Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi X vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 5. septembri 2023. a otsus (lihtmenetlus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja BA Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Päivi Margna
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 5. septembri 2023. a otsuse peale menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Osaühingul EUROPARK ESTONIA ei ole praeguses menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
2-22-134126 Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (avaldaja, hageja) esitas 03.09.2022 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (võlgnik, kostja) vastu võla saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas maksekäsule vastuväite. Pärnu Maakohus edastas asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 7. novembril 2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista kostjalt välja võla 45 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvide võlg ning 15 eurot sissenõudmiskulud. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista need välja koos seadusjärgses määras viivisega.
2.1.Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik või vastutav kasutaja 27.02.2020, mil sõiduk pargiti parkimistingimusi rikkudes hageja opereeritavale parkimisalale Tallinna Lauluväljaku Mäe parklas. Kostjale määrati leppetrahv 30 eurot, mida kostja ei vaidlustanud. Kostja jättis parkimise eest tasumata. Hageja saatis kostjale kohtueelse meeldetuletuse, millele kostja ei vastanud.
2.2.Hageja opereeritava parkla sissesõidu juurde oli paigaldatud infotahvel koos viitega tüüptingimustele, mis sisaldavad sõiduki parkimise tingimusi. Hageja on tüüptingimustes avaldanud sõnaselgelt tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja pargib auto hageja opereeritavasse parklasse. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks fotod. Hageja esitas leppetrahvi nõude kohe pärast parkimiskorra rikkumise tuvastamist, paigutades leppetrahvinõude sõiduki kojamehe vahele. Enne kohtumenetlust saatis hageja kaks leppetrahvi meeldetuletuskirja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXX, Tallinn. Hageja esitas väljavõtte Omniva e-keskkonnast, millega tõendab, et saatis 28.05.2021 tähitud kirja (XXXXXXXXXXXXXX) kostjale. Postitöötaja proovis kirja kostjale üle anda 01.06.2021, kuid kostja ei olnud kättesaadav. Omniva kinnitusel teatati kostjale kirjast (selle hoiustamisest postkontoris), kuid kiri tagastati 22.06.2021 hoiutähtaja möödumise tõttu. Kostja ei vastanud nõudekirjale ning ei tasunud ka leppetrahvi.
2.3.Hageja pidi tõendama Transpordiametile oma õigustatud huvi sõiduki kasutaja andmete saamiseks. Seega tuli Transpordiametile edastada leppetrahvinumber, leppetrahvi väljastamise kuupäev ja tasumise tähtaeg. Transpordiamet väljastab nende andmete alusel sõiduki omaniku/vastutava kasutaja isiku- või registrikoodi. Kui kostja leidis, et tema ei olnud leppetrahvi väljastamise kuupäeval sõiduki omanik/vastutav kasutaja, tuli kostjal seda tõendada.
2.4.Hageja on teinud erinevaid toiminguid, mis annavad aluse sissenõudmiskulude nõudmiseks. Neid kulusid ei pea eraldi kokku leppima. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab
2-22-134126 hageja tõendama sissenõudmiskulude suurust üksnes olukorras, kui sissenõudmiskulude suurus ületab seaduses ettenähtud piirmäärasid.
2.5.Leppetrahv 30 eurot ei ebamõistlikult suur. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus selle rahuldamata jätta.
3.1.Kostja leidis, et hageja nõue on tõendamata. Kostja ei ole sõidukit parkinud ega hagejaga parkimislepingut sõlminud. Fotol olev parkimistingimuste tekst ei ole loetav. Hagiavalduse tekstist ei selgu, millised on lepingutingimused, mida kostja on rikkunud. Hageja ei ole tõendanud leppetrahvi kokkulepet kostjaga.
3.2.Hageja esitatud tekstifail ei ole kindlasti Transpordiameti väljastatud dokument, nagu hageja väidab. Sellel ei ole ühtegi dokumendi tunnust ega teavet selle väljastaja või väljastamise aja kohta. Tõend on võltsitud. Ühtegi muud tõendit ei ole hageja esitanud. Seega on hageja nõue täielikult tõendamata.
