Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 11.10.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-1518
Kohtuasi
Krediidikaitse Grupp OÜ hagi X vastu 10 000 euro, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.08.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant (kostja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 27.09.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 21.08.2023 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-1518 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Krediidikaitse Grupp OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 28.01.2022 Harju Maakohtule mh X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 10 000 eurot, intressi 2020 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 280 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt kuni selle tasumiseni välja viivise 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui 7700 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja Proffroof.ee OÜ (laenusaaja) 30.06.2021 laenulepingu nr Ci201721545, mille alusel andis laenuandja laenusaajale vaba tagasimaksega laenu 10 000 eurot. Lepingu järgi pidi laenusaaja tasuma iga kuu 1. kuupäeval laenujäägilt intressi 6% kuus. Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja 30.06.2021 käenduslepingu nr CiK2017215451, mille kohaselt vastutas kostja laenusaaja kohustuste eest kuni 20 000 euro ulatuses. Laenuandja kandis 30.06.2021 raha laenusaaja kontole. Kuna laenusaaja jättis intressimaksed tegemata, ütles laenuandja laenulepingu 13.01.2022 erakorraliselt üles. Laenuandja on nõudnud laenusaajalt ja kostjalt kohustuste täitmist, kuid võlga pole tasutud. Laenuandja ja hageja sõlmisid 18.01.2022 nõude loovutamise lepingu, millega laenuandja loovutas laenulepingust ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas samal päeval laenusaajat ja kostjat nõuete loovutamisest.
1.2.Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu täitmist. Kostja vastutab käenduslepingu alusel laenusaaja kohustuste täitmise eest 20 000 euro ulatuses. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal laenusaajaga mingit seost, ta ei ole äriühingu kasusaaja. Laenusaaja juhatuse liige sundis teda käendajaks, ähvardas ning lubas, et käendajalt ei nõuta laenu tagasimaksmist. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet nii laenulepingut kui ka käenduslepingut sõlmides. Laenuandja ei uurinud laenusaaja ega kostja maksevõimet (krediidivõimet). Kostjale peab jääma raha, et kanda oma eluks vajalikud kulud ja täita oma kohustused. Kostja ei suuda hagejale nõutud summat tasuda. Kostja sissetulek on 1050–1200 eurot kuus. Kostja peab juba täitma laenusaaja juhatuse liikmega seotud teisi kohustusti 670 euro ulatuses kuus. Kostja enda vajalikud kulutused on 400–500 eurot kuus. Kostja ei suuda tasuda hagejale üle 40 euro kuus. Kostja esitas tõendid olemasolevate kohustuste kohta. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 21.08.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 000 eurot, intressi 2020 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 280 eurot ning alates 29.01.2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,2% päevas, kuid
2-22-1518 selliselt väljamõistetud viivis ei ole kokku suurem kui 7700 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - laenuandja ja laenusaaja sõlmisid 30.06.2021 laenulepingu nr Ci201721545; laenusaaja sai laenu 10 000 eurot (raha kanti üle 30.06.2021); laenusaaja kohustus tasuma laenujäägilt intressi 6% kuus ja tegema intressimakseid iga kuu 1. kuupäevaks; laenusaaja kohustus tasuma kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist 0,2% päevas; - laenusaaja ei teinud intressimakseid ja laenuandja ütles laenulepingu alates 13.01.2022 erakorraliselt üles; - laenusaaja võlg on hagi esitamise aja seisuga 12 300 eurot (põhivõlg 10 000 eurot, intressivõlg 2020 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 280 eurot); - laenuandja ja kostja sõlmisid 30.06.2021 käenduslepingu nr CiK2017215452, mille kohaselt vastutas käendaja laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võla sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest kuni 20000 euro ulatuses; - laenuandja on nõudnud laenusaajalt ja kostjalt võla tasumist, kuid võlga ei ole tasutud; - 18.01.2022 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingutest tulenevad nõuded hagejale; laenuandja teavitas samal päeval laenusaajat ja kostjat nõuete loovutamisest.
3.2.Maakohtu põhjenduste kohaselt sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu krediidilepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 401 lg 1 järgi. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning tal on õigus nõuda laenu tagastamist ja intressi nõutud ulatuses.
