Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-3060
Tsiviilasi
Jelena Belova hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 955 eurot 93 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. mai 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Olesja Naabri (Naaber) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Olesja Naaber (isikukood XXXXXXXXXXXX) Vastustaja (hageja): Jelena Belova (isikukood XXXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud lepinguline esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Välja mõista Olesja Naabrilt riigituludesse menetluskuluna hageja esindaja riigi õigusabi tasu 259 eurot ja 20 senti ning riigilõiv apellatsioonakebuselt 840 eurot, kokku 1099 eurot ja 20 senti. Välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda riigituludesse osamaksetena 10 kuu jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Igakuulise makse suuruseks on 109 eurot ja 90 senti ja viimase makse suuruseks on 110 eurot ja 10 senti. Tasumise info on otsuse lisaks oleval makseinfo lehel.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jelena Belova (hageja) esitas 1. märtsil 2022 Tartu Maakohtule hagiavalduse Olesja Naabri (kostja) vastu, milles palub mõista kostjalt välja 10 611 eurot 6 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates otsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt lubas hageja võtta kostjal iseenese nimel laenu ning kostja kohustus hageja nimel laenumaksed tasuma. Hageja andis 2015. a veebruaris oma ID-kaardi ja kasutajatunnused kostja kätte. Kostja on kuriteos kahtlustatavana ülekuulamisel tunnistanud, et kiirlaene hageja nimel võttis tema. Ülekuulamise protokollis on kahtlustuses viidatud, et hageja ID kaart ja kasutajatunnused olid kostja valduses 13. veebruarist 2015 kuni 2017. a juunini. Kostja võttis alates 13. veebruarist 2015 hageja nimel mitmeid laene, mille järel kandis ta hageja kontolt enda kontole kokku 19 621 eurot.
Hageja vastu toimuvad täitemenetlused ning hageja on seisukohal, et tema kahjuna on käsitletav summa, mis on temalt laenulepingute maksmata jätmise tõttu erinevates kohtuasjades kostja tegevuse tulemusena välja mõistetud ja täitekuludest. Ilma kostja tegevuseta ei oleks neid kohustusi hagejal tekkinud. Nõuete aluseks, mis põhjustasid täitemenetlused, on laenud, mille kostja hageja arvelduskonto vahendusel võttis. Kuna kostja neid tagasi ei maksnud, tekkis sellest hagejale kahju. Olemuslikult on tegu laenusuhtega, sest hageja lubas võtta kostjal iseenese nimel laenu. Kostja aga kohustus hageja nimel võetud laenude maksed tasuma. Kostja seda vajalikus ulatuses ei teinud, tekkisid võlgnevused ja algatati täitemenetlused. Kuigi osaliselt tasus kostja ka ise raha hageja kontole, ületab hageja kontolt kostjale makstud summa oluliselt summat, mille kostja tagasi maksis. Hageja ja kostja vahelise võlasuhte olemusest tulenes, et kostja oli kohustatud täitma kohustuse selliselt, et laenumaksed saaksid tasutud õigeaegselt vastavalt laenuandjaga sõlmitud laenulepingule s.o et hagejal enesel ei tekiks sellest täiendavaid kulutusi.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tõendanud, et kostja põhjustas talle kahju. Kostja aitas hagejal 2015. aastal vormistada laene tema nimele. Kostja vastu algatatud kriminaalmenetlus lõpetati seoses sellega, et hageja tunnistas, et ta ise vabatahtlikult ja enda palvel võimaldas kostjal vormistada laene hageja nimele, ja kostja tagastas laenusumma, mille kohta pooled kokku leppisid. Kostja on kokku kandnud hageja kontole üle 9149 euro ning see on summa, mille kostja sai hagejalt ning praktiliselt kohe 1,5 aasta jooksul hagejale