Asma Capital OÜ (rk 12776906, asukoht Meeliku tn 23/3-46, 13915 Tallinn) Lepinguline esindaja: A O; e-post: xxx
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
08.11.2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Asma Capital OÜ 07.11.2023 taotlus jätta U J 11.09.2023 menetlusdokumendi lisa 5 „12.04.2022 vestluse lindistus“ ja 6 „28.10.2022 vestluse lindistus“ ts.asjas nr 2-23-1068 materjalide juurde võtmata jätmiseks.
2.Rahuldada U J hagi Asma Capital OÜ vastu rahalises nõudes osaliselt.
3.Välja mõista Asma Capital OÜ-lt (registrikood 12776906) U J (ik xxx) kasuks 34 034,60 eurot.
5.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
Hageja nõue
1.U J esitas 20.01.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse Asma Capital OÜ vastu rahalises nõudes. Hageja nõuab kostjalt 34 066,26 euro väljamõistmist ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Hagiavalduse kohaselt julgustas hageja kostja seaduslikku esindajat, kes oli hageja abikaasa, kostjat investeerima, mh ettevõtte W xxx. väärtpaberitesse (edaspidi W). Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et hageja annab kostjale 5000 eurot, et kostja saaks investeerida 10 000 eurose lävendiga W väärtpaberitesse ning kostja ostab W väärtpabereid 10 000 euro väärtuses. W väärtpaberite müümisel pool saadud rahast annab kostja hagejale tagasi väärtpaberite soetamiseks antud raha ja nende väärtpaberitega teenitud tootluse kogu ulatuses. Pooled nimetasid väärtpaberite ostuhinda katva osa laenuks ja nendega teenitud tootluse intressiks. Hageja tegi kostjale 07.04.2018 ülekande kogusummas 5000 eurot (dtl 3, 5). Kostja ostis vastavalt kokkuleppele 10 000 eest W võlakirju, mis konverteeriti 18.05.2020 W aktsiateks (dtl 6). Konverteerimise tulemusel sai kostja 31 W aktsiat (dtl 7, 8), 322,58 eurot aktsia kohta. 2021. aasta lõpus müüs kostja kolm aktsiat 7076,73 USD eest ning kostja tegi hagejale 24.12.2021 ülekande summas 3503,37 USD – tagastas hagejale laenu põhisosast 454,55 USD koos intressiga (dtl 11, 13). 13.04.2022 toimus W aktsiate jagunemine, mille tulemusel oli kostjal alates 13.04.2022 ostetud aktsiatest alles 280 000 aktsiat. 05.10.2022 müüs kostja olemasolevast 280 000 aktsiast 80 000 aktsiat ja sai müügist 68 069,20 eurot (dtl 16-19), millest poole moodustas 34 034,60 eurot. Nimetatud summast 1290,32 eurot on laenu põhiosa ja 32 744,28 eurot intress. Hageja nõudis kostjalt raha tagastamist ja teenitud tootluse üleandmist (dtl 20-24; ), kuid kostja ei ole andnud hagejale nõutud raha. Kuna kostja ei ole kohustust täitnud, on hageja arvestanud laenu põhinõudelt 1290,32 eurot viivist seaduses sätestatud määras alates 06.10.2022 kuni 19.01.2023 summas 31,66 eurot. Kokku on hagejal nõue kostja vastu 34 066,26 eurot. Hageja ei nõustunud menetluses kostja väidetega, et hageja finantseeris hageja ja kostja ühist reisi ning et kostja ostis hagejale kontorimööbli. Kostja väited on hageja hinnangul tõendamata ning vastuolulised. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Vastuses hagile ja 12.05.2023 seisukohtades selgitas kostja, et 5000 eurose ülekandega finantseeris hageja kostja seadusliku esindaja xxx ja xxx reisi 2018.aasta (dtl 42, p 5, 47-48, 132). Samuti ostis kostja antud vahenditest tooli Aeron hinnaga 1360 eurot (dtl 49, 51), laua, kummuti ja kapi hinnaga 509,90 eurot (dtl 43, p 6, 52-56). Kostja ei pidanud laenamist riskantseks, sest oli 2016. ja 2020.aastal andnud W laenu ning ei pidanud sinna investeerimist ka riskantseks (dtl 43, p 9, 57-59). Kostja tegi W kontole ülekande enne kui hageja kostjale raha kandis (dtl 43, p 11, 60). Hageja on ka ise Wi investeerinud (dtl 44, p 13, 61-74). Ka 16.08.2023 istungil viitas kostja hagejapoolsele reisi finantseerimisele (dtl 154, 00:05:00; 00:06:41). 01.09.2023 seisukohas selgitas kostja, et tagastas hagejale suulise kokkuleppe alusel laenu summas 5000 eurot, millest oli maha arvestanud hagejale kostja poolt ostetud kontorimööbli maksumuse. Kostja tegi 21.12.2021 ülekande USA dollarites, kuna kostjal olid kontol rahalised vahendid USA dollarites ning arvestades valuutakurssi, siis eurodes ümberarvestatuna andis välja tagastatava laenusumma 3 528,37 eurot (dtl 161, p 2, 3). 07.11.2023 vastuseks kohtu küsimusele tasaarvestamise kohta vastas kostja, et kostja reisikulusid laenu tagastamisel maha ei arvestanud, reisikulud olid ikkagi kahe peale (dtl 225, p 2). Kostja leidis, et hageja andis raha investeerimiseks. II.
