Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 2. oktoober 2023
Tsiviilasja number
2-21-19516
Tsiviilasi
Steven Kirillovi hagi Anželika Moltšankina vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Steven Kirillovi apellatsioonkaebuse hind 1898 eurot 54 senti Anželika Moltšankina vastuapellatsioonkaebuse hind 4500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 9. detsembri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Steven Kirillovi apellatsioonkaebus ja Anželika Moltšankina vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. september 2023
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Steven Kirillov (isikukood
XXXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper
esindajad
Vastustaja / vastuapellant (kostja): Anželika Moltšankina (isikukood XXXXXXXXXXXX) riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Steven Kirillovi apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Viru Maakohtu 9. detsembri 2022. a otsus osas, milles maakohus jättis Steven Kirillovi hagi kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata ja viivise välja mõistmata ning menetluskulude jaotuse osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Steven Kirillovi hagi kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks osaliselt. Mõista Anželika Moltšankinalt Steven Kirillovi kasuks välja kahjuhüvitis (kohtueelsed õigusabikulud) 540 eurot (käibemaksuga), kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1352 eurot 19 senti ning viivise põhinõudelt (8040 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 3. oktoobrist 2023 kuni nõude täitmiseni. Jätta Steven Kirillovi menetluskulud maakohtu menetluses 90% Anželika Moltšankina kanda ning Anželika Moltšankina menetluskulud maakohtu menetluses 10% ulatuses Steven Kirillovi kanda.
4.Jätta Anželika Moltšankina vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta rahuldamata Anželika Moltšankina taotlus määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et Anželika Moltšankina täidab kohtuotsusest tulenevad kohustused Steven Kirillovi ees perioodiliste 250 euroste osamaksetena kuni nõude täieliku tasumiseni.
5.1.Rahuldada Steven Kirillovi hagi Anželika Moltšankina vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks osaliselt.
5.2.Mõista Anželika Moltšankinalt Steven Kirillovi kasuks välja võlgnevus 8040 eurot (7500 eurot põhinõue ja 540 eurot (käibemaksuga) kohtuvälised õigusabikulud).
5.3.Mõista Anželika Moltšankinalt Steven Kirillovi kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1352 eurot 19 senti ning viivis põhinõudelt 8040 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 3. oktoobrist 2023 kuni nõude täitmiseni.
5.4.Jätta Steven Kirillovi menetluskulud maakohtu menetluses 90% Anželika Moltšankina kanda ning Anželika Moltšankina menetluskulud maakohtu menetluses 10% ulatuses Steven Kirillovi kanda.
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Steven Kirillov (hageja) esitas 14. detsembril 2021 Viru Maakohtule hagi Anželika Moltšankina (kostja) vastu võlgnevuse 9158 eurot 54 senti ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Merle Tihho Stenbryggen kui kinnistu müüja ja Raido Kirillov kui kinnistu ostja 1. juulil 2016 notariaalse kinnistu müügilepingu, mille esemeks oli XXXXXXX kinnistu nr XXXXXXX aadressiga XXXXXXXXXXX vald, X maakond koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Müügilepingu p-i 3.1 järgi kohustus ostja tasuma müüjale 8800 eurot, millest 400 eurot tasuti enne lepingu sõlmimist pangaülekandega müüja kontole ning ülejäänud ostuhinna 8400 eurot kohustus ostja tasuma müüjale igakuiselt 400 euroste osamaksetena. Müügilepingu p-s 2.3 kinnitasid pooled, et nad on teadlikud asjaolust, et lisaks võlaõiguslikule lepingule on ostjal vaja sõlmida müüjaga asjaõigusleping omandiõiguse üleandmiseks. Müügilepingu p 5 nägi ette asjaõiguslepingu sõlmimise eeldused, milleks oli ostuhinna täielik tasumine ja ostja kohustus asjaõigusliku lepingu sõlmimiseni ja müügilepingu kehtivusajal mitte sõlmima tehinguid lepingu eseme koormamiseks mistahes õigustega, sh kinnistusraamatusse mittesissekande-kohustuslike kolmandate isikute õigustega. Ostjal tekkisid 2019. aastal makseraskused, mistõttu leppisid hageja ja ostja suuliselt kokku, et kui hageja tasub ostja eest kinnistu ostuhinna müüjale, siis saab kinnistu omanikuks hageja. Hageja ja ostja leppisid kokku, et hageja tasub müüjale 5000 eurot igakuiste 500 euro suuruste osamaksetena, millest 500 eurot tasuti müüjale tehingu sõlmimisel sularahas. Pangaülekanded pidid olema tehtud müüja lähikondsele Kersti Tihhole. Hageja tegi Kersti Tihho pangakontole makseid 4500 eurot ning koos sularahamaksega tasus hageja müüjale kokku 5000 eurot.