tagastas. Kulud, mis tekkisid hagejal seoses täitemenetlusega, samuti menetluskulud ja viivised tekkisid hageja enda süül, sest kostja tagastas õigeaegselt laenu kahele hageja arvelduskontole, aga hageja ei tagastanud seda raha õigeaegselt võlausaldajate kontodele või ei tagastanud neid üldse ning sel põhjusel tekkis hagejal võlgnevus. Kostja ei saa vastutada võlgade eest, mida tekitas hageja ise seoses laenude mittetähtaegse tagastamisega. Hageja sai kogu raha nii pangaülekandega kui ka sularahas. Hageja teadis kogu rahast ja ise andis kostjale loa kasutada oma isikut tõendavat dokumenti. Hageja palus korduvalt, et kostja maksaks tema korteri, telefoni ja kommunaalide eest, sest viitas, et ta on nägemise kaotanud. Samuti palus hageja, et kostja ostaks talle muruniiduki ja telefoni, mille kostja ostis oma raha eest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 144 eurot 38 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt kuni põhinõude rahuldamiseni. Hagi jäi rahuldamata 466 euro 68 sendi osas. Menetluskuludest 95,6% jättis maakohus kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulud ning mõistis kostjalt nende katteks välja 2165 eurot 91 senti. Samuti määras maakohus, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda seadusjärgset viivist kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selles, et hageja andis 2015. a veebruaris oma ID-kaardi ja kasutajatunnused kostja kätte ning kostja võttis hageja nõusolekul
ja hageja nimel laene, kasutades selleks hageja ID-kaarti ja kasutajatunnuseid. Maakohus järeldas, et poolte vahel oli suulisele laenulepingule sarnanev leping VÕS § 396 mõistes, mille alusel andis hageja kostjale rahasumma ning kostja kohustus selle tagasi maksma. Esitatud tõenditest tuvastas maakohus, et kostja pidi laenumaksed tasuma otse laenuandjatele ehk võlausaldajatele, kellelt laene võeti. Kuivõrd 2015 aasta veebruarist kuni 2017 aasta juunikuuni olid hageja ID-kaart, pin-koodid, paroolikaardid ja internetipanka logimiseks vajalikud andmed kostja käsutuses ning laene võttis hageja nimel faktiliselt kostja, ei saanud hageja teada, millal ja kellelt kostja laene võttis ning kellele tuleb laenusummad tagastada. Kogu laenuinfo laekus kostjale, kes kinnitas hagejale, et tasub laene. Ka kostja kahtlustatavana ülekuulamisel on ta avaldanud, et esialgu tasus ta laene vastavalt maksegraafikule, kuid üks hetk jäi maksetega hätta. Ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks ise pidanud kostjalt saadud tagasimaksed tagastama laenuandjatele, kelle isikud ei olnud hagejale teada. Hageja on põhistanud, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja pidi laenusummad tasuma otse võlausaldajatele. Samuti ei olnud hagejal juurdepääsu enda pangakontodele, et neid laenumakseid ise tasuda. Seega rikkus kostja lepingut, kui ei tagastanud hageja nimel võetud laene laenuandjatele õigeaegselt tagasi. Kostja vastutab rikkumise eest. Maakohus selgitas, et kostja ei ole hageja esitatud kahjunõude kujunemisele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et ta on tasunud 9149 eurot otse hagejale võlausaldajate jaoks. Kuivõrd kostjal tuli laenumaksed tasuda otse võlausaldajatele, ei ole kostja viited hagejale tasutud summade osas konkreetse kohustuse täitmise osas asjakohased. Kontod, millele kostja on ülekandeid teinud, olid tema faktilise kontrolli all, sest kuni 2017. a juunikuuni oli tema kasutuses hageja ID-kaart koos vajalike rekvisiitidega, mis võimaldasid kontodel olevate vahendite käsutamist. Maakohus analüüsis tekitatud kahju suurust ning leidis, et mitmete laenuandjatega sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi kostja ei täitnud, mistõttu mõisteti hagejalt erinevate maksekäskudega välja 1231 eurot 36 senti, 754 eurot 57 senti, 2955 eurot 43 senti ning 3183 eurot 56 senti. Koos täitekuludega tekkis sellest hagejale kohustusi vastavalt 1489 eurot 66 senti, 1178 eurot 22 senti, 3634 eurot 14 senti ning 3842 eurot 36 senti. Kui kostja oleks tasunud laenuandjatele laenumakseid tähtaegselt, ei oleks hagejale selliseid kohustusi tekkinud. Põhjendatud ei ole omistada hagejale vastutust põhinõudele lisandunud kõrvalnõuete või täitemenetluses nõutavate summade osas. Mõistlikult ei saa eeldada, et kui kostja võtab hageja nimel hagejale teadmata ulatuses ja arvus kiirlaene ja neid ei tähtaegselt ei tasu, oleks hageja pidanud olema suuteline laenuandjate nõuded koos kõrvalkuludega koheselt tasuma. Hagejale tekkinud kohustuste summa oli selline, mis ületas tema majanduslikud võimalused ning nõutavate summade terviklik tähtaegne tasumine oli raskendatud. Kohus on ka käesoleva menetluse raames kontrollinud hageja majanduslikku seisundit ning vabastanud ta tema majanduslikust seisundist tulenevalt riigilõivu tasumisest. Kuivõrd laenud võttis ja neid kasutas faktiliselt kostja, ei saa eeldada, et hagejal pidi olema võimalik kohesel nõudmisel sedavõrd suured terviksummad tasuda. Küll aga on hageja kontolt tasutud laenuandjatele kokku 466 eurot 68 senti, millega on maksekäskude tegemisel arvestatud. Ei ole tõendatud, et selle raha tasus hageja n-ö enda raha arvel, sest need võiti tasuda ka selle raha arvel, mille kostja hageja nimel laenas. Seega ei ole
selles osas kahju tekkimine tõendatud ning selles osas nõude rahuldamine võib viia kostjalt sama summa kahekordse väljamõistmiseni. Kokkuvõttes luges maakohus tõendatuks, et hagejal on tekkinud kahju kogusummas 10 144 eurot 38 senti. Esineb otsene põhjuslik seos kostja kohustuse täitmata jätmise (s.o hageja nimel võetud laenude summade võlausaldajatele tasumata jätmise) ja hagejale tekkinud kahju vahel (s.o tsiviilasjades väljamõistetud raha ja täitemenetluse kulud). Kui kostja ei oleks võlausaldajatele laenusummasid tasumata jätnud, siis ei oleks võlausaldajad hageja vastu nõudeid esitanud ega kaasnenud täitemenetluse kulusid. Kostja pidi ette nägema, et kui ta jätab laenumaksed tasumata, tekib hagejale just selline kahju. Kuigi kostja on avaldanud, et on hagejale andnud sularaha ning ostnud hagejale oma raha eest muruniiduki ja telefoni, ei ole kostja ka kohtu selgitustest olenemata antud väiteid täpsemalt sisustanud ega tõendanud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldamata jätta. Alternatiivselt palub kostja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti tõendeid hinnates tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Kostja vaid abistas hagejat ja kõigi lepingute sõlmimine toimus hageja korraldusel. Kriminaalmenetlus kostja suhtes lõpetati kuriteotunnuste puudumise tõttu. Kahju hüvitamist oleks hageja saanud nõuda kriminaalmenetluses, kui kostja oleks süüdi tunnistatud. Kostja on hagejale kogu laenatud raha tagasi maksnud ja ei võlgne enam midagi. See, et hagejale tekkisid laenude maksmata jätmise tõttu ka täitekulud, on tema enda süü, sest ta oleks saanud laenumakseid ise tagastada pärast seda, kui sai oma ID-kaardi ja kasutustunnused tagasi. Kuna kostja laenas raha selleks, et osaleda laenu saamise skeemis, siis kandis ta osa saadud laenurahast üle tundmata isiku kontole. Seega on ka kostjale kahju tekkinud ja hageja peaks nõudma raha tegelikult kahju tekitajalt, kes lõppkokkuvõttes raha endale sai.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustliku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Maakohus rahudas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 10 144 eurot 38 senti, viivise kahjuhüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja
menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ega korda neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada. Kostja ei vaidlusta seda, et maakohus oleks põhinõude summa valesti arvutanud, vaid vaidleb nõudele tervikuna vastu. Kostja ei ole vastu vaielnud maakohtu tuvastatule, et ta kandis hageja kontolt enda kontole üle 19 621 eurot ja tagastas otse laenuandjatele 9149 eurot ja veel 466 eurot. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kostja leiab, et tema ja hageja vahel ei olnud mingit lepingut ja et ta ainult „abistas hagejat laenulepingute sõlmimisel“. See kostja väide on esiteks vastuolus nii tema enda kriminaalmenetluses antud ütlustega kui ka muude asjas kogutud tõenditega. Hagejal ei olnud mingit tahet ise neid lepinguid sõlmida ja ta ei saanud ka raha endale, vaid kostja kandis pärast raha saamist selle hageja kontolt enda kontole ümber. Iseenesest tõsi on see, et pooled ei sõlminud nn klassikalist laenulepingut. Maakohus ongi põhjendatult tuvastanud, et pooltevaheline võlasuhe sarnaneb olemuslikult laenusuhtega, kuivõrd hageja lubas kostjal võtta enda nimel laenu. Hageja andis sel eesmärgil kostjale ka enda ID-kaardi, paroolikaardid ja internetipanka logimiseks vajalikud andmed. Kostja kasutas laenude võtmiseks hageja pangakontot ja kohustus hageja nimel vastavad laenumaksed tasuma esialgsetele laenuandjatele ja ta on ka seda osaliselt teinud. Võlaõigusseaduse üldosa sätted kohalduvad ka sellistele lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus (VÕS § 1 lg 1). Kuivõrd kostja kõiki laenusummasid, mis ta hageja nimel võttis tagasi ei maksnud, rikkus kostja pooltevahelist lepingut ja selle rikkumise tulemusena tekkis hagejal kahju, mis koosneb temalt välja mõistetud rahast ja täitekuludest. Seega lahendas maakohus hageja nõude põhjendatult VÕS § 115 lg 1 alusel. Võib ka nõustuda, et niimoodi andis hageja kostjale sisuliselt laenu, sest kostja võttis selle raha hageja pangakontolt (kuhu see tekkis omakorda laenuandjatelt võetud laenude tulemusena) endale laenuks ja pidi selle hiljem tagasi maksma kas hageja kontole või siis otse laenuandjatele. Õigussuhte kvalifitseerib kohus (TsMS § 442 lg 8) ja seejuures ei saa olla määrav, et kriminaalasja materjalides pooltevahelisele suulisele lepingule ei ole viidatud.
10.Hageja kahjunõue, mille maakohus rahuldas, sisaldab ka täitemenetluse kulusid. Kostja leiab, et täitekulud tekkisid seetõttu, et hageja ei maksnud temalt kohtulahenditega välja mõistetud raha ära. See on põhimõtteliselt ka tõsi, kuid põhjuslik seos algab juba varasemast kostja tegevusest. Kui kostja oleks ise hagejaga sõlmitud lepingut täitnud ja raha õigeaegselt laenuandjatele ära maksnud, ei oleks üleüldse hageja vastu maksekäske tehtud, mille täitmata jätmist kostja hagejale ette heidab. See on ikkagi kahju otsene põhjus. Hageja enda tegevus saab olla aluseks vaid VÕS § 139 alusel kostjalt välja mõistetava kahju hüvitise vähendamiseks. Maakohus on seda hinnanud, leides põhjendatult, et kuivõrd laenu pidi tasuma kostja, kes oma kohustust rikkus, ei saa hagejale heita ette seda, et tal ei olnud kohesel nõudmisel võimalik laenuandjate nõudeid ise rahuldada. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et kohtulahendid maksekäsukiirmenetluses tehti hageja suhtes juba siis, kui kostja oli hagejale tema ID-kaardi ja
pin-koodid tagastanud. Seega ei ole hageja tegevus soodustanud kahju tekkimist viisil, mis oleks aluseks kahjuhüvitise vähendamisele.