Kohtuotsuse põhjendav osa 2 (7)
3.Kostja vastas 07.11.2023 kohtunõudele, milles palus jätta hageja esitatud helisalvestised asja materjalide juurde võtmata, sest vestluste salvestamine on lubatud vaid juhul, kui salvestaja sellest teist osapoolt enne ette teavitab. Ilma ette teavituseta tehtud salvestused on ebaseaduslik jälitustegevus (dtl 225-226). Kostja viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 3 p-le 1, mille kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Samuti on kostja viidanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-le 43. Esiteks, vastas kostja vastusnõudele hilinenult. Kohus määras 20.10.2023 e-kirjaga kostjale vastamise tähtajaks 30.10.2023, kuid kostja vastas 07.11.2023, s.o päev enne istungit (istung toimus 08.11.2023). Kohus menetleb pärast selleks määratud tähtaja möödumist esitatud avaldust, taotlust või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (TsMS § 331 lg 1). Antud juhul, kuna sellekohane vastuväide oli esitatud vahetult enne istungit, määras kohus 08.11.2023 istungil, et võtab seisukoha tõendite vastuvõtmiseks lõpplahendis, sest hageja tõi välja, milliste täiendavate tõenditega hageja tõendab oma nõuet. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud hageja poolt enda kõne salvestamisega tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega. Esiteks, ei ole hageja tegevus samastatav menetleja tegevusega, kellele on tõendite kogumiseks jälitustoiminguga sätestatud seaduses nõuded ning teiseks, hageja on salvestanud enda kõne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ts.asjas 3-1-1-5-09 eratelefonivestluse salvestise osas märkinud, et enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Seetõttu ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta karistusseadustiku tähenduses ning seetõttu ei laiene sellele ka PS §-s 43 sätestatud põhiõiguse kaitse edastatavate sõnumite saladusele. Kohus asub seisukohale, et enda telefoni vestluse salvestamine ei erine kuidagi enda Messengeri või Skype vestluste salvestamisest ja kohtule esitamisest. Tuginedes eeltoodule jätab kohus kostja taotluse rahuldamata ning võtab asja materjalide juurde hageja poolt 11.09.2023 esitatud lisad 5 „12.04.2022 vestluse lindistus“ ja 6 „28.10.2022 vestluse lindistus“.
4.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
5.Kohus võtab esimesena seisukoha, kas ja milles pooled omavahel kokku leppisid ning seejärel analüüsib kohus, millise lepinguliigiga oli tegemist.
