Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja: Anastasia Nezgovorova, LawPower OÜ Kostja: Y (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja: Vladimir Makarov, Natus Vincere õigusbüroo
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta kostja menetluskulud hageja kanda.
3.Määrata kindlaks kostja põhjendatud menetluskuludena 1166 eurot ning mõista see kostja kasuks hagejalt välja.
4.Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult 1166 eurolt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest.
Harju Maakohus on menetlusse võtnud X (hageja) hagi Y (kostja) vastu järgmiste nõuetega: Välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevuse põhisumma 4 988,78 eurot; Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis seisuga 22.12.2020.a perioodi 26.11.2020 - 21.12.2020 eest summas 28,54 eurot;
Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivised kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (alates 23.12.2020.a kuni kohase täitmiseni; alus: VÕS § 88 lg 8, 113 lg 1; Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär aastas); +8%.
HAGEJA SEISUKOHAD
2.Hagi aluseks olevate asjaoludena toob hageja välja, et kostjal oli võetud laen Nordea Bank AB Eesti filiaalist (praegu Luminor Bank AS), hagejal endal Luminori ees laenukohustusi ei olnud. Hageja sõnul palus kostja 2014.a temalt kui vennalt finantsabi enda laenukohustuste täitmiseks. Nii kandiski hageja kostja ja tema poja Zi arveldusarvetele perioodil 09.09.2014-18.11.2020 kokku 4988,78 eurot. Hageja sõnul olid kostjal probleemid kohtutäituritega, mille tõttu palus kostja aastal 2014.a teha ülekanded oma alaealise poja Zi arveldusarvele. Hageja viitab, et tema poolt kostjale tehtud ülekannete selgitustes on kirjas „Na Nordea“, sest ta tegi need kostjale selleks, et kostja saaks maksta pangale, kust kostja oli oma laenu võtnud. Lisaks märgib hageja, et kostja manipuleeris pika aja jooksul oma pereliikmetega, väites, et kui nemad temale raha/laenu ei anna, siis müüb pank XXX korteriomandi enampakkumisel kostja laenu katteks. Hageja selgitab, et ta on kostja vend ning nad elasid eelpooltoodud perioodil, 2014-2020 koos ühes korteris aadressil XXX, kuid erinevate perede eelarvega (e „erinevad külmkapi riiulid“, eraldi toiduostud jne). Korteriomandi aadressil XXX pärisid nad kostjaga võrdsetes mõttelistes osades emalt, kes suri 2009.a. Hageja rõhutab, et hageja õe laenumaksete ja kommunaalide tasumine summas 4988,78 eurot ei toimunud isiklike suhete tõttu, vaid hageja andis kostjale raha tingimusel, et see kuulub tagastamisele. Pooltel oli kokkulepe, et hageja aitab kostjat finantsiliselt tingimusel, et pooled sõlmivad pärandvara jagamise lepingu hiljemalt 2020.a novembrikuuni ning hageja mõttelist osa suurendatakse kostja laenukohustuste täitmise võrra. Lepingu sõlmimata jätmisel kohustus kostja tagastama hagejale viimase kohustuse täitmise eest tasutud summa, so 4988,78 eurot. Raha tagastamise tähtajaks oli seega kokku lepitud hiljemalt 20.11.2020.
3.Hageja kvalifitseerib oma nõuet õiguslikult kui 2014. a suulisest laenulepingust tulenevat nõuet. Selle tõendamiseks, et hageja raha on kandnud, on hageja esitanud enda pangakonto väljavõtte, millelt nähtuvad ülekanded kostja ja Zi arvelduskontole. Kirjalikku laenulepingut ega kirjalikku kokkulepet raha tagastamise kohustuse kohta poolte vahel ei ole. Hageja leiab, et alternatiivselt võib olla ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõude või alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Hageja leiab, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise aluseks on asjaolu, et hageja tasus osaliselt kostja laenu ning kostja kui XXX korteriomandi ühisomaniku kohustused kommunaalkulude osas. Hageja viitab 22.05.2014-31.12.2017 kehtinud KOS § 13 lõigetele 1 ja 2 ning AÕS § 72 lõigetele 1 ja 4.
