Hüpoteeklaen aktsiaseltsi hagi Nextwood osaühingu, Y ja X vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2022 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nextwood osaühingu, Y ja X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
52 529,54 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Hüpoteeklaen aktsiaselts (registrikood 11663703), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja Kadri Uus Kostja I Nextwood osaühing (registrikood 12295207); Kostja II Y (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja III X (isikukood XXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Merike Roosileht Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Hüpoteeklaen aktsiaseltsile apellatsioonimenetluses esitatud 04.11.2019 hagiavalduse täiendus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 31.10.2022 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-18-12640 osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Nextwood osaühingult, Ylt ja Xlt solidaarselt välja Hüpoteeklaen aktsiaseltsi kasuks 41 206,10 eurot, viivise perioodi 23.05.2018– 23.08.2018 eest 2299,30 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 24.08.2018 kuni põhinõude (41 206,10 eurot) täitmiseni 0,06% päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.
3.Teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata Hüpoteeklaen aktsiaseltsi hagi Nextwood osaühingu, Y ja X vastu 41 206,10 euro, viivise perioodi 23.05.2018–23.08.2018 eest 2299,30 1(16)
euro ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 24.08.2018 kuni põhinõude (41 206,10 euro) täitmiseni määraga 0,06% päevas, ja menetluskulud Hüpoteeklaen aktsiaseltsi kanda.
4.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata Hüpoteeklaen aktsiaseltsi hagi Nextwood osaühingu, Y ja X vastu põhivõla 3073,32 euro ja sissenõutavaks muutunud viiviste 144,92 euro ulatuses.
7.Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
7.1.Jätta Hüpoteeklaen aktsiaseltsi hagi Nextwood osaühingu, Y ja X vastu rahuldamata.
7.2.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud Hüpoteeklaen aktsiaseltsi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse otsustab maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hüpoteeklaen AS (hageja) esitas 24.08.2018 Harju Maakohtule hagi Nextwood OÜ (kostja I), Y (kostja II) ja X (kostja III) vastu, milles palus 18.04.2022 lõplikult täpsustatud nõudena mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 44 279,42 eurot ja viivise samas ulatuses. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 41 206,10 eurot ja viivise samas ulatuses.
1.2.Hageja tõi esile, et hageja ja kostja II vahel sõlmiti laenuleping nr 1252.0114.B (laenuleping A), mille alusel sai kostja II laenu 150 550 eurot intressimääraga 18% aastas ja tagastamise tähtajaga 28.07.2014. Poolte kokkuleppel pidas hageja laenusummast kinni 13 549,50 eurot 6 kuu intressidena, 2000 eurot lepingutasu ja 0,50 eurot laenusumma osaliseks tagasimaksena.
1.3.27.01.2018 kandis hageja laenusummast 135 000 eurot notar Ants Ainson deposiitkontole, millelt tehti 28.01.2014 notariaalse lepingu alusel järgmised väljamaksed: a) 1547,01 eurot Maksu ja Tolliameti kontole kostja II võlgnevuse tasumiseks ja keelumärke kustutamiseks; b) 66 955,64 eurot Swedbank AS kontole hüpoteegi kustutamiseks; c) 612,04 eurot kohtutäitur Mati Kadaku kontole; d) notar võttis summast maha notaritasu ja riigilõivu; e) ülejäänud 64 804,08 eurot kanti kostja I arvele.
1.4.Laenulepingu A tagatiseks oli kinnisasi asukohaga Alliksoo põik 2 / Alliksoo tn. 3C, Nõmme linnaosa (kinnisasi). Laenu sihtotstarbeks oli kinnisasjal asuva ehitise lõpuni ehitamine, et see
2(16)
hiljem kallimalt müüa ja müügist tulu teenida. 20.01.2014 koostatud hindamisaktist nähtuvalt oli laenulepingu A tagatiseks oleva kinnisasjal väärtus 268 000 eurot ja pärast valmimist oli eelduslikuks hinnaks 400 000 eurot. Kostja I osanikud on Y ja C, juhatuse liige on Y, ettevõtte tegevusala on elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Kostja II võttis laenu selleks, et laenata 64 804,08 eurot kostjale I. Laenusumma arvelt väljamakstavad summad kanti kostja I kontole lepingu alusel ka edaspidi.
1.5.Laenulepingu A sõlmimisega samal kuupäeval sõlmis hageja kostjaga III laenulepingust A tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu vastutuse maksimummääraga 196 000 eurot.
1.6.Laenulepingut A muudeti kuuel korral, vastavalt 28.07.2014, 28.10.2014, 27.12.2014, 27.03.2015, 27.05.2015 ja 30.08.2015. Kostja II tasus iga kord lepingutasu 500 eurot. Samuti sõlmiti laenulepingu muutmisega samaaegselt iga kord uued käenduslepingud kostjaga III, millega mh suurendati käendaja vastutuse maksimummäära. Laenulepingu muudatustega pikendati laenulepingu A tähtaega; hageja andis laenu juurde, millest arvestas maha intressimaksed; pooled leppisid kokku igakordses maksegraafikus; erinevate erikokkulepetega lepiti kokku laenu ja/või intresside tagastamise kuupäevades.
1.7.Laenulepingu A muudatuste nr 1 ja 3 alusel kandis hageja kostja II taotlusel kostja I arveldusarvele vastavalt 14 504,54 ja 5000,36 eurot.
1.8.Kostja II avaldas soovi vormistada laenuleping A kostja I nimele. 14.12.2015 võttis kostja I üle hageja ja kostja II laenulepingust A ja selle muudatustest tulenevad kohustused. Seoses sellega sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 1891.1215.A (laenuleping B). Hageja ja kostjad II ja III sõlmisid samal kuupäeval käenduslepingud kostja I laenulepingust B tulenevate kohustuste tagamiseks.
1.9.Laenulepinguga B kapitaliseeriti laenulepingu A muudatuse nr 6 laenu põhisumma koos kõrvalnõuetega ja väljastati lisalaen 10 000 eurot tekkinud viiviste tasumiseks, 3 kuu intresside (ettemaksuna) ja lepingutasu maksmiseks; 9422,58 eurot kanti kostja I kontole kinnisasjal oleva hoone lõpuni ehitamiseks.
1.10.Laenulepingut B ja kostjatega II ning III sõlmitud käenduslepinguid muudeti viiel korral vastavalt 17.06., 17.09., 17.11.2016, 17.02. ja 08.03.2017. Viimase muudatuse nr 5 kohaselt lõppes laenuleping B 19.04.2017. Lepiti kokku laenusummast järgmiste maksete tegemine: lepingutasu 200 eurot, notaritasu 162,35 eurot, riigilõiv 40 eurot. Kostja I arveldusarvele tasuti 4597,65 eurot. Maksegraafiku järgi kohustus kostja I lepingu lõpptähtajaks tagastama laenu 294 701,17 eurot, intressid 6041,38 eurot (s.o 1620,86 eurot ja 4420,52 eurot), lepingutasu 200 eurot. Intressi määraks lepiti kokku 18% aastas.
