Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

täielikult alates 30.09.2021 kuni 29.11.2021 summas 338,66 eurot (38,83+73,14+74,21+152,48). Kostjalt toimus laenulepingu sõlmimisest alates laenuandjale laekumisi põhiosa katteks summas 1811,34 eurot. Seega on kostjal põhiosa võlgnevus summas 338,66 eurot (2150-1811,34). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 21% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 31.08.2021 kuni 31.10.2021 summas 12,27 eurot (5,27+3,90+3,10). Kostja intressi tasunud ei ole. Seega on kostjal intressivõlgnevus summas 12,27 eurot. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud ütles Swedbank AS lepingu üles 29.11.2021. Swedbank AS loovutas 15.02.2022 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 338,66 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 30.11.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.12.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 21% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 8.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (dtl 108). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 69,75 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka lepingujärgne viivis 21% aastas tasumata põhinõudelt alates 23.12.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina kostjale saadetud kirjad. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust. Hageja sissenõudekulude summa 30 eurot kujunemine: 18.02.2022 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 15.03.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 31.05.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Seega on sissenõudmisega seotud kulud kokku 30 eurot. Vastutustundliku laenamise nõude täitmise osas selgitab hageja, et kui laenutaotlemisel on kostja esitanud laenuandjale ebaõiged andmed, siis on kostja sellise käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud laenulepingut sõlmida. Swedbank AS on hinnanud laenusaaja K I krediidivõimelisust laenu väljastamisele eelnenud 6 kuu AS Swedbank pangakonto laekumiste põhjal. Kliendil oli sissetulek ettevõttes xxxx, 6 kuu keskmine töötasu oli 420,58 eurot. Igakuised kohustused AS Swedbank ees enne kõnealuse lepingu sõlmimist olid kokku ca 105,59 eurot. Krediidihindamisel kontrollis endine võlausaldaja Maksehäireregistris kehtivaid maksehäireid – väljastamise ajal neid ei olnud. Lisaks esitab hageja väljavõtte taust.ee süsteemist, kus on näha, et kostjal lepingu sõlmimisel maksehäired puudusid. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse

laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Hageja on esitanud kohtule selgitused ning tõendid selle kohta, et laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Kui kostja väidab vastupidist, peab ta seda tõendama. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjat on kohustatud hagile vastama 20 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kohtul ei õnnestunud hagimaterjale kostjale isiklikult kätte toimetada. Kohus jättis 06.07.2023 kohtudokumendid kostja eluruumi postkasti. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. TsMS § 326 kohaselt võib menetlusdokumendi lugeda kättetoimetatuks dokumendi panemisega eluruumi juurde kuuluvasse postkasti, mida saaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Sellisel viisil on kättetoimetamine lubatud üksnes juhul, kui menetlusdokumenti on proovitud isikule isiklikult üle anda vähemalt ühel korral ja seda ei ole võimalik kätte anda elu- või äriruumis viibivale muule isikule käesoleva seadustiku § 322 lõike 1 või § 323 kohaselt. Kohtul ei õnnestunud kohtudokumente kostjale kätte toimetada 13.06.2023. Kohus jättis kohtudokumendid kostja eluruumi postkasti 06.07.2023. Vastuse esitamise tähtajaks oli 26.07.2023. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on AS Swedbank alates 15.02.2022 loovutanud laenulepingust nr. xxxx tulenevad nõuded Aktiva Finants OÜ-le (praegune Aktiva Finance Group OÜ). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja esitatud andmete ja tõendite põhjal piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet laenu taotlemisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Eeltoodule vaatamata ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja Swedbank AS vahel 11.11.2016 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. xxxx (mille alusel sai kostja laenu 2150 eurot) ja selle 10.04.2017, 4.01.2019, 4.03.2019 ja 18.03.2019 sõlmitud lisadest, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Hagiavalduse kohaselt on tasumata põhinõude suuruseks 338,66 eurot. VÕS § 94 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi. Tasumata on 18.03.2019 sõlmitu laenulepingu lisa maksegraafikust tulenev intress perioodil 31.08.2021 kuni 31.10.2021 kokku summas 12,27 eurot. Mõlemad summad on põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhinõudelt 338,66 eurolt krediidilepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 21% aastas alates 30.11.2021 kuni hagi esitamiseni 22.12.2022, 358 päeva eest kokku summas 69,75 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivisearvestusega (dtl 108). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus vastavalt hageja taotlusele sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 21% aastas põhinõudelt alates 23.12.2022 – 27.09.2023 (k.a) 279 päeva eest, mis moodustab 54,36 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 27.09.2023 seisuga kokku summas 124,11 eurot (69,75 + 54,36). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 28.09.2023 edasiulatuv lepingujärgne viivis 21% aastas põhinõude jäägilt kuni põhinõude 338,66 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 214,55 eurot (338,66 – 124,11). VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või

tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu väljamõistmist summas 30 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 25 eurot. Tasulised meeldetuletuskirjad on edastatud kostjale 18.02.2022 (15 eurot), 15.03.2022 (5 eurot) ja 31.05.2022 (5 eurot). Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid ning kõnesid võlgnikule jne, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot, mis jääb rahuldamata. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 450,68 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 10 eurot ehk ligikaudu 2,2% ulatuses. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 175 eurot, mis on riigilõivu seaduses ette nähtud määr tulenevalt hagi hinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 220 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 1,8 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot/tund (käibemaksuta) /kohtu märkus: tegelikult tuleb ajakuluks 1,833 h/. Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele.

TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu väljamõistmiseks kostjalt summas 20 eurot (TsMS § 4842). Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 120 eurot tunnis (käibemaksuta). Kohus peab käesoleva tsiviilasja puhul nii märgitud tunnitasu kui ka ajakulu (1,833 h) õigusabi osutamisel mõistlikuks. Seega leiab kohus, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele summas 220 eurot (käibemaksuta) (1,833 h x 120 eurot). Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 415 eurot (riigilõiv 175 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot + õigusabikulu 220 eurot). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.