KOSTJA SEISUKOHAD
4.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja kinnitab raha saamist, kuid eitab, et hageja ja kostja oleks vaidlusaluse summa suhtes laenulepingu sõlminud. Kostja ei ole avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks, sh tahet 4988,78 euro laenamiseks. Pooltel olid perekondlikud suhted ja iga kuu kandsid pooled üksteisele raha koos selgitusega. Kostja on esitanud enda konto väljavõtted ning viitab, et kui hageja tegi ülekanded, lisas ta alati selgitusse, milleks kanne oli tehtud. Laenu andes oli selgituses, et see on antud laenuks, näiteks: 24.11.2018 hageja kandis kostjale raha üle (30 eurot) ja märkis selgituses "annan võlgu"; 31.01.2019 kandis hageja kostjale üle summa 25 eurot selgitusega: "hommikuni". Hageja esitas oma nõuded lihtsalt kättemaksuks pärast seda, kui kostja
esitas politseile avalduse hageja peale, kui hageja teda peksis. Tegelikult pole poolte vahel kunagi mingeid tagasimakse kohustuse kokkuleppeid kunagi olnud. Kostja väitel hageja selle aja jooksul (perioodil 2014-2020) vabatahtlikult, ilma sundimata toetas kostjat rahaliselt. Kostja selgitab, et 18.08.2006 võttis ta koos Qga Nordea pangast laenu (laenulepingu nr 01220140064) YYY asuva korteriomandi ostmiseks. 28.08.2006 seadis W (kes on hageja ja kostja ema) Nordea panga kasuks hüpoteegi toona temale kuulunud korteriomandile XXX, millega tagati eelpoolnimetatud laenulepingust tulenevaid Nordea panga nõudeid kostja ja Q vastu. 2009. a Q lahkus Eestist ja kostja ei suutnud laenu üksi tagasi maksta, millest tulenevalt 17.01.2014. müüdi yyy tänava korter avalikul enampakkumisel. Korteri müügist saadud raha ei katnud laenujääki. 18.02.2014 saadetud laenulepingu üles ütlemise teatises oli Nordea pank teatanud, et tal on õigus müüa ka laenu tagatiseks olev XXX korter ning pakkus võimalust laenu refinantseerimiseks. Kostja tegi enda väitel seepeale hagejale ettepaneku müüa xxx tänava korter maha, jagada saadud raha hageja ja kostja vahel pooleks, et kostja saaks oma osa arvelt tagasi maksta laenujäägi. Kostja sõnul hageja sellega ei nõustunud, kuna hagejal ei oleks korteri müügist saadud raha eest olnud võimalik endale uut kinnisvara soetada. Kostja sõnul palus hageja sel põhjusel tungivalt, et kostja refinantseeriks oma võla, hageja korteri kaasomanikuna annaks nõusoleku korteri tagatisena kasutamiseks ning mingi aja aitaks rahaliselt. 12.06.2014 a. pooled sõlmisidki notariaalse lepingu, millega muudeti XXX korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud nõudeid. Kuna laenu refinantseerimine oli hageja palve (et pank korterit maha ei müüks), nõustus hageja kostja sõnul andma kostjale osaliselt rahalisi vahendeid laenu tagasimakseteks (hageja tegi ülekandeid 62,50 eurot, samas kostja tasus 250 eurot laenumakseid). Kostja sõnul ei oleks ta vastasel juhul laenu refinantseerinud, vaid oleks emalt päritud korteri müünud ja laenu tagasi maksnud. Kostja sõnul pidas hageja oma lubadust ja aitas kostjat rahaliselt, kuid 2020. aastal tekkisid hagejal rahalised raskused ning hageja ja kostja vahel oli ka suur tüli, mille tõttu ta lõpetas kostja rahalise abistamise. Kuna kostjal tekkisid raskused laenu tagasimaksmisel, pakkus ta 15.01.2021 hagejale, et hageja ostaks kostjalt korteri välja. Kostja sõnul oli hageja sellega nõus, hakkas taotlema selleks pankadest laenu, kuid ei saanud laenu. Seepeale pakkus kostja, et korter müüakse maha, kuid hageja polnud sellega nõus. 10.08.2021 esitas kostja Harju Maakohtule hagiavalduse Xi vastu korteri kaasomandi lõpetamiseks (tsiviilasi nr 2-21-12555). Tsiviilasi lõpetati, sest pooled sõlmisid 2022.a xxx korteri kohta omavahel kaasomandi lõpetamise lepingu, millega korter jäi hagejale ning hageja maksis kostjale 62 000 eurot.