3.3.Arvestades seda, et kostja on füüsiline isik, on laenuandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Kostja on lepingu digitaalselt allkirjastanud. Lepingu p-s 1.2 on kindlaks määratud kostja vastutuse maksimumsumma (20 000 eurot). Kuigi kostja väitel sunniti teda käendama, teda peteti ja lubati, et talle ei tulene käendusest kohustusi ning ta ei pea laenusaaja võlgu maksma, ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks käenduslepingu pettuse, ähvarduse või vägivalla tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98, 96 või 94 alusel tühistanud. Seega käendusleping kehtib. Käenduslepingu p 2.1 järgi võib võlausaldaja nõuda laenusaaja kohustuse täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Kohus on laenusaajalt võla tagaseljaotsusega välja mõistnud, kuid see ei välista võla väljamõistmist käendajalt.
3.4.Kostja vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise kohta ei anna alust jätta hagi rahuldamata. VÕS § 4034 järgi on laenuandjal kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet tarbijast laenusaaja puhul, kuid praegusel juhul oli laenusaajaks juriidiline isik, kes ei ole tarbija. Vastutustundliku laenamise põhimõttest ei tulene laenuandja kohustust hinnata tagatise andja (käendaja) maksevõimet ja majanduslikku olukorda (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo 4-3-1-30-16, p 10). Seetõttu ei ole asjas tähtsust ka kostja väidetel ja tõenditel tema varandusliku olukorra kohta ja kohus ei hinda neid. Kostja pidi aru saama oma käenduskohustuse sisust ehk sellest, et see tähendab laenusaaja kohustuse täitmist, kui viimane võlgu jääb, kuid kostja arvas, et seda ei juhtu. Asjaolu, et kostja ei ole äriühingu kasusaaja, ei mõjuta käenduskohustuse kehtivust ja sellel ei ole tähtsust.
2-22-1518
3.5.Kostja on rikkunud käenduskohustust, sest ta ei ole täitnud laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuste täitmist ja viivist. Kõik kohustused kokku ei või ületada kostja vastutuse maksimumsummat (20 000 eurot).
3.6.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, vaadata asja uuesti läbi, analüüsida kostja esitatud tõendeid ja teha uue otsuse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hindamata kostja seisukohad ja tõendid ega analüüsinud kostja maksevõimet. Ka hageja ei ole saanud aru kostja kuludest ja tuludest ega sellest, et kostja maksevõimet arvestades ei ole tal võimalik tasuda nõutud summasid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Praeguses asjas rahuldas maakohus kostja vastu hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks käenduslepingu alusel laenusaaja kohustuste katteks välja põhivõla 10 000 eurot, intressivõla 2020 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 280 eurot ning alates 29.01.2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui 7700 eurot. Seega rahuldas maakohus hagi käenduslepingust tuleneva kostja vastutuse maksimummäära piires. Käenduslepingu p-de 1.2 ja 2.1 järgi on kostjal kohustus laenusaaja võlg 20 000 euro ulatuses laenuandjale tasuda. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette üksnes seda, maakohus jättis analüüsimata tema maksevõimet puudutavad väited ja tõendid ning arvestamata, et kostja ei suuda hagejale laenusaaja võlga tasuda. Sellel, milline oli kostja maksevõime käenduslepingu sõlmimise ajal või käenduslepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal, ei ole aga praegust
2-22-1518 vaidlust lahendades tähtsust. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei anna käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel alust pidada käenduslepingut tühiseks, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11). Samuti ei annaks kostja praegune kehv maksevõime alust jätta hagi tema vastu rahuldamata. Seadusest ei tulene alust jätta käendaja ebapiisva maksevõime tõttu tema vastu nõue rahuldamata. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtul vaidlust lahendades kohustust analüüsida kostja maksevõimet ja hinnata kostja maksevõimet puudutavaid kostja esitatud tõendeid. Ka juhul, kui kostja esitatud tõendid kinnitaksid, et tema maksevõime ei ole piisav hageja nõude täitmiseks, ei saaks kohus jätta sel põhjusel hagi rahuldamata või rahuldada väiksemas ulatuses.
8.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
9.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
10.Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi. Samuti ei palu ringkonnakohus kostjal täpsustada apellatsioonkaebuse taotlust, mis kaebuse menetlemise korral vajaks täpsustamist.
11.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.