1.11.Laenulepingu B muudatuse nr 5 täitmiseks laekus 01.06.2017 109 752 eurot.
1.12.26.07.2017 saadeti kostjatele teade lepingu lõpptähtaja saabumisest ja selle kuupäeva seisuga oli kostja I võlgnevus järgmine: laenu tasumata osa 198 063,38 eurot, viivis 5446,74 eurot (alates lepingu lõpptähtaja saabumisest kuni kirja saatmise kuupäevani), leppetrahv 2000 eurot. Ühtlasi teatas hageja kirjas, et alustab sundmüüki, kui nõuet 7 päeva jooksul ei täideta. Kostjad laenulepingust B tulenevaid kohustusi ei täitnud.
1.13.31.08.2017 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 2585.0817.B (laenuleping C), mille kohaselt laenas hageja kostjale I 206 223,72 eurot tähtajaga 05.12.2017. Intressi suurus oli 9795,64
3(16)
eurot. Kokku tuli kostjal I tasuda 216 319,36 eurot (sh 300 eurot lepingutasu, mis tuli tasuda lepingu sõlmimisel). Kostjatega II ning III sõlmis hageja käenduslepingud kostja I laenulepingust C tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Laenu tagastamine pidi toimuma tagatise müügi arvelt. 26.01.2018 sõlmis hageja kostjaga I võlatunnistuse-müügikokkuleppe, mille alusel andis hageja kostjale I tähtaja hüpoteegiga koormatud tagatise müügist saadud raha arvel täita nõue kuni 30.04.2018.
1.14.Tagatise müük ei toimunud tähtaegselt ja selle müümisel ei rahuldatud kogu hageja nõuet. Tagatis müüdi 18.05.2018 ja müügist saadud 191 888 eurot arvestas hageja järgmiste kohustuste katteks: a) laenu põhiosa 161 944,30 eurot; b) intressid 9795,64 eurot; c) viivised 200 148,06 eurot perioodi 06.12.2017–22.05.2018 eest, määraga 0,06% päevas laenult.
1.15.Seisuga 23.08.2018 jäi laenulepingu C alusel tasuda: a) laenu põhiosa 44 279,42 eurot; b) viivised perioodil 23.05.2018–23.08.2018 2444,22 eurot (hagi esitamise seisuga); c) viiviseid alates 24.08.2018 kuni kohase täitmiseni, määraga 0,06 % päevas laenult.
1.16.07.02.2022 täpsustas hageja, et laenulepingu C viivisemäär on 0,06% päevas, kuid hagis on eksitud aastaintressiga ja õige aastaintress on 21,9% (ehk 365 x 0,06). Hageja selgitas, et on eksinud kostjate kasuks, kuid ei hakka hagis nõutud nõudeid selle arvelt suurendama, samuti ei nõua ta põhinõuet ületavat viivist. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid selle jätta rahuldamata.
2.1.Kostjad tuginesid peamiselt järgmistele vastuväidetele: - hagist ei nähtu, kuidas on kujunenud hageja nõue; - laenulepingu A sõlmimisel puudusid kostjal II sissetulekud, tal olid kehtivad maksehäired ja võlgnevused erinevate võlausaldajate (Placet Group OÜ, Omaraha OÜ, ITM Inkasso OÜ, hiljem Creditinfo AS, Julianus Inkasso OÜ) ees; - kostja II sai laenu kokku 154 504,90 eurot; - kuivõrd kostjal II oli täitemenetluste tõttu pangakonto arestitud, siis kandis hageja laenu üle kostja I kontole; - kostja I sai laenu 14 020,23 eurot; - kokku on kostjad I ja II saanud laenu 182 545,36 eurot ja tasunud tagasi 301 640 eurot, mistõttu nad ei võlgne hagejale midagi; - kostjatel I ja II tekkisid eelnevalt sõlmitud laenulepingute alusel saadud laenu tagastamisega makseraskused kohe alguses; - kostja I tunnistas ekslikult 26.01.2018 võlatunnistuses võlgnevust 219 215,83 euro ulatuses.
2.2.Kostjad palusid tasaarvestada neile tekkinud kahju hageja nõudega kattuvas ulatuses. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 41 206,10 eurot, viivise perioodi 23.05.2018–23.08.2018 eest 2299,30 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 24.08.2018 kuni põhinõude (41 206,10 eurot) täitmiseni 0,06% päevas, kuid
4(16)
mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Hageja nõue jäi rahuldamata põhinõude 3073,32 euro ja sissenõutavaks muutunud viiviste 144,92 eurot ulatuses. Nõude alusena viitas maakohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 1 ja § 142 lg-le 1. Vaidluse lahendamisel lähtus kohus hageja 18.04.2022 lõplikult formuleeritud nõudest.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - hageja ja kostja II vahel sõlmiti 28.01.2014 laenuleping A, mida muudeti kuuel korral; - laenu peamine sihtotstarve oli laenu tagatiseks oleval kinnisasjal asuva ehitise lõpuni ehitamine; - 14.12.2015 võttis kostja I kostjaga II sõlmitud laenulepingust ja selle muudatustest tulenevad kohustused üle ja hageja ning kostja I sõlmisid laenulepingu B; - laenulepingut B muudeti viiel korral ja nende muudatuste raames sõlmiti käenduslepingud kostjatega I ning II; - viimase muudatuse kohaselt lõppes laenuleping 19.04.2017; - 31.08.2017 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu C 206 223,72 euro laenamiseks tähtajaga 05.12.2017; - laenu tagastamine laenulepingu C järgi pidi toimuma tagatise müügi arvelt; - laenulepingust C tulenevate kostja I kohustuste tagamiseks sõlmiti käenduslepingud kostjatega II ja III vastutuse piirmääraga 268 100 eurot; - hageja ja kostja I sõlmisid 26.01.2018 võlatunnistuse ja müügikokkuleppe (võlatunnistus) laenulepingu C juurde; - 26.01.2018 võlatunnistuses kinnitas kostja I, et talle väljastati laenulepingu C alusel laenu 206 223,72 eurot ja seisuga 05.01.2018 on tal täitmata kohustusi 219 215.83 euro ulatuses, millest tasumata laen 206 223,72 eurot (seisuga 05.12.2017), tasumata intressid 9795,64 eurot (seisuga 05.12.2017) ja tasumata viivised alates 06.12.2017 kuni 05.01.2018 3196,47 eurot; - laenulepingust C tulenevad nõuded on osaliselt täidetud kinnisasja müügist saadud rahast; - tagatise müük ei toimunud tähtaegselt ja müügist saadud rahaga ei rahuldatud kogu hageja nõuet; - kinnisasja müügihinnast kanti hagejale 18.05.2018 notariaalselt tõestatud kokkuleppe alusel 191 888 eurot.