5.Kostja rõhutab, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping või muu lepinguline kohustus. Kostja hinnangul on tegemist mittetäieliku kohustusega, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Kostja väitel samamoodi tema tasus vahel hageja eest XXX korteri elektri- ja veetarbimise kulusid. Samuti kostja rõhutab, et arvestades hageja väiteid ja arvestusi, on hageja nõue aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja nõuab võlgnevuse tasumist perioodi eest alates 2014. aastast kuni 2020. aasta veebruarini. Seega on osaliselt hagi aegunud põhinõude ja kõrvalnõude osas, mistõttu palub kostja kohtul kohaldada hagi aegumist. Kui kohus leiab, et pooltel oli laenuleping, siis tuleb aegumistähtaega arvestada alates 10.09.2014, arvestades, et esimene sissemakse hageja poolt oli 09.09.2014 ja kostjal ei olnud sellest hetkest peale kavatsust rahalisi vahendeid hagejale tagastada. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Vaidluse ese
6.Puudub vaidlus selle üle, et hageja on teinud regulaarselt ülekandeid Zi ja kostja arvelduskontodele, perioodil 09.09.2014-18.11.2020. Kostja kinnitab raha saamist ning tõendina on esitatud ka hageja konto väljavõte (dtl 29-32). Istungil kostja kinnitas, et Z on tema poeg, et raha kandmise ajal oli poeg alaealine ning et kostjal oli poja pangakonto käsutamise õigus (kohtuistungi protokoll 2:00:16). Puudub vaidlus ka selle üle, et hageja kandis kostja ja tema poja pangakontole raha selleks, et kostja saaks tagasi maksta Nordea panga ees enda (st kostja) poolt võetud laenu. Hagis väitis hageja, et on sel eesmärgil kandnud üle kokku 4988,78 eurot, kuid kohtuistungil kinnitas hageja, et tema hagi puudutab siiski üksnes neid summasid, mis on kantud üle selgitusega „Na nordea“, st mitte muid konto väljavõttest nähtuvaid ülekandeid nt sigarettide või köögiukse eest (kohtuistungi protokoll 01:47:58). Esitatud konto väljavõttest ja poolte väidetest selgub, et vaidlusaluse summana tuleb käsitleda ajavahemikus 09.09.2014-12.01.2015 selgitusega „Na Nordea“ tehtud ülekandeid 25 eurot kuus, edasistest ülekannetest selgitusega „Na Nordea“ summas 62,50 eurot kuus. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostjal oli 2006.a võetud laen, mida tagas XXX korteriomandile seatud hüpoteek, et ema surma järel pärisid hageja ja kostja XXX korteri (korter oli endiselt koormatud hüpoteegiga, dtl 50) ning et 2014. a hoiatas pank, et võib tagatiseks oleva korteri sundmüüki panna. Pooled ei vaidle, et kostja refinantseeris laenu ning on tõendatud, et kostja ja hageja sõlmisid koos pangaga notariaalse lepingu XXX korteriga tagatud nõuete muutmise kohta (dtl 22 kinnistusraamatu kanne hüpoteegi kohta, dtl 154 notariaalne leping). Vaidlust pole selles, et hagejal ei olnud Nordea panga (hilisema nimega Luminor Bank AS) ees laenukohustust (esitatud on ka sellekohane panga tõend, dtl 22).
7.Vaidlus on selle üle kas hageja poolt kostjale ja tema pojale perioodil 09.09.2014-18.11.2020 selgitusega „Na nordea“ üle kantud summasid on hagejal õigus kostjalt tagasi nõuda (kas oli laenuleping või eksisteerib selleks mõni muu seadusest tulenev alus) või ei ole hagejal sellist õigust (tegu on mittetäieliku kohustusega, kingitusega vms). Kui hagejal on õigus summasid tagasi nõuda, siis on küsimus ka aegumises (kostja on esitanud aegumise vastuväite).