11.Asjakohatu on kostja väide, et kriminaalmenetlus on tema suhtes lõpetatud. Kahju hüvitamiseks ei pea olema kriminaalasjas tuvastatud, et kostja on mingi kuriteo toime pannud. See ei oleks isegi delikti alusel kahju hüvitamise eelduseks, rääkimata lepingust. Kriminaalmenetlus lõpetati seetõttu, et ei tuvastatud kostja tahet raha päriselt ära võtta, vaid tal oli algselt ikkagi soov see raha tagasi maksta, aga sattus raskustesse. Hagi ei saa jätta rahuldamata ka seetõttu, et kostja oli enda väitel ka ise n-ö ohver mingis skeemis. See, et kostja kasutas hagejalt laenuks saadud raha ebaotstarbekalt, ei välista tema enda vastutust. Hagejal on võlasuhe kostjaga, mitte selle isikuga, kellele kostja raha andis. Seega ei ole alust kostja väitel, et hageja peaks nõudma raha nendelt isikutelt (kannatanu peab nõudma kannatanult), kellele kostja raha edasi andis või kriminaalmenetluses tuvastatud lõppisikult (viimaselt isikult ahelas). Kriminaalmenetluse lõpetamine ei mõjuta kuidagi hageja nõudeõigust kostja vastu.
12.Kostja väited sellest, et ta on algsetele laenuandjatele kogu raha tagasi maksnud, ei ole tõendatud. Paljasõnalised on ka väited hagejale mingis osas sularaha andmise kohta ja hagejale laenuvahendite arvel telefoni ja muruniiduki ostmise kohta. Kostja ei ole neid väiteid tõendanud. Kui ka kostja on tagasi maksnud sarnases suuruses summa, kui ta laenu võttis, ei ole kostja arvestanud intressidega, samuti on hageja kahju täitekulud.
13.Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kostja on saanud menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu 840 eurot tasumiseks. Hageja on kasutanud ringkonnakohtus riigi õigusabi, mille suuruseks on Tartu ringkonnakohtu
17.augusti 2023 määruse kohaselt 518, 40 eurot (sh käibemaks), mis on hüvitatud riigi arvel. Esindajale tasu määramisel on kohaldatud arvestades Eesti Advokatuuri 18. juuni 2021 esildist nr 1-9/525 ja justiitsministri 26. juuli 2016 määrusega nr 16 kehtestatud „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmine ja kulude hüvitamise kord“ § 2 lg-t 2 koefitsienti 2. Hagejale määratud riigi õigusabi tasu ilma koefitsiendita on 259 eurot ja 20 senti. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista menetluskuluna riigi tuludesse TsMS § 190 lg 3 ja 5 alusel hageja õigusabikulude katteks 259,20 eurot ja riigilõiv 840 eurot, kokku 1099 eurot ja 20 senti. Arvestades menetluses kostja esitatud tõendeid enda majandusliku
olukorra kohta, samuti asjaolu, et kostja peab tasuma riigituludesse menetluskuluna ka maakohtu otsuse alusel 2165 eurot ja 91 senti, peab ringkonnakohus võimalikuks määrata menetluskulude tasumise osas kindlaks TsMS § 445 lg 1 alusel otsuse täitmise kord nii, et kostja peab tasuma temalt käesoleva otsusega välja mõistetud menetluskulu 10 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Igakuulise makse suuruseks on 109 eurot ja 90 senti ning viimase makse suuruseks on 110 eurot ja 10 senti. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.