3.2.Esmalt analüüsis maakohus laenulepingu A olemust ja leidis, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga. Maakohus viitas VÕS § 1 lg-le 5, §-le 29, § 402 lg-le 1 ja § 403 lg-le 2. Laenuleping A ning selle lisad sõlmiti kostja I kui eraisiku poolt majandus- ja kutsetegevuses osalemiseks. Laenu eesmärgiks oli kinnisasjal asuva hoone ehituse lõpuleviimine, selle hiljem kallimalt müümine ja müügist tulu teenimine. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus sätestatud tarbijana (RKTKo 05.11.2008, nr 3-2-1-89-08, p 11). Laenuleping A sõlmiti 28.01.2014 lõpptähtajaga 17.09.2016, laenusaajaks oli kostja II ning laenusumma 150 550 eurot. Juhul, kui algselt laenu võtnud isik võtab edaspidi täiendavat laenu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, tuleb selline olukord fikseerida laenulepingus, ning käesoleval juhul oligi see laenu võtmise peamine eesmärk.
5(16)
Maakohus järeldas, et laenulepingud ei olnud tarbijakrediidilepingud. Maakohus arvestas oma järelduse tegemisel sellega, et kostja I võttis kostjaga II sõlmitud laenulepingust A ja selle muudatustest tulenevad kohustused üle, laenulepingud B ja C olid täiendavad lepingud algse laenulepingu A raames, leping ei saa olla samaaegselt nii tarbijakrediidileping kui laenuleping eraisiku poolt majandus- ja kutsetegevuses osalemiseks.
3.3.Kuna tegemist ei olnud tarbijakrediidilepingutega, ei hinnanud kohus kostjate vastuväited hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest ega kostjate tasaarvestusavaldust. Seadusandja arvates ei vaja majandus-või kutsetegevust alustav isik kaitset nn „suurte krediitide“ ehk krediitide puhul, mille netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ületab 50 000 eurole vastavat summat. Sellise suurusega krediidi võtmise korral eeldab seadus krediidivõtja poolt õigus- või finantsnõustaja kaasamist, mistõttu ei ole kostjate kaitsmine tarbijakaitsealaste tarbijakrediidi sätete kaudu põhjendatud.
3.4.Erinevate lepingute ja nende muudatuste tulemusel muutusid laenusumma ja kõrvalnõuded sissenõutavaks laenulepingu C lõpptähtajaks 05.12.2017 ja kostja I võlgnes hagejale laenu põhiosa 206 223,72 eurot ja tasumata intressid ajavahemiku 31.08.2017–05.12.2017 eest 9795,64 eurot. 22.05.2018 laekus hagejale 191 888 eurot, millest 161 944,30 eurot arvestati laenusumma osaliseks tagastamiseks, 9795,64 eurot intressi katteks ja 20 148,06 eurot perioodil 06.12.2017–22.05.2018 kogunenud viiviste katteks. Hageja on praeguse menetluse vältel tõendanud võlatunnistuse aluseks olnud nõuete olemasolu. Hageja põhinõue on põhjendatud 41 206,10 euro ulatuses. Hageja alternatiivse nõude esitamine ei ole käsitletav hagi muutmisena, kuivõrd nõude aluseks olevad asjaolud alternatiivse nõude puhul ei muutu. Hageja viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1. 31.08.2017 sõlmitud laenuleping C kohaselt on lepingus sätestatud viivise määr 0,06% päevas. Sissenõutavaks on muutunud viivise nõue ajavahemiku 23.05.2018–23.08.2018 (viivitatud päevi kokku 93) põhinõudelt 41 206,10 eurot viivisemääraga 0,06% päevas 2299,30 euro ulatuses ning alates hagi esitamisest (24.08.2018) edasiulatuvalt 0,06% päevas, kuid mitte suuremas ulatuses kui 38 906,80 eurot ehk kokku põhinõudeni 41 206,10 eurot. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 alusel vastutavad põhivõlgnik (kostja I) ja käendajad (kostja II ja kostja III) kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. Käendajad vastutavad käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Käendatavat kohustust on rikutud, kuivõrd lepingu lõpptähtajaks ei ole nõudesumma tasutud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõlgnevuse 41 206,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt (41 206.10 eurot) arvestusega 0,06% päevas ajavahemiku 23.05.2018–23.08.2018 eest 2299,30 eurot ja edasiulatuva viivise alates 24.08.2018 kuni põhinõude (41 206,10 eurot) täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses ehk mitte suuremas ulatuses kui (41 206.10 – 2 299,30) 38 906,80 eurot. Hagi jäi rahuldamata põhinõude 3073,32 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 144,92 euro ulatuses.
6(16)
Hagi osalise rahuldamisega seoses jäid menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 93% ulatuses kostjate kanda ja 7% ulatuses hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suuruse jättis maakohus määramata. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas osas ja saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kõik lepingud, mis sõlmis kostja II, on oma olemuselt tarbijakrediidilepingud. Laenu eesmärgiks ei olnud kinnisasjale ehitatava elamu hiljem kallimalt maha müümine ja sellest tulu teenimine. Seda ei nähtu ka laenulepingutest. Kui kostja II oleks soovinud laenu võtta tulu saamise eesmärgil, siis ta poleks laenu võtnud eraisikuna, vaid oleks kohe laenu võtnud oma ettevõttele. Kostja II võttis laenu eraisikuna selleks, et valmis ehitada endale elamiseks paarismaja (üks osa endale, teine osa isale ehk kostjale III). Mitte üheski laenulepingus pole märgitud laenu saamise eesmärki. Seetõttu tuli hinnata kostjate väiteid seoses vastutustundetu laenamisega ja tasaarvestusavaldust. Juba 28.07.2014 pidi olema hagejale selge, et kostja II ei suuda täita endale võetud kohustust, kuid vaatamata eeltoodule sõlmis hageja kostjaga II korduvalt uusi laenulepinguid, suurendades laenusummat ilma kostjale II tegelikult raha andmata. Arvestades kostja II maksevõimet, oleks hageja pidanud keelduma kostjale II laenu andmisest ja asuma kohe kinnisasja realiseerima. Kostjad kordavad maakohtus esitatud väiteid kostja II maksevõime kohta laenuleping (A) sõlmimise ajal. Kuigi laenusummaks oli 150 550 eurot, laekus notari deposiitkonto kaudu laenuna 135 000 eurot (15 550 eurot vähem), millest 64 772,82 eurot laekus kostja I kontole.