3.3.Hageja ei ole tõendanud, et kostja on sõiduki kasutaja või vastutav kasutaja. Kostja ei teadnud ega saanudki teada, et ta on hagejaga lepingu sõlminud. Hagiavalduse kohaselt leidis parkimisjuhtum aset 27.02.2020 ehk ligemale kolm aastat tagasi. Sõiduki omanikul on kohustus säilitada andmed sõiduki tegeliku kasutaja kohta kuue kuu jooksul, seega kuni 27.08.2020. Kuna hageja väited selle kohta, et sõidukit kasutas kostja, on tõendamata, jääb arusaamatuks, kuidas pidi kostja saama kätte auto kojamehe vahele pandud trahviteate.
3.4.Hageja väited kohtueelse menetluse toimumise kohta on esitatud vaid sooviga nõuet kunstlikult suurendada. Hageja ei ole tõendanud kohtueelse menetluse toimumist, kostjale teadete edastamist, sissenõudmiskulude kandmist päringute tegemisel jms.
3.5.Nii põhivõlg kui viivis on põhjendamatud, viivisenõuet tuleb vähendada. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta viivitas leppetrahvi nõudmisega aastaid. Hageja ei ole tuginenud sellele et nõude esitamine mõistliku aja jooksul oli tema jaoks kuidagi takistatud või muudel põhjustel võimatu. Hageja viivitamine nõude esitamisega ebamõistlikult pikalt on vastuolus heade kommetega. Sõiduki tegelik kasutaja Q kinnitas, et ei parkinud sõiduki kasutamise ajal üheski eraparklas ning parkimistingimustega liiklusmärke ei olnud nähtaval. Hageja ei ole tõendanud, et kostja parkis tasulises eraparklas ning parklas olid nähtaval kohal parimikse ajal hageja parkimistingimused. Lauluväljaku Mäe parklasse on mitu sissesõiduteed. Teave parkimistingimuste kohta tuleb nähtavalt ja loetavalt paigutada kõikide sissesõiduteede juurde, et sõiduki juhil oleks võimalik selle olemasolust teada. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks seda teinud. Ükski liiklusmärkidest ja parkimislepingu tingimustest tehtud foto ei tõenda, et kostja parkis lauluväljaku Mäe parklas. Fotodelt ei nähtu parkimise asukoht. Parkimine toimus talvel, fotod liiklusmärkidest on tehtud suvel. Kokkuvõttes ei ole kostja hagejaga lepingut sõlminud ning hagi on esitatud vale kostja vastu. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 05.09.2023. a otsusega hagi ning mõistis 45 eurot kostjalt hageja kasuks välja. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras menetluskulude rahaliseks suuruseks 485 eurot (100 eurot riigilõiv ja 385 eurot õigusabikulud) ning mõistis need koos seadusjärgses määras viivisega kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
2-22-134126
4.1.Maakohus tuvastas, et hageja on parkimisteenust osutav ettevõte, kes opereerib Tallinna lauluväljaku juures asuvat Mäe parklat. Vaidlus on selle üle, kas kostja parkis oma sõiduki hageja opereeritavasse parklasse parkimistingimusi rikkudes ning kas seetõttu peaks kostja tasuma hagejale leppetrahvi 30 eurot ning võla sissenõudmiskulud 15 eurot.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei võimalda kostja vastuväited hagi rahuldamata jätta. Hageja on tõendanud, et pooled sõlmisid parkimislepingu. Parkimislepingu sõlmimist kinnitavad maakohtule esitatud tõendid. Kohtupraktikas on leitud, et parkimislepingu saab lugeda sõlmituks viisil, kus sõiduki omanik pargib sõiduki parkimisalale, mille parkimistingimused on talle eelnevalt teatavaks tehtud.
4.3.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et vaidlusalune sõiduk registrimärgiga XXXXXX pargiti 27.02.2020 kell 18.17 Tallinna Lauluväljakule Mäe parklasse. Parkimistasu parkimise eest ei makstud. Kostja sõiduk parkis äratuntavalt Tallinna Lauluväljaku Mäe parklas, mille asukohale viitavad teisel pool tänavat asuvad hooned. Samad hooned on muuhulgas nähtavad osadelt fotodelt, kus on pildistatud parkla sissesõite koos liiklusmärkidega, mis teavitavad parkimistingimustest. Hageja esitas ka fotod, mis olid tehtud parkla sissesõitude juurest. Fotodelt nähtub, et iga parkla sissesõidu juurde on paigaldatud infotahvel, mis teavitab, et tegu on hageja opereeritava parklaga. Infotahvlitelt nähtuvad parkimistingimused. Tähtsust ei oma asjaolu, et fotod on tehtud suvel, kuigi sõiduk pargiti talvel. Kohtupraktika ega seaduse ei kohaselt ei ole parkimisteenuse osutajal kohustust pildistada kogu parkimisala koos kõigi tingimustega, kui mõni sõidukiomanik parkimislepingut rikub ning talle tuleb koostada leppetrahv.
