Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants) hagi L. L. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4285,56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja L. L. (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Tammer
Kohtuistungi toimumise aeg
18. september 2023, edasine kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.
3.Määrata kindlaks L. L. menetluskulude rahaline suurus. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt välja L. L. kasuks menetluskulud 2880 eurot.
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist lihtmenetluse asjaga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul,
kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS 637 lg 21). Kohus ei anna pooltele luba otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et kui apellatsioonkaebuse esitaja taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab menetlusabi taotleja TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants; hageja) esitas 15. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja 13. jaanuaril 2022 Tartu Maakohtule L. L. (kostja) võla väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 3146,41 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 392,67 eurot ja edasiulatuva viivise alates
13.jaanuarist 2023 kuni põhinõude summas 3146,41 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 0,065% päevas. Hageja tugineb nõude alusena poolte vahel 20. mail 2022 sõlmitud võlatunnistusele nr 270087 ja maksekokkuleppele. Hageja leiab, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse sõlmimisega kaotas kostja võimaluse hiljem vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Hageja ei ole kohustatud konstitutiivse võlatunnistuse alusel tunnustatud võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid ja asjaolusid peale võlatunnistuse. Kostja on maksekokkulepet allkirjastades nõustunud selle tingimustega ja neid aktsepteerinud. Peale maksekokkuleppe sõlmimist on kostja teinud ka tagasimakseid, millega kinnitas taas oma soovi maksekokkuleppe sõlmimiseks. Hageja ei nõustu, et võlatunnistuses toodud tingimused on tüüptingimused. Kokkulepe tingimuste suhtes paikneb võlatunnistuse põhitingimustes, mida kostja sai võlatunnistuse sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris.
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt kostja sõlmis Bigbank AS-ga 2016. a lepingu nr SL16-01-1459142. Lepingut muudeti ja 2017. a sõlmis kostja Bigbank AS-ga uue lepingu nr SL17-01-1488795. Bigbank AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 24. aprillil 2018. Julianus Inkasso OÜ on saatnud kostjale e-kirju, väites et Bigbank AS on nõude loovutanud ja kostjal tuleb väidetav võlgnevus tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole. Hageja ei ole tõendanud nõude omandamist Bigbank AS-lt. Hageja ja kostja ei ole hagi aluseks olevat kokkulepet sõlminud. Kostja nägi hagi aluseks olevat kokkulepet esimest korda siis, kui sai kätte hagiavalduse. Kostja ei oska selgitada, mil viisil on kostja allkiri sellele kokkuleppele saadud. Kostja ei ole kokkulepet sõlmida soovinud ega teadlikult sellist dokumenti digitaalselt allkirjastanud. Kostja arvates on hageja pettusega saanud kostja digiallkirja võlatunnistusele ja maksekokkuleppele ning selle tingimustele. Hageja keelitas kostjat allkirjastama maksegraafikut, et saada kostja allkiri võla tunnistamisele ja maksekokkuleppele. Kostjal ei olnud tahet ega eesmärki kinnitada hagejale õiguslikult siduvalt väidetavat võlga ja selle suurust ning loobuda vastuväidete esitamise õigusest, ammugi ei olnud kostjal soovi luua väidetavast senisest võlasuhtest hagejaga sõltumatu (abstraktne) kohustus. Kokkulepe ei väljenda kostja tahet. Hageja ei ole kostjat teavitanud kokkuleppega seotud olulistest asjaoludest, tagajärgedest ja ohtudest teavitanud. Neil asjaoludel esitas kostja 28. mail 2023 ka avalduse võlatunnistuse ja maksekokkuleppe tühistamiseks. Kostja oli eksimuses kokkuleppe sõlmimise, selle sisu ja tagajärgede tegelikest asjaoludest. Lisaks leiab kostja, et võlatunnistus ja
maksekokkulepe on sõlmitud tüüptingimustel ja need tüüptingimused ei ole kehtivad. Kokkuleppega piiratakse ebamõistlikult kostja õigust vaidlustada väidetavat võlgnevust, sell tekkimise aluseid, sisu, olemasolu, suurust ja koosseisu, esitada tõendeid.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016 3-2-1-23-16, p 16).