8.Kohus hindab nõuet esmalt lepinguliste kohustuste (laenuleping), seejärel lepinguväliste kohustuste (alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine) normide alusel. Laenuleping
9.18.08.2023 selgitas kohus pooltele, et pooltevaheline õigussuhte laenulepinguna kvalifitseerimiseks peab hageja tõendama laenulepingu tingimusi ning mõlemapoolset selget kokkulepet raha tagastamise kohta. Üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Kohtupraktikas on selgitatud, et ei saa pidada iseenesest mõistetavaks, et kostja peaks aru saama, et raha tuleb tagastada, kui hageja ja kostja ei ole kokku leppinud raha saamises laenuna, mis tuleb tagastada. Laenuleping ei pea olema kirjalik, laenu võib anda tähtajatult, intressita ja tagatiseta, ent laenu ei saa anda kellelegi, ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses. Hageja pidi seega tooma esile ja tõendama, millal ja milliste tahteavalduste tegemisega on vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Kohus kuulas kohtuistungil hageja taotlusel üle tunnistaja C, kes hageja taotluse kohaselt pidi olema teadlik hageja ja kostja vahelisest laenudest ning võib kinnitada, et hageja poolt õele antud rahasummad kohustus viimane tagastama. C avaldas kohtuistungil, et tal oli hageja ja kostjaga jutuajamine, mil kostja väitis, et kui tema ja hageja kostjat ei aita, siis võetakse korter ära (kohtuistungi protokoll 00:22:58). Seejärel hageja ja kostja otsustasid omavahel, kuidas nad seda
teevad, tunnistaja edasises vestluses ei osalenud, aga ta hiljem kuulis, et hageja maksab kostjale 62 eurot kuus. Tunnistaja kinnitas korduvalt, et ta ei tea hageja ja kostja omavahelise kokkuleppe sisu. Tunnistaja C on hageja ja kostja isa. Kuigi tunnistaja ütlustes esineb võrreldes poolte väidetega lahknevus aastaarvu osas, peab kohus C ütlusi usaldusväärseks. C märkis ka ise, et ta aastat täpselt ei mäleta ning kinnitas, et mõlemad on ühteviisi tema lapsed ning tal on mõlemasse võrdne suhtumine. Samuti mäletas C teisi sündmusi (abikaasa surma-aasta, tüli tekkimise aasta). Kohus kuulas kohtuistungil kostja taotlusel üle tunnistaja K, kes kostja taotluse kohaselt pidi andma ütlusi selle kohta, et hageja vabatahtlikult ja ilma tagastamiskohustuseta kandis raha kostja kontole. Tunnistaja väitel viibis ta 2014. a veebruaris xxx tn korteri köögis jutuajamise juures, millest võtsid osa hageja, kostja ja C. Jutuajamises kostja ütles, et tal ei jätku palgast ning hageja omalt poolt lubas, et annab poole tagasimaksmise kohustuseta, tasuta (kohtuistungi protokoll 01:13:58). Kohus märgib, et tunnistajate ütlused lahknevad selles osas, kas K osales laenuga seotu arutamisel; C väitel arutati neid asju alati kolmekesi, ilma K osavõtuta (kohtuistungi protokoll 00:40:33 ). Mõlema tunnistaja ütlustest selgus, et K külastas xxx tn korteris kostjat, kuid ei elanud seal püsivalt. K oli vaidlusalusel perioodil ja on jätkuvalt kostja elukaaslane. Erinevalt C ütlustest ei ole kohus veendunud K ütluste erapooletuses; K ütlused vestluse toimumise päeva asjaolude kohta on mõneti vastuolulised (alguses väitis, et vestlus toimus tööpäeval, päevasel ajal, hiljem, vastuseks kohtu küsimustele, et kuidas siis kõik keset tööpäeva kodus olid, et vestlus oli ikka pigem päeva lõpu poole).