Arvestades kinnisvara hindade tõusu, lepiti kokku, et hageja tasub täiendavalt 5500 eurot ostja elukaaslasele, s.o kostjale, misjärel sõlmitakse asjaõigusleping. Hageja tasus kostjale kokku 4400 eurot, s.o 500 eurot sularahas ning pangaülekannetega 3900 eurot. Ostja keeldus notaritehingu korraldamisest. Hagejale sai teada, et vaidlusalune kinnistu on juba võõrandatud kostjale. Müüja, ostja ja kostja sõlmisid 17. juunil 2020 notariaalse võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise lepingu ja kinnistu omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingu. Müüja ja ostja jätsid 17. juuni 2020. a lepingusse märkimata, et hageja võttis 2019. aastal ostja õigused ja kohustused üle, mis tulenesid 1. juulil 2016 sõlmitud lepingust. Müüja, ostja ja kostja leppisid 17. juuni 2020. a lepingus kokku 1. juuli 2016. a võlaõigusliku lepingu üleandmises hoopis kostjale. Kostja astus 1. juulil 2016 sõlmitud müügilepingu pooleks, nagu ta oleks olnud lepingupool juba algusest peale. Samuti kinnitas kostja, et ta on tasunud müüjale 8800 eurot. Hageja sai septembris 2021 teada, et ostjaga 2019. aastal sõlmitud müügileping on vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine. Kostja peab talle makstud raha hagejale tagastama. Hageja täitis tühise lepingu alusel kostja kohustusi kokku 9400 eurot (5000 eurot müüja lähikondsele Kersti Tihhole ja 4400 eurot kostjale). Kuivõrd hagejal puuduvad tõendid sularahamaksete kohta summas 1000 eurot (500 eurot Kersti Tihhole ja 500 eurot kostjale), on hageja vähendanud oma nõuet 8400 euroni. Hageja pöördus korduvalt kostja ja ostja poole nõudega tasuda 8400 eurot, kuid tulemuseta. Kostja tasus hagejale 4. septembril 2021 vaid 250 eurot. Hageja pöördus õigusabi saamiseks advokaadibüroo poole, millega seoses kandis õigusabikulu 1125 eurot. Hageja esitas
22.oktoobril 2021 kostjale nõudeavalduse, millega andis kostjale täiendava tähtaja 9275 euro (8150 eurot põhinõue + 1125 eurot õigusabikulu) tasumiseks hiljemalt 29. oktoobriks 2021. Kostja tasus hagejale üksnes 200 eurot. Seega moodustab hageja põhinõue hagiavalduse esitamise seisuga 9075 eurot (põhivõlgnevus 7950 eurot ja õigusabikulud 1125 eurot). Hageja vähendas nõuet menetluse kestel tehtud maksete võrra, võlgnevuse jääk on 8725 eurot.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja saatis hageja esindaja poolt 22. oktoobril 2021 saadetud nõudeavaldusele vastuse, millele järgnes hageja esindaja telefonikõne ning ettepanek võlgnevuse tasumiseks 350 euroste igakuiste osamaksetena. Kostja sellega ei nõustunud ning pakkus igakuiseks makse suuruseks 250 eurot. Seda ta suudaks maksta ning jaanuaris 2022. a tegi ka makse. Kostja tunnistas summat 8400 eurot, muid kulusid ei ole ta nõus maksma. Asjaolu, et hageja pöördus advokaadi poole ja ei nõustunud kostja poolt makstud ja edaspidi makstava summaga, on hageja enda risk ja kulu. Lisaks on õigusabikulu liiga suur. Kompromissi pakuti juba kohtueelses menetluses ja enne, kui saabus hageja esindaja nõue kostjale, oli kostja juba asunud raha tagastama. Kokkulepped kinnistu müügi osas olid ostjaga. Kõik summad tasuti küll hageja kontolt, kuid raha selleks sai ta ostjalt. Pärast raha maksmist müüjale soovis hageja minna notarisse tehingut vormistama, kuid ostja soovis vormistada eellepingut, mitte vormistada kinnistut hageja nimele. See oleks olnud õiglane kuni kõik raha kinnistu eest oleks tasutud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 9. detsembri 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 11. novembri 2022. a seisuga 7500 eurot senti ning jättis hagi viivise, sh lisanduva viivise, väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud põhjendatud ulatuses kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku 609 eurot, sh riigilõiv 600 eurot ja dokumentide saamise kulu 9 eurot ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda.
Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on teinud nii müüjale (Kersti Tihho kaudu), kui kostjale sularaha- või arvelduskonto vahendusel makseid kokku vähemalt 8400 eurot. Pooled leppisid kokku, et hageja kui kolmas isik võtab ostja õigused ja kohustused, mis tulenevad 1. juuli 2016. a müügilepingust üle (astub lepingusse ostja asemele). Nimetatud kokkulepe oli sõlmitud suuliselt, kuid hageja uskus, et leping on kehtiv ning ostuhinna tasumisel saab ta kinnistu omanikuks. Kinnistut hageja nimele ei vormistatud. Tallinna notar Aivar Mesikäpa poolt 1. juulil 2016 tõestatud kinnistu müügilepingust ja kinnistamisavaldusest nr 1534 nähtub, et tehingu poolteks on Merle Tihho Stenbryggen (müüja) ja Raido Kirillov (ostja), lepingu esemeks XXXXXXX kinnistu (I kd, tl 19–30). Hageja esitas maksekorraldused ülekannete tegemise kohta nii kostjale, kui ka Kersti Tihhole, maksekorraldustele on märgitud, millise kinnisasjaga seoses on need tehtud (I kd, tl 31–50). Kinnistusraamatu väljatrükist nähtub, et XXXXXXX kinnistu omanikuna on 17. juuni 2020. a kinnistamisavalduse alusel kantud kostja (I kd, tl 51–52). Notar T. Puri poolt 17. juunil 2020 tõestatud eelmärke kustutamise avalduse, müügilepingu ja asjaõiguslepingu nr 1194 kohaselt oli XXXXXXX kinnistu ostjaks kostja. Tehingu poolteks on Merle Tihho Stenbryggen, kostja ja Raido Kirillov (I kd, tl 53–58). Seega on kostja saanud XXXXXXX kinnistu omanikuks, selle kinnistu eest on Raido Kirillovi eest ostuhinna tasunud hageja (hageja väitel suulise kokkuleppe alusel Raido Kirilloviga). Kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 alusel on hageja ja Raido Kirillovi vaheline suuline kohustuste ülevõtmise leping tühine, on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud VÕS § 1027 mõttes. Kostja ei esitanud põhinõude osas vastuväiteid. Kostja oli juba enne kohtumenetlust, sh enne
22.oktoobri 2021. a nõudekirja saamist, nõus summa hüvitamisega osade kaupa, kostja tegi hagejale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ning oli 5. novembri 2022 kirjas nõus põhinõuet hüvitama (I kd, tl 90). Kostja tegi nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal hagejale makseid kokku 900 eurot (I kd, tl 59, 69, 87; II kd, tl 87), seega moodustab kostja põhivõlgnevus 11. novembri 2022. a seisuga 7500 eurot (8400–900). Hageja palus mõista kostjalt põhivõlana välja ka kohtueelse õigusabikulu/kahjuhüvitise 1125 eurot. Maakohus leidis, et kohtueelsete õigusabikulud on kohtuvälised menetluskulud TsMS § 144 lg 1 p-i 4 mõttes, seega kõrvalnõuded, mitte põhivõlgnevus. TsMS § 144 lg 1 p 4 kohaselt on kohtuvälised kulud seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Lisaks kahjuhüvitisena nõuab hageja 1125 euro väljamõistmist ka menetluskulude nimekirjas, seega nõuab hageja 1125 euro väljamõistmist (koos viivisega) kahekordselt. Maakohus jättis, arvestades seda, et hageja esitas osaliselt põhjendamata nõude (arvestades viivist summalt, mille on märkinud nii kahjuhüvitisena, kui ka menetluskulude nimekirjas õigusabikuludena), ignoreeris kostja valmisolekut lahendada vaidlus kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kompromissiga ning lähtudes hea usu põhimõttest, hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja, esitades nõude nii