Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. oktoober 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-118998
Kohtuasi
Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega Osaühing Aktiva Finants) hagi X vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. septembri 2022 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
87,54 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479), lepinguline esindaja SR Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 20. septembri 2022 tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-118998 menetlusse.
2.Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646).
3.Tühistada Harju Maakohtu 20. septembri 2022 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-22118998 osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 87,54 eurot osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
4.Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Aktiva Finants (uue ärinimega Aktiva Finance Group OÜ) (hageja) esitas 31.05.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse 30.06.2022 määrusega, kuna võlgnikule ei õnnestunud maksettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 22.07.2022 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu põhivõla 100 euro, intressi 3,48 euro, sissenõudmiskulu 30 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 106,77 euro ning jooksva viivise väljamõistmiseks.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ 31.01.2020 laenulepingu nr 920202399, mille alusel sai kostja laenu 100 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud. BB Finance OÜ loovutas 11.03.2021 oma nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostjale on saadetud teatis nõude loovutamise kohta.
4.Kostja põhivõlg on 100 eurot. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 44,63% aastas. Kostjal on intressivõlg 3,48 eurot.
5.Kostjale on saadetud korduvalt võla kohta meeldetuletusi, mille eest on hagejal vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p-le 2 õigus nõuda vastavalt 15 eurot, 5 eurot ja 5 eurot. Lisaks nõudis hageja võlgniku makseviivitusega seotud muude kulude hüvitamist summas 5 eurot. Kokku nõudis hageja sissenõudmisega seotud kulusid 30 eurot.
6.Hageja nõudis kostjalt viivist põhivõlalt 100 eurolt alates lepingu lõppemisest, s.o 01.03.2020 kuni hagi esitamiseni 22.07.2022 lepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 44,63%. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 106,77 eurot. Hageja nõudis kostjalt edaspidi viivist põhinõudelt 100 eurolt alates 23.07.2022 kuni selle tasumiseni määraga 44,63% aastas. Kostja vastuväited
7.Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus
8.Maakohus rahuldas hagi 20.09.2022 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 100 eurot, intressi 3,48 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 19,23 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.07.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohtu praktikast tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, ning ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
10.Käesolevas asjas leppisid pooled kokku viivisemääras 43,8% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8%, siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt (24%). Hageja ei ole aga tuginenud lepingujärgsele viivisemäärale, vaid nõuab kostjalt viivise väljamõistmist intressiga võrdses määras VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel, s.o 44,63% aastas. Hageja õigus nõuda tarbijalt enam kui kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat viivist ei tulene ka asjaolust, et lepinguga on kokku lepitud sellises intressimääras (VÕS § 113 lg 1 kolmandas lause).
11.Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 01.03.202022.07.2022 eest 19,23 eurot (100 × 0,022% × 874). Hageja viivisenõue jääb 87,54 euro ulatuses rahuldamata (106,77 - 19,23).
12.Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist alates 23.07.2022, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 23.07.2022 kuni põhinõude 100 eurot tasumiseni.
13.Menetluskulud jättis kohus 64% ulatuses kostja kanda ja 36% ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul on hageja põhjendatud menetluskulud 360 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 230,40 eurot ja viivise seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni summas 106,77 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskuludest 36% hageja kanda ja 64% kostja kanda ning rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses, st mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu 360 eurot. Ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
15.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Hageja on hagiavalduses nõudnud viivist seadusega sätestatud määras. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda vastavalt 44,63% aastas.
16.Praeguses asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu väljendatud seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16. Selles kohtuasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ja seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras. Praeguses asjas on tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
17.Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud osaliselt hageja kanda. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole n-ö õiguslikult lihtne tüüphagi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
19.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 87,54 eurot. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole viivisenõude osalist rahuldamata jätmist nõutavalt põhjendanud.
21.Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär 43,8 % aastas on tühine, kuna see ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära enam kui kolm korda. Nimetatud järelduse tegemisel tugines maakohus Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud lahendis. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga ning selle puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Käesoleval juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud viivisekokkuleppe kehtivust lähtudes VÕS § 415 lõikes 1 sätestatust.
22.Aga ka olukorras, kus maakohus leidis, et viivisekokkulepe on tühine, ei ole maakohus nõuetekohaselt seaduse normidele ja kohtupraktikale tuginedes põhjendanud, miks tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatust ega ole võimalik lähtuda VÕS § 113 lõikes 1 kolmandas lauses sätestatust. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 44,63% aastas ning intressimääraga võrdsele viivisemäärale tugines hageja ka hagiavalduses. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1
kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).
23.Eeltoodud põhjendamiskohustuse rikkumised annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).
24.Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 87,54 eurot. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
25.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kuna maakohtul tuleb teha uus menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, siis puudub ringkonnakohtul vajadus võtta seisukohta apellatsioonkaebuse väidete osas, mis puudutasid menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist vaidlustatud otsuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.