordselt, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nagu hageja on ka oma 11.05.2023 seisukohas välja toonud. Hageja jääb kõigi esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul hagi rahuldada, mõista kostjalt välja kõik hagis nõutud summad ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja kohtule lõplikke seisukohti esitanud ei ole. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning kohtuasja materjalidega, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus lahendab asja kirjalikus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 403 lõikele 1. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus peab

omaalgatuslikult kontrollima ka tehingu tühisuse aluseid (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-141-14, 3-21-40-10). TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et Bigbank AS ja kostja sõlmisid 15.01.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC20000852, mille alusel sai kostja laenu ning mis on allkirjastatud digitaalselt nii Bigbank AS-i kui kostja poolt. Kostja hakkas laenu kasutama ning tegi tagasimakseid summas 1963,93 eurot. Bigbank AS ja kostja sõlmisid 01.05.2021 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000852 lisa 1, mille sõlmimisega andis krediidiandja krediidisaajale maksepuhkust 3 kuud. Laenuandja saatis 07.10.2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. 15.11.2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Teatised saadeti kostja lepingus märgitud elukoha aadressile xxx. Kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud. 04.07.2022 loovutas Bigbank AS kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks TsMS § 231 lg 4 alusel. Bigbank AS on loovutanud 04.07.2022 kostja vastased nõuded Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Hageja on esitanud kohtule teatise nõuete loovutamisest, mis on saadetud kostjale. Seega on hageja õigustatud esitama nõude kostja vastu. Hageja nõude aluseks oleva lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). Esmalt tuleb kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 4062 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. 15.01.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000852 krediidi kulukuse määraks on 21,24% ning 01.05.2021 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000852 lisa 1 krediidi kulukuse määraks 22,07%. 15.01.2020 tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% aastas (alates 30.11.2019 – 31.05.2020). Kolmekordne määr oleks seega 61,83% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. 01.05.2021 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000852 lisa 1 sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% aastas (alates 30.11.2020 – 31.05.2021). Kolmekordne määr oleks seega 60,27% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu lisa 1 krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping ega lepingu lisa 1 tühised VÕS § 4062 lõike 1 alusel. Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on lahendis nr 2-21-13098 märkinud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Info kostja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale veel ka avalikest andmebaasidest. Esitatud tõenditest nähtuvalt märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1100 eurot kuus ja igakuiste finantskohustuste suuruseks 250 eurot kuus. Laenuandja Bigbank AS on leidnud kostja andmete kontrollimise tulemusel, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1237 eurot ning igakuised finantskohustused kokku summas 225,76 eurot. Võlgnevused ja maksehäired kostjal puudusid. Kohus leiab, et taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale andmed, millest saab järeldada, et laenuandjale ei saa ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja on kontrollinud lisaks avalikke andmebaase, mille järgi kostja igakuine sissetulek oli selline, mille arvelt katta võetud laenukohustusi. Kohus selgitab siinjuures, et majandusteadlased on välja toonud, et igakuiste kulutuste ja sissetulekute suurus peaks jaotuma suhtes 60/40 ning pankade kriteerium on tavapäraselt, et kulutused ei tohiks ületada 2/3 sissetulekust. Kostja puhul vastas kulutuste ja sissetulekute suuruse suhe eelviidatud jaotusele, mistõttu ei saa krediidiandjale ette heita laenu andmist kostjale. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 märkinud, et kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. VÕS § 403 4 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus), hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-13). Kohus asub seisukohale, et krediidiandja on käesolevalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teostanud kõik vajalikud toimingud kostja majandusliku seisundi hindamiseks. Kostja tõi välja, et kostja ei ole nõus hagiavalduses väljatooduga, kuivõrd laenuandja ei kontrollinud kostja andmeid piisavalt ega järginud mõistliku laenamise põhimõtet. Kostja lisas, et hetkel, millal