kahjuhüvitusena, kui ka õigusabikuluna menetluskulude nimekirjas, st esitades nõude kahekordselt, arvestades sellelt viivist ja soovides veel lisanduvat viivist, samuti viivise väljamõistmist TsMS § 177 lg 4 alusel, on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Maakohus arvestas lisaks, et kostja ülalpidamisel on kolm alaealist last, seega võib lisanduva viivise nõue oluliselt raskendada kostja materiaalset olukorda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kahju hüvitise nõue 1125 eurot, viivis
kuni 10. detsembrini 2021 summas 83 eurot 54 senti, viivis põhivõlalt (7500 eurot) alates
14.detsembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, viivis kahju hüvitiselt (1125 eurot) alates 14. detsembrist 2021 kuni kahju hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud hageja viivisenõude rahuldamata. Maakohtu seisukoht, et hageja viivise nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd see võib panna kostja majanduslikult raskesse olukorda, on hagejale üllatuslik, sellist seisukohta ei ole kostja menetluse vältel avaldanud. Asjaolu, et kostja oli valmis oma võlgnevust likvideerima maksegraafiku alusel, ei ole viivise nõude rahuldamata jätmise aluseks ning on üllatuslik. Hageja nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist hiljemalt 29. oktoobriks 2021. Seega sõltumata kostja majanduslikust seisust ning asjaolust, et kostja soovis oma võlgnevust likvideerida osamaksetena, oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist lähtuvalt seadusest (VÕS § 113 lg 2). Hageja kahjuhüvitise nõude puhul ei olnud tegemist kõrvalnõudega. Inimlik eksitus menetluskulude nimekirja esitamisel ei saa olla aluseks kahju hüvitise rahuldamata jätmisel. Kohtul oli võimalik jätta hageja menetluskulud 1125 eurot rahuldamata, kuivõrd selle kulu osas on hageja esitanud kahjunõude või anda hagejale võimalus nõudeid selgitada. Maakohus on põhjendamatult jätnud hageja lepingulise esindaja menetluskulud hageja enda kanda. Arvestades, et hageja on pöördunud kohtusse õiguspäraselt ning hagi on osaliselt rahuldatud, on maakohus õigusvastaselt jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Ajakohatud on maakohtu viited, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuivõrd hageja ei nõustunud kostja kompromissettepanekuga tasuda hagejale üksnes põhivõlg. Kompromissi korras likvideeriks kostja võlgnevust 250 euro suuruse osamaksega, ehk oleks tasunud 7500 eurot 30 kuud ilma, et ta tasuks viivist ega muud hüvitist raha kasutamise eest. Lisaks oli kostjal võimalik pakutud graafikut täita menetluse jooksul, kuid kostja ei teinud seda. Menetluskulude hageja kanda jätmine piirab ebamõistlikult hageja võimalusi ja õigusi pöörduda enda õiguste rikkumiste korral kohtu poole. Alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks jätta menetluskulusid kogu ulatuses kostja kanda, tuleks lähtuda sellest, et hagi on rahuldatud umbes 81% ulatuses, mistõttu tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Õigusabi arvete juures olevatest aruannetest nähtub, et oluline osa aruannetes näidatud toimingutest ei seostu käesoleva vaidlusega ega oleks seetõttu kostjalt sissenõutav. Hageja poolt esitatud kohtueelse õigusabi arvetel näidatud kulud on põhjendamatud 1,75 tunni ulatuses, s.o 315 eurot (käibemaksuga).