4.2.31.08.2017 avaldusest nähtub, et kostja I soovis võtta uut laenu ja lisada uuele laenule juurde kõik lepingu B võlgnevused, intressid ja viivised. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kas maakohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks laenulepingu C või 26.01.2018 võlatunnistuse, milles märgitu kohaselt väljastati laenusumma 206 223,72 eurot. Kuna esialgses hagis ja selle täiendustest ei tuginenud hageja võlatunnistusele, ei tohtinuks kohus sellega arvestada. Kuivõrd kostja I ei ole saanud laenulepingus C märgitud laenusummat, siis ei saa hagejal olla 26.01.2018 võlatunnistusest tulenevat nõuet kostjate vastu.
4.3.Laenulepingutega pole tõendatud hageja nõude kujunemine. Hagi kohaselt sai kostja I laenu 206 223,72 eurot. Hageja pole väitnud, et tegemist on varasemate laenulepingute refinantseerimisega. 18.05.2018 notariaalse lepingu p-st 3.4.2 nähtub, et selle lepingu alusel toimus laenulepingu C alusel antud laenu osaline tagastamine. Seega ei oma muud lepingud tähendust asja lahendamisel. Hageja esitas küll 15 laenulepingut perioodist 28.01.2014– 31.08.2017, kuid pole tõendanud, et kostja I ja II on saanud laenu nendes märgitud summas. Hageja on arvestanud nendes viiviseid laekumisena enam kui on põhjendatud.
7(16)
Maakohus ei arvestanud kostjate väiteid selle kohta, et tegelikult on kostja I saanud laenu 14 020,23 eurot ja kostja II 154 504,90 eurot, kokku 168 525,13 eurot. Kostjad on hagejale tagastanud 301 640 eurot. Kostja I ei ole laenulepingu C alusel saanud laenu 206 223,72 eurot.
4.4.Hageja ei teatanud kostjatele II ja III, kui suur oli kostja I täitmata kohustus hageja ees seisuga 18.05.2018, kui toimus kostjale II ja III kuulunud kinnisasja müük.
4.5.Hageja ei suutnud põhjendada, kuidas tema nõue on kujunenud. Hagejal ei saa kostjate vastu nõuet olla.
4.6.Ei 24.08.2018 hagiavalduses, 04.11.2019 hagiavalduse täiendustes ega 18.04.2022 menetlusdokumendis ei ole hageja formuleerinud sellist nõuet, mille maakohus rahuldas. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 41 206,10 eurot, viivise ajavahemiku 23.05.2018–23.08.2018 eest 2299,30 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 24.08.2018 kuni põhinõude (41 206,10 eurot) täitmiseni 0,06% päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi kostjate vastu 41 206,10 euro, viivise ajavahemiku 23.05.2018–23.08.2018 eest 2299,30 euro ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 24.08.2018 kuni põhinõude (41 206,10 euro) täitmiseni määraga 0,06% päevas, rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Samuti tuleb uuesti jaotada menetluskulud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi kostjate vastu rahuldamata põhivõla 3073,32 euro ja sissenõutavaks muutunud viiviste 144,92 euro ulatuses. Apellatsioonkaebuse lahendamisel hindab ringkonnakohus poolte väiteid, kas laenuleping A näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga (I), kas hageja rikkus kostjale II laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet (II), millised on selle rikkumise tagajärjed kostja II ja laenu käendanud kostja III jaoks (III), millise kostja II kohustuse võttis kostja I laenulepingu B sõlmimisel üle ja milliseks kujunes kostja I võlgnevus hageja ees laenulepingu C sõlmimiseni (IV), millises ulatuses vastutavad kostja I põhivõlgnikuna laenulepingust C ning kostjad II ja III käendajatena täitmata kohustuste eest peale tagatise võõrandamist. (V). Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused (VI).
7.Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel. I
8.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingu A ja selle muudatuste näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga.
8.1.Tarbijakrediidilepinguid puudutavad normid sisalduvad VÕS 22. ptk 2. jaos. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses
8(16)
tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu, on eelduslikult tegemist tarbijakrediidilepinguga. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal.
8.2.28.01.2014 notariaalsest lepingust (I kd, tl 92–98) nähtub, et laenulepingu A sõlmimisel seati sellest tulenevate kostja II kohustuste tagamiseks hüpoteek kinnisasjale. Samuti nähtub lepingust, et kinnisasi kuulus kostjatele II ja III ning Yle. Seega on laenulepingu A näol tegemist laiemas mõttes tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1) ja täpsemalt selle elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi eriliigiga VÕS § 402 lg 2 mõttes. Nimetatud normi järgi on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping tarbijakrediidileping, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on kinnisasjal, hooneühistu liikmesuse või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine või nimetatud õiguste säilitamine. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti.
8.3.VÕS § 403 sätestab erandid, mille korral tarbijakrediidilepinguks olevale lepingule ei kohaldata tarbijakrediidi sätteid. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 403 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut ka füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul kasutusse võetav krediit või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat.
8.3.1.Maakohus tuvastas õigesti, et laenu peamine sihtotstarve oli laenu tagatiseks oleval kinnisasjal asuva ehitise lõpuni ehitamine.
8.3.2.Asjas esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada seda, et laenuleping A (I kd, tl 102–104) ja selle kuus muudatust sõlmiti osaühingust kostja I kohustuse täitmise tagamiseks. Hageja väitis maakohtus, et kostja II soovis kasutada laenuraha kostjale I kuuluvale kinnisasjale asuva hoone ehitamiseks. 28.01.2014 notariaalsest lepingust (I kd, tl 92-98) nähtub, et kinnisasi kuulus kostjatele II ja III ning Yle. Ka 18.05.2018 notariaalse lepingu (I kd, tl 8-15) järgi kuulus kinnisasi kostjatele II ja III ning Qle. Kostjate apellatsioonkaebuse väitel soovis kostja II ehitada laenurahaga paarismaja endale ja oma isale (kostjale III). Puuduvad tõendid selle kohta, et kinnisasi kuulunuks laenulepingu A sõlmimisel äriühingust kostjale I.