kostjale laenu anti, oli kostja juba teistele laenuandjatele võlgu ca 100 000 eurot. Kohus on eelnevalt analüüsinud, kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja jõudnud tulemile, et laenuandja on teostanud kõik vajalikud toimingud kostja maksevõimelisuse hindamiseks. Kostja on laenutaotluses avaldanud oma sissetulekute ja väljaminekute suuruse. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on laenuandja, kostja krediidivõimelisuse hindamisel, võtnud arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning avalikest andmebaasidest omandatud teavet (sh Maksuja Tolliameti andmebaasist, E-krediidiinfo andmebaasist ja Rahvastikuregistrist ning kostja arvelduskonto väljavõtetelt). Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse rahuldamiseks ning samuti on kostja igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Seega ei ole laenuandja kohtu hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et pooltevaheline krediidikonto leping ja selle lisa on kehtivad. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kohus hindab järgmiselt lepingu ülesütlemise kehtivust. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Bigbank AS saatis 07.10.2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. 15.11.2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Teatised saadeti kostja lepingus märgitud elukoha aadressile xxx. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid lepingu ülesütlemisele. Kohus leiab, et leping on esialgse võlausaldaja poolt öeldud kehtivalt üles. Hageja nõudeks on põhinõue kokku summas 9006,07 eurot. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt väljastati 15.01.2020 sõlmitud lepingu alusel kostjale laenu summas 10 970 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.02.2020 - 06.01.2025. 01.05.2021 sõlmitud lepingu lisa 1 kohaselt muutsid pooled maksegraafikut ja kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 05.05.2021 - 07.04.2025. Kostja on tasunud põhiosa katteks 1963,93 eurot. Hageja on esitanud kohtule krediidikonto lepingu ja selle lisa

1 ning toonud välja põhinõude kujunemise. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõude suuruse/koosseisu kohta ega tuginenud sellele, et ta on võlgnevuse tasunud. Kohus leiab, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ja dokumentaalsete tõenditega tõendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 9006,07 eurot (so 10 970 – 1963,93). VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostjal on lepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 18,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 05.08.2021 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 05.11.2021 osamakseni summas 711,81 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: 05.08.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 280,78 eurot, 05.09.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 152,28 eurot, 05.10.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 135,93 eurot ja 05.11.2021 osamakse täielikult tasumata intress summas 142,82 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus hageja ees summas 711,81 eurot. Hageja on toonud kohtu ette intressi kujunemise arvestuse. Kohus leiab, et hageja intressinõue summas 711,81 eurot on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 711,81 eurot. Vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Käesoleva hagi hind on 13 672,50 eurot. Hageja sissenõudmiskulud summas 50 eurot on kujunenud järgmiselt: 19.10.2022 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 08.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 23.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusest tekkinud kulud 15 eurot. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt sisaldavad võlgniku makseviivitusest tingitud muud kulud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega seotud kulusid, võlanõuete selgitamise ja vastuväidetele vastamise kulusid, võlgnikule tehtavate kõnede kulusid ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid. Hageja taotleb sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot. Kohus rahuldab hageja vastavasisulise taotluse. Hageja on esitanud kohtule kõik tõendid, millest nähtub sissenõudmiskulude nõude kujunemine. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 9006,07 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so alates

16.11.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani, so kuni 01.03.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, so määras 18,9% kooskõlas laenulepingu põhitingimustega ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 2196,47 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 2196,47 eurot. Hageja on esitanud kohtule viivise arvestuse. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt summas 9006,07 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 02.03.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, so 18,9% aastas. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-08 ja 3-2-1-170-13). Riigikohus leiab, et vastasel korral oleksid laenulepingut rikkuvad võlgnikud paremas olukorras kui seda täitvad võlgnikud (Riigikohtu lahend nr 2-21-13098). Seega saab hageja nõuda kostjalt viivist, mille suurus on samane intressiga. Kohus asub seisukohale, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 2196,47 eurot, millele lisandub edasiulatuv viivis põhinõudelt 9006,07 eurolt kuni selle tasumiseni alates 02.03.2023 määras 18,9% aastas. Hageja nõuab kostjalt laenuhaldustasu hüvitamist summas 6 eurot. Vastavalt 15.01.2020 sõlmitud laenulepingule, 01.05.2021 sõlmitud lepingu lisale 1 ja maksegraafikule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldustasu, mis on laenuandmete kohaselt 1,50 eurot kuus. 15.11.2021 laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 05.08.2021 - 05.11.2021 osamaksete laenuhaldustasud summas 6 eurot (so 4 x 1,50). Tulenevalt eeltoodust on kostja laenuhaldustasu võlgnevus summas 6 eurot. Kohus leiab, et hageja laenuhaldustasu nõue on põhjendatud ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenuhaldustasu summas 6 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu summas 910 eurot. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, siis jäävad tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas

rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 1924 eurot (riigilõiv 910 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1014 eurot). Lepingulise esindaja kulud koosnevad alljärgnevatest toimingutest:

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.