5.Hageja tugineb nõude alusena poolte vahelisele võlatunnistusele. Kohus käsitleb esmalt kostja väiteid, mille kohaselt ta ei ole nõude aluseks olevat võlatunnistust andnud. Hageja on esitanud kohtule võlatunnistuse ja maksekokkuleppe, mis on kostja poolt 20. mail 2022 digitaalselt allkirjastatud (dtl 22-25). Hageja on selgitanud, et võlatunnistuse ja maksekokkuleppe sõlmimine toimus Julianus Inkasso OÜ iseteeninduskeskkonnas, kuhu sisenemiseks pidi kostja end kõigepealt autentima (kas läbi pangalingi, ID-kaardi, Smart-ID või Mobiil-ID vahendusel). Hageja on esitanud illustratiivse materjali, näitamaks kuidas toimus ja kuidas toimub Julianus Inkasso OÜ iseteeninduskeskkonnas kokkuleppe sõlmimine. Hageja esitatust nähtuvalt maksegraafiku sõlmimiseks saadetud lingile vajutades avaneb kokkuleppe tekst, millega võlgnikul on enne allkirjastamist võimalik tutvuda. Pärast kokkuleppe sõlmimist on võimalik kokkulepe ka digitaalselt allkirjastatud kujul alla laadida (dtl 113-119). Kostja ei ole kohtu hinnangul põhistanud asjaolusid, mille põhjal võib eeldada, et tema ei ole hageja nõude aluseks olevat võlatunnistust ja maksekokkulepet allkirjastanud.
6.Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Asja materjalidest nähtuvalt kostja pöördus hageja poole maksegraafiku sõlmimise sooviga ja talle saadeti link maksegraafiku allkirjastamiseks; kostja soovis võlga tasuda, ilma et see ei läheks kohtu menetlusse (dtl 48, 57). Kohus on seisukohal, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtes sõltumatu kohustus. Seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust.
7.Kostja on teinud avalduse võlatunnistuse ja maksekokkuleppe tühistamiseks. Kostja leiab, et tema allkiri võlatunnistusele ja maksekokkuleppele on saadud pettusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. TsÜS § 94 lg 3 järgi võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kohtu hinnangul ei kostja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja tahtlikku eksimusse viimist hageja poolt. Kohus on eelnevalt lugenud tõendatuks, et kostja on nõude aluseks oleva võlatunnistuse andnud (otsuse põhjendava osa p-s 5). Kostjal oli võimalik enne kokkuleppe allkirjastamist selle tingimustega tutvuda ning otsustada, kas ta soovib pakutud tingimustel kokkulepet sõlmida või mitte. Et kostjat oleks kokkuleppe tingimuste osas eksimusse viidud, asja materjalidest ei nähtu.
8.Asjaolud viitavad sellele, et võlatunnistusega kostja tunnistas tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga. Kostjale 20. mail 2022 saadetud maksegraafikust nr 3316655 (viitenumber 249094288) nähtub, et võlgnevus tuleneb algselt Bigbank AS-i ja kostja vahelistest tehingutest (dtl 99-101). Hageja on ise märkinud, et maksegraafiku sisu, st nõude suuruse, maksetähtaegade ja osamaksete osas identne hageja nõude aluseks olevas kokkuleppes sisalduva maksegraafikuga (dtl 113). Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Vaidlust ei saa olla selles, et Bigbank AS tegutses kostjale laenu või krediiti andes oma majandusvõi kutsetegevuses. Riigikohus on selgitanud, et kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). Seega võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.