10.Kohus leiab, et tõendatuks tuleb pidada seda, et hageja ja kostja leppisid 2014. a kokku, et kostja refinantseerib oma laenu ning hageja aitab kostjat laenu tagasimaksete tasumisega, et korter jääks alles ning hageja ja C saaksid korteris edasi elada. Laenu tagasimakse kuus oli 250 eurot, millest hageja andis kostjale veerandi, s.o 62,50. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja ja kostja sõlmisid hageja poolt väidetud tingimustel kokkuleppe raha tagastamise kohta, samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks sõnaselgelt väljendanud, et tegemist on tagastamatu toetusega. Kohtu hinnangul pooled arutasid kujunenud olukorda ning lepiti kokku hageja poolt kostjale raha andmine, ilma et oleks edasist konkreetselt kokku lepitud. Poolte esitatu kohaselt kaotas kostja oma elukoha, korteri müügist saadu ei katnud laenujääki, ta ei saanud uut eluruumi osta ning naases elama xxx tn korterisse, kus elasid hageja pere ja C. Ka hagejal ei olnud võimalik laenu võtta, et kostjalt tema osa korterist välja osta ega muud eluruumi osta. Oldi sundseisus, kus elukoha säilitamiseks oli vajalik kostja laenu tagasimaksed tasuda. Korteri säilitamine oli seega ka hageja, tema pere ja C huvides; samas kui õiguslikult oli hagejal ema pärandist tulenevalt õigus üksnes poolele korterile. Laenuleping eeldanuks selget ja konkreetset kokkulepet raha tagastamise kohta, mida aga kohtu hinnangul poolte vahel ei olnud. Seetõttu ei saa hageja nõude aluseks olla laenuleping. Alusetu rikastumine
11.Hageja hinnangul saaks pooltevahelist õigussuhet alternatiivselt käsitleda ka alusetu rikastumisena. Kohus selgitas pooltele 18.08.2023 kohtumääruses (dtl 137), et pooltevahelist õigussuhtele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Selleks, et hagi saaks VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada, peab tegema kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse täitmiseks tegi hageja kostjale rahaülekanded. Kui hageja
tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Muuhulgas ei pea tagastama seda, mis on saadud kinkena või tagastamatu toetusena või anti üle mittetäieliku kohustuse täitmiseks. Hageja pole välja toonud, millist kohustust hageja kostja ees siis täitis, mis olematuks osutus või ära langes. Hageja andis kostjale raha, et viimane saaks oma laenu tagasi maksta, kuid kohustust tal selleks ei olnud (ka mitte sellist, mis oleks hiljem ära langenud). Asjaolu, et ta andis õele raha selleks, et vältida õe laenust tingituna enda ja pere elukohaks oleva korteri sundmüüki, ei tähenda, et tal olnuks VÕS § 1028 lg 1 mõttes kohustus. Käsundita asjaajamine
12.Veel leiab hageja, et poolte vahel võis olla ka käsundita asjaajamine. Käsundita asjaajamise mõiste on sätestatud VÕS §-s 1018. Selle kohaselt on käsundita asjaajamisega tegemist siis, kui asjaajaja teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks teda selleks kohustanud või talle selleks õigust andnud. Hageja on 27.10.2022 a esitatud seisukohas märkinud, et „hageja ajas kostja asja“. Kuid hageja ei ole välja toonud, mis oli see asi, mida ta kostja eest ajas ning kelle ees. Kohus selgitab, et asjaajamiseks ei ole teisele isikule raha laenamine. Seega ei näe kohus hageja esitatud asjaolude ja selgituste põhjal, kuidas hageja poolt kostjale raha kandmine saaks kvalifitseeruda käsundita asjaajamiseks. Kohus andis hagejale 18.08.2023 kohtumäärusega võimaluse selles osas oma seisukohta täpsustada, kuid hageja ei teinud seda. Kohus on seisukohal, et kostjale raha andmine eelpooltoodud motiividel ei kvalifitseeru kostja asja ajamisena.