6.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata K. Tihhole tasutud 4500 euro väljamõistmise osas, määrata kostjalt väljamõistetava summa tasumise kord ja tähtaeg kindlaks nii, et tasumine toimuks igakuiste 250 euroste osamaksetena ning jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud M. Meristo-Dmitrijev volitatud kostjat kohtus esindama. Kohtule esitatud 27. oktoobri 2021 volikirja alusel oli M. Meristo-Dmitrjevil õigus kostjat esindada hageja, avaldaja ja kaebaja rollis. Kostja rollis esindamise õigust volikiri ei sisalda, samuti ei sisalda volikiri tsiviilasja numbrit. Maakohus ei kontrollinud esindusõiguse olemasolu ning lubas M. Meristo-Dmitrjevil menetluses alusetult osaleda, millega rikkus TsMS § 226 lg-t 1. Maakohus ei selgitanud välja M. Meristo-Dmitrjevi esindusõigust, mistõttu ei oleks maakohus tohtinud otsust teha (TsMS § 227 lg 4). M. Meristo-Dmitrjevi poolt ja kostja poolt kohtule esitatud seisukohad olid oluliselt erinevad. Isiklikult kostja poolt kohtule saadetud kirjades väljendab kostja hagiga mittenõustumist.
18.oktoobri 2022. a e-kirjas märgib kostja mh, et ta ei ole rahul, mida M. Meristo-Dmitrjev on
kohtule esitamata jätnud ning et hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu. Vastuolulise avalduse puhul tuleb välja selgitada kostja tegelik tahe (vt Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09, p 12). Kostja ei ole ilma esindajata võimeline oma õiguste eest kohtumenetluses seisma. Maakohus oleks pidanud TsMS § 217 lg-st 8 tulenevalt selgitama kostjale võimalust saada riigi õigusabi. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt hageja poolt K. Tihhole tasutud raha. Hagejaga ei ole ei kostja ega Raido Kirilloviga (ostja) midagi kokku leppinud, kokkulepe oli sõlmitud Raivo Kirillovi ja Raido Kirillovi vahel. Tõendatud ei ole, et hageja oleks ostja eest tasunud kinnistu ostuhinda. Hagejal puudub alus nõuda kostjalt K. Tihhole makstud 4500 eurot. Kui hageja soovib seda raha kelleltki nõuda, siis oleks nõude adressaat K. Tihho. Maakohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames juhtima kostja tähelepanu otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaks määramise taotluse esitamise võimalusele. Ka hageja poolt tasutud summad olid makstud pika perioodi jooksul osamaksete kaupa. Lisaks on M. Meristo-Dmitrjev
17.oktoobri 2023 menetlusdokumendis märkinud, et kostja saab väljamõistetavat summat tasuda osade kaupa. Kostja maksevõime on piiratud, kuna kostjal on kolm alaealist last ning tema elukaaslasel on puuduv töövõime ja kaks alaealist last. Kostja palub määrata tasumise kord ja tähtaeg kindlaks nõnda, et tasumine toimuks igakuiste 250 euroste osamaksete kaupa.
7.Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole menetlusõigust rikkunud kostja esindaja esindusõiguse väljaselgitamisel. Asjaolu, et volikirjal ei ole märgitud, et esindajal on õigus kostjat esindada kohtus justnimelt kostja rollis, ei tähenda, et esindajal puudus esindusõigus. Esindusõigus oli kostja poolt menetluse käigus heaks kiidetud. Kostja on e-toimiku kaudu kätte saanud kõik esindaja poolt esitatud dokumendid ega ole varasemalt väitnud, et esindajal puudus esindusõigus. Kostja on tunnistanud hageja põhinõuet 7700 euro ulatuses, seega on maakohus õigesti rahuldanud hagi põhinõude osas. Hageja on kogu ostuhinna tasunud ning vastupidised väited on põhistamata ja esitatud esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Kostja ei ole kohtule esitanud selgesõnalist taotlust kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaks määramiseks. See, et kostja maksevõime on piiratud, ei anna alust tühistada maakohtu otsust, kostja on minetanud oma õiguse nõuda otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramist TsMS § 445 lg 1 kohaselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles maakohus jättis hagi kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata ja viivise väljamõistmata ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude ja viivise nõude osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 540 eurot (käibemaksuga), kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1352 eurot 19 senti ning viivise põhinõudelt 8040 eurolt (7500 + 540) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 3. oktoobrist 2023 kuni nõude täitmiseni. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas õigesti hageja nõude kostjalt 7500 euro saamiseks. Hageja nõuab kostjalt raha, mille hageja tasus müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, müügilepingujärgne ostuhinna tasumise kohustus oli kostja õiguseellasel, kes andis kostjale müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle. Hageja eesmärgiks raha maksmisel oli saada hiljem ise kinnistu omanikuks. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja on kinnistu XXXXXXXXXXX, X vald, X maakond (reg. nr XXXXXXX) omanik (I kd, tl 51–52). Kinnistu müügileping sõlmiti 1. juulil 2016 M. Tihho Stenbryggeni kui kinnistu müüja ja R. Kirillovi kui kinnistu ostja vahel. Seega oli müügilepingu järgne kohustus ostuhinna tasumiseks esialgu R. Kirillovil, kes andis oma müügilepingust tulenevad kohustused ja õigused notariaalse lepinguga üle kostjale (I kd, tl 55). Asjaõigusleping sõlmiti M. Tihho Stenbryggeni ja kostja vahel.