9.Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (liigkõrge krediidi kulukuse määra tõttu VÕS § 4062 lg 1 alusel) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral VÕS § 4034 lg 7 alusel) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu
5.märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). Seega peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik lepingu kehtivust kontrollida ja see muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Samuti peab hageja välja tooma ja tõendama, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks. Kui krediidiandja seda ei tee, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks. (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13-16, 24-26)
10.VÕS § 421 järgi on võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos (st VÕS §-des 402-421) sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Nimetatud jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandusvõi kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas
(algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad. (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 27-29)
11.Kohus osundab, et laenu andmine on risk ja raha teenimine pole meie riigi ettevõtlust soosivas keskkonnas veel keelatud. Jälgida tuleb seda, et tarbijal on ajalooliselt neli põhiõigust: „õigus turvalisusele, õigus saada teavet, õigus valida ja õigus olla ära kuulatud.“ Võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele oma vastuväiteid, seega on hageja nõude aluseks olev võlatunnistus ja maksekokkulepe tühine VÕS § 421 alusel. Samuti ei nõustu kohus hagejaga, et võlatunnistus ja maksekokkulepe ei ole sõlmitud tüüptingimustel. Kokkuleppe tingimused on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks (VÕS § 35). Hageja ei ole väitnud, et kokkuleppe tingimusi oleks muus osas kui nõude suuruse, osamakse summa, tasumise algus- ja lõppkuupäeva osas kostjaga eelnevalt läbi räägitud. Hageja nõude aluseks olev võlatunnistus ja maksekokkulepe on tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel, kuna sellega piiratakse ebamõistlikult tarbija õigust kasutada tõendeid ja pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.
12.Kohus selgitas 15. juuni 2023 kirjas hagejale, et tal tuleb välja tuua kõik asjaolud, mille põhjal saaks kohus hinnata, kas võlatunnistus on kooskõlas seaduses tulenevate imperatiivsete sätetega. Hagejal tuli välja tuua algse lepinguga seonduvad asjaolud ja võlatunnistuses toodud nõude kujunemine. Muuhulgas tuli hagejal välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et laenuandja on täitnud enne algse lepingu sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ja veendunud, et laenusaaja on krediidivõimeline. Samuti tuli hagejal muuhulgas esitada andmed krediidi kulukuse määra kohta. Hagejal tuli muuhulgas märkida ka, millises summas sai kostja laenu kätte või hakkas krediiti kasutama ja millises summas on kostja teinud tagasimakseid ja mille katteks need on arvestatud. Kohus selgitas, et kui hageja küsitud täpsustusi ei esita, võib kohus hagi sisulisel lahendamisel jätta hagiavalduse põhjendamata osas rahuldamata. Hageja on eelnimetatud asjaolude väljatoomisest keeldunud, olles seisukohal, et pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, mistõttu hagejal ei ole vaja esitada tunnustatud võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale võlatunnistuse. Hageja leidis, et võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Hageja leidis ka, et hagejale ei tulene kohustust tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja jäi ka kohtuistungil seisukohale, et ta ei pea nõude kohta muid tõendeid peale võlatunnistuse esitama. Kuna hageja ei ole toonud välja eeltoodud andmeid ja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Seetõttu jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
13.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
14.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja kulu 4320 eurot. Lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi kokku 24 tunni ulatuses. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu oli 180 eurot (sh käibemaks). Hageja peab mõistlikuks kostja esindaja tunnitasu määra, kuid leiab, et esindaja kulutatud aeg ei ole vastavuses asja keerukuse ega esitatud menetlusdokumentidega. Hageja leiab, et kostja esindaja ajakulu 10,5 tundi toimingute eest seoses hagile vastuse koostamise ja kohtule esitamisega ei ole reaalne ega põhjendatud. Hageja hinnangul sai nimetatud toimingutele kuluda maksimaalselt 3 tundi. Hageja palub kostja menetluskulud välja mõista mõistlikus ulatuses.
Kohus mõistab kostja lepingulise esindaja kulud hagejalt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Kohus nõustub hagejaga, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu seoses hagile vastuse koostamise ja kohtule esitamisega on ülemäärane. Kohus peab ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks 4 tunni ulatuses. Samuti on kohtu hinnangul ülemäärane kostja menetluskulude nimekirjas märgitud tühistamisavalduse koostamise ajakulu 2,5 tundi. Selles korratakse suures osas juba kostja vastuses esitatud seisukohti, mida arvestades põhjendatud ja vajalik ajakulu on 1 tund. Kokku on kostja lepingulise esindaja ajakulu kohtu hinnangul põhjendatud 16 tunni ulatuses. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr ei ületa oluliselt tavapärast sarnase õigusabiteenuse eest makstavat tasu ja on seega põhjendatud. Kostja ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Eeltoodud põhjendustel määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 2880 eurot.
15.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus kostja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.