13.Hageja on oma seisukohas viidanud ka KOS § 13 lõigetele 1 ja 2 ja AÕS § 72 lõigetele 1 ja 4 (kuigi kohtuistungil ei osanud hageja selgitada, kuidas need nõudesse puutuvad, kohtuistungi protokoll 01:54:41). Kohus märgib, et hageja ja kostja ema suri 2009, pärandi avanemisega, st pärandaja surmapäeval (PäS § 3 lg 2) läks pärand üle pärijatele, s.o hagejale ja kostjale. Seega sõltumata sellest, et pärimistunnistus saadi hiljem (2013, dtl 23) ning kinnistusraamatu omanikukannet muudeti hiljem, läks XXX korteriomand Wi surmapäeval üle hagejale ja kostjale, kellel kummalgi oli õigus poolele pärandist. Kostja elas pärandi avanemisest 21.06.2009 kuni 2014. aasta veebruarini yyy tänaval, samas kui hageja elas sel ajal pärandvaraks olevas korteris. 2014. a veebruarist kuni 2022. a 2 septembrini elasid kostja ja hageja perega koos xxx tn korteris, kusjuures täpselt peeti arvestust kommunaalkulude jm kulude kohta ning tehti teineteisele ülekandeid täpsete selgitustega (nt kostja on teinud hagejale igakuiselt ülekandeid elektri ja televisiooni eest „e.energia veebruar kuu, televidinie märts kuu“, hageja omakorda on kostjale kandnud raha nt mahla ja sigarettide eest, 24.11.2018 30 eurot selgitusega „Annan võlgu“, ja 31.01.2019 25 eurot selgitusega „Do utra“, dtl 30 ja dtl 119). Kohtu hinnangul ei tulene seega poolte väidetest ega esitatud tõenditest, et vaidlusaluseid raha ülekandeid saaks käsitleda ka korteri kommunaalmaksete või kasutustasuna, sest sel perioodil, erinevalt sellele eelnenud 4 aastast, kasutasid korterit mõlemad pooled ühiselt, olles samas ka ühisomanikeks. Pooled ei ole välja toonud, et neil oleks teineteise suhtes kommunaalkulude kandmisest tulenevaid nõudeid.
14.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja kandis kostjale raha, kuid hageja väidetud tingimustel raha tagastamise kokkulepet ei olnud. Poole sõlmisid 2022. a pärandvaraks oleva korteri suhtes lepingu, millega korter jäi hagejale ning hageja maksis kostjale omandiosa (pool korteriomandist) kaotuse eest hüvitist 62 000 eurot, kusjuures poolte kinnitusel oli korteri
hindamisakti järgne väärtus 124 000 (kohtuistungi protokoll 01:54:30). Seega tasus hageja kostjale tema omandisoale vastava osa korteri väärtusest. Kui pooltel olnuks hageja väidetud kokkulepe, et pärandavara jagamisel arvestatakse hageja poolt kostjale kantud summad hüvitise katteks, siis oleks pooltel olnud võimalik leping ka selliselt sõlmida. Et hageja väitel oli selline laenukokkulepe, kuid ta sellele vaatamata sõlmis pärandavara jagamise lepingu eelpoolviidatud tingimustel ning seejärel asus väidetavast laenukokkuleppest tulenevat nõuet sisse nõudma, on ebaloogiline ning seega pole eluliselt usutav. Kohtu järeldusi ei oleks muutnud ka see, kui mõlemad pooled oleks enda esitatud väiteid kinnitanud vande all. Ka vande all antud ütluste puhul hindab kohus nende usaldusväärsust. Pool kuulatakse vande all üle juhul, kui tõendamiseks kohustatud pool ei saa esitada muid tõendeid. Hageja taotlusel kuulas kohus üle hageja kutsutud tunnistaja, kes aga ei kinnitanud hageja väiteid. Seega oli hagejale antud võimalus oma väiteid tõendada, kuid need ei osutunud tõendatuks. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt võlgnevuse summas 4988,78 eurot väljamõistmiseks. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka viivisenõue. Menetluskulud
15.Järgnevalt märgib kohus menetluskulude jaotuse ning määrab need rahaliselt kindaks. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätnud hagiavalduse rahuldamata, siis jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 sätestab, et kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
16.Kostja on 17.11.2023 esitanud kohtule endapoolse menetluskulude nimekirja. Kostja poolt on tsiviilasjas nr 2-20-142857 kantud järgmised menetluskulud: Jrk
14.11.2023 ettevalmistus kohtuistungiks ja 15.11.2023 esindus kohtus 16.11.2023 kostja menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine
0,1 tund 0,3 tundi 0,2 tundi 0,3 tundi 1,2 tundi 0,1 tund 3,5 tundi 0,5 tundi
120,00
20,00
120,00
60,00
120,00
40,00
120,00
60,00
120,00
160,00
120,00
20,00
120,00
420,00
120,00
60,00
Seega on kostja kandnud menetluskuludena õigusabikulusid kokku 13,1 tunni eest summas 1530 (käibemaksuta) eurot. Kostja leiab, et menetluskulud summas 1530 eurot on igati põhjendatud ja vajalikud. Kostja märgib, et põhjendatud on mõista hagejalt välja kostja menetluskulud täies mahus ja menetluskulusid vähendamata, kuna hageja ise oma tegevusega on põhjustanud ülaltoodud summas kulude kostjale tekkimise. Kostja kinnitab, et eelnimetatud menetluskulud on seoses tsiviilasja nr 2-20-142857 kohtumenetlusega ning ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja palub kohtul määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse tsiviilasjas nr 220-142857 ja välja mõista hagejalt kostja kasuks tsiviilasjas nr 2-20-142857 kantud menetluskulud 1530 euro suuruses summas. Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
17.Hageja on 23.11.2023 esitanud seisukoha kostja menetluskuludele. Hageja on seisukohal, et nõutav menetluskulude summa on ilmselgelt kunstlikult suurendatud. Kostjapoolse avalduse alusel ei ole võimalik hinnata/kontrollida kulude põhjendatust ja vajalikkust piisava täpsusega. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja esitatud vastuväidetele: − Hageja leiab, et ridadel 1 ja 2 nimetatud ajakulu, mis moodustab kokku 3,5 t, on ülepaisutatud. Kohus leiab, et kostjale ei saa teha etteheiteid 28.12.2020 tehtud toimingule (hagiavaldusega tutvumine) kulud aja osas ühe tunni ulatuses. Kostja on hagiavalduse menetlusse võttes teatud mõttes sundseisus – ta peab menetluses osalema ning hagimaterjalidega tutvuma. Võttes arvesse hagiavalduse mahtu ja keerukust on ühe tunni jooksul sellega tutvumine olnud põhjendatud. Samas nõustub kohus hagejaga selles, et hagi vastuse koostamine ja kohtule esitamine ei ole 2,5 tunni ulatuses põhjendatud. Kohtule nähtub, et 02.02.2021 hagi vastuse sisuline osa moodustab menetlusdokumendist u kaks ja pool lehekülge. Ülejäänud osa kajastab menetlusosaliste andmeid ning tsiviilasja üldist kronoloogiat. Kohus leiab, et hagi vastuse koostamiseks ning selle esitamiseks tuleb põhjendatud ja vajalikuks ajamahuks lugeda kaks tundi. − Hageja leiab, et real nr 3 nimetatud ajakulu (hageja menetluskulude tutvumine) põhjendatud ega vajalik ei ole. Samuti pole see hageja hinnangul kontrollitav. Kohus märgib, et menetlusdokumendiga tutvumisega seonduvat ajakulu hindab kohus võrdselt muude toimingutega (s.o eelkõige menetlusdokumendi tutvumisega vajalikkust ning selle olulisust menetluse kindlas staadiumis). Antud juhul leiab kohus, et hageja menetluskulude nimekirjaga tutvumine menetluse
algusfaasis ei ole põhjendatud. Seda eriti veel juhul, kui kohus ei ole menetlusosalisel palunud sellega seonduvalt endapoolset seisukohta esitada. Sama seondub ka kostja 12.02.2021 seisukoha esitamisega kostja menetluskuludele – kohus ei ole kostjale seisukohaks tähtaega määranud. Kohtu hinnangul võis kostja eeldada, et pooltel tekivad menetluse käigus täiendavaid menetluskulusid ning kohus annab menetlusosalistele enne lahendi võimaluse esitada kuludele terviklik seisukoht. − Hageja ei pea real nr 5 nimetatud ajakulu põhjendatuks, vajalikuks ega kontrollitavaks. Kohus ei nõustu siinkohal hagejaga. Hageja on 27.10.2022 esitanud menetluslikult olulise seisukoha ja taotluse, mis eeldab vastaspoolelt sellega tutvumist ja seisukoha esitamist kohtupoolse nõudmiseta. 14.11.2022 kostja seisukoha põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks tuleb samas kahe tunni asemel dokumendi mahtu arvestades lugeda poolteist tundi. − 23.03.2023 hageja seisukohaga tutvumise 20 minuti osas märgib hageja, et nimetatud ajakulu ei ole põhjendatud, vajalik ega kontrollitav. Hageja hinnangul on real nr 8 nimetatud ajakulu (10.04.2023 kostja seisukoha koostamine ja kohtule esitamine) 0,3 tunni osas ülepaisutatud ning maksimaalne kulu võiks olla 0,5 tundi. Kohus ei nõustu sellega, et kostjapoolsed eelnimetatud toimingud oleksid olnud ebavajalikud – kostja on avaldanud enda seisukoha kohtunõudega seotud menetluslike asjaolude kohta. Lisaks on arusaamatu hageja poolne vastuväide 10.04.2023 seisukoha koostamisele kulunud ajale, kuna hageja poolt pakutud maksimaalne ajakulu 0,5 tundi on suurem kui kostja poolt märgitud 0,3 tundi. − Hageja ei pea real nr 9 nimetatud ajakulu (29.05.2023 hageja seisukohaga tutvumine) ega real 10 nimetatud ajakulu (18.08.2023 kohtumääruse tutvumine) põhjendatuks, vajalikuks ega kontrollitavaks. Kohus ei nõustu siinkohal hagejaga – kirjalikus menetluses on oluliste menetlusdokumentidega tutvumine vajalik menetlusosalise huvide kaitseks ning edasise kaitsepositsiooni kujundamiseks. Kindlasti ei saa tarbetuks lugeda kohtupoolsete määrustega tutvumist. Eelnimetatud dokumentidega tutvumiseks kulunud aeg (s.o vastavalt 0,2 ja 0,3 tundi ) ei ole kohtu hinnangul ülepaisutatud. − Rea nr 11 osas on hageja märkinud, et nimetatud ajakulu ei ole matemaatiliselt õige, 1,2 t peaks olema 144 eurot. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on antud menetlustoiming 18.09.2023 kostja vastuse koostamine ja kohtule esitamine, ajakuluga 1,2 tundi (tunnihind 120 eurot), kogukuluga 160 eurot. Kohus märgib, et 1,2 tundi on teisiti väljendatuna 1 tund ja 12 minutit, mis 120 eurost tunnihinda arvestades on 144 eurot. Seega on kostja arvutuslikult eksinud ning õigeks menetluskuluks tuleb siinkohal lugeda 160 euro asemel 144 eurot. Kuna tegemist on kostja vastusega kohtunõudele, siis tuleb seda vajalikuks menetluskulud pidada. − Hageja ei pea real nr 12 nimetatud ajakulu (02.10.2023 hageja seisukohaga tutvumine) põhjendatuks, vajalikuks ega kontrollitavaks. Kohus ei nõustu ka siinkohal hagejaga – kirjalikus menetluses on oluliste menetlusdokumentidega tutvumine vajalik menetlusosalise huvide kaitseks ning edasise kaitsepositsiooni kujundamiseks. 0,1 tunni jooksul kõnesoleva menetlusdokumendiga tutvumist tuleb lugeda mõistlikuks toiminguks ja ajakuluks. − Real nr 13 nimetatud ajakulust ei tulene, kui palju aega igale toimingule kulutatud oli. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja 14.11.2023 teinud ettevalmistuse kohtuistungiks ja esindanud kostjat 15.11.2023 kohtus. Kohtistungi protokollist nähtub, et kohus avas istungi kell 10.07 ning luges istungi lõppenuks 12.45. Seega saab kohtuistungi ajast (s.o 2,6 tundi e 158 minutit) lahutada selle ettevalmistamise ajakulu, milleks osutub 0,9 tundi (3,5-2,6). Kohtu hinnangul ei saa 0,9 tunni suurust ettevalmistusaega pidada mõistlikuks, kuna kohtuistungi ajaks oli kostja esindaja saanud asjaoludega piisavalt tutvuda ning oma seisukoha kujundada. Kohus loeb vajalikuks ajakuluks kohtuistungiks ettevalmistamiseks 0,5 tundi. − Viimasena on hageja seisukohal, et real nr 14 nimetatud toimingu (s.o 16.11.2023 kostja menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine) ajakulu on ülepaisutatud. Maksimaalseks ajakuluks võiks hageja hinnangul olla 15 minutit. Kohus märgib, et
menetluskulude nimekirja koostamine poole tunni jooksul on kohtupraktikas tavaline. Sellest ei ole antud juhul põhjust ka kõrvale kalduda ka kostja nimekirja mahtu arvestades.
18.Kokku määrab kohus kostja vajalike ja põhjendatud menetluskuludena kindaks tema esindajakulud summas 1166 eurot (10,5 tunni ulatuses). Kostja on taotlenud mõista hagejalt menetluskulud välja käibemaksuta. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 1166 eurot. Kohus märgib kostja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
Maris Juha Kohtunik /Allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.