4.4.Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et sõiduki parkimise ajal olid parklas teistsugused liiklusmärgid või infotahvlid. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et parklas oli mõni selline sissesõit, kus puudus tähistus tasulise parkimisala kohta. Parkimistingimuste p 5 sätestas leppetrahvi tasumise kohustuse lepingu rikkumise korral. Kostja ei ole tõendanud, et ta järgis parkimistingimusi ja tasus parkimise eest.
4.5.Kohtupraktikas on leppetrahvinõude asetamist sõiduki kojamehe vahele loetud selle kättetoimetamise mõistlikuks viisiks. Kostja ei ole tõendanud ega esile toonud asjaolusid, millist järeldada, et ta ei saanud leppetrahvinõuet vahetult pärast selle koostamist kätte. Seega luges maakohus tõendatuks, et kostja sai leppetrahvinõude kätte kohe pärast selle koostamist, kuid jättis selle tasumata.
4.6.Seadusest ei tulene, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib võlgnikul alles siis, kui võlausaldaja on talle kätte toimetanud nõude meeldetuletuse. Hagejal ei olnud kohustust kostjale kohtueelselt täiendavat meeldetuletuskirja kätte toimetada. Sellise kohustuse panemine ei ole leppetrahvi suurust arvestades kohtu hinnangul vajalik ega mõistlik. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja saatis kostjale kohtueelselt kaks meeldetuletuskirja. Ühe kirja saatis hageja tähituna ja teise lihtkirjana. Mõlemad kirjad on saadetud kostja rahvastikujärgsele aadressile, mille kostja on märkinud oma elukoha aadressiks ka kohtumenetluses. Seega on meeldetuletuskirjad saadetud kostja õigele elukoha aadressile. Kostja ei ole põhistanud, et teavituskirjad oleks tulnud saata mõnele muule aadressile. Kostja ei ole tõendanud, millised on Interneti vahendusel kostja kohta kergesti leitavad andmed, mida hageja oleks pidanud elukoha aadressile eelistama. Kostja väited on paljasõnalised.
4.7.Menetluse kestel on kostja esitanud vastuolulisi väiteid selle kohta, kas leppetrahvi koostamise päeval 27.02.2020 kasutas ta sõidukit ise ja oli selle omanik või kasutas sõidukit tema asemel keegi teine. Kostja viitas liiklusseaduse (LS) § 72 lõikele 2, mis seab mootorsõiduki omanikule kohustuse säilitada andmeid teise kasutaja kohta kuue kuu jooksul alates kasutamise lõppemisest. Maakohtu hinnangul tegi kostja viidatud sättest eksliku järelduse, et kui parkimistrahvi koostamise ajast on möödas enam kui kuus kuud, ei vastuta ta
2-22-134126 sõiduki parkimise eest ega pea tõendama, kes sõidukit kasutas. Tegemist ei ole sättega, mis kohaldub parkimisteenuse lepingutele, vaid tegu on andmetega, mida sõiduki omanikul tuleb säilitada ja esitada liiklusjärelevalve korras. Kui parkimisteenuse operaator esitab tõendi sõiduki kuuluvuse kohta ja sõiduki omanik ei tõenda, et ta parkimistrahvi koostamise päeval ise parkimislepingut ei sõlminud, vastutab parkimislepingu rikkumise eest sõiduki omanik. Parkimisteenuse osutaja ega kohus ei pea kuue kuu möödumisel parkimistrahvi koostamisest eeldama vastupidist ehk seda, et sõiduki omanik ise oma sõidukit ei parkinud.