6.Hageja on hagiavalduses märkinud, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kannab hageja kostjale 5000 eurot, mis on pool W väärtpaberitesse investeerimise lävendist, et kostja saaks osta 10 000 euro väärtuses W väärtpabereid, kuid kostja riskib vaid poolega sellest summast. Ülejäänud poole osas võttis hageja investeeringu ja sellega teenitava tootluse riski endale (dtl 29, p 3, 4). Hageja selgitas täiendavalt 16.08.2023 istungil (dtl 155, 00:27:15) ja ka 30.10.2023 menetlusdokumendis (dtl 218, p 12-13), et kui tootlus oleks olnud negatiivne, siis ei oleks hagejal olnud midagi tagasi saada. Kokkuleppe olemasolu tõendas hageja pooltevahelise sõnumivahetustega (dtl 14, 20-24), kostja 24.12.2021 ülekandega (dtl 11, 13), mille selgituses on kostja märkinud põhinõude summa vastavalt sellele nagu hageja 20.12.2021 sõnumivahetuses on välja toonud, intressi on kostja ise arvestanud (vt dtl 14, 174, p 22), kõnesalvestistega (dtl 168, 169). Kostja vaidles hageja väidetele vastu. Vastuses hagile ja 12.05.2023 seisukohtades selgitas kostja, et 5000 eurose ülekandega finantseeris hageja kostja seadusliku esindaja xxx ja xxx reisi 2018.aasta (dtl 42, p 5, 47-48, 132). Samuti ostis kostja antud vahenditest tooli xxx hinnaga 1360 eurot (dtl 49, 51), 3 (7)
laua, kummuti ja kapi hinnaga 509,90 eurot (dtl 43, p 6, 52-56). Kostja ei pidanud laenamist riskantseks, sest oli 2016. ja 2020.aastal andnud W laenu ning ei pidanud sinna investeerimist ka riskantseks (dtl 43, p 9, 57-59). Kostja tegi W kontole ülekande enne kui hageja kostjale raha kandis (dtl 43, p 11, 60). Hageja on ka ise Wi investeerinud (dtl 44, p 13, 61-74). Ka 16.08.2023 istungil viitas kostja hagejapoolsele reisi finantseerimisele (dtl 154, 00:05:00; 00:06:41). 01.09.2023 seisukohas selgitas kostja, et tagastas hagejale suulise kokkuleppe alusel laenu summas 5000 eurot, millest oli maha arvestatud hagejale kostja poolt ostetud kontorimööbli maksumus. Kostja tegi 21.12.2021 ülekande USA dollarites, kuna kostjal olid kontol rahalised vahendid USA dollarites ning arvestades valuutakurssi, siis eurodes ümberarvestatuna andis välja tagastatava laenusumma 3 528,37 eurot (dtl 161, p 2, 3). 07.11.2023 vastas kostja kohtu küsimusele tasaarvestamise kohta selliselt, et kostja reisikulusid laenu tagastamisel maha ei arvestanud, sest reisikulud olid ikkagi kahe peale (dtl 225, p 2).
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
8.Antud juhul loeb kohus tsiviilasja materjalidest tulenevalt tuvastatuks ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • Pooled olid abielus kuni 02.07.2021 (dtl 217, p 5); • Pooled olid abielludes valinud varasuhteks varalahususe varasuhte (dtl 222); • Kostja oli varasemalt andnud W laenu (dtl 58-59); • Hageja kandis kostjale 07.04.2018 ülekannetega kokku 5000 eurot (dtl 3, 5); • Kostja ostis 10 000 euro eest W võlakirju, mis konverteeriti 18.05.2020 W aktsiateks, mille tulemusel sai kostja 31 W aktsiat (dtl 7, 8); • 2021.aasta lõpus müüs kostja maha kolm aktsiat 7076,73 USD eest (dtl 9); • Kostja kandis hagejale 24.12.2021 3503,37 USD selgitusega „laenu tagastus (454,55) pluss intressid 3073,82“ (dtl 11, 13); • 13.04.2022 toimus W aktsiate jagunemine, mille tulemusel oli hagejal alates 13.04.2022 280 000 aktsiat; • 05.10.2022 müüs kostja 80 000 aktsiat hinnaga 0,84361 USD aktsia kohta, s.o kokku 67 488,80 USD (dtl 16, 17); • Kostja sai 80 000 aktsia müügist 68 069,20 eurot (dtl 18, 19). Pooled vaidlevad selle üle: • Kas hageja kantud 5000 eurot oli kantud W väärtpaberitesse investeerimiseks pooles ulatuses 10 000 eurosest lävendist; • Kas kostja kohustus hagejale tagastama W väärtpaberite müümisel pool saadud rahast, s.t hagejale makstakse tagasi vastavate väärtpaberite soetamiseks antud raha ja nende väärtpaberitega teenitud tootlus kogu ulatuses, s.o 80 000 aktsia müügist 34 034,60 eurot, millest 1290,32 eurot on põhinõue ja 32 744,28 eurot intress. Tuginedes eeltoodule tuleb kohtul seega tuvastada poolte poolt kokkulepitu sisu ja poolte kohustused ning õigused tõlgendamise teel.