17.juunil 2020 sõlmitud võlaõigusliku lepingu kohaselt on lepingu järgne ostuhind müüjale tasutud (I kd, tl 55), selle tasujaks on lepingu p-s 3.3 märgitud kolmas isik, R. Kirillov. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et tema on R. Kirillovi ja seejärel kostja kui R. Kirillovi õigusjärglase asemel täitnud kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse. Hageja esitas maksekorraldused ostuhinna tasumise kohta müüja lähikondsele ning kostjale. Hageja poolt esitatud maksekorraldustest nähtub, et hageja on ajavahemikul september 2019. a – mai 2020. a tasunud K. Tihhole kokku 4500 eurot selgitusega „XXXXXXXXXXX, järelmaks“ (I kd, tl 31–39). Lisaks on hageja tõendanud, et ta tasus kostjale perioodil juuni 2020. a – aprill 2021. a kokku 3900 eurot (I kd, tl 40–50), selgitusse on märgitud „XXXXXXXXXXX järelmaks“. Seega on nii K. Tihhole, kui ka kostjale tehtud ülekannetest aru saada, millise kohustuse täitmiseks on ülekanded tehtud. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks ise kinnistu eest tasunud. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ka seda, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja selle summa (ostuhinna osa), mille hageja tasus otse kostjale. Kostja ei ole toonud esile ühtegi muud õiguslikku alust, miks hageja oleks kostjale pidanud raha maksma, seega on hageja tasunud kostja eest kinnisasja müügihinna: osa müüjale ja teise osa kostjale. VÕS § 78 lg-te 1 ja 4 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. VÕS § 78 lg 4 kohaldamise eelduseks on see, et kolmas isik peab olema käitunud sooviga täita võõras kohustus. Hageja väitel eeldas ta, et kinnistu ostuhinda tasumise järel saab temast hiljem kinnistu omanik, kuid see eesmärk ei täitunud. Seega soovis hageja soorituse tegemise ajal kostja õiguseellase kohustust täita. Riigikohus on kolmanda isiku nõude puhul VÕS § 78 lg 4 alusel leidnud, et rahalist nõuet tuleks esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2). Hageja ei ole tuginenud tema ja kostja vahelisele tehingulisele suhtele, kostja on tehingut hageja ja kostja vahel eitanud. Ka käsundita asjaajamise sätted ei kuulu hageja nõude alusena ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul kohaldamisele, kuna hageja sooviks ei olnud sooritust teha kostja kasuks.
Maakohus on hageja nõude õigesti rahuldanud alusetu rikastumise sätete järgi. Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustust ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul VÕS § 1041 alusel. Nimetatud sätte järgi võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. K. Tihhole makstes on hageja täitnud kostja ostuhinna tasumise kohustust, kostja on tänu sellele saanud kinnisasja omanikuks. Hageja poolt tehtud maksete tulemusena on kinnisasja müügilepingust tulenev kostja õiguseellase kohustus täitmisega lõppenud, kostjale läks ostuhinna tasumise kohustus üle. Kostja on seega hageja arvelt alusetult rikastunud ning hagejal on õigus nõuda kogu tasutud ostuhinna tagastamist kostjalt. Kostja vastuapellatsioonkaebus 4500 euro osas on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele.
