OK Incure OÜ hagi A. J. vastu võlgnevuse nõudes 1361,72 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepinguline esindaja Dmitri Santašev Kostja A. J. (isikukood XXX) Kirjalikus menetluses
Asja lahendamise viis
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada OK Incure OÜ hagi A. J. i vastu võlgnevuse nõudes tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Välja mõista A. J. ilt (J. , isikukood XXX) OK Incure OÜ (registrikood 11542046) kasuks A. J. i ja IPF Digital AS (registrikood 11034137) vahel 11.03.2021 sõlmitud krediidikontolepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 450,38 eurot.
3.Välja mõista A. J. ilt OK Incure OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna tasumata põhivõlgnevuselt (450,38 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ hagi A. J. i vastu põhivõla summas 549,62 euro, intressi 140,83 euro, võla sissenõudmiskulu 40 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudes.
Jätta menetluskulud A. J. i kanda 37,04% ulatuses.
6.Määrata A. J. i poolt hüvitavate menetluskulude suuruseks 103,71 eurot ning mõista nimetatud summa OK Incure OÜ kasuks välja.
7.Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Tagaseljaotsus kuulub viivitamata täitmisele.
9.Toimetada tagaseljaotsus kätte menetlusosalistele. Kaja esitamine ja edasikaebamise kord Kostja võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kostja esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või a/a EE062200221059223099 Swedbank AS-is või a/a EE221700017003510302 Luminor Bank AS, märkides selgituseks: kaja riigilõiv, tsiviilasja number, nimi. Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik ja tagaseljaotsuse tegemise alus
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 11.03.2021 krediidikontolepingu nr XXX, mille alusel kasutas kostja talle võimaldatud krediidilimiiti 1000 eurot. Krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Krediidiandja tegi perioodil 11.03.2021 – 20.10.2022 kostjale väljamakseid kokku 2000 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul koos intressiga. Intressimääraks leppisid pooled kokku 47,16% aastas. Viivisemääraks leppisid pooled kokku intressimäära, s.o 47,16% aastas. Krediidi kulukuse määr oli 59,84% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on 47,16% ja igakuine kontohaldustasu on 0 eurot. Kostja jättis tasumata novembri 2022 2 (7)
makse summas 9,79 eurot, detsembri 2022 makse summas 5 eurot ja jaanuari 2023 makse summas 29,36 eurot. 17.01.2023 saatis krediidiandja kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, milles määras kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 06.02.2023. Kostja võlgnevust ei tasunud ja krediidiandja luges vastavalt 17.01.2023 teates märgitule lepingu ülesöelduks alates 07.02.2023. Krediidiandja loovutas oma nõuded hagejale. Hageja nõuded kostja vastu on arvestatud järgmiselt. Kostja võttis krediidilimiidi 1000 eurot kasutusse 11.03.2021 Perioodil 04.06.2021 – 24.08.2022 tegi kostja põhivõla katteks makseid kokku 1000 eurot. 20.10.2022 võttis kostja krediidilimiidi 1000 eurot uuesti kasutusse ega ole teinud pärast seda ühtegi tagasimakset. Seega on kostjapõhivõla suuruseks 1000 eurot. Kostja tasus perioodil 04.06.2021 – 24.08.2022 intressi kokku 549,62 eurot. Kuna kostja võttis 20.10.2022 krediidilimiidi 1000 eurot uuesti kasutusse, siis arvestatakse sellelt intressi. Hageja on intressi arvestanud perioodi 21.10.2022 – 06.02.2023 määraga 47,16%, s.o kokku 140,83 eurot. Hageja arvestas viivist laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 07.02.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 26.06.2023 määraga 47,16% aastas (1000*47,16/365*140) kokku 180,89 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p-i 3 alusel võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on saatnud kostjale 1 tasuta kirja 07.02.2023 ja tasulised kirjas 23.02.2023 summas 20 eurot, 09.03.2023 summas 5 eurot, 23.03.2023 summas 5 eurot, 06.04.2023 summas 5 eurot ja 12.04.2023 summas 5 eurot.
2.Hagiavalduses esitas hageja andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta. Kostja esitas krediidikonto taotluse 11.03.2021 limiidiga kuni 1000 eurot. Taotluses märkis kostja oma netosissetulekuks 770 eurot ja igakuiste kohustuste suuruseks 450 eurot. Kostjatöötas täistööajaga Fimeca Estonia OÜ-s. Krediidiandja kontrollis kostja maksehäireid Creditinfo andmebaasist. Maksehäireid ei olnud. Credit24 krediidireeglid ei näinud ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks.
