SIA Citadele Leasing Eesti filiaali hagi Osaühingu Siller Auto vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
94 357,64 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SIA Citadele Leasing Eesti filiaal (registrikood 11453650; asukoht Liivalaia tn 13, 10118 Tallinn) Hageja esindaja: vandeadvokaat Erki Vabamets (e-post [email protected]) Kostja: Osaühing Siller Auto (registrikood 10313094; asukoht Suur-Kaare tn 69, 71015 Viljandi) Kostja lepinguline esindaja: K. K. (e-post XXX ) Eelistung 08.03.2021; edasi kirjalikus menetluses
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista Osaühingult Siller Auto SIA Citadele Leasing Eesti filiaal kasuks põhivõlgnevus summas 15 599,19 eurot, viivis seisuga 15.10.2020 summas 1248,65 eurot
ning
viivis
alates
16.10.2020
põhivõlalt
(s.o
599,19
eurolt)
võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni.
Menetluskulud jätta 19 % ulatuses Osaühingu Siller Auto kanda ning 81 % ulatuses SIA Citadele Leasing Eesti filiaali kanda.
4.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 16.10.2020 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid 15.02.2017 E-Profiil AS (pankrotis) ja SIA Citadele Leasing Eesti filiaali (endine SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal; hageja) liisingulepingu nr 20170104/00. Liisingulepingu alusel kohustus liisinguvõtja tasuma kindlaks määratud kuupäevadel liisingu osamakseid ja intressimakseid. Hageja ja Siller Auto OÜ (kostja) sõlmisid käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Käenduslepingu kohaselt kohustus kostja käendajana tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. 01.11.2017 ütles hageja liisinguvõtjaga sõlmitud liisingulepingu võlgnevuse tõttu üles alates 06.11.2017. 18.01.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-18069 kuulutati välja liisinguvõtja pankrot. Hageja on liisinguvõtja pankrotimenetluses liisingulepingust tuleneva nõude tähtaegselt esitanud (summas 172 628,72 eurot) ja nõue on kaitstud II järgu nõudena. 22.06.2018 tasus kostja käendajana liisingulepingu täitmiseks 7 029,53 eurot. Hageja nõue on vastava summa võrra liisinguvõtja pankrotimenetluses vähenenud. Hageja nõude suuruseks jäi 165 599,19 eurot. 20.06.2019 võõrandas hageja liisingueseme (koos peamise ŠKODA seadmega, mille lisadeks olid kostja poolt käendatud seadmed) hinnaga 84 600 eurot. Enne võõrandamist hindas hageja tellimusel asjatundja liisingueseme väärtust märtsis 2019 ning jõudis järeldusele, et nende turuväärtus ideaaltingimustes on 105 000 eurot ja sundmüügi korral 63 000 eurot. Hagejal õnnestus seega võõrandada liisinguese mõistliku hinnaga, mis on ideaalhinna ja kiirmüügihinna keskmine. Hageja müüs liisingueseme hinnaga 84 600 eurot. 26.09.2019 (so pärast liisingueseme müüki) pöördus hageja kostja poole nõudega ülejäänud võlgnevuse summas 80 999,19 eurot tasumiseks. Kostja keeldus kohustuse täitmisest. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõlgniku võlgnevuse tasumist hiljemalt 26.09.2019. Eeltoodu kohaselt on kostja viivitanud hagiavalduse esitamise seisuga (07.10.2020) rahalise kohustuse täitmisega vähemalt 386 päeva (26.09.2019 kuni 16.10.2020). Arvestades viivisemäära 8% aastas
ehk 0,022% päevas on päevane viivise summa 17,82 eurot. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga 6 878,52 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 80 999,19 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 6878,52 eurot ning viivise alates hagiavalduse esitamisest seadusjärgses määras. Kostja vastus Kostja oma vastuses hagi ei tunnistanud. Esiteks oli kostja seisukohal, et hageja nõue ei ole selge ega tõendatud. Teiseks puudub hagejal nõue kostja (käendaja) vastu ainuüksi põhjusel, et käendaja pöördus hageja poole sooviga omandada liisingulepingu ese jääkväärtusega, kuid hageja keeldus selle võõrandamisest. Põhjenduseks tõi hageja, et kuna tegemist on Škoda seadme lisavarustusega ning selline liisingulepinguga eraldamine (ülevõtmine) tekitaks tõrkeid hilisemal Škoda seadme müügil, siis peame vastama negatiivselt pakutud ettepanekule. Nimetatud põhjendus on aga täielikult põhjendamatu. Nimelt