10.Kostja väited, et kostja esindajal M. Meristo-Dmitrijevil puudus kohtumenetluses kostja esindusõigus, on tõendamata. Ringkonnakohus selgitas 12. septembril 2023 kohtuistungil, et kostja on kohtueelses menetluses läbi esindaja vastuses nõudekirjale kirjutanud, et ta on nõus tasuma. Kostja ei väitnud maakohtus, et ta ei ole M. Meristo-Dmitrievile esindamiseks volikirja andnud ega vaidlustanud kohtule esitatud volikirja ega sellel sisalduva kostja allkirja õigsust (I kd, tl 84). Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellatsioonkaebuse väitega, et kohtule pidi kostja poolt esitatud dokumentidest olema selge, et kostja vaidleb nõudele vastu ning et kostja esindajal puudub esindusõigus. Kostja ei ole sisuliselt nõudele vastu vaielnud. Kostja on nõuet tunnistanud ka enne kohtuvälise nõude esitamist 4. septembril 2021 hagejale tagasimakse tegemisega (I kd, tl 59), makse selgitusse on märgitud „X maja tagasi makse“. Ka pärast 22. oktoobri 2021. a nõudekirja kättesaamist on kostja teinud hagejale tagasimakse selgitusega „XXXXXXXXXXX tagasimakse“ (I kd, tl 69). Ka hagejale kohtuväliselt esitatud vastuses on kostja kohustust tunnistanud (I kd, tl 90). Seega nähtub nii kostja esindaja poolt esitatud dokumentidest, kui ka muudest asjas esitatud tõenditest, et kostja oli tagasimakse kohustusega nõus, erimeelsus seisnes hoopis selles, kas kohustus tuli täita korraga või ositi. Alles vastuapellatsioonkaebuses asus kostja väitma, et esindajal puudus esindusõigus. Ringkonnakohus märgib, et kostja esitas ringkonnakohtule 17. septembril 2023 saadetud menetlusdokumendis etteheited praeguse esindaja osas, kostja väitel ei ole H. Koduvere temast aru saanud.
11.Maakohus jättis põhjendamatult hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude tervikuna rahuldamata. Iseenesest on õige maakohtu järeldus, et hageja ei saa nõuda kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmist nii kahjuna kui ka menetluskuludena. Siiski ei ole õigusabikulude märkimine menetluskulude nimekirjas nõude rahuldamata jätmise aluseks. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks vajadusel võinud nõudeid täpsustada või jätta ühe nõude rahuldamata. Nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud eriregulatsioon TsMS § 174 lg-s 11, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud
menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Sellisteks kuludeks, mida ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt nõuda, on TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 järgi ka lepingulise esindaja kulud menetluses. Need on kulud alates hagiavalduse või muu kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisest (Riigikohtu
9.veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Käesoleval juhul nõuab hageja VÕS § 128 lg 3 alusel kohtuvälise õigusabi kulu kahjuna väljamõistmist, mis on seotud enne kohtusse pöördumist nõudekirja koostamisega. Ringkonnakohtu hinnangul oli kohtuvälise õigusabi kasutamine mõistlik ja vajalik. Hageja üritas lahendada olukorda kohtuväliselt, pöördudes selleks nõustaja poole, kes koostas kostjale nõudekirja. Tegemist on õiguslikku analüüsi sisalduva nõudekirjaga (I kd, tl 64–67). Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hagejate kantud kulud on mõistliku suurusega. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue osaliselt ülepaisutatud. Vastavalt hagiavaldusele kulus hageja esindajal nõudekirja koostamisele kokku 6,25 tundi. Arvestades nõudekirja sisu, vaidluse keerukust ning esindaja taset (tegemist on vandeadvokaadist esindajaga) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik ajakulu nõudekirja koostamisele 3 tundi. Esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta), on mõistlik. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja kahjuhüvitise kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks 540 eurot (koos käibemaksuga) (150*3*1,2).