8.3.3.Esialgses 28.01.2013 kuupäevaga dateeritud laenutaotluses (I kd, tl 176, dokumendis aastaarv vale, peaks olema 2014), on laenu kasutamise otstarbeks märgitud „ehitus“. 27.07.2014 ja 29.12.2014 lisalaenu taotlustes (I kd, tl 82 ja 83 pöördel), on laenu palutud seoses käimasoleva ehitusprojekti lõpetamisega ja siseviimistluse tegemiseks. Ka 07.12.2015 ja 10.12.2015 kostja II taotlustes laenu ümbervormistamiseks kostjale I ja lisalaenu saamiseks (I kd, tl 84 ja 85) on taotletud lisalaenu seoses siseviimistlustööde ja eramaja ehituse lõpetamisega kinnisasjal. Arvestades, et kinnisasi kuulus mh kostjatele II ja III, ei saa sellest järeldada, et kinnisasjale ehitati elamut mitte enda tarbeks elamiseks, vaid eesmärgiga oma majandus- ja kutsetegevust alustada ja kinnisasja kallimalt maha müüa.
9(16)
8.3.4.Hageja tugines maakohtus lisaks asjaolule, et kostja II on kostja I juhatuse liige ja üks osanikest C kõrval, kostja I tegevusalaks on elamute ja mitteeluhoonete ehitus, kostja II laenas hagejalt raha, et see edasi laenata oma ettevõttele (hageja 17.12.2018 menetlusdokumendi p 1.1 f). Asjaolust, et suurem osa laenurahast kanti ehitusega tegelevale kostjale I, kelle juhatuse liikmeks ja üheks osanikuks oli kostja II, ei saa praegusel juhul kolleegiumi hinnangul järeldada seda, et laenu võttis kostja II oma kutse- ja majandustegevuse alustamiseks. Vastasel juhul ei saakski ehitusettevõtete omanikud, kes kasutavad sama ettevõtet enda või oma perekonnaliikmete tarbeks elamu ehitamisel, sõlmida elamuehituseks tarbijakrediidilepinguid. Nimetatu ei saa aga olla seadusandja mõtteks VÕS § 403 lg 2 kehtestamisel.
9.Maakohtu viide Riigikohtu praktikale tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 ei ole asjakohane. Maakohus ei ole tähele pannud, et praeguses asjas sõlmisid hageja ja kostja II laenulepingu, mitte lepingu kostja I (osaühingu) kohustuse tagamiseks. Riigikohtu lahend käsitab juhatuse ainsaks või põhiliseks osanikuks oleva juhatuse liikme käenduslepingu sõlmimist ja ei ole kohaldatav praeguse vaidluse asjaoludele.
10.Hageja on tuginenud krediidilepingu olemuse määratlemisel ka asjaolule, et raha kanti kostja I arvelduskontole. Kostjad on selgitanud, et laenuraha kanti kostja I kontole, kuna kostja II kui laenaja kontod olid arestitud. Hageja on viidanud, et kummagi väite kohta puuduvad tõendid. Kolleegium on seisukohal, et asja lahendamisel ei oma krediidilepingu olemuse määratlemisel tähtsust, kas osa laenurahast kanti kostja I kontole ja kas kostja II kontod olid arestitud või mitte. Seda põhjusel, et tarbija korraldust kanda raha mingile arveldusarvele ei saa praegusel juhul käsitada tegutsemisena kutse- ja majandustegevuses.
11.Maakohtu otsust mõistab ringkonnakohus viisil, et maakohus järeldas esialgse laenulepingu sõlmimist kostja II majandus- ja kutsetegevuse alustamise raames järgmistest asjaoludest: 14.12.2015 võttis kostja I kostjaga II sõlmitud laenulepingust ja selle muudatustest tulenevad kohustused laenulepinguga B üle; kostja I sõlmis hagejaga 31.08.2017 laenulepingu C; laenulepingud B ja C olid täiendavad lepingud esialgse laenulepingu A raames. Kolleegium eelnimetatuga ei nõustu. Kostja I poolt laenukohustuse ülevõtmine ja hiljem täiendava laenulepingu sõlmimine ei avalda mõju esialgse laenulepingu A olemusele. Kokkuvõttes ei ole asjaoludest ja tõenditest võimalik järeldada, et kostja I soovis krediiti saada seoses oma majandus- või kutsetegevuse alustamisega seotud kulude finantseerimiseks. II
12.Järgnevalt analüüsib kolleegium kostjate kaebuse väiteid selle kohta, kas hageja rikkus kostjale II laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on iseenesest õigesti viidanud otsuses vastutustundliku laenamise põhimõtet sätestatavatele normidele ja Riigikohtu praktikale, jätnud aga normid kohaldamata ja praktikast lähtumata, kuna leidis, et kostjaga II sõlmitud laenuleping ei olnud tarbijakrediidileping. Seetõttu ei hinnanud maakohus kostjate väiteid hageja laenulepingu A ja selle lisade sõlmimisel kostja II krediidivõimekuse kontrollimata jätmise kohta. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
12.1.Hageja leiab apellatsioonimenetluses, et kostjad ei ole tõendanud, et kostjal II olid maksehäired ja suletud pangakontod. Ringkonnakohus selgitas hagejale, et laenulepingu A ja selle
10(16)
muudatuste sõlmimise ajal kehtinud VÕS § § 4032 lg 7 järgi pidi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja ja kostjatel ei ole kohustust tõendada kostja II maksevõime puudumist laenulepingu A ja selle muudatuste sõlmimise ajal. Tarbijakrediidilepingu puhul hindab kohus omal algatusel tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast olemust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist krediidiandja poolt. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C 679/18, p-d 20-23).
12.2.Kostjaga II laenulepingu A ja selle muudatuste sõlmimise ajal kehtisid VÕS § 4032 lg 1 p-d 1, 2 ja 3, mille kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja enne iga krediidisumma suurendamist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tähendab seda, et krediidiandja peab laenu andmise käigus koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole.
12.3.Maakohus tuvastas, et laenulepingut A muudeti kuuel korral. Hageja esitatud tabeli põhjal (II kd, tl 122-123), mida ringkonnakohus käsitab hageja seletusena, saab järeldada järgmist: - laenulepingu A muudatuste sõlmimisel 28.07.2014, 28.10.2014, 27.12.2014, 27.03.2015, 27.05.2015 ja 30.08.2015 pikendati iga kord laenulepingu tähtaega; - kostja II maksis iga kord lepingutasu 500 eurot; - kahel korral anti kostjale II raha juurde, vastavalt 28.07.2014 14 504,54 eurot ja 27.12.2014 5000,36 eurot (I kd, tl 177). Laenulepingu A muutmise lepingutega kaasnes seega maksetähtaja tasuline edasilükkamine.