9.Kohus tutvunud hageja väidete ja kostja vastuväidetega nendib, et kostja ei ole oma vastuväidetes hageja poolt 5000 euro tasumise osas järjepidev olnud. Vastuses hagile, sh 12.05.2023 seisukohas väitis kostja, et hageja saadetud raha eest finantseeriti hageja ja kostja seadusliku esindaja 4 (7)
ühist reisi ning kostja seaduslik esindaja ostis hagejale kontorimööbli. Seevastu 16.08.2023 istungil, kui kohus palus selgitada, miks kostja tegi hagejale 24.12.2021 ülekande summas 3503,37 USD selgitusega „laenu tagastus (454,55) pluss intressid 3073,82“ (dtl 11, 13), hakkas kostja väitma, et kostja maksis tagasi laenu. Millist konkreetset laenu kostja silmas pidas ja milline oli selle sisu poolte kohustuste ja õiguse näol, kostja tõendanud ei ole. Kostja on vaid 01.09.2023 seisukohas selgitanud, et kostja arvestas laenu tagasimaksena maha ostetud kontorimööblile kulunud summa (dtl 161, p 2– 4). Seega iseenesest on ka kostja alates 16.08.2023 istungit menetluses jaatanud, et hageja laenas kostjale 5000 eurot. Lisaks menetluses esitatud vastuolulistele vastuväidetele, nõustub kohus hagejaga, et kostja vastuväited on paljasõnalised nii hagejale kontorimööbli ostmise, sh valduse üleandmise, ja tasaarvestuse kokkuleppe kohta, ning on nii kuupäevade kui ka summade osas vastuolulised. Kostja on väitnud, et tegi hagejale ülekande 21.12.2021 summas 3 528,37 USD (dtl 161, p 3). Samas hageja esitatud maksekorraldusest nähtub, et ülekanne teostati 24.12.2021 ja summas 3 503,37 USD (dtl 11, 13). Ühtlasi ei klapi kostja poolt välja toodud valuutakursi arvestus, millele on hageja oma 11.09.2023 seisukohas viidanud (dtl 173, p 14-20). Kostja ei ole hageja sellekohaseid vastuväiteid ka ümber lükanud. Lisaks ei ole kostja suutnud selgitada, millisel põhjusel ta on oma ülekande selgitusse kirjutanud, et tagastab laenu pluss intressid. Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt menetluses antud erinevad vastuväited kooskõlas tema käitumisega, mis pigem viitab kokkuleppele, mille sisu on hageja välja toonud.
10.Kohus leiab kõiki tõendeid kogumis arvesse võttes, et hageja on tõendanud pooltevahelist kokkulepet selles, et hageja laenab kostjale 5000 eurot W väärtpaberitesse investeerimiseks ja kostja kohustub aktsiate võõrandamisel maksma hagejale poole aktsiate müümisel saadud rahast (eraldi arvestatuna laenu põhiosa ja intress) ning kui tootlus on negatiivne, siis oleks tagastamisele kuuluv summa 0.
Järgmisena tuvastab kohus, millise lepinguliigiga oli poolte kokkuleppe näol tegemist.
12.Hageja on hagis küll märkinud, et pooled nimetasid väärtpaberite ostuhinda katva osa laenuks ja nendega teenitud tootluse intressiks, on hageja siiski leidnud, et pooled sõlmisid käsunduslepingu VÕS § 619 tähenduses. Hageja on alternatiivselt leidnud, et kui kohus leiab, et pooled ei sõlminud käsunduslepingut, sõlmisid pooled laenulepingu. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619 lg 1). Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg 1). Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud (VÕS § 397 lg 1).