4.8.Kostja on jätnud ka tähelepanuta asjaolu, et LS § 72 lg 2 ei seo andmete säilitamise kohustuse algust leppetrahvi koostamise ajaga, vaid selle aja lõppemisega, mil kolmas isik sõidukit kasutas. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, millal väidetavad kolmandad isikud talle kuuluva sõiduki kasutamise lõpetasid. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et temal kui eraisikul ei olegi võimalik hiljem teada või meenutada, kas keegi teine võis tema sõidukit kasutada või millal see toimus. Kostja ei ole tõendanud, et leppetrahvi koostamise ajal ei olnud ta sõiduki omanik või et ta tegutses sellise majandustegevusega, mille puhul talle kuulus hulgaliselt sõidukeid, mida kasutasid kolmandad isikud. Igapäevaselt sõidukit kasutav eraisik teab üldjuhul, millal ta on endale kuuluvat sõidukit kellelegi kasutada andnud. Erandlikke asjaolusid, mis selle välistaksid, ei ole kostja välja toonud. 08.06.2023 menetlusdokumendis möönis kostja, et sõiduk kuulus talle leppetrahvi koostamise ajal.
4.9.Kostja leidis, et Transpordiameti elektrooniline tõend on võltsitud. Ainuüksi kostja soov, et kohus tõendit ei arvestaks, ei ole hagimenetluses piisav, et põhistada tõendi võltsitust. Hageja selgituste kohaselt tehakse Transpordiametile elektrooniline päring LS § 184 lg 4 alusel. Ligipääsu andmetele annab Transpordiamet hagejale siis, kui viimane viitab leppetrahvi nõudele. Ekslik on kostja arusaam, et kuna elektrooniline väljavõte sisaldab leppetrahvi nõuet, on automaatselt tegemist võltsitud tõendiga. TsMS § 274 sätestab, et elektrooniline dokument esitatakse kohtule väljatrükina või edastatakse elektrooniliselt sellises formaadis, et oleks võimalik sellega tutvuda ja see kohtu infosüsteemis turvaliselt säilitada. Seega ei pea elektrooniline väljavõte olema allkirjastatud või sisaldama muid kostja soovitud andmeid. Kostja ei ole tõendi võltsitust põhistanud, mistõttu ei saa kohus jätta seda tõendit arvestamata.
4.10.Kostja esitas maakohtule Q allkirjastatud selgituse, mille kohaselt Q kasutas kostja sõidukit 27.02.2020, kuid ei parkinud eraparklas ja parkimistingimusi väljas ei olnud. Kohtule esitatud dokumendi on selle faili andmete kohaselt koostanud kostja ise. Esitatud tõend ei võimalda jätta nõuet kostja vastu rahuldamata. Hageja on tõendanud, et kostja sõiduk pargiti leppetrahvi koostamise päeval Mäe parklasse. Kui seda ei teinud Q, järelikult tegi seda kostja ise. Maakohus leidis, et üksnes kostja koostatud ning Q nimelise isiku allkirjastatud dokumendi alusel ei saa lugeda tõendatuks, et kostja ei kasutanud 27.02.2020 oma sõidukit ega parkinud seda Mäe parklasse. Hageja on sõiduki parkimise parkimistingimusi rikkudes usaldusväärselt tõendanud.
4.11.06.12.2022 menetlusdokumendis taotles kostja viivise vähendamist nullini. Esitatud taotlus on sisuliselt põhistusteta. Kostja taotlusest ei selgu, millise viivise vähendamist kostja silmas pidas. Hageja ei ole viivisenõuet esitanud. Kuna kostja ei toonud esile ühtegi asjaolu, mille esinemise tõttu kohus võiks leppetrahvinõuet vähendada, siis jättis maakohus kostja vastava taotluse rahuldamata.
4.12.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 45 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvi võlg ja 15 eurot on võla sissenõudmise kulu VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel. Sissenõudmiseks vajalike toimingute tegemist ja sellega seotud kulude suurust ei pidanud tõendama. Vastava nõude esitamise õigus tuleneb seadusest, kui põhinõue on tõendatud ja sissenõutavaks muutunud.
2-22-134126
4.13.Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulud ja riigilõiv on menetluskuludena põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista koos seadusjärgses määras viivisega. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on asjas tõendatud, et pooled ei sõlminud parkimislepingut. Maakohus jättis menetluses esitatud tõendid hindamata või hindas neid vääralt. Praegusel juhul on tõendatud, et 27.02.2020 kasutas parkimiskorda rikkunud sõidukit Q, seega kostja sel kuupäeval sõidukit ei kasutanud ning hageja parklas ei parkinud. Tõendi sõiduki kasutaja kinnitusega sõiduki kasutamise kohta esitas kostja kohtule 06.06.2023 menetlusdokumendis. Hageja seda asjaolu maakohtu menetluses ei vaidlustanud. Maakohus avaldas kohtuotsuses üllatuslikult, et jätab kostja esitatud tõendi arvestamata ning leidis, et sõiduki kasutamine Q poolt on tõendamata. Maakohus ei ole viidatud seisukohta põhjendanud.
