Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

majapidamiskulude määra (200 eurot). Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline.

Vaidlust ei ole, et E AS-i ja kostja vahel on sõlmitud 17.11.2020 arvelduskrediidileping nr xxxx, mille alusel on kostja saanud limiiti 2000 eurot (dtl 36-37). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. E AS on loovutanud oma nõude

hagejale ning on sellest kostjat teavitanud 30.11.2022 teates (dtl 45). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

Vaidlust ei ole, et kostjale on tehtud väljamakseid E AS poolt 17.11.2020 summas 1353,10 eurot (dtl 67) ja 11.04.2022 summas 1090,10 eurot, s.o kokku summas 2443,20 eurot. Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud hagejale tagasimakseid summas 1941,13 eurot, millest hageja on arvestanud põhiosa tagasimakseks 1400 eurot, intressi tagasimakseks 526,13 eurot ja kiire väljamakse tasuks 15 eurot (dtl 57 p. 1.5).

Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

15.08.2022 on E AS edastatud kostjale lepingu lõpetamise teate, millise kohaselt on E AS lõpetanud lepingu xxxx. Leping loeti ülesöelduks teatise edastamise kuupäeva s.o. 15.08.2022 seisuga (dtl 44).

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja õiguseellasel oli õigus tarbijakrediidileping lõpetada ning et see lõppes 15.08.2022.

Kostjaga sõlmitud lepingu xxxx kohaselt on intressimäär 40,9 % aastas (dtl 36) ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 157,77 eurot.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Hageja hinnangul (vt dtl 55, 103-104 hageja seisukoht) laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja sissetulekut, kohustusi, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Hageja on kohtule krediidivõimelisuse hindamise tabeli (dtl 64-65) ja kostja pensionikonto väljavõtte (dtl 106).

Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja seda kohustust täitnud ei ole. Kohus tuvastab, et hageja rikkus kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet järgmiste asjaolude alusel.

Hageja ei ole oma väidetavate analüüside kohta esitanud ühtegi tõendit, hageja väide mingi analüüsi läbiviimise kohta on jäänud deklaratiivseks ja paljasõnaliseks. Hageja on küll esitanud kostja osas krediidivõimelisuse kohta dokumendi pealkirjaga „Loan #xxxx“ (dtl 64-65), mida hageja peab ilmselt silmas, kui viitab analüüsi teostamisele, kuid sellest dokumendist ei ole võimalik aru saada, milles see analüüsi seisnes, mis andmeid aluseks võeti, kust need saadi ja mida analüüsiga tuvastati.

Hageja ei ole selgitanud, kuidas ta kontrollis, et kostja sissetulek on 1300 eurot kuus, nagu kostja on väitnud hageja andmetel oma taotlustes. Hageja hinnangud on kontrollimatud ja oletuslikud. Hageja kirjutab 06.03.2023 menetlusdokumendi punktis 1.3 (dtl 55), et „krediidiandja tuvastas kliendi sissetulekud, võttes arvesse kliendi enda esitatud (1300 EUR), AS-lt Pensionikeskus (601,80 EUR) saadud info.“ Seega siit tuleneb, et kostja poolt laenuandjale antud ja Pensionikeskuse andmed kostja sissetuleku kohta erinesid üle kahe korra. See oleks pidanud tõstatama igas vastutustundlikus laenuandjas küsimuse, mis andmetest tuleb kontrollimisel lähtuda. Laenuandja ei ole tuvastanud, kui palju kostja igakuine sissetulek tegelikkuses oli, näiteks nõudes konto väljavõtete esitamist endale analüüsiks. Kohtule esitatust ei nähtu, kuidas on laenuandja kontrollinud, et kostja on suuteline maksma igakuiselt tagasi osamakseid 2000 euro suuruse krediidilimiidi kasutusele võtmisel ka siis, kui tema sissetulek on 601,80 eurot kuus.

Samuti ei ole laenuandja välja selgitanud, millest koosnevad kostja igakuised kohustused ja väljaminekud ning kas kostja deklareeritud väikesed on ka tegelikult nii väiksed. Ka ainuüksi igakuise töötasu olemasolu ei ole piisavaks argumendiks, et lugeda vastutustundlikult tuvastatuks isiku krediidivõimekus, kui puudub igasugune krediidiandjapoolne analüüs isiku tulude ja kulude ehk maksevõime kohta.

VÕS § 4034 lg 3 alusel peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Asja materjalidest nähtub, et kostja poolt täieliku teabe esitamata jätmine ei ole toonud kaasa seaduse keeldu rikkuva tarbijakrediidilepingu sõlmimist, kuivõrd hageja krediidiandjana rikkus

enda kohustusi (VÕS § 4034 lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6), jättes esitatud teabe kontrollimata ning need rikkumised on põhjuslikus seoses krediidi andmisega.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ning kõik kostja makstud summad tuli lugeda tasutuks põhivõla katteks.

Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud hagejale tagasimakseid summas 1941,13 eurot, mis tuleb arvestada tervikuna põhiosa tagasimakseks.

Seega on hageja põhinõue kostja vastu 502,07 eurot (2443,20 – 1941,13 = 502,07).

VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohus eelnevalt tuvastas, et tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 on antud juhul tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0,00%. Seega on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 antud juhul viivisemääraks 8% aastas kuni 31.12.2022 ja alates 01.01.2023 kuni 28.02.2023 10,5% aastas.

Hageja on palunud mõista välja viivise alates 16.08.2022 kuni 28.02.2023. Viivis põhinõudelt 502,07 eurot moodustab seega 23,71 eurot.

Seega kuulub hageja nõue kostjalt viivise 134,34 eurot väljamõistmiseks.

VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Võlausaldaja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt e-kirja teel teate nõude loovutamise kohta (dtl 45), mida kohus käsitleb kui esimest tasulist

meeldetuletuskirja ning seega on põhjendatud hageja nõue summas 25 eurot. Ülejäänud sissenõudmiskulu summas 25 eurot rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et kostjale on saadetud SMS’sse või helistatud ning teostatud tasulisi päringuid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.