13.Eelnevalt on kohus tuvastanud, et poolte kokkuleppe kohaselt andis hageja kostjale laenu investeerimiseks ning kostja kohustus tagastama laenu aktsiate müümisel. Kuigi käsunduslepingu korral oleks VÕS § 619 lg 1 tähenduses pidanud kostja ostma hageja antud summa ulatuses aktsiaid hageja nimel (sarnane olukord esindaja võtmisega), siis iseenesest on võimalik, et kuna investeerimise lävendiks oli 10 000 eurot, võib kohtu hinnangul olla käesolevas tsiviilasjas kirjeldatud olukorras käsundi täitmisega tegemist ka juhul, kui aktsiad osteti kahasse ja üksnes kostja nimel. Samas välistab kohtu arvates käsunduslepingulaadse õigussuhte see, et kostja kohustus hagejale tagastama aktsiate võõrandamisel nii laenu põhiosa kui ka intressi. Hageja on ju ka ise välja toonud, et pooled nimetasid väärtpaberite ostuhinda katva osa laenuks ja nendega teenitud tootluse intressiks. Sellise kokkuleppe alusel on ka kostja 24.12.2021 teinud hagejale ülekande pärast kolme aktsia müümist – laenu tagastus (454,55) pluss intressid 3073,28. Käsunduslepingu sõlmimise korral ei oleks toimunud laenu tagastamist, vaid hagejal oleks olnud õiguspärane ootus vaid tootluse saamiseks. Kohus lisab, et kuigi hageja on selgitanud, et kui tootlus oleks olnud negatiivne, siis oleks 5 (7)
laenuna tagastamisele kuuluvaks summaks olnud 0 eurot, ei ole sellekohase kokkuleppe korral laenulepingu sõlmimine välistatud. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et pooled sõlmisid omavahel suulise laenulepingu eelnevalt väljatoodud tingimustel.
14.VÕS § 8 lg-st 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja võõrandas 05.10.2022 80 000 aktsiat, mille eest sai kokku 68 069,20 eurot (dtl 16-19) ning pooled selle asjaolu üle ka ei vaidle. Hageja nõuab kostjalt poolt aktsiate müügist saadud rahast, so 34 034,60 eurot, millest 1 290 eurot on põhinõue (laen) ja 32 744,28 eurot on intress. Ühtlasi nõuab hageja kostjalt kohustuse (laenu 1290,32 eurot) täitmata jätmise eest viivist seaduses sätestatud määras alates 06.10.2022 kuni 19.01.2023 summas 31,66 eurot (dtl 20, 25). Viivise nõude osas märgib kohus, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millal kostja kohustus pärast aktsiate müüki oma kohustuse täitma, mistõttu tuleb see tuvastada tõlgendamise teel. 80 000 aktsia müügist saadava rahalise nõude osas on hageja hakanud viivist arvestama alates 06.10.2022, s.o päev pärast kostja tehingut. Sellest võib kohus järeldada, et hageja hinnangul oleks pidanud kostja täitma kohustuse tehinguga samal päeval. Seevastu 2021.aasta lõpus pärast kolme aktsia müüki, tegi kostja ülekande 24.12.2021. Kuigi hageja ei ole täpselt välja toonud, millal kolme aktsia müüki puudutav tehing aset leidis, on pooled olnud sõnumivahetuses kostjalt hagejale ülekantava summa osas 20.12.2021 ning kostja teostas ülekande 24.12.2021. Seega ei kohustunud kostja hagejale raha tagasi kandma kohe tehinguga samal päeval. Asjas esitatud sõnumivahetustest nähtub, et hageja on saatnud kostjale 07.10.2022 teabe selle kohta, kui palju aktsiate müügist summaliselt moodustab laenu põhiosa tagasimakse (dtl 20). Seega hageja ise esitas põhiosa summa tagasimaksmise kohta teabe päev hiljem kui hakkas viivist arvestama. Hageja on küsinud ülekande kohta 31.10.2022 (dtl 21), 22.11.2022 (dtl 22), 03.11.2022 (dtl 24), samuti on juttu ülekandest 28.10.2022 helisalvestuses (dtl 169). Kuigi hageja on küsinud ülekande kohta, ei tähelda kohus, et hageja oleks määranud kostjale täitmiseks konkreetset tähtaega. Kordagi ei ole hageja ka maininud, et arvestaks juba viivist alates 06.10.2022. Kohtu hinnangul on hageja esitanud konkreetse nõude alles 20.01.2023 hagiavaldusega. Samas alates hagi esitamisest hageja viivist laenu põhisosalt ei taotle. Võttes arvesse, et hageja ei ole tõendanud, millal täpselt kostja kohustus kohustuse täitma ning kuna hageja nõudis viivist laenu põhiosalt kuni 19.01.2023, jätab kohus hageja viivise nõude summas 31,66 eurot rahuldamata. Tuginedes eeltoodule mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 34 034,60 eurot.
15.TsMS § 163 lg 1 alusel kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnase ulatuses nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole enda kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus rahuldas hageja nõude 99,9 % ulatuses, s.o praktiliselt terves ulatuses. Tuginedes eeltoodule jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast 6 (7)
kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kädi Vaker kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.