5.2.Hageja ei ole menetluses tõendanud, et parkimisleping sõlmiti sellistel tingimustel nagu hageja väidab. Hageja ei ole tõendanud, et parkimislepingu pooled leppisid kokku leppetrahvis.
5.3.Maakohtu seisukoht, et kõik parkla sissesõiduteed olid parkimistingimustega liiklusmärkidega tähistatud, on väär ja ei põhine asjas esitatud tõenditel. Kostja juhtis sellele asjaolule tähelepanu oma 06.06.2023 menetlusdokumendis. Samuti on see asjaolu (ühel parkla sissesõidul tasulise parkimisala tähise puudumine) selgesti tuvastatav, kui hageja menetluses esitatud fotosid hoolikalt analüüsida. Vaidlust ei ole selles, et sõiduk pargiti talvel mitte suvel ning fotod parkimistingimustega liiklusmärkidest on tehtud suvel. Kuna tegemist on lepingu tingimustega on oluline, millal parkimislepingu tingimused täiendavalt juurde tekkisid. On ebamõistlik väita, et parkimise hetkel sõlmisid lepingu pooled teadmata tingimustel lepingu, kuid pool aastat hiljem, kui poolte vahel puudus igasugune kokkupuude ja hageja paigaldas parkimistingimustega märgid, on leping järelikult sõlmitud nendel tingimustel. Vastav maakohtu järeldus on vastuolus kohtupraktikaga. Kohtutes on korduvalt rõhutatud, et parkimistrahvi vaidluses peab võlausaldaja tõendama, et poolte vahel sõlmiti leping, et sõiduki parkimise ajal olid nähtavalt väljas parkimistingimused ning milles need tingimused seisnesid. Vaidluse korral parkimistrahvi üle peab parkla operaator suutma tõendada, et parkimistrahvi tegemise ajal kehtisid parkimisalal tingimused, mida parkija väidetavalt rikkus, ning et need olid parkijale teatavaks tehtud (tal oli võimalik neid märgata). Maakohus leidis ekslikult, et kostja pidi tõendama, et kõik sissesõidud ei olnud tasulise parkimise tingimustega tähistatud. Maakohus ei selgitanud, et kostja pidi seda asjaolu tõendama.
5.4.Maakohus kohaldas vääralt LS §-i 72, leides, et sõiduki omanik peab sõiduki kasutaja andmeid säilitama kauem kui kuus kuud.
5.5.Maakohus leidis ekslikult, et hageja esitas leppetrahvinõude seaduses sätestatud mõistliku tähtaja jooksul ning kostja on selle kätte saanud. Hageja on menetluses põhistanud ja tõendanud, et sõiduki parkimise ajal kasutas seda Q, mitte kostja. Sõiduki kasutaja ei saanud leppetrahvi nõuet kätte ning ei saanud seda seetõttu kostjale üle anda. Isegi juhul kui hageja pani leppetrahvi teate sõiduki tuuleklaasile, siis esitas hageja leppetrahvi nõude temaga lepingu sõlminud sõiduki kasutajale mitte kostjale. Kostja sai leppetrahvi nõude kätte koos hagiga 07.11.2022, s.o enam kui poolteist aastat hiljem. Selline ajaperiood ei ole mõistlik. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta viivitas leppetrahvi nõudega ligi kaks aastat.
2-22-134126
5.6.Hagiavalduse lisas 3 on hageja esitanud tõendi, mis on hageja väidete kohaselt väljastatud Transpordiameti poolt ning sisaldab infot hageja leppetrahvi nõude kohta – „Leppetrahvi nr 1352702201817555, väljastatud 27.02.2020, maksetähtaeg 12.03.2020. Kostja on kohtule põhistanud, et on eluliselt ebausutav, et Transpordiamet peab arvestust hageja väljastatud leppetrahvinõuete üle. Üllatval kombel ei pidanud maakohus kostja seisukohta usutavaks, ning leidis, et Transpordiamet võib küll pidada arvestust hageja leppetrahvi nõuete üle. Paraku ei ole kohus vastavat üllatavat seisukohta millegagi põhjendanud.