3.31.07.2023 määrusega võttis Pärnu Maakohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus on hagejale hagiavalduse menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kätte toimetanud 24.09.2023 KÄPO kaudu. Kostja ei ole esitanud vastust hagile. Kohtuotsuse põhjendused
4.TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 2 eeldatakse TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolekut, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Kostjale määratud tähtaeg hagile vastamiseks möödus 09.10.2023. Kostja hagile vastust esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus on selles märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud osaliselt.
5.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 11.03.2021 krediidikontolepingu nr XXX, mille alusel kasutas kostja talle võimaldatud krediidilimiiti 3 (7)
1000 eurot. Tegemist oli krediidilimiidiga, mille kostja sai kasutusse võtta, tagasi maksta ja uuesti kasutusse võtma. Kostja pidi kasutusse võetud krediidi tagastama osamaksetega ja tasuma IPF Digital AS-le laenu kasutamise eest intressi. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et IPF Digital AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
6.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 11.03.2021, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,09%. Seega kolmekordne määr oli 60,27%. Hagiavalduse kohaselt oli kokkulepitud krediidikulukuse määr 59,84% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
7.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse kohaselt loovutas IPF Digital AS 11.03.2021 lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et nõuete loovutamine ei oleks kehtiv.
8.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. IPF Digital AS ütles lepingu üles alates 07.02.2023. Lepingu ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et kostja ei olnud tasunud 15.11.2022 – 16.01.2023 ühtegi osamakset, olles seega võlgnevuses 3 järjestikuse osamaksega. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 17.01.2023. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv.
9.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes 4 (7)
võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hagiavalduse asjaolude kohaselt esitas kostja laenutaotluses andmed selle kohta, et tema regulaarne sissetulek oli 770 eurot kuus ja olemasolevad kohustused 450 eurot kuus. IPF Digital AS kontrollis maksehäireregistrit ja tuvastas, et kostjal puudusid maksehäired. IPF Digital AS krediidireeglid ei näinud ette vajadust kostja pangakonto väljavõtte küsimiseks. Taotletud laenusumma oli vaid 1000 eurot ja 60-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa, s.o 43,85 eurot. Eeltoodust järeldas krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline.
10.Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et IPF Digital AS ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud asjaolusid, jättis IPF Digital AS kontrollimata kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse, lähtudes ainult kostja enda esile toodust. Kuigi seadus ei kohusta krediidiandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tingimata krediidisaaja pangakonto väljavõtet küsima paneb KAVS § 50 lg 3 krediidiandjale kohustuse võlgniku esitatud teavet kontrollida (tehes selleks mõistlikke pingutusi). Kohus on seisukohal, et pelgalt maksehäirete andmebaasi päringu tegemine ei ole piisav, et kontrollida krediidisaaja andmeid tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Kohus juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem kohtupraktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul (nt on eeltoodud põhimõtet korratud ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2023 otsuses nr 2-22116291, p-s 12, kusjuures nimetatud tsiviilasja asjaoludest nähtub, et laenuleping oli sõlmitud 998,70 euro suuruse laenu saamiseks). Käesoleval juhul laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Eeltoodust tulenevalt on esialgne krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata.
11.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6. Kohtule teadaolevalt ei ole hageja ega IPF Digital AS maksete ümberarvestust teinud.
12.VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on teostanud laenulepingu alusel perioodil 04.06.2021 – 24.08.2022 intressimakseid kokku 549,62 eurot. Kohus arvestab nimetatud summa põhinõude katteks, kuna nimetatud perioodil oli VÕS 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0% aastas (vt kohtuotsuse p 13). Seega on hageja põhinõude suurus 450,38 eurot.
13.VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. 5 (7)
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. IPF Digital AS ja kostja on 11.03.2021 lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 47,16% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 140,83 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 21.10.2022 – 06.02.2023. Kuna kohus tuvastas, et hageja õiguseellane ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb vastavalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 lg 1 alusel lähtuda VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast. Hageja taotletud perioodist 21.10.2022 – 06.02.2023 oli perioodil 21.10.2022 – 31.12.2022 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressmäär 0%. Alates 01.01.2023 – 06.02.2023 oli VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär 2,5% aastas. Seega on hagejal õigus intressile arvestatuna põhivõla jäägist 450,38 määraga 2,5% aastas, s.o 1,14 eurot.
14.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud. Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 450,38 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
15.Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt VÕS § 113 2 lg 1 ja 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 40 eurot. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 40 eurot. Menetluskulud
16.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
17.Kuna kohus rahuldas hagi 37,04% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 62,96% ulatuses hageja kanda.
18.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 280 eurot. Kohtu hinnangul on riigilõiv vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. 37,04% 280 eurost on 103,71 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna kostjal ei ole kohtule teadaolevalt menetluskulusid, siis ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja.
19.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt 6 (7)
menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.