12.4.Ringkonnakohus andis 20.06.2023 kirjaga hagejale võimaluse tuua esile asjaolud kostja II krediidivõime kontrollimise kohta. Hageja selgitas oma 14.07.2023 vastuses, et ei kohaldanud kostjale II laenu väljastades nõudeid, mis on krediidiandjale kehtestatud tarbijakrediidi väljastamisel, kuna ei pidanud lepingut tarbijakrediidilepinguks.
13.Ringkonnakohus ei hinda, kas hageja pidi kõigi laenulepingu A muudatuste sõlmimisel hindama uuesti lepingu tagatiseks oleva kinnisasjal eeldatavat väärtust, sest analoogset normi VÕS § 404 lg 23 p-s 8 sätestatuga lepingute sõlmimise ajal laenulepingu A ja selle muudatuste sõlmimise ajal ei kehtinud.
14.Menetlusökonoomiast tulenevatel kaalutlustel ei hinda kolleegium praegusel juhul ka seda, kas laenulepingu A ja selle muudatuste krediidikulukuse määr jäi lubatud piiridesse vastaval perioodil kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 3 II lause mõttes. Seda põhjusel, et sellise rikkumise korral oleks laenuleping tühine, aga selle tagajärjed oleks sisuliselt samad, mis vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel, st saadud laenu põhisumma tuleks kostjal II ikkagi alusetu rikastumise õigussuhtest tulenevalt tagastada (VÕS § 1028 lg 1 alusel).
11(16)
III
15.Järgnevalt hindab ringkonnakohus, millised on praegusel juhul vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimise tagajärjed laenu- ja käenduslepingute poolte jaoks.
15.1.Erinevalt kehtivast VÕS § 4034 lg-st 7 ei sätestanud laenulepingu sõlmimise ajal, s.o
28.augustil 2015. a kehtinud VÕS § 4032 selget tagajärge puhuks, kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet.
15.2.Kostjad esitasid maakohtus tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestasid enda kahju hüvitamise nõude hageja lepingust tuleneva nõudega tagatise võõrandamise järgse jääkvõla tasumiseks (II kd, tl 142).
15.2.1.Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab Riigikohtu praktika kohaselt lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 45).
15.2.2.Praeguse vaidluse eripäraks on asjaolu, et tagatis võõrandati ajal, kui äriühingust kostja I oli üle võtnud kostja II kohustused. Kuigi kostja II vastutas laenulepingute B ja C kohustuste täitmise eest käenduslepingute alusel, ei olnud sellises olukorras tagatise võõrandamisel laenusaajaks enam kostja II. Seetõttu ei saa nimetatud Riigikohtu lahendist tulenevaid põhimõtteid kohaldada praeguse vaidluse asjaoludele.
15.3.Riigikohtu praktika kohaselt võib krediidisaaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda (vt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25).
15.4.Kuna kostjate tasaarvestusavalduses ei sisaldunud neile tekkinud kahju suurust, oleks maakohus pidanud kostjatel laskma avaldust täpsustada. Ringkonnakohus kõrvaldas nimetatud menetlusliku minetuse.
15.5.Kostjad täpsustasid 19.07.2023 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis, et kostjale II vastutustundetult antud laenudega seoses on neile tekkinud kahju 220 335,85 eurot. Kostjad on toonud ära tasaarvestusnõude arvestuskäigu, millest võib järeldada, et kostja II on arvestanud oma kahjuhüvitise hulka lisaks intressile, viivisele ja lepingutasudele ka saadud laenu.
12(16)
15.6.Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestuse tulemusena on lõppenud hageja kõrvalnõuded laenulepingust A ja selle muudatustest (intress, viivis, lepingutasu) ning hagejal oli õigus nõuda kostjalt üksnes põhivõla tagastamist. Kostjale II laenuna antud summat ei saa käsitada kostjale II tekkinud kahjuna. Hageja esitatud tabelist nähtub, et kostjale II anti laenulepingu A ja selle muudatuste alusel laenu 150 549,50+14 504+500,36 = 170 054,90 eurot.
15.7.Puudub vaidlus, et laenulepingu A sõlmimisel kanti osa rahast kostja II kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele. Hageja on selgitanud (I kd, tl 157 pöördel ja vastusena ringkonnakohtule III kd, tl 137), et kostja II võlgnevuste tasumiseks tehti laenulepingu A alusel ülekanne Maksuametile 1547,01 eurot, Bigbankile 66 955,64 eurot, 612 eurot kohtutäitur Mati Kadak kontole Q täiteasjadega seoses; ülejäänud summad kanti kostja I kontole, mille osanik ja juhatuse liige on kostja II. Nimetatut ei ole võimalik pidada kostja I kohustuste täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja II korraldusel tasuti saadud laenust varasemaid võlgasid või kanti osa summast kostja I arveldusarvele, on tegemist laenusumma käsutamisega kostja II poolt ja nimetatud võlgnevuste tasumiseks tehtud ülekandeid kolmandatele isikutele ei saa arvestada laenusummast maha.
15.7.Kostja III kui krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse järel nimetatud summat ületavas ulatuses täitmisest keelduda. IV
16.Järgenvalt analüüsib kolleegium, millise kostja II kohustuse võttis kostja I laenulepingu B sõlmimisel üle ja milliseks kujunes kostja I võlgnevus hageja ees laenulepingu C sõlmimiseni.
16.1.Maakohus tuvastas õigesti, et 14.12.2015 võttis kostja I kostjaga II sõlmitud laenulepingust A ja selle kuuest muudatusest tulenevad kohustused üle (VÕS § 175 lg 1 mõttes) ja hageja ning kostja I sõlmisid laenulepingu B (I kd, tl 111-115). Ringkonnakohus tuvastab kostja II avalduse ja kostja I laenutaotluse (I kd, tl 171 ja 172) alusel, et kostja II palus vormistada laenulepingu A ümber kostjale I, võimaldada lisalaenu 10 000 eurot ja anda maksepuhkust kolm kuud; kostja I märkis laenutaotlusse laenusummaks 242 940 eurot ja eesmärgiks „maja lõpuni ehitamine“.
16.2.Kostja I saab tulenevalt VÕS § 176 lg-s 1 sätestatust tugineda hageja nõudele vastuvaidlemisel lisaks enda vastuväidetele ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatele vastuväidetele, sest need vastuväited pole võlgnikuga isiklikult seotud. Praeguse otsuse p-s 15.6 leidis ringkonnakohus, et kostja II kohustused hageja ees laenulepingust A ja selle muudatustest tulenevalt on kostja II tasaarvestuse tulemusel 170 054,90 eurot. Seega võttis kostja I 14.12.2015 üle kostja II kohustused hageja ees 170 054,90 euro ulatuses, mitte 242 940,03 euro ulatuses nagu leiab hageja ja on kirjas kostja II laenulepingu B sõlmimisele eelnenud laenutaotluses ja laenulepingus B.
