Võlaõigus

Ka pärast limiidi täielikku tagasimaksmist jääb konto avatuks ja võimaldab edaspidi raha kasutamist. Laenulimiidi leping sõlmiti Multitude Bank p.l.c iseteeninduskeskkonnas 26.11.2020, kui kostja kinnitas laenutaotluse isikukoodi ja PIN-koodi abil. Enne kinnitamist edastas krediidiandja kostjale lepingu üldtingimused, hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo, mis moodustasid lepingu osa. Leping sõlmiti tähtajatult ning võimaldas kasutada laenulimiiti kuni 5000 eurot. Kostjal oli iseteeninduses võimalik jälgida laenukonto seisu, arveid ja limiidi jääki ning taotleda väljamakseid. Laenulimiit oli kliendipõhine, korduvkasutatav ja krediidiandjal oli õigus lepingu tingimuste kohaselt limiidi suurust muuta. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 9 839 euro ulatuses, tehes ajavahemikus 27.11.202020.01.2024 mitmeid väljamakseid, mille suurused jäid vahemikku 46-2522 eurot. Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe kohaselt kohustus kostja tasuma kasutatud raha eest intressi 48,91% aastas ehk 0,1340% päevas ning krediidikulukuse määr oli 61,51% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud korra järgi, lähtudes 3000-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest. VÕS § 406 lg 5 kohaselt märgitakse muutuva intressi või määratlemata tasude korral lepingus krediidikulukuse esialgne määr, lähtudes lepingu sõlmimise ajal kehtinud eeldustest. Kuna laenulimiidi kasutamise maht ja tasud ei ole ette teada, saab krediidi kulukuse määra arvestada üksnes eelduslikult. Esialgne krediidi kulukuse määr arvutati vastavalt lepingutingimustele ja jäi seaduses sätestatud piiridesse. Ülemmäära ületamise korral vähendatakse intressi lepingu üldtingimuste alusel. Seetõttu ei ole leping VÕS § 4062 lg 1 mõttes tühine, arvestades, et 31.05.2020 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi kulukuse määra ülempiir 61,56%. Lepingu hinnakirja järgi oli viivisemäär võrdne intressimääraga ehk 48,91% aastas (0,1340% päevas). Kostja pidi laenu tagastama igakuiste arvete alusel, mis edastati iseteeninduskeskkonnas ning sisaldasid muu hulgas miinimummakset, intressi, tasusid ja tähtaega. Miinimummakse oli 5% võlgnevusest või vähemalt 10 eurot. Ebapiisava makse korral jaotati laekumine esmalt sissenõudmiskulude katteks, seejärel põhiosale, intressile ning muudele tasudele ja viivistele. Kostja on lepingu alusel tasunud kokku 12 170,25 eurot, millest 5962,17 eurot arvestati põhivõla, 279,42 eurot kulude ja 5928,66 eurot intressi katteks. Kostja jäi järjestikku viivitusse mitme osamaksega (s.o juuli 2024, august 2024, september 2024 ja oktoober 2024), mistõttu krediidiandja nõue muutus sissenõutavaks ning pärast täiendava tähtaja andmist edastas krediidiandja kostjale teate lepingu lõpetamise kohta. Hageja peab vajalikuks märkida, et krediidiandjal ehk esialgsel võlausaldajal ei ole süsteemiprobleemide tõttu võimalik käesoleval hetkel lepingu ülesütlemise teatist taasesitada, mistõttu esitatakse alljärgnevalt selgitused lepingu ülesütlemise teatise edastamise asjaolude kohta. Krediidiandja teatas kostjale, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja see lõpeb 15. kuupäeval, mille järel muutub kogu võlg sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud minimaalset tagasimakset, lõppes leping 13.11.2024 ning kogu võlgnevus muutus tasumisele kuuluvaks. Lepingu üldtingimuste kohaselt edastati teated ja arved kostjale elektrooniliselt iseteeninduskeskkonna kaudu. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse e-kiri saajani jõudnuks selle saabumisel saaja või tema teenusepakkuja serverisse ning kättesaaduks hetkest, mil saajal on

2 (8)

mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda. Teade loetakse kättesaaduks hiljemalt ühe nädala möödumisel selle serverisse saabumisest ning sellest hetkest lasub adressaadil ka teate sisust teadasaamise risk (Riigikohtu 18.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et krediidiandja edastas lepingu ülesütlemise teatised kostjale lepingus kokkulepitud viisil ja tema poolt deklareeritud aadressile. Teatised jõudsid kostja mõjusfääri ning kostjale läks üle teate sisust teadasaamise risk. Seega tuleb ülesütlemise teatis lugeda kättetoimetatuks lepingu punkti 12.1 ning TsÜS § 69 lg 2 ja 3 kohaselt. Lisaks teavitati kostjat 10.12.2024 nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, mistõttu on nõude loovutamine kostja suhtes kehtiv VÕS § 170 tähenduses. Krediidiandja teostas lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid kokku 9839 euro ulatuses ning kostja tasus põhivõla katteks 5962,17 eurot. Seetõttu oli kostja põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga 3876,83 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Vastavalt laenulepingu tingimustele ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on hagejal õigus arvestada krediidilimiidi kasutamise eest intressi 48,91% aastas, mida arvestatakse igapäevaselt kasutatud laenusaldolt. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress VÕS § 94 lg 1 järgses seadusjärgses intressimääras summas 100,31 eurot ajavahemiku eest 10.04.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni 13.11.2024. Hageja arvestab viivist tagastamata krediidisummalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 14.11.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.09.2025, seadusjärgses viivisemääras. Selle perioodi eest võlgneb kostja hagejale viivist kokku 389,10 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni alates 06.09.2025 seadusjärgses viivisemääras ehk 10,15% aastas. Aastane viivise summa moodustab seega 393,50 eurot (3876,83 eurot × 10,15%). Hageja edastas kostjale 10.12.2024 nõudekirja, 19.12.2024 nõude meeldetuletuse ja 20.01.2025 hagihoiatuse. Sellega seoses palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud kokku 35 eurot (nõudekiri 25 eurot, pretensioon 5 eurot, hagihoiatus 5 eurot) lepingu alusel kahjuhüvitisena. Kostja märkis laenutaotluses, et tema keskmine netosissetulek on 1500 eurot kuus ning tal on 3+ ülalpeetavat. VÕS § 14 lg 2 ja § 4034 lg 3 kohaselt on tarbijal kohustus esitada õiged andmed. Esitatud andmete põhjal leidis krediidiandja põhjendatult, et kostja on maksevõimeline ja suudab lepingujärgseid kohustusi täita, kusjuures pärast laenumaksete tasumist jäi kostjale piisav summa majapidamiskulude katteks. Krediidiandja kontrollis andmete õigsust ja krediidivõimelisust ka telefonivestluse teel. Lepingu punkti 3.4.10 kohaselt kinnitas kostja, et tal puuduvad kehtivad maksehäired ja vaidlused, mis võiksid mõjutada laenu tagasimaksmist, ning krediidiandja kontrollis selle teabe õigsust - lepingu sõlmimise ajal maksehäired puudusid. Samuti kinnitas kostja lepingu punktide 10.4.11 ja 3.4.12 alusel, et kasutab laenu tavapäraseks tarbimiseks ning on teadlik laenu võtmisega kaasnevatest kohustustest ja võimalikust mõjust oma majanduslikule olukorrale. Kõiki kogutud andmeid koondhinnangus analüüsides leidis krediidiandja põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline ja suudab lepingujärgseid kohustusi täita. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmisel sõltub tarbija poolt esitatava teabe sisu ja ulatus krediidilepingu liigist, suurusest, tagasimakseperioodist, krediiditoote eripärast ning tarbijast. Käesoleval juhul olid krediidivõimelisuse hindamiseks piisavad kostja esitatud andmed, aktiivsete maksehäirete puudumine ning sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse. Krediidiandja tegevus vastas seadusele, sise-eeskirjadele ja Finantsinspektsiooni juhistele ning asjaolu, et kostja on hiljem kohustuste täitmisega viivitanud, ei tähenda 3 (8)

krediidivõimelisuse ebaõiget hindamist ega krediidiandja hooletust. Kostja on täisealine ja teovõimeline isik, kes pidi mõistma laenukohustuse sisu ja vastutama selle täitmise eest. Krediidiandja saab krediidivõimekust hinnata vaid talle kättesaadava ja laenusaaja avaldatud teabe alusel. Kostjale on lepingust tulenevad õigused ja kohustused selgitatud nii suuliselt kui kirjalikult ning Kostja on lepingu sõlminud, kinnitades tingimuste arusaadavust. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva rahalise nõude kogusummas 4401,24 eurot, sh põhivõlg 3876,83 eurot, intress 100,31 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 389,10 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis.

KOHTU PÕHJENDUSED

4 (8)

Hageja esitas koos hagiavaldusega ka maksekorraldused kostjale krediidi võimaldamise kohta (dtl 28-43). Esitatud maksekorralduste kohaselt on kostjale tehtud väljamakseid kokku summas 9839 eurot. Kohus loeb seega tõendatuks, et kostjale võimaldati perioodil 27.11.2020 kuni 20.01.2024 krediiti kokku summas 9839 eurot. VÕS § 408 lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

5 (8)



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

esindajaga selgitas kostja aga, et ta ei tööta ning tema sissetulek koosneb vanemahüvitisest ja peretoetusest kogusummas 787 eurot, samal ajal kui igakuised rahalised kohustused (laenud, liisingud, järelmaksud) ulatuvad 317 euroni. Selliste oluliste vastuolude korral ei ole kohtul võimalik tuvastada, millistest tegelikest andmetest krediidiandja krediidiotsuse tegemisel lähtus. Samuti ei selgu, kas ja mil viisil on krediidivõime hindamisel arvesse võetud kostja kolme ülalpeetava olemasolu ning millised olid kostja igakuised majapidamiskulud. Lisaks ei võimalda esitatud andmed järeldada, millisel alusel otsustati kostjale määrata laenulimiit summas 5000 eurot olukorras, kus kostja poolt taotletud laenulimiidi suurus oli 1025 eurot. Eeltoodu kinnitab, et krediidivõimelisuse hindamine ei olnud läbipaistev ega piisavalt põhjendatud ning puudub alus lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte käesolevas asjas nõuetekohaselt täidetuks.

ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.