12.Maakohus jättis viivisenõude rahuldamata põhjusel, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, nõudes kahjuhüvitist nii põhinõudena, kui ka menetluskuludena ning arvestades viivist mõlemalt nõudelt. Samuti ei ole hageja arvestanud kostja kompromissiettepanekuga. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja vaidles hageja viivisenõudele vastu. Seega oli maakohtul iseenesest õigus viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt kirjeldatud asjaolud ei anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Õiguse kohaldamine ei tohi olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu
5.jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Praeguses asjas ei ole maakohus seda teinud. Maakohus ei lasknud hagejal täpsustada õigusabikulude nõudeid. Samuti ei ole hagejal kohustust nõustuda igasuguse kostja poolt pakutud kompromissiga. Kostja poolt pakutud kompromiss (I kd, tl 86 pöördel) tähendaks nõude täitmist pea 31 kuu jooksul. Maakohus ei ole hinnanud, kas tegemist on hageja suhtes mõistliku kompromissiga. Maakohus jättis põhjendamatult hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja arvestab viivist põhinõudelt 9075 eurot (7950 eurot alusetu rikastumise nõue + 1125 eurot kahju (õigusabikulu) hüvitamise nõue) alates 30. oktoobrist 2021 (hagiavalduse p 2.4.2., I kd, tl 12). Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude osaliselt, tuleb ka hageja viivisenõue rahuldada osaliselt. Kostja on menetluse kestel tasunud hagejale 16. jaanuaril 2022 250 eurot (I kd, tl 87). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõuetelt 8490 eurot (7950 + 540) alates
30.oktoobrist 2021 kuni 16. jaanuarini 2022 summas 147 eurot (8490 * 0,08% * 79 päeva).
Kuivõrd 16. jaanuaril 2022 tasus kostja hagejale 250 eurot, vähenes hageja põhinõue 8240 euroni, millelt tuleb mõista viivis 529 eurot 17 senti kuni kostjapoolse järgmise tasumiseni
5.novembril 2022 (II kd, tl 84) (8240 * 0,08% * 293 päeva). Kostja tasus 5. novembril 2022 100 eurot, seega vähenes hageja nõue 8140 euroni. Kostja 12. novembri 2022. a selgituse kohaselt on tema eest tasutud veel 100 eurot 10. novembril 2022 (II kd, tl 84). Kuigi hageja seda laekumist oma 18. novembri 2022 menetlusdokumendis ei käsitle, ei vaidle hageja maakohtu poolt tuvastatule, et kostja on hagejale 10. novembril 2022 100 eurot tasunud (maakohtu otsuse p 23). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 8140 eurolt ajavahemiku 6. november – 10. november 2022 summas 8 eurot 92 senti (8140 * 0,08% * 5 päeva). Pärast 10. novembril 2022 tasumist on hageja põhinõude suuruseks 8040 eurot. Viivis perioodi 1. jaanuar 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2. oktoobril 2023 on 667 eurot 10 senti (8040 * 10,5% * 181 päeva + 8040 * 12% * 94 päeva). Kohtul puuduvad andmed pärast
10.novembri 2022. a tasumist muude laekumiste kohta. Käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1352 eurot 19 senti (147+529,17+8,92+667,1). Alates 3. oktoobrist 2023 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 8040 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.
13.Kostja palub määrata kostjalt väljamõistetava summa tasumise kord ja tähtaeg kindlaks nõnda, et tasumine toimuks igakuiste 250 euroste osamaksete kaupa. Kohus ei saa otsuse täitmist kindlaks määrata kostja taotluses toodud tingimustel, sest kostja taotlus kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumiseks osamaksetena lükkab otsuse täitmise tähtaja rohkem kui kolmeks aastaks edasi. Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõude kohta täitedokument. Kostja taotletud viisil otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine riivab oluliselt hageja õigusi ja huve. TsMS § 445 alusel saab täitmist ajatada ainult väga erandlikel asjaoludel. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud.
14.Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamise ulatuse muutmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab hageja hagi umbes 90% ulatuses. Seega tuleb hageja menetluskuludest maakohtu menetluses jätta 90% kostja kanda ning kostja menetluskuludest maakohtu menetluses 10% hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud apellatsiooniastmes jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
15.Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka menetluskulude jaotuse muutmise. Maakohus ei ole poolte menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust hinnanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.