16.3.Lisaks on hageja esile toonud, et kostjale I anti laenulepingu B alusel täiendavat laenu 10 000 eurot, millest kostja I pangakontole kanti 9422,58 eurot. Nimetatu on tõendatud pangakonto väljavõttega (I kd, tl 87). Hageja esitatud tabelist (II kd, tl 122-123) ja eelnimetatud pangakonto väljavõttest saab järeldada, et antud laenusummast peeti kinni lepingutasu, notari tasu ja riigilõiv (10 000–577,42=9422,58). 04.11.2019 hagiavalduse tervikteksti (II kd, tl 1-8) p-s 1.48 alapunktis 1.45.3 ja 1.45.4 (ilmselt valesti nummerdatud, peaks olema 1.48.3 ja 1.48.4) on hageja esile
13(16)
toonud, et laenulepingu B muudatusega nr 5 laenuandjale laenuks antud summast arvestati kostja I taotlusel maha notaritasu ja riigilõiv. Hageja esitatud 08.03.2017 kostja I lisalaenu taotlusest (I kd, tl 86) nähtub, et kostja I avaldas soovi kinni pidada laenurahast riigilõivu ja notaritasu. Kostjad ei ole iseenesest nimetatud asjaoludele vastu vaielnud. Seega said kostja I hageja ees olevad kohustused laenulepingu B sõlmimisel olla 170 054,90+10 000= 180 054,90 eurot.
16.4.Laenulepingu B kohaselt tuli kostjal I tasuda laenumakseid maksegraafiku alusel alates 13.03.2016, laenu intress oli 18% aastas ja viivis 0,05% päevas. Hageja on ringkonnakohtule selgitanud, et laenuvõtja jäi viivitusse laenulepingu A lõpetamisel. Laenulepingu A dokumentidest ja hageja esitatud tabelist nähtub, et kõik selle varasemad muudatused sõlmiti viisil, et laen tuli tasuda laenulepingu A lõppemisel, laenulepingut A pikendati kuuel korral tasu eest, intressid arvetati ettemaksuks ja kostjale arvestati viivist alles lepingu A muudatuse nr 6 lõppemisel 1471,88 eurot. Nimetatust saab ringkonnakohus aru, et viivisevõlg sai tekkida kostjal II laenulepingu B sõlmimise eelselt. Kuna hageja kostjalt II laenulepingu A ja selle muudatuste alusel kostjate tasaarvestuse tõttu viivist ega intressi nõuda ei saa, tuleb laenulepingu B alusel teha uus nõude komponentide arvestus (intress, lepingutasu), võttes aluseks laenusumma 180 054,90 eurot.
16.5.Laenulepingu B alusel tuli kostjal I tasuda lepingutasu 700 eurot ja intressi 18% aastas laenusummalt 180 054,90 eurot. Laenulepingu B järgse laenusumma tasumise kohustust pikendati viiel korral (vastavalt 17.06.2016, 17.09.2016, 17.11.2016, 17.02.2017 ja 08.03.2017). Lepingutasud lepingu pikendamise eest olid vastavalt 50+300+300+200+200=1050 eurot ja need arvestati laenusummast lepingu muutmisel maha. Laenulepingu B viies muudatus sõlmiti 08.03.2017 tähtajaga 19.04.2017. Laenu sai kostja I juurde üksnes viienda laenulepingu muudatuse sõlmimisel 4597,65 eurot.
16.6.Ringkonnakohus arvestab sellega, et laenuleping B sõlmiti 14.12.2015, seda pikendati viiel korral kokkuvõttes kuni 19.04.2017, 08.03.2017 anti kostjale I laenu juurde 4597,65 eurot ja intressimäär oli laenulepingu ja selle muudatuste kohaselt 18% aastas. Seega tulnuks kostjal I intressi tasuda nimetatud ajavahemiku eest laenusummalt 180 054,90 eurot perioodil 14.12.2015– 07.03.2017 39 868,59 eurot ja laenusummalt (180 054,90+4597,65) 184 652,55 perioodil 08.03.2017–19.04.2017 3818,15 eurot, kokku 43 686,74 eurot. Nimetatud summale lisanduvad lepingu muutmise tasud kokku 1050 eurot. Seega oli kostja I võlgnevus hageja ees 19.04.2017 seisuga järgmine: põhivõlg 184 652,55 eurot, laenulepingu pikendamise tasud 1050 eurot ja intress 43 686,74 eurot, kokku 229 389,29 eurot.
16.7.Hageja on esile toonud, et laenulepingu B muudatuse nr 5 (I kd, tl 116-119) kehtivuse ajal maksti 01.06.2017 laenu 109 752 euro ulatuses tagasi. Leping lõppes 19.04.2017. Nimetatust tulenevalt sai hageja ajavahemikul 20.04.2017–01.06.2017 arvestada põhivõlalt 184 652,55 eurolt ja lepingutasudelt 1050 eurolt, kokku 185 702,55 eurolt, viivist. Arvestades viivise määra lepingus 0,05% ja viivitatud päevade arvu perioodis 43, oli kostja viivisvõlg hageja ees seisuga 01.06.2017 3992,60 eurot.
16.8.Seega võlgnes kostja I hagejale 01.06.2017 seisuga laenu põhiosa 184 652,55 eurot, intressi ajavahemiku 14.12.2015–19.04.2017 eest 43 686,74 eurot, lepingutasud 1050 eurot ja viivise 3992,60 eurot ajavahemiku 20.04.2017–01.06.2017 eest, kokku 233 381,89 eurot. 01.06.2017 laekus laenulepingust tulenevate nõuete katteks 109 752 eurot. Nimetatud on tõendatud konto väljavõttega (I kd, tl 87). Seejärel jäi võlgnevuse suuruseks seisuga 01.06.2017 233 381,89– 14(16)
109 752=123 629,89 eurot. Hagejal oli õigus arvestada tasutud summad esmalt kulutuste (lepingutasu), intressi, viiviste ja seejärel põhivõla katteks (VÕS § 88 lg 8). Toimunud täitmise arvel saab lugeda tasutuks esmalt lepingutasud, intressi ja viivis (109 752–1050–43 686,74– 3992,60) 61 022,66 eurot ning seejärel ülejäänud rahaga kustutada põhivõlgnevust, mille tulemusena jäi kostjal I kohustus tasuda põhivõlgnevus (184 652,55–61 022,66) 123 629,89 eurot.