5.3.Kostja hinnangul on maakohus jätnud ekslikult menetluskulud tervikuna kostja kanda. Maakohus ei ole kostjale hageja menetluskulude nimekirja kättesaadavaks teinud ega võimaldanud nende kohta seisukohta esitada. Kostja hinnangul on hageja menetluskulud, mis on esitatud nõudest kümme korda suuremad, põhjendamatud, arvestades, et leppetrahvi nõuete esitamine on hageja igapäevane tegevus, mistõttu hagejal peaks olema selles valdkonnas suur vilumus ning laialdane kohtukogemus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ning sama sätte lg 21 ja alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas on hagihind 45 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
9.Kolleegium jätab apellatsioonkaebuse sisulises osas menetlusse võtmata lihtmenetluse sätete (TsMS § 637 lg 21 koosmõjus § 405 lg-ga 1) alusel, kuid menetluskulude kindlaksmääramise osas tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda perspektiivituse tõttu TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi.
10.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega rikkunud menetlusõiguse norme viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Samuti ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel.
11.Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on hageja opereeritavates parklates parkimiskorda rikkunud ning jätnud parkimise eest tasumata. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja on kostjale parkimistrahvid tähtaegselt esitanud ning täiendavate meeldetuletuskirjadega kätte toimetanud. Hageja teavitas kostjat leppetrahvinõudest selliselt,
2-22-134126 et pani sellekohase teate sõiduki kojamehe vahele, ning tegi sellest foto. Riigikohtu praktika järgi on see mõistlik viis leppetrahvi teate edastamiseks (RKTKo 5.6.2019, nr 2-17-117146, p 12). Teate hüpoteetilist kaotsimineku riski kannab TsÜS § 70 järgi lepingutingimusi rikkunud pool. Kostja auto tegelik kasutaja kinnitas, et tema tasulistes eraparklates ei parkinud. Kuna kostja ei tõendanud, et ta ise sel päeval oma autot üldse ei kasutanud ning asjas on tuvastatud, et kostja auto oli Tallinna lauluväljaku tasulisele parkimisalale pargitud, siis järeldas maakohus õigesti, et kostja on hageja parklas parkimise eest tasumata jättes parkimiskorda rikkunud ning tal tekkis kohustus rikkumise eest leppetrahvi tasuda. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et maakohus jättis arvestamata kostja esitatud tõendi, milles auto tegelik kasutaja Q kinnitas, et ei parkinud tasulises parklas. Maakohus on seda tõendit hinnanud ning asja lahendamisel arvestanud (vt maakohtu otsuse p-d 42 ja 43). Samuti ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et maakohus leidis vääralt, et parkla sissesõitude juures ei olnud parkimistingimused nähtavad ning osa sissesõite oli märgistamata. Maakohus on vastavaid tõendeid (fotod) õigesti hinnanud. Kokkuvõttes ei ole maakohus tõendeid ja asjaolusid vääralt hinnanud ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi või rikkunud menetlusõiguse norme viisil, mis oleks põhjustanud vale otsuse tegemise. Maakohus ei eksinud ka menetluskulude kindlaksmääramise, kui leidis, et need on tervikuna põhjendatud.
12.Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
13.TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 32-1-184-15, p 14). Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.
14.Kostja väite kohaselt ei ole maakohus talle hageja menetluskulude nimekirja kätte toimetanud, vaid määras menetluskulud kindlaks toimiku materjalide alusel. Kolleegium lähtub TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi eeldusest, et see kostja väide vastab tõele ning möönab, et sama nähtub ka toimikust. Samas ei ole kostja kirjeldatud olukord selline menetlusnormide rikkumine, mis tooks kaasa menetluskulude kindlaksmääramise otsustuse ebaõigsuse. Seadusest ei tulene poolele kohustust esitada menetluskulude nimekiri eraldi dokumendina. Kohus määras praegusel juhul menteluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi kohtuasja materjalide alusel vaatamata sellele, et hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Teised kaebuses esitatud väited menetluskulude kindlaksmääramise kohta ei oleks ka nende tõesust eeldades käsitatavad diskretsioonivigadena, mis tooksid kaasa vastavas osas otsuse ebaõigsuse.
15.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
16.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlemisest, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb
2-22-134126 selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
17.Kostja tasus apellatsioonkaebuselt 100 eurot riigilõivu. Kuna apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse, on kostjal õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 150 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb riigilõivu tagastamiseks esitada ringkonnakohtule taotlus.
18.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on võib kostja esitada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.