omandas põhivõlgnik 26.11.2014 liisingulepingu nr 20140835/00 alusel ŠKODA seadme ja alles 15.02.2017 liisingulepingu alusel vaidlusaluse lisaseadme. ŠKODA seadet oli ja on võimalik kasutada ilma lisaseadmeta ning lisaseadet saab eraldada põhiseadmest nö välja keerates ja ilma põhiseadet kuidagi kahjustamata. Lisaseadet on võimalik osta eraldi (nagu ka käesoleval juhul tehti). Kostja on veendumusel, et liisingueseme väärtus oli igal juhul oluliselt kõrgem kui müügihind, sest juba ainuüksi käendaja oli valmis jääkmaksumusega seadet ostma. Seega enne liisingueseme väärtuse tõendamist, ei ole võimalik kindlaks teha ka liisinguandja nõuet kostja vastu. Samuti oli kostja seisukohal, et hageja on käitunud halvas usus. Hageja enda käitumine on viinud asjaoluni, et väidetavalt on tekkinud müügikahju, mille tasumist nõutakse käendajalt. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte ja heade kommete vastaselt loobudes ise võimalusest saada liisingleping 100 % ulatuses täidetud ning väites seejärel, et liisinglepingu ese on võõrandatud ca kaks korda odavamalt, kui oli liisinglepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu. Kohtu põhjendused
1.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 361, mis sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
4.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt 31.03.2017 sõlmitud käenduslepingu alusel liisingulepingust nr 20170104/00 tuleneva põhivõlgnevuse summas 80 999,19 eurot tasumist. Võlgnevuse summa on saadud liisingulepingu nr 20170104/00 järgse võlgnevuse summas 165 599,19 eurot ning liisingueseme võõrandamisest saadud 84 600 euro vahest.
5.Kohus loeb tsiviilasjas esitatud materjalidega tõendatuks, et: - 26.11.2014 on E-Profiil AS (pankrotis) ja hageja sõlminud liisingulepingu nr 20140835/00, millega liisinguandja on liisinguvõtjale liisinud sisetreipingi "CNC horizontal milling and boring machine ŠKODA HCW3-200, TDV 160 and accessories", vastavalt ŠKODA MACHINE TOOL a.s.'ga sõlmitud tarnelepingule 25.07.2014.a., tootmisaasta: 2014 (kd I lk 96-100). - 15.02.2017 sõlmisid E-Profiil AS (pankrotis) ja hageja liisingulepingu nr 20170104/00, mille esemeks oli liisingulepingu p 4.1 kohaselt: Seadmed „Accessories to the Horizontal milling and Boring Machine ŠKODA HCW 3 - 200: Facing head IWD 1100 A and Special boring adaptor INW 4200 pallets“, vastavalt 02.05.2016.a. sõlmitud tarnelepingule nr. SMT-EP 003. Tootmisaasta: 2016 (kd I lk 4-8). - 31.03.2017 on hageja ja kostja sõlminud käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja käendajana tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr 20170104/00 ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise (kd I lk 9-10). - 01.11.2017 ütles hageja liisinuvõtjaga sõlmitud liisingulepingud võlgnevuse tõttu üles alates 06.11.2017 (kd I lk 11). - 18.01.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-18069 kuulutati välja liisinguvõtja pankrot (nähtav m.h kohtute infosüsteemist).
6.Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus, et põhivõlgniku liisingulepingust nr 20170104/00 tulenev võlgnevus seisuga 18.01.2018 oli kokku 172 628,72 eurot (kd I lk 112-113). Kostja on tasunud 22.06.2018 hagejale 7029,53 eurot, mille tõttu hageja nõue on vähenenud 165 599,19 euroni (kd I lk 14). Põhivõlgniku pankrotimenetluses on hageja nõuet tunnustatud 3 183 705,32 euro ulatuses, s.h liisingulepingust nr 20170104/00 tulenev nõue summas 165 599,19 (kd I lk 12-13, kd II lk 4-6). Kostja on 08.03.2021 eelistungil kinnitanud, et summade suuruse osas kostjal vastuväiteid ei ole (kd II lk 47).
7.VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 367 lg 3 kohustab seega liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda (vt selle kohta ka nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-21-17 p 23.1, 3-2-1-52-11 p 15). Kohtule esitatud tõendite kohaselt sai liisinguandja liisingueseme enda valdusesse 31.01.2018 (kd I lk 54) ja võõrandas selle 20.06.2019 hinnaga 84 600 eurot (kd I lk 15, lepingu p 3.1.2). Hageja nõude suuruse määramisel tuleb seega arvestada liisingueseme väärtust 31.01.2018 seisuga.
8.Hageja on esitanud liisingulepingu nr 20170104/00 märgitud liisingueseme (s.o lisaseade) väärtuse tõendamiseks järgnevad dokumendid: - 18.10.2017 hindamisaruande, milles on hinnatud vara turuväärtust ning sundmüügiväärtust lähtuvalt vara tehnilisest seisukorrast 03.10.2017 seisuga (kd II lk 7-20). Lisaseadme väärtus 03.10.2017 seisuga oli hindamisaruande kohaselt 163 300 eurot ning sundmüügiväärtuseks 114 300 eurot; - 17.08.2018 hindamisaruande, milles on hinnatud vara turuväärtust ning sundmüügiväärtust lähtuvalt vara tehnilisest seisukorrast 13.08.2018 seisuga (kd II lk 21-32). Lisaseadme väärtus 13.08.2018 seisuga oli hindamisaruande kohaselt 144 000 eurot ning sundmüügiväärtus 84 000 eurot; - 11.03.2019 hindamisaruande, milles on hinnatud vara turuväärtust ning sundmüügiväärtust lähtuvalt vara tehnilisest seisukorrast 11.03.2019 seisuga. Lisaseadme väärtus 11.03.2019 seisuga oli hindamisaruande kohaselt 105 000 eurot ning sundmüügiväärtus 63 000 eurot (kd I lk 62-71, tõlge kd II lk 33-42). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõude arvutustes lähtunud viidatud 11.03.2019 hindamisaruandes märgitud turuväärtuse ja sundmüügi väärtuse keskmisest, mis ei ole aga kooskõlas TsÜS § 65 ja VÕS § 367 lg 3 põhimõtetega. Kohus märgib, et sundmüügiväärtus ei saa olla väärtuse aluseks. Hageja poolt esitatud hinnangute kohaselt on sundmüügiväärtus summa, mida müüja on valmis vastu võtma sundmüügi korral, mis lähtub pigem konkreetsetest asjaoludest kui turuväärtuse definitsioonile vastava hüpoteetilise huvitatud müüja soovist. Liisingueseme müügi puhul ei ole tegemist sundmüügiga. Kuna hageja nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, s.o 31.01.2018, siis võib hageja poolt esitatud hinnangute põhjal asuda üksnes seisukohale, et liisingueseme väärtus perioodil 03.10.2017 kuni 13.08.2018 oli vahemikus 144 000 eurot kuni 163 300 eurot.
9.Kohus on menetluses viinud läbi ka ekspertiisi liisingulepingus nr 20170104/00 kajastatud liisingueseme turuväärtuse kindlaks tegemiseks 31.08.2018 seisuga (kd II lk 97-98). Ekspert on hinnanud vaidlusaluse vara väärtuseks 150 000 eurot + km (kd II lk 113). Hageja on menetluses asunud seisukohale, et ekspertiis ei vasta eksperdiarvamusele esitatud nõuetele ja on sedavõrd oluliste puudustega, et see tuleb kõrvale jätta kui ilmselgelt ebausaldusväärne. TsMS § 301 lg 1 teise lause kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Kohus selgitab, et eksperdiarvamusest peab seega nähtuma, millistele asjaoludele, kohtu poolt eksperdi käsutusse antud andmetele või eksperdi enda poolt läbiviidud uuringu tulemustele eksperdiarvamuses tuginetakse. See võimaldab hinnata, kas eksperdil oli arvamuse andmiseks kasutada kogu vajalik ja teadaolev informatsioon. Kui eksperdiarvamus põhjendatuse nõuetele ei vasta, võtab kohus seda arvesse arvamuse usaldusväärsuse ja kaalu hindamisel, võib aga arvamuse ka üldse kõrvale jätta kui ilmselgelt ebausaldusväärse, kui ekspert oma arvamust üldse põhjendanud pole. Kui menetlusosaline peab ekspertiisiakti puudustele tuginevalt eksperdiarvamust kõlbmatuks, peab ka ise taotlema eksperdiarvamuse selgitamiseks eksperdi küsitlemist ja eksperdiarvamuse täiendamist, et hiljem apellatsioonis eksperdiarvamuse ebapiisavusele viidata (vt kohtu selgituste osas ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad V.Kõve, I.Järvekülg, J.Ots, M.Torga; Tallinn 2017; § 301). Kohus nõustub hagejaga selles osas, et ekspertiisist ei selgu, kuidas ja millele tuginedes on ekspert oma järeldusteni jõudnud. Samas ei ole hageja taotlenud käesoleval juhul kordusekspertiisi ega ka täiendavate küsimuste esitamist eksperdile. Kohtul puudub alus kahelda eksperdi pädevuses turuhinna määramisel ning seega saab lähtuda liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel ka ekspertiisist. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja enda poolt esitatud hindamisaruannete kohaselt oli liisingueseme turuväärtus 03.10.2017 seisuga 163 300 eurot 13.08.2018 seisuga 144 000 eurot. Eksperdi hinnang liisinguesemele 31.01.2018 seisuga jääb 163 300 ja 144 000 euro vahele summas 150 000 eurot. Seega on kohtu hinnangul eksperdiarvamus adekvaatne ja vastab tegelikule turuväärtusele.
10.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja põhivõlgnevus kostja vastu on põhjendatud 15 599,19 euro ulatuses (165 599,19- 150 000).
11.Hageja on palunud välja mõista kostjalt ka hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 6 878,52 eurot ning viivise alates hagiavalduse esitamisest seadusjärgses määras. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav
viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõlgniku võlgnevuse tasumist 26.09.2019 kirjaga hiljemalt 15.10.2019. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 16.10.2019. Kuna kostja ei ole põhivõlgnevust tasunud, siis on hageja õigustatud ka viivist nõudma. Perioodil 16.10.2019 kuni 15.10.2020 moodustas viivis põhivõlgnevuselt (s.o 15 599,19 eurot) kokku 1248,65 eurot. Seega on hageja viivise nõue seisuga 15.10.2020 põhjendatud kokku 1248,65 eurot ning alates 16.10.2020 on hageja õigustatud nõudma viivist põhivõlalt (s.o 15 599,19 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni.
12.Kostja on menetluses leidnud, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja on keeldunud lepingueseme võõrandamisest kostjale selle jääkväärtusega. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus selgitab, et heas usus käitumine tähendab käitumist, mis on vastav seadusele, ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele, mis ei ole ülekohtune, on ausust, lojaalsust, õiglust, koostööd, teise poole huve arvestav, sisaldab valmisolekut lepingu muutmiseks, kui muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud jne. Seega on tegemist mitte ainult õiguslikku sisu, vaid ka käitumisstandardeid ja väärtussüsteeme hõlmava käitumisreegliga. Hea usu põhimõtte kui normi kohaldamine sõltub konkreetse õigussuhte asjaoludest, mis tähendab vajadust igal üksikul juhul konkretiseerida normi sisu. Eelkõige tähendab see kohustust käituda heas usus ning lähtuda eelkõige nendest reeglitest, mis on seaduses sätestatud ja mille alusel saab poolte käitumisele hinnangut anda (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostjad P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, K.Sein; Tallinn 2016; § 6). Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole (vt selle kohta ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindaja pöördunud 01.06.2018 hageja poole sooviga käenduslepingu ese omandada, kuid hageja on vastanud kostja soovile eitavalt (kd I lk 105). Samuti on kostja pöördunud hageja poole 11.12.2017 ning teinud pakkumise liisingu üle võtmiseks kolmanda isiku poolt (kd II lk 60-61). Ka nimetatuga ei ole hageja nõustunud. Kohus asub seisukohale, et hageja keeldumisi ei saa pidada hea usu vastaseks käitumiseks olenemata sellest, kas liisingulepingus märgitud lisaseadet oli võimalik müüa ilma põhiseadmeta või mitte. Kostja ei saa kohtu hinnangul eeldada, et hagejal peaks olema
kohustus võimaldada käendajale liisingulepingu sõlmimist seadme omandamiseks. Samuti nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest, et kostja pakkus üksnes uue kohustuse loomist liisingulepingu sõlmimise läbi samadel tingimustel nagu oli sõlmitud esialgne leping põhivõlgnikuga. Ühtegi tõendit, et kostja oleks aga esitanud hagejale korrektse avalduse liisingulepingu sõlmimiseks/ülevõtmiseks või et ta oleks olnud suuteline üldse liisingulepingut teenidama, ei ole kohtule esitatud. Kohus on 08.03.2021 eelistungil m.h selgitanud, et kostjal on võimalus esitada täiendavaid tõendeid, kas konkreetne protseduur liisingueseme ülevõtmiseks on läbi viidud või avaldus esitatud (kd II lk 47 pöördel) . Kohus asub seega seisukohale, et hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
13.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 15 599,19 eurot, viivis seisuga 15.10.2020 summas 1248,65 eurot ning viivis alates 16.10.2020 põhivõlalt (s.o 15 599,19 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni.
14.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulud
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud 19 % ulatuses kostja kanda ning 81 % ulatuses hageja kanda. Kohus arvestab nõude rahuldamise ulatusega.
16.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.