16.9.04.11.2019 hagiavalduse tervikteksti (II kd, tl 1-8) p-s 1.49 on hageja esile toonud, et laenulepingu B muudatuse nr 5 lõppemisel 19.04.2017 saadeti kostjatele 26.07.2017 teade lepingutähtaja saabumisest. Viimati nimetatud kuupäeva seisuga oli hageja arvestuste kohaselt tasumata laenu põhiosa 198 063,38 eurot, viivised 5446,74 eurot (alates lepingu lõpptähtaja saabumisest kuni kirja saatmise kuupäevani), leppetrahv 2000 eurot. Kirjas sisaldus kinnitus, et hageja alustab sundmüüki, kui nõuet ei tasuta 7 päeva jooksul. Kostjad ei ole hageja väiteid nõude kujunemise kohta omaks võtnud (vt kostjate 10.12.2019 II kd, tl 96-99), seega tuli hagejal oma väiteid põhistada ja tõendada. Üheski hageja menetlusdokumendis ei too hageja esile, millise lepingupunkti alusel oli hagejal õigus nõuda kostja I rikkumise eest leppetrahvi ja millal muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks. Maakohus on selgitanud hagejale 0210.2019 kohtuistungi protokolli (I kd, tl 191–192) kohaselt ja 05.01.2022 kirjas (II kd, tl 145), et hagejal tuleb tuua esile asjaolud, kuidas ja mille alusel on hageja arvestanud laenulepingutest tulenevad põhi- ja kõrvalnõuded. Leppetrahvi osas ei ole hageja seda teinud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik selle nõudega arvestada. V
17.Järgnevalt analüüsib kolleegium, millises ulatuses vastutavad kostja I põhivõlgnikuna laenulepingust C ning kostjad II ja III käendajatena täitmata kohustuste eest peale tagatise võõrandamist.
17.1.Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et 01.06.2017 seisuga oli laenulepingust B tulenevate nõuete suuruseks 123 629,89 eurot. 31.08.2017 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu C (I kd, tl 5-7) tähtajaga 05.12.2017 ja intressiga 18% aastas. Viivise määr oli lepingu kohaselt 0,06% päevas. Lepingu sõlmimisel tuli tasuda lepingutasu 300 eurot. Hageja ei ole kajastanud lepingutasu laenulepingu võlgnevusena, mistõttu eeldab ringkonnakohus, et hageja nõue seda summat ei sisalda. Hageja on esile toonud (04.01.2019 menetlusdokumendi p-des 1.52 ja 1.53, II kd, tl 5), et lepingu täitmiseks müüdi tagatis (hüpoteekidega koormatud kinnisasjal) ja 18.05.2018 laekus hagejale sellest 191 888 eurot. Nimetatu on tõendatud kostjate II ja III, Q, F, hageja ja Swedbank AS vahel 18.05.2018 sõlmitud notariaalse lepingu p-ga 3.4.2 (I kd, tl 8-15). Ilmselt on hageja eksinud kuupäevaga, sest tõenditest nähtuvalt tasus F 191 888 eurot 22.05.2018 ja nimetatud kuupäevaga on hageja sidunud ka oma viivisearvestuse (04.11.2019 menetlusdokumendi p 2.2, II kd, tl 5 pöördel).
17.2.Hageja on arvestanud hagiavalduse täienduse (II kd, tl 1-7) p 2.2 kohaselt viiviseid ajavahemiku 06.12.2017–22.05.2018 eest. Hageja ei ole väitnud, et tema nõue hõlmab ajavahemiku 01.06.2017–31.08.2017 eest arvestatud viiviseid. Ringkonnakohus ei saa väljuda hageja nõude piiridest. Võlgnevuse suuruse arvestamisel arvestab ringkonnakohus järgmiste asjaoludega: 01.06.2017 oli hageja nõue kostja vastu 123 629,89 eurot; leping sõlmiti varasemast laenulepingust tuleneva laenu refinantseerimiseks; laen tuli tagastada 05.12.2017; perioodil 31.08.2017–05.12.2017 võis hageja arvestada intressi 18% aastas ja ajavahemikul 06.12.2017– 15(16)
22.05.2018 võis hageja arvestada viivist 0,06% päevas. Hageja nõue seisuga 22.05.2018 sai koosneda laenu põhisummast 123 629,89 eurot, millele lisandus intress 5911,30 eurot ja viivis arvestades perioodis viivitatud 168 päevaga 12 461,89 eurot. Kokku oli hageja laenulepingust C tulenev nõue kostja I vastu seega 22.05.2018 seisuga 123 629,89+5911,30+12 461,89 =142 003,08 eurot. Arvestades, et hagejale laekus nimetatud kuupäeval kostja I kohustuste täitmiseks tagatise realiseerimisest (kinnisasja müügist) 191 888 eurot, said laenulepingust C tulenevad kohustused selle maksega täidetud.
17.3.Kokkuvõttes puudub hagejal laenulepingust C ja selle muudatustest tulenev nõue kostja I vastu, mistõttu ei ole hagejal ka 31.08.2017 kostjaga II ja kostjaga III sõlmitud käenduslepingutest (I kd, tl 16-19) tulenevaid nõudeid kostjate II ja III vastu (VÕS § 145 lg 1). Samal põhjusel ei ole hagejal ka 26.01.2018 võlatunnistusest tulenevaid nõudeid, sest võlatunnistuses (I kd, tl 72-74) kinnitatud laenulepingust C tulenevat võlgnevust kokku 219 215,83 eurot kostjal ei ole.
17.4.Kokkuvõttes puudusid hagejal hagi esitamise ajal kostjate vastu laenu- ja käenduslepingutest tulenevad nõuded ja hagi tuleb jätta kõigi kostjate vastu rahuldamata. Kuna maakohtu otsus tuleb hagi rahuldavas osas tühistada, puudub vajadus hinnata apellatsioonkaebuse sellega seotud väidet, kas maakohus rahuldas hageja nõude esitatud kujul. VI
18.Hageja on esitanud koos vastusega apellatsioonkaebusele e-kirjavahetuse kostjate esindajaga ja selle lisana tabeli, milles on täiendanud andmeid viivise kohta. Ringkonnakohus käsitab tabelit (III kd, tl 117) hageja seletusena ja võtab selle asja juurde. Samuti on hageja esitanud maakohtus esitatud 04.11.2019 hagiavalduse täienduse. Ringkonnakohus eemaldab toimikust täienduse ja tagastab hagejale, kuna see on maakohtu toimikus olemas (II kd, tl 1-8) ja selle lisamiseks toimikusse vajadus puudub.
19.Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
20.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
21.Juhindudes TsMS § 654 lg st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, kajastades selles üksnes täitemenetluses